Tulevikutuuled

Algus on väga delikaatne aeg. Kirjutan teile neid sõnu lebades mugaval asemel ühes Arrakeeni villas. Kadunud on ajad, kus inimesed pidid ellujäämise nimel surema kehavee nimel. Isegi destikostüümid on muutunud pigem dekoratiivseks ja fremeni staatust rõhutavaks atribuudiks, kui praktiliseks tarbeesemeks (mida nad tahes tahtmata ka jätkuvalt on). Peale seda, kui hertsog Atreides monopoliseeris melanžitootmise ja ekspordi, on sellest tekkinud heaolu tõus jõudnud pea kõikide ühiskonnakihtideni ning muutnud minimaalseks vajaduse ellujäämise nimel pingutada. Kuid vanad fremenid vaatavad tänavaid ääristavaid puudesalusid ning taevast väisavaid vihmapilvi ja raputavad murelikult pead, kuna nad teavad, et vihm tähendab surma Šai-Huludile.

Mark Molnari "Project Dune" on kindlalt kõige tõetruum ja lahedam kogumik Düüniteemalist kontseptkunsti.

See postitus saab olema mitmeosaline. Lihtsalt ühe korraga ei jõua kõike ära rääkida. Tähelepanuvälp on ju tänapäeval üha vähenev suurus.

„Düüni“ saaga on üks veidramaid nähtuseid ulmežanris, ilmselt seetõttu püsisin ma sellest ka nii kaua eemal. Juba varajastes kahekümnendates, kui „Sõrmuste isand“ oli just läbi loetud ning „Mõtle Phlebasest“ oli poole peal, noogutasin kõiketeadvalt kaasa, kui sõbrad „Düüni“ kiitsid. Kuid sellest hoolimata ei võtnud ma seda kätte enne, kui alles kümmekond aastat hiljem. Ning ka siis ei kavatsenud ma sellele läheneda liigse aukartusega.

See raamat tuli minu juurde ise, ning mulle üsna omasel viisil. Nimelt jäi ühel vanaraamatuletil silma naeruväärselt odava hinnaga „Düün – kapiitlisaal“, justkui soovides kotti hüpata. Alles hiljem sain teada, et tegu oli saaga viimase teosega, mis oli Herberti poolt kirjutatud. Ka ülejäänud osade läbitöötamine on mul olnud vähemalt sama tarantinolik, kuid tegelikult ma sellel nüüd pikemalt ei peatukski.

Mida aeg edasi, seda sügavamat isiklikku sidet olen hakanud selle saagaga tundma. See on justkui mõni Linnari loengusari – kuigi ma ei nõustu Herberti kõikide mõtetega, on see valdavas enamuses siiski väga õpetlik, mõtlemapanev ning piinlikult täpse kuid nauditava vormistusega. Aga saaga ei piirdu vaid raamatutega. Vähemalt sama suurt ning kõnekat rolli mängivad ka olnud ning olemata ekraniseeringud, mida ma järgnevalt proovin kokku võtta ning üldisesse konteksti paigutada.

Ahjaa, muidugi enamus siinsetest on kindlasti näinud ka „Jodorowsky Düüni“ - iga endast lugu pidav pöffihunt ja kultuurihai on seda ju näinud. Mina ei ole. Aga eks ma proovingi tutvustada napoleonikooki ja ehk vaid põgusalt mainida seda ühte kihti, mis võibolla oleks aidanud seda veelgi maitsvamaks teha (aga võibolla ka mitte – kuid sellest pisut hiljem).

Tegelikult on kogu „Düüni“ saagat iseloomustanud sügavad vastuolud, arusaamatused, skandaalid ja läbikukkumised. Ka ulmesõprade seas pole tegu sugugi üheselt ülistatud teosega. Siinkohal pean mainima oma arvamuse erinevust minu sõbrast ulmefänni mr. Costelloga, kelle hinnangul oli saaga ebarealistlik ning täis klišeesid (vabanda Andreas, et ma nüüd su ülevaate võibolla ebaõiglaselt lühikeselt kokku võtsin). Sul oli küll õigus, kuna Düün on täis klišeesid – kuid need on head klišeed, sellised millega tasub tutvust teha ja mida tasub meeles hoida. Need on Shakespeare'i ja Aleksander Suure mastaabis klišeed. Muideks, väidetavalt oli Herbert  lugenud läbi kogu Shakespeare loomingu enne 13seks saamist. Kas tegu on linnalegendi või tõese faktiga, seda on raske öelda, kuid tema kirjanduslikus vundamendis ei tasu igal juhul kahelda. Teema juurde tagasi.

Läbi aegade on „Düüni“ hädaks olnud see, et teos on olnud oma ajast ees. Saagat on mitmes kohas kutsutud ulmekirjanduse „Sõrmuste isandaks“. Ma ei saa selle määratlusega nõustuda. „Düün“ on oluliselt mitmekihilisem ja ühiskonnakriitilisem, kuid samas on see kriitika olnud märksa peenem kui Tolkienil, kelle bipolaarne maailmakäsitlus tundub täna suisa võõraviha tekitavana. Viimase teosed on tegelikult olnud üsna kerge vaevaga ekraniseeritavad. 

Kuid kuidas olekski võimalik kujutada Herberti kirjeldatud ulmelist inimpsühholoogia käsitlemist? Kuidas sa näitad kinolinal benegesseriti lugemist ja läbinägelikkust (mäletate ju, kuidas Auväärne Ema Jessica Atreides tundis ära, et tema tütar on seestunud tema isa Vladimir Harkonneni geneetilise mäluvarjundi poolt), kuidas sa paned kahetunnisesse filmi udupeeneid õukondlikke intriige, kus jõuvahekorrad muutuvad mõnekümne lehekülje jooksul selliselt, et nohikust noorest kuningast saab valitseja, kes ühe vaid ühe stseeni käigus mängib intellektiga nurka oma regendist ema (jah, Farad'n). Herberti kirjastiil on peibutavalt visuaalne, kuid kinolina jaoks siiski vahest liiga peen. Võibolla HBO seriaal oleks õige meedium, kuid ka selles pole ma lõpuni veendunud.

