olen kuu pealt kukkund vaid käo kombel kukun ja kukun ja kukun olen sinu esmaspäevane kellatirin tirin linnulaulu su argipäevagi

pohlamoos hommikul kell seitse vesiroos veidi varemgi telliskivi tänava rott ära muretse, küllap vist ikka hoida mõistan ja nii ma viingi ära kõik viimased pudelid mis mu teele juhtuvad

kõrvetan kui liiga enesestmõistetavalt mind võtad võin tuletada sulle meelde kuidas su unistused maitsevad sind suudelda iga korra eest kui ma tahtsin aga ei julenud

tohin sellest rääkida vaid paberil vaid valges aknas ekraani peal

Mineval talvel kinkis libu mulle tulpe.

Ütles, et ma siis ootaks, ta tegevat ühe suitsu veel.

Viimane tobi. On see alles rist ja viletsus.

Vannun, et vähemalt kümnendat ta juba viimase pähe tossutab.

Küsiks siis vähemalt ühe minu käestki.

Aga ei, Minervale ei kõlba.

Ainult passib ja parastab ja aina viivitab selle viimase suitsuga.

Ta ütleb: ,,Las litivad." No on alles kaunis.

oled sa valmis või ei saagi kunagi

sind igatsen nagu kajakate karjeid kusagil sisemail

mu maailm ei saa sinuta otsa jagame olukohta

õpin kõigepealt ootama ükskord oskan ka meisterlikult tahutud mõtteraami lahustada

saan öelda, et sind ei ole ja oledki juba olemas

unustatud rannal laiub jääväli nõnda, et silmad piiri ei seleta

enam ei mäletagi, kui valge see liiv siis ikkagi oli

vaikselt hakkab sulama

ja loojuva päikese lillakasroosaks värvitud taeva all lahustub üks süda

süda, mis ei kakle enam iseendaga süda, mis lepib

ja see, keda südamega nuusutati tema lõhn uhutakse maha, et ruumi teha kuigi natukene jääb alati tallele

Minu olemine hakkab Minu olemine lakkab

eluhommik elupäev eluõhtu

Minu õhtu lakapealsel Minu õhtu kalamajas

minu vesi allikas minu vesi kraanikausis

Kas tuli enne kustu Või lihtsalt silm kinni

Minu uni, minu tuli katab mind kui rändan hommikuni

silm ei pilgu, päike tuli

kas keskpärane siis kõige hullem ongi kui väljavaade igavesest teadmatusest oma päris võimete üle

et kunagi ei karastu sa iseenese koleduse ees ja nii ei õpigi kunagi endale otsa vaatama

rolling through the streets, on a tram 

traffic howling and screeching 

strangers tapping their shoes against the floor 

making me jump on my seat 

it sounds as if we rehearsed it 

 "järgmine peatus, põhja puiestee" 

we dissolve into the darkness inside a reddish gray tube 

ma ei taha minna sõtta  

pigem mitte isiklikult 

annan oma vastuse 

isikutuvastamine enne 

siis isikutuhastamine 

          ei anna 

las ma mõtlen seda 

esmalt teen enda omaks 

ja siis annan edasi 

aga mis koht see veel on 

kus minu hing suhtleb sinu omaga 

ja vaikime vaikime oma headuses jutustame vaikideski

nõndaks

saab, see on sisemine vabadus ei saa, need on trellid kopsude ümber

it's weird to stumble upon something that might actually be meaningful when i'm still regaining my own worth

every lovely word or appreciating look you throw at me makes my heart break at first as i have stopped seeing it makes it break as I've been fooled with them before but you make me feel i might trust you

for some time i have been blind only pretending to see in order to be sometimes pretending to be choosing being over not being

being cynical of even the most harmless melodies creating demons where there is none because of course there always is not that i want to create them but my bubble, my own safe spectrum of being it can't stand another earthquake and loss of magic seeing false angels only makes me one

the prettier anything seems the darker it reveals to be i know too good the price of my own smiles

i will be expecting daggers and searching darkness with my eyes and might end up asking questions until either my mouth or your ears bleed

defining like deciding seems easier to have it vague indecisive, under the foggy waters of Cowardly Sea

I am, but am I worthy little is sacred to the masses I used to think little of me my holy was undefined

there's no more summer after you've turned around

the feeling of you filling me up

like a disease I cannot fight

dirt that won't come off

after learning your language there's no way to not recognize, in a split of a second all progress will fade

cracking like porcelain

crushed between some strangers' palms

I don't know the face in front if me now, a mask so violently put on

a mistake no matter from what angle

like the colour of all varieties combined

not purple not brown

can I look at you before it's quiet around

companied only by my insides fighting their way out

but hey,

nähtamatu

vahel tean mis on ees

veel anda jõuan

kui see mis mu pea sees

saab allutatud

ma tahan anduda, mitte kaduda

tuttava kõrval

võiks lamada lamatisteni

üks mokaotsast ‘’mõmm’’

ah mis sa ütlesid

ei midagi

esmaspäevad laupäevaks

reeded nagu reeded ikka

aga õue ei pea minema

alati võib sedasi ka

manada

mõtted numbriteks

mis kunagi meelde ei jää

ja kõige värskemad kummitused telefoniraamatusse aastast 2001

sest neid ei katsu naljalt enam kellegi sõrm

ja lõhnata tuttavalt, et ka silmad kinni on lihtne

et ka puudutamata tunned, kes on kõrval

teada et vahet pole, kas kardin on ees või eest

teada, et keeruline on läbi ja vahest ees ka

aga praegu, millest see igavik on kokku pandud