Herberti maailm mudeldab meid ümbritsevat reaalset maailma kontseptide abil, mida pole olemas. Kõik tema maailmas on äärmuseni võimendatud, kuid ta on teinud seda järeleaimamatu peenetundelisusega. Kusjuures isegi hirmuäratav on see, et ka tema mudeldamine on olnud oma ajast ees. 

Kuid kuna Herberti kirjastiil on teatud momentidel tolkienilikult visuaalne, siis on produtsendid juba raamatu algusaegadest alates tundnud vastupandamatut tungi seda vaatajateni tuua. Kõik sellekohased katsed on saanud väga vastuoluliste reaktsioonide osalisteks, ning tekitanud ilmselt rohkem loomingulist tuska kui ükski teine peavoolu ulmeteos.

Jah, me ei saa siinkohal Jodorowskyst mööda minna. Ma võin vaid aimata, miks ta tegelikult  produtsentide poolt valiti. Tema andekuses ja tasemes loomulikult polnud ka tol hetkel mingit kahtlust. Kuid nii tema kui ka Lynch on siiski mõlemad olemuselt sürrealistid – aga Herberti raamatud on pigem metafooriline realism kui sürrealism. Ilma filmi nägemata julgen ma arvata, et „Jodorowsky Düüni“ põhisõnumiks on suure looja ja ületamatu rahamasina omavaheline võitlus, kus esimene kaotajaks pooleks jäi.

Selle epopöaga olin ma kursis ammu enne seda, kui tuli välja see dokfilm, ning ka ammu enne seda, kui ma raamatut lugema hakkasin. Ning ka minu enda esialgsed muljed olid üsna sarnased. Sest no kui äge oleks olnud film, kus Salvador Dali mängib Imperaator Shaddami, mille muusika on teinud Pink Floyd ja mille kunstnikeks on olnud Moebius ja Giger?

Aga kas te teate, et Jodorowsky polnud tegelikult „Düüni“ ennast lugenudki? Ta ei teinud sellest ka mingit saladust. Loomulikult, selleks on ju stsenaristid. Täna ma ütlen, et selle projekti saatus oli mitte ainult õiglane, vaid ka väga mõjukas. Eriefektide tegemiseks palgatud Dan O'Bannon langes peale projekti tühistamist depressiooni ning tühjade taskutega ja läbikukkununa kirjutas oma sõbra diivanil ööbides stsenaariumi sellisele tühisele filmile nagu „Alien“.

Jean Giraud ehk Moebius, kes tootis Düüni tarbeks u 3000 kaadrit storyboardi (ning kõikide põhitegelaste kujundused), sulges peale projekti tühistamist end Jodorowskyga hotellituppa, kus nad koos kirjutasid valmis läänemaailma ühe eepilisema graafilise novelli nimega „Incal“. Ma tean, et ma kuulun selles osas vähemuse hulka, kuid mina pean nimelt seda teost Jodorowsky loomingu konkurentsituks tipuks. Giger aga omakorda palgati O'Bannoni vappekülmalise klaustrofoobia kunstiliseks teostajaks. How cool is that? :)

Peale Jodorowskyt rändas projekt David Lynchi kätte. Viimane peab seda muidugi tänini enda „Spartacuseks“ ning keeldub sel teemal põhjalikumalt sõna võtmast. Sellest hoolimata on tegu kõige kõrgema eelarvega, mida „Düün“ seni näinud on. Filmi näitlejatevalik oli esmaklassiline. Kas keegi üldse on näinud Salvador Dali'd näitlemas? Oleks ta olnud hea? Tegu oli ju kunstnikuga, mitte näitlejaga. Ja kas te teate, palju ta ühe päeva eest pappi küsis? 

Selle asemel saime me Kyle Maclachlani, Patrick Stewarti ja Stingi! Ka stsenaarium oli suhteliselt originaalitruu (tõsi, mis värk nende wierding-püstolitega oli? :)) Ja mis siis kui Pink Floyd ei teinud tunnusmuusikat – kutsun teid välja, vaadake mulle silma ja öelge, et Brian Eno ning Toto tegid kehvemat tööd! Muusika on kummitav ja ainulaadne. Eriti Brian Eno „Dune Prophecy“, mis on leidnud enda oma kindla koha minu space-ambienti kuulamisnimekirjas. 

Efektid on nii head, kui need tol hetkel olla said – kuigi selle filmi läbikukkumise üheks teguriks peetakse ka asjaolu, et paljud tähtsad eriefektid jäid lihtsalt rahapuudusel tegemata. Siiski on film vääristatud esmaklassiliste matte-maalingutega, mida on suisa rõõm vaadata. Okei, näitlejatööd on kohati parajalt kämp ja sisule on kärpimisega liiga tehtud, kuid sellest hoolimata on minu meelest kriitika selle pika filmi suunas paljuski ebaõiglane.

Aga tegelikult oli Lynchi „Düüni“ ebaõnnestumise üheks põhjuseks kindlasti ka vana hea ameerikalik plagiaat. George Lucas lihtsalt omas häid kontakte ja võttis „Düüni“ põhiideed ning kirjutas need ümber Hollywoodile mõistetavasse narratiivi. 

Muideks, kas te panite tähele, et nagu „Düüni“ raamatus, nii ka „Tähesõdade“ esimeses kolmes filmis on tegu lihtsalt erinevate faktsioonide omavahelise võimuvõitlusega. Demokraatia tuuakse kontseptsioonina mängu alles uutes osades. Ning see pole ainus paralleel. Kuid sellest kõigest juba järgmises postituses.

„Düüni“ epopöa siiski ei lõppenud kinofilmiga. Aastal 2000 võttis saaga ette Sci Fi Channel, kelle tellimusel valmis raamatu põhjal kolmeosalise miniseriaali, mida jätkati ka 2003. aasta miniseriaaliga „Düüni lapsed“. Sisuliselt katab see seeria ära saaga esimesed kolm osa. Ning taas pole tegu sugugi kehva vaatamisega. Tõsi, neil seriaalidel jääb puudu sellest, mis filmis oli – ning vastupidi. 

Kui filmi production value oli esmaklassiline, siis miniseriaali esimene pool jätab tihti keskpärase teleteatri mulje. Arvutianimatsioon on puine ja ebarealistlik (kuigi adekvaatne, arvestades tootmisaastat – eriti kui võrrelda seda tolle aja arvutimängude ning muude produktsioonidega), minu jaoks liiga palju on kasutatud teatrivalgust koos suhteliselt kehvalt joonistatud kõrbetaustadega. 

Need väljavenitatud mütsid olid Moebiuse üheks lemmikaksessuaariks, alates tema kuulsast "Arzachist". "Düüni" ministeriaalis leidsid need väärilise äramärkimise Kosmosegildi esindajate garderoobis.

Samas kõik reaalselt toodetud võttekohad ja kostüümid on vähemalt minule tõsiselt meelepärased. Võttekohad on detailsed ja originaalitruud. Ning kostüümide puhul on näha selget Moebiuse inspiratsiooni. „Düüni laste“ puhul oli juba märgata nii eelarve kasvu kui ka arengut eriefektide vallas. Tegu pole küll „Troonide mänguga“, kuid igati nauditava vaatamisega, mida võib igale ulmefännile soovitada.

Sisu poolest on „Düüni“ 2000. aasta seriaal vast kõige originaalitruum ekraniseeringutest. „Düüni lastes“ on juba narratiivi mitmetes olulistes kohtades muudetud, kuid pole kahtlust, et need on tehtud heas usus, ning et seriaali loojad on olnud suuremad Herberti fännid kui nii Jodorowsky kui ka Lynch, kes mõlemad olid siiski palgasõdurid. Ilmselt ka seetõttu on need seriaalid oma puudustest hoolimata saanud üsna hea vastuvõtu osalisteks.

Ma läksin kinno ilma eriliste eelarvamusteta, isegi vältisin põhjalikumate ülevaadete lugemist. Võibolla see ongi õige viis kinos käimiseks – nii saad sa ainult positiivselt üllatuda. Küll aga proovisin ma end viia õigesse meeleseisundisse. Näiteks kuulasin hommikul kahe tunni jagu „Neuromanceri“ audioraamatut, mille oli kassettidele sisse lugenud William Gibson isiklikult. Muideks, soovitan – hoolimata Gibsoni nasaalsest tämbrist on tema teksti suhestumine ning rõhuasetused ja intonatsioonimuutused sellised, nagu vaid autoril endal olla saavad. Kauboid teavad, kust leida.

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Kui ma kinno läksin, siis oli juba teada, et „Piire ületades“ põrub päris korralikult. Filmi punktiskoor oli suhteliselt madal nii IMDBs kui ka teistes portaalides. Kuid see pole alati suurem asi näitaja. Siiski kinost lahkudes tekkis mul tunne, et see film oleks parem olnud, kui see poleks saanud suurt eelarvet või/ega Hollywoodi töötlust. Ütlen kohe ära, et tegu ei olnud halva filmiga, ning kindlasti väärt enamat kui publiku poolt seni antud hinnang. Filmis oli palju, väga palju sellist, mis mulle meeldis. Palju häid mõtteid ja küsimusi – selliseid, mida peavoolu filmides ei kohta. Filmi läbivaks teemaks oli tehnoloogiline singulaarsus ning selle võimalik mõju inimkonnale. Ambivalentsed tegelased, kes polnud otseselt head ega halvad. Lavastajaks Wally Pfister (Christopher Nolani õpipoiss), peategelaseks Johnny Depp ja kõrvalosades muuhulgas Morgan Freeman, Paul Bettany ning Cillian Murphy. Kõlab ju hästi?

Film algas tegelikult väga hästi. Kohe alguses tõstatati mitmed põnevad küsimused - kas jumala mängimine on osa inimolemusest? Ja kuidas me saame tõestada, et me oleme teadlikud? Kuid ka probleemid algasid üsna alguses, kui antagonistidena toodi mängu neoludiidid, kes pole küll tehnoloogilisele arengule mingi tõsiseltvõetav oht. Vahest tuntuim uusludiit oli Unabomberi varjunime all tegutsenud Theodore Kaczynski, kes veidi vähem kui kahekümne aasta vältel viis läbi rea pommitamisi. Sealt edasi on uusludiidid olnud pigem anarhistliku ja antiglobalistliku liikumise ääremärkus. Kuid filmi seisukohast olid nad ilmselt vajalikud.

Ka filmi järgmised kaks kolmandikku arenesid tegelikult õiges suunas (kui ludiidid välja arvata, eksole). Põnevalt toodi esile singulaarsuse poolt võimaldatav tehnoloogiline hüpe (mis võibki umbes täpselt sama järsk olla, kui seal filmis kujutati). Kuid filmi lõpp mängis pea kõik kaardid maha. Kui tegu oleks olnud indie-filmiga, siis oleks lavastaja tõenäoliselt olnud julgem ja lõpptulemus oleks olnud usutavam ning parem. Sest õige lõpp sellele filmile oleks olnud umbes selline, et TI ei leia oma lõppu, kuid inimestel õnnestub siiski mingi osa maailmast isoleerida ning kolida kuhugi faraday-puuridega kaetud maailma. Või siis et inimkond sublimeerub ja muutub kuidagi nanotasandil kogu loodusega ühendatuks (umbes nii, nagu Will filmi lõpus korraks enda tulevikunägemust näitas).

Kui sulle juba filmi alguses tehakse selgeks, et järgnev tehisintellekt saab olema võimekam, kui kõik kunagi elanud inimmõistused kokku – siis pole lihtsalt võimalik, et väike grupp inimesi selle intellekti üle kavaldab. Või õigemini nad isegi ei kavaldanud teda üle – ta ise lasi enda allakäigul juhtuda. See paneb pead kratsima, see ei tundu võimalikuna. Niisiis filmi probleemid olid sarnased „Unustuse“ omadele – kõikvõimas tehisitellekt pidi tunnistama inimlikkuse võitu.

Võib argumenteerida, et tegelikult ei olnud mitte tehisintellekt see, kes valis enesehävingu tee, vaid nimelt Will Caster – ning ka filmi lõpp, mis oli selgelt „Algusest“ inspireeritud, andis mõista, et peategelased siiski ei surnud, vaid nimelt jätkasid oma eksistentsi kuskil kõrgemal tasandil.

Aga muidugi ma olen ka selles küsimuses erapoolik. Ma ilmselt oleks seisnud hea meelega seal üleslaadimise järjekorras. Ning mul poleks tekkinud neid privaatsussätete kõhklusi, mis Evelyn Casteril olid, kui ta nägi, kui kõikehõlmavalt Will tema kehasignaale tajus ja analüüsis. Ma ise olen selgel veendumusel, et inimkonna eeliseks kogu muu looduse ees on nimelt tarumõistuse pakutav organisatoorne võimekus käsikäes individuaalse analüüsioskusega, mis muudab meie kohanemisvõime oluliselt suuremaks klassikalisest tarumõistusest nagu sipelgad ja mesilased. Ning seetõttu ma ka ei usu, et filmi kirjeldatud olukorras Johnny Deppi poolt esitatud mesilasema oleks käitunud nii rumalalt, et muutnud enda subjektid mõistuseta zombideks (mis neist üldse peale Willi lahkumist sai?). Pigem oleks ta lasknud neil omasoodu toimetada ning enda nn tagaukse jätnud viimase hetkeni peidetuks, et ülejäänud inimkond end ohustatuna ei tunneks. Ning vajadusel kasutanud seda selliselt, et ka subjektid ise oleks uskunud, et nende vaba tahtega ei ole manipuleeritud.

Sutike häiris ka naispeaosaliste puine näitlejatöö. Rebecca Hall polnud küll särav, kuid tegi oma rolli ära. Kuid Kate Mara etteaste oli lihtsalt piinlik. Samas Depp tegi head tööd materjaliga, mis talle ette oli antud – kui ta alguses oli veidi Rick Moranise-tüüpi hajameelne-koomiline teadlane, siis tehisintellektina mõjus tema tundetus ja külmus igati usutavalt.

Kokkuvõtlikult on jube lahe, et selline film tehti ning et vähemalt üritati teha midagi tavapärasest erinevat. Samas on kirjeldamatult kahju, et peavoolu poolt ettekirjutatud argus ei lasknud filmil saada meistriteoseks. Liiga palju võimalusi jäeti kasutamata. Siinkohal jätan jutu poolikuks, et seda jätkata järgmise postitusega, kus käsitlen juba põhjalikumalt tehisintellekti ajalugu ning selle erinevaid ilminguid inimkultuuris.

Võibolla jäin selle postitusega juba mõnevõrra hiljaks, kuna paljud katkusid kindlasti juba 26ndal juukseid, et kas tõesti märulifilmid algavad ja lõppevad „Visa hingega“ ning juba puhas mõte sellest, et esimese jaanuari pohmelli tuleb ravid järjekordse „Prints Zamunda“ doosiga, toob seljale külmavärinad. Muretsemiseks pole siiski põhjust. Tegelikult on maailmas tehtud piisavalt palju filme, mis pakuvad suurepärast mõtlemisvaba meelelahutust ning visaalset vaatemängu ja mis ravivad aasta alguse järelmõjusid sama hästi kui Saku Hele seljankaga.

Ja muidugi pole see ülevaade siin taas midagi ammendavat, ning keskendub enamalt jaolt idamaistele või idapoolsete mõjudega filmidele. Loodetavasti pakuvad need valikud aga piisavalt konkurentsi eestlannale Pariisis ja maski kandvale Zorrole. Sest olgem ausad, konkurents pole just tugevaimate killast.

Muidugi olen siit valikust välja jätnud igasugu peenemad teosed, mille tarbimine eeldab ka kaasamõtlemist. Keegi ei vaata ju 1. jaanuaril vastuolulisi tundeid külvavat „Gohattot,“ kuid „Flash Point“ on just see, mis paneb aju veresooned lõtvuma (juba nimi vihjab sellele) ja adrenaliini vohades viib peavalu kui käega pühitult. Ühtlasi jätan välja Kurosawa või Kobayashi klassikud, mis gurmaanidel juba ammu nähtud, kuid ülejäänutele on ainuüksi mustvalge pilt piisav turnoff (1. jaanuar, eksole).

Ma alustan natuke kaugemalt kui esialgu plaanis – nimelt vendadest Tomisaburo Wakayamast ja Shintaro Katsust, kelle hiilgeaeg langes seitsmekümnendatele. Esimene neist oli sai tuntuks kui šoguni kaishaku Ogami Itto (ehk „Kozure Ookami“, läänestatuna „Lone Wolf and Cub“) ning teine oli pime kättemaksuingel Zatoichi (keda kohalik publik tunneb pigem Takeshi Kitano kehastuses). Mõlemad pehmelt öeldes legendaarsed tegelaskujud.

Mingil määral on mõlemad tegelaskujud jaapani vasted James Bondile. Tegu on pikkade filmiseeriatega ja Ogami Itto'd kui ka Zatoichit on mänginud erinevad näitlejad erinevates variatsioonides. Ning Ogami Itto lapse Daigoro vanker on sama täis erinevaid põnevaid relvavidinaid kui Bondi Aston.

Wakayama ja Katsu olid pärit prominentsest kabuki-teatri taustaga perekonnast, sündides kandsid mõlemad perekonnanime Okumura ja kuni teismelisteni osalesid ka isa trupi teatrietendustel. Wakayama oli enne telenäitlejaks asumist muuhulgas ka judo treener (4. dan), kuid asus harjutama relvade kasutust, kui sai tööd jidai-geki seriaalides. Tänaseni peetakse teda Toshiro Mifune kõrval üheks ehedaimaks ekraanil olnud mõõgavõitlejaks.

Kuigi minu isiklik sümpaatia kuulub Wakayamale, siis tema noorem vend Katsu tegi tegelikult isegi märkimisväärsema karjääri oma Zatoichi-filmidega. Viimaseid tegi ta suisa 25, kui Wakayama oli mängis Itto rolli minu andmetel kuuel korral („Shogun Assassin“ ei loe, kuna oli esimese kahe osa remiks). Kui Wakayamal oli üsna tugev võitluskunsti-taust, siis Katsu oli nimelt näitleja. Tema näitlejakarjäär sai tuule tiibadesse varem kui vanemal vennal ning lõppkokkuvõttes oli ta selles isegi ehk edukam. Samas minu andmetel Katsu ühtegi reaalset stiili ei harjutanud, vaid praktiseeris jaapani lavavõitlust.

Omavahel murravad nad piike 1964nda aasta filmis „Zatoichi ja kastitäis kulda“ - Katsu on loomulikult kangelane ja Wakayama on kurjam. Märkimist väärib veel, et nimelt Katsu aitas saada oma vennal jala ukse vahele suures kinos, olles üheks „Kozure Ookami“ produtsendiks. Samas ma ei oskakski siinkohal kummastki seeriast välja tuua konkreetseid filme – suurem osa neist on kindla peale minekud (tõsi, esimesed Zatoichid on mustvalged). Ühtlaselt õhukese stsenaariumi ja ohtrate võitlusstseenidega. Umbes nagu vana Bond – isegi Roger Moore on pohmelliga nauditav (või siis just eriti). Minu soovituslik eelistus oleks küll „Kozure Ookami“, ainuüksi juba selle filmi funky heliriba poolest.

Ogami Itto stiilinäide

Ma pole küll kindel, kuid olen üsna veendunud, et nii mõnestki jaapani telekanalist näidatakse mõnda klassikut emma-kumma repertuaarist (äkki keegi lugejatest on seal ja oskab kommenteerida :)).

Jätan teadlikult kõrvale eelmise sajandi viimase veerandi supertähe Jet Li filmid ning mainin vaid, et pohmelliraviks võib kaaluda filmi „Enforcer“ või pisut totakat „Meltdowni“. Küll aga tutvustaksin pisut pikemalt läänemaailmas pisut vähem tuntud, kuid sellest hoolimata idamaiste märulifilmide raudvarasse kuuluvad Donnie Yeni.

Kuigi ta oli hiinas filmimaastikul tuntud ka enne seda, tõusis ta esmakordselt lääne publiku teadvusesse Yimou Zhangi filmiga „Kangelane“. Tutvustustest jätan kõrvale Yen'i derivaadi Li „Once upon a time in China“ seeriale, ehk „Ip Mani“ eepose – kuna see lihtsalt ei kanna välja (imho). Mainitud hiinapatriotismi asemel tasub pigem vaadata Yeni põnevikke „Flash Point“ ja „Kill Zone“ - vot need on poolegrammised ibukad. Stsenaarium on sama õhuke kui suvaline osa Lorenzo Lamasi „Renegadest“ ning märul paneb John McClaine'i habet sügama arutledes, et mis see nüüd siis oli.

Donnie Yen vs Jing Wu filmis "Kill Zone"

Mõlemad filmid on üsna sarnased, neis puudub John Woo ülekiidetud ooperilik pateetilisus (kahtlemata ka Zhangi patt) - kui üheksakümnendatel kippusid Hong Kongi märulid olema luikedejärvelikud tantsuetendused või aegluubis tuvidega tangot tantsivad verepiisad, siis ülalmainitud 21. sajandi esimese kümnendi filmid on sirgjoonelised krimimärulid selle sõna parimas mõttes. Neis on igati nauditavad ja hästi teostatud võitlused, kus kangelane ülemäära ei tugine traatidele ja mis seetõttu mõjuvad igati usutavalt. Näiteks „Flash Pointis“ on üksjagu ka maasvõitlust, mis on märulifilmides kahjuks üsna haruldane.

Õnnetu pahalase nüpeldamine filmis "Flash Point"

Isegi kui kerged vaenlased murduvad seal sama lihtsalt kui Seagali šedöövrites, siis alati leiduvad ka tugevamad vastased, kelle esitatud väljakutsed pakuvad tõelist silmailu. Üheks põhipahaks on näiteks vanameister Sammo Hung – järjekordne näide sellest, et iga kangelane muutub vananedes antikangelaseks. Ning erinevalt Seagalist on Yen sama tõsine mees kui Li (ning loomulikult ka JCVD) – kaskadööre kasutab ta enda esituste juures üliharva.

Hiina krimipõnevikest teen nüüd hüppe ameerika indie-ninjafilmide juurde. Vähegi tõsisemate inimeste jaoks on see loomulikult pühaduseteotus. Kuid andke mulle võimalus – ma tean, kes olid shinobid ja ma pole kunagi kuulunud Dudikoffi austajate hulka.

Sellest hoolimata julgen soovitada filme „Ninja“ (2009) ja „Ninja: Shadow of a tear“ (2013). See frantsiis suhtub reaalsusesse umbes sama hoolimatult kui Schwarzeneggeri või Stallone'i 80ndate märulieeposed, leides aset mingis absurdses kaasaja paralleelmaailmas. Kandvaks elemendiks on filmides muidugi Scott Adkinsi kehastatud ninjasõdalane. Ka Adkins on võitluskunste harrastanud pea sama noorest east kui Donnie Yen ja Jet Li ja see paistab ekraanil välja.

Kuigi seriaal on läbi imbunud nii mustadest pidžaamadest kui ka sirgetest ninja-to'dest, on see üks väga nauditav vaatamine. Puudujäägid näitlemises muutuvad peale esimest kaklusstseeni täiesti ebaolulisteks. Kuna mõlemad filmid on tehtud veits keel-põses-mentaliteediga, siis julgen arvata, et see vanakooli absurdsus on seal täiesti taotluslik ja tegijad pole filmidesse suhtunud surmtõsiselt, vaid pigem kui kummardusena kadunud filmižanrile.

Scott Adkins võtab silmagi pilgutamata maha toatäie kriminaale

Lõpetuseks kiire kokkuvõte ülalmainitutest, et teil oleks lihtsam jälgi ajada ning neid leida.

Kui ihkate vaadata vana ja head, siis:

„Lone Wolf and Cub: Baby Cart to Hades“ (või ükskõik milline muu)

Eelmise kümnendi hiina filmitööstuse märulipärliteks pean:

„Kill Zone - S.P.L.“

„Flash Point“

Muhedad uued ninja-märulid ameerikast (teine osa on parem):

„Ninja“

Kunagi ühes loengus ütles Linnar, et hea balleti vaatamine väsitab vaatajat sama palju kui tantsijat, kuna sa elad kaasa igale liigutusele, mida sa laval näed, sinu lihased töötavad ning jäljendavad seda, mida sa näed. Kuna ma pole suurem asi tantsuhuviline, siis ei osanud ma sellest tarkuseterast eriti midagi arvata ning ka mujalt ma sellist kogemust ei saanud. Seda seni, kuni ma läksin vaatama „Gravitatsiooni“. Need sõnad tulid meelde, kui ma hingeldades kinosaalist välja taarusin, jalad värisemas, pilt virvendamas ning adrenaliininäärmed tilgatuks pigistatud.

Ühe asja peame kohe alguses selgeks tegema. Mulle ei meeldi Sandra Bullock ja ka selle filmi vaatamine ei muutnud minu arvamust temast. Kuid tema etteaste oli peadpööritav. Oscari selle eest kiidaksin heaks. George Clooney on mulle pea alati meeldinud ning oma rolli sobis ta ka siin nagu rusikas silmaauku.

Filmi sisust polegi väga palju rääkida. Igaüks, kes on filmi kirjeldust või mõnda ülevaadet lugenud, oskab järeldada suht täpselt kogu sündmuste käigu. See on ühe lausega kokku võetav – peategelaste süstikut tabab Kessleri efekti poolt tekitatud suur hunnik kosmoseprügi ning nad proovivad elusalt maale tagasi saada. Sisu lihtsus oli aga pigem eeliseks, kuna see võimaldas lavastaja Alfonso Cuarónil keskenduda nii vormistusele kui süžee peenelt inimlikele detailidele ning seeläbi voolida lõpptulemus katarsiliseks.

Läbivaks teemaks on uuestisünd. Kapseldunud introverdi sisemine võitlus, eneseületamine elus püsimise nimel ja mineviku taagast välja rabelemine annavad matemaatiliselt halastamatule sündmuste järgnevusele kaasahaaravalt inimliku mõõtme.

Tõsi, olen üsna veendunud, et see pole film igale maitsele. Žanri poolest on film nn hard sci-fi ja see pole kunagi ülemäära populaarne liik olnud. Küll aga on tegu ühe minu lemmikžanriga. Jah, jumal tänatud, siin ei ole kosmoses hääli. Siin ei seisa inimesed kosmoselaevas püsti. Kõikjal on mikrogravitatsioon. Kokkupõrgetele ei järgne plahvatused ega leegid (sest kosmoses õhku pole – ma vaatan sinu poole, George Lucas). Kui sa põed klaustrofoobiat, siis ära seda filmi vaatama mine. Kui kosmosemissioonid jätavad sind külmaks ja lapsepõlves vaatasid sa külma pilguga mööda raamatust „100 kosmoseaparaati“, siis pole samuti erilist põhjust kinno minna.

Hoolimata lihtsast sisust ning vaid kahest näitlejast võttis filmi tegemine aega umbes neli aastat (pluss-miinus), kuigi reaalne filmimine algas alles aastal 2011. Sellele eelnev aeg (lisaks muudele formaalsustele) kulus tegelikult eriefektidele. Kuigi tavaliselt lisatakse efektid pärast reaalset filmimist, siis antud juhul pööras Cuarón selle protsessi tagurpidi ja seda üsna uskumatul kombel – kuid täiesti õigustatult.

Nimelt valdav osa filmist on tegelikult (üllatus-üllatus) arvutianimatsioon. Kuna aga visuaalne realism mängis filmi puhul otsustavat rolli, siis lasi Cuarón kõigepealt kogu filmi valmis animeerida. Jah just, kogu filmi.  Kaamerate liikumised, valgus ja muu digitaalses maailmas loodu võeti seejärel aluseks reaalsel filmimisel. Näitlejate jaoks oli see paras väljakutse, kuna nad pidid väga täpselt järgima juba etteantud koreograafiat. Siinkohal tuli kindlasti abiks Sandra Bullocki filmikarjäärile eelnenud kogemus tantsijana. Seejärel, peale filmimist, tuli aga kõik uuesti animeerida ning renderdada, et detailid viimseni paigas oleksid. Ühes lõigus kirjeldatuna ei tundugi see väga suure asjana. Kuid lõpptulemus on filmikoolide tuleviku õpikumaterjal. Originaalne, veatu ja hingemattev.

Kahtlemata oli film animaatoritele tõeliseks väljakutseks, kuna animatsiooni puhul tuginevad kunstnikud üldiselt kahele asjale – horisont ja kaal. Siin filmis polnud aga kumbagi. Cuarón on öelnud, et filmi tehes olid projektiga hiljem liitunud animaatorid koheselt äratuntavad, kuna nemad olid need, kellel olid paanikarünnakud ja närvivapustused ning kes soovisid projektist lahkuda. Lavastaja mainis, et umbes kahe ja poole aasta jooksul polnud ta kindel, et kas kõik see üldse tuleb välja ja hakkab tööle nii, nagu vaja. Kuid hakkas.

Hoolimata korduvalt mainitud realismist oli muidugi mitmeid kohti, mis ei olnud tegelikkusele vastavad. Alustades ISS-i ja Hubble'i erineva kõrgusega orbiitidest ning asjaolust, et madalal orbiidil lendav prügiparv poleks saanud rivist välja lüüa kõrgel geosünkroonsel orbiidil tiirlevaid sidesatelliite, ning lõpetades mitmete veelgi peenemate detailidega. Kuid Cuarón ütles, et sada protsenti reaalsusele vastavat filmi ei olnud võimalik teha ning see polnudki taotlus. Arvestades, kuidas isegi realismile pretendeerivad lavastajad füüsikareeglitega ringi käivad, oli filmi vastavus tegelikkusele siiski märkimisväärne. Lausa nii, et James Cameron ütles peale filmi vaatamist, et tegu oli kõige parema ja realistlikuma kosmosefilmiga, mida ta näinud on. Kui dokumentaalid välja arvata, siis võib tal isegi õigus olla. Tõsi, „Apollo 13“ pakub selles osas kõva konkurentsi (muideks, Ed Harris on siin filmis Houstoni hääleks).

Filmi vaadates käis minu peast korduvalt läbi nukker tõdemus, et ajal mil meil kõigil on taskutes rohkem arvutusjõudu kui oli NASAl inimesi kuule saates, on väga suur osa kosmosetehnikast jätkuvalt pärit kosmoseralli hiilgeajast, ehk kuuekümnendatest. Nii on näiteks tänaseks kasutusel küll Sojuzi neljas generatsioon, kuid olemuselt on tegu siiski tollesama kuuekümnendatel välja töötatud kosmoselaevaga. Tõsi, oma osa mängib siin kindlasti vaenulik keskkond, kus need aparaadid tegutsema peavad, seega intuitiivset GUI-d, puutetundlikku ekraani ja muid lihtsurelike mugavusi ilmselt kosmonaudid ega astronaudid niipea nautida ei saagi. Tähtsusetu pisidetailina märgin ära, et kuigi Matt ütles Ryanile, et Shenzhou on identne Sojuzile, siis tegelikult on tegu siiski analoogidega – hiinlaste kosmoselaev on suurem ja ka nuppude paigutus ei pruugi olla sama, kuid ka filmi seisukohast on sellised pisiasjad tähtsusetud (üki-kaki-kommi-nommi). Siinkohal soovin jõudu ja pikka iga enda iidolile Elon Muskile, kelle SpaceX lubab lõpuks ometi tuua kosmosetehnoloogia 21. sajandisse (irooniline, kas pole?).

Kui mõne sõnaga veel lavastajast rääkida, siis Cuaróni varasemateks hiilgehetkedeks olid „Harry Potter ja Azkabani vang“ ja keskmisest oluliselt parem, kuid siiski mitte klassikute hulka kuuluv postapokalüptiline põnevik „Children of Men“. Cuarón ise on öelnud, et ta ei hooli žanrilistest määratlustest ega normidest. Tema eesmärgiks on lihtsalt teha filmi.

„Gravitatsiooni“ aitas Cuarónil luua tema poeg Jonás Cuarón, kes oli kaasstsenaristiks. Alfonso ütles, et poja kaasamine projekti andis  kartmatust nihutada piire. Olles juba mitmeid filme teinud, tekkis tal tihti küsimus, et kas üht või teist asja ikka tasub teha, kuidas publik seda vastu võtaks? Poja nooruslikult julge tagasiside aitas aga sellest üle olla ning vältida kompromisse, millesse ta muidu võibolla laskunud oleks.

Lõppu ka väike soovitus. Kui sa nüüd tulid kinost ära ning said umbes sama võimsa elamuse osaliseks ja mõtled, et kuhu nüüd edasi, siis tasub järgmisena ette võtta üks suhteliselt vähetuntud, kuid äärmiselt kvaliteetne jaapani animatsiooniseriaal „Planetes“. Tegu on ühe hooaja pikkuse sarjaga, mis räägib nimelt neist inimestest, kes tegelevad kosmoseprügi kokkukorjamisega. Tõsi, tegevus ei leia aset mitte tänapäeval, vaid aastal 2075.

Stuudiole Sunrise kohaselt on tegu nii sisuliselt kui vormiliselt eeskujuliku teosega („Cowboy Bebop“, eksole), vast kõige stiilipuhtama hard sci-fi'ga, mida ma näinud olen. Seal on enam kui küllalt sama pingelisi kosmoseprügi-situatsioone kui „Gravitatsioonis“, kuid seriaal on olemuselt siiski pigem draama, mis räägib lihtsate inimeste elukäikudest, tunnetest ja reaktsioonidest. Ettearvatavalt on "Planetes" saanud umbes sama palju tähelepanu kui žanr ise. Sellegipoolest on see üks jaapani animatsiooni paremini varjatud pärlitest, mis tasub kindlasti üle vaadata.

Lõpetuseks mainin, et "Gravitatsioonil" on ka väike side Eestiga. Nimelt on filmi treileris kasutatud Arvo Pärdi pala „Spiegel im spiegel“. Kui nüüd hinges kripeldab kahtlus, et kas ikka film tasub vaatamist, siis otsige netist treilerit. Kui teie süda hakkas peale selle vaatamist kiiremini tuksuma, siis minge kinno – film on sõna otseses mõttes täpselt sama intensiivne kui see reklaam, aga see kestab poolteist tundi pooleteise minuti asemel.

Hinne filmile 10/10. Ja seda hinnet ei jaga ma sugugi kergekäeliselt. Mulle isiklikult selle aasta parim filmielamus.

Kuna Cuarón ütles, et filmi eesmärgiks oli olla üks suur ameerika raudtee, siis lõpetan ülevaate tsitaadiga minu lemmikkoomikult Bill Hicksilt..

“The world is like a ride in an amusement park. And when you choose to go on it, you think it’s real because that’s how powerful our minds are. And the ride goes up and down and round and round. It has thrills and chills and it’s very brightly coloured and it’s very loud and it’s fun, for a while.

“Some people have been on the ride for a long time and they begin to question, is this real, or is this just a ride? And other people have remembered, and they come back to us, they say, ‘Hey − don’t worry, don’t be afraid, ever, because, this is just a ride…‘

“And we…kill those people.

“(in the voice of a devoted rider) ‘We have a lot invested in this ride. Shut him up. Look at my furrows of worry. Look at my big bank account and my family. This just has to be real.’

“(Hicks again) Just a ride. But we always kill those good guys who try and tell us that; you ever notice that? And let the demons run amok. But it doesn’t matter because it’s just a ride. And we can change it anytime we want. It’s only a choice. No effort, no work, no job, no savings and money. A choice, right now, between fear and love. The eyes of fear want you to put bigger locks on your doors, buy guns, close yourself off. The eyes of love, instead, see all of us as one.

On huvitav jälgida, kuidas mingid väikesed arusaamad või eelarvamused hoopis kõrvalistel teemadel võivad mõjutada maitsekogemust nii paremuse kui halvemuse suunas. Nii läksin ma viimast Star Treki vaatama üsna suurte ootustega, kuid liigne noorusidealism ning ameerikaliku kangelase rumalus-hulljulgus käsikäes hea õnnega (alustades esimesest kaadrist tegelikult – kes kurat läheb pärismaalaste juurde ja varastab nende püha eseme? Lisaks Indiana Jonesile, eks) tilgutasid sellesse tegelikult kuldsesse meepotti ka omajagu tõrva ning lahkusin keskmiselt pettununa. Kuhu on kadunud kangelased, kes oma vaenlasi hallide ajurakkudega võidavad?

„Vaikse ookeani võitluse“ puhul täheldasin jällegi teistsuguseid tundeid tekkimas. Kui filmis tuli mingi minu jaoks ebameeldiv tegelane või ebaloogiline hetk, siis proovisin kohe leida põhjuseid, miks see vastuolu võiks olla lavastajapoolne teadlik käitumine ning seega andestatav.

Lõpuks taandub asi siiski puhtalt maitsele. Abrams on viski. Del Toro on brändi. Abrams on Jack Daniels ning del Toro on Torres 10. Ehk võiksingi siinkohal kirjutamise lõpetada ning hundid jääksid ellu ja lambad saaksid söönuks. Aga võtan julguse kokku ja lähen siiski edasi.

Iga postitus piiritleb ja täpsustab teile tükk tüki haaval minu maitset. Ja viski pole kunagi olnud minu esimene valik, ma olen viinamarja-inimene. See maitseb lihtsalt rohkem. Mis on kõigel sellel filmidega pistmist? Maitsehinnangud kanduvad üle pea kogu kultuurile, mida me tarbime, alustades toidust ning lõpetades filmide ja muusikaga. Nii maitsevadki meile üht tüüpi asjad rohkem kui teised, tihti ilma mingi näiva põhjuseta.

Sügavamale vaadates leiab neid põhjuseid omajagu ning tegelik maitsekogemus ongi summa lugematust hulgast pisiasjadest ning subjektiivsetest hinnangutest. Seega heidaks pilgu mõnele osakesele, mis antud juhul minu maitset mõjutasid.

Jeffrey Jacob "J.J." Abrams

Alustaks kerge ülevaatega autoritest. J.J. Abramsit peetakse USA-s ulmefilmide messiaks. Karjääri alustas ta televisioonis, kus aitas luua muuhulgas sellised seriaalid nagu „Alias“ ja „Lost,“ mis mõlemad on ka meie ekraanidel jooksnud. Tema esimene suurem saavutus oli „Mission Impossible III“ lavastamine, kuid ulmeorbiidile lendas ta Star Treki frantsiisi uuslansseeringuga, mis kandis pragmaatilist nime „Star Trek.“ Oma doktorikraadi kindlustas ta Spielbergi-stiilis noorteulmekaga „Super 8.“ Lisaks sellele, et ta on tunnustatud stsenarist, on ta ka andekas helilooja, näiteks on ta loonud enda seriaalide tunnusmuusikad.

Tänaseks on ta oma varjust juba sõna otseses mõttes valgusaastate kaugusel, kuna nimelt hr Abramsi päralt on Tähesõdade järgmise episoodi lavastajatool. Näen vaimusilmas Monopoly torukübarat aeglaselt Abramsi pähe maandumas. Kuid vist ei pea mainima, et „Lost“ pole kunagi minu maitse olnud, „Aliasest“ rääkimata.

Guillermo del Toro

Guillermo del Toro on pisut teisest puust tegelane. Oma kinodebüüdi tegi ta õudusfilmiga „Cronos,“ kus olid juba olemas kõik tema leivanumbrid, alustades Ron Perlmanist ning lõpetades keerukate ja salapäraste mehhanismidega, mis avavad uksi, mida poleks tark avada.

Elusa klassiku staatust aitasid tsementeerida sellised teosed nagu „The Devil's Backbone“ ja „Paani Labürint“ ning muidugi Hellboy-filmid, mis on ilmselt Nolani Batmani kõrval seni parimad koomiksiekraniseeringud (jah, ma pole ka „Avengersi“ suurim fänn).

Del Toro filmid kuuluksid kõik justkui ühte eraldiseisvasse universumisse

Märkimist väärib, et Del Toro tee filmimaailma algas läbi meigi- ja eriefektide, oma karjääri esimesed kümme aastat tegutses ta firma Necropia nimelt filmistuudiotele grimmiteenuse pakkumisega. Tema õpetajaks oli selle ala üks esimesi korüfeesid, elutöö Oscariga pärjatud Dick Smith.

Del Toro on olemuselt mikromajandaja – talle meeldib lavastada teoseid, mis on algusest peale tema enda välja mõeldud, kirjutatud, kujundatud ning lavastatud. „Vaikse ookeani võitlus“ on sealjuures mõnevõrra erand, kuna selle stsenaariumi kirjutas Travis Beacham („Clash of the Titans“). Kuid del Toro oli antud härrasmehe loominguga juba varasemast tuttav ning ta sattus VOV stsenaariumist vaimustusse. Võibolla küll mõnevõrra põhjendamatult.

Sealt edasi läks lahti töö kunstnike armeega – del Toro sõna otseses mõttes lukustas pundi kunstnikke enda koju joonistuslaudade taha ning paralleelselt Travisega stsenaariumi peensusi arutades lõi samal ajal ka koletiste ning robotite põhikujundused. Muidugi del Toro filmid on olnud alati väga äratuntava visuaalse stiiliga: putukad, steampunk-stiilis mehhanismid ning vappekülmade hallutsinatsioonidest pärinevad koletised on põhilised märksõnad. Tema taust visuaalide loojana on alati äratuntav ning tuleb selgelt esile.

I’m obsessive compulsive. Everything in the movie has to go through me. I designed the Kaiju and the robots in my house. In my garage. I have eight drawing tables in the house and I locked the artists with me and Travis in the next room. Then they’d all come out and we’d have lunch together and I’d look at the art and I’d correct, and change and draw, and then they go back to work and come back an hour later and I look at what they’ve done. (del Toro)

Abramsi ST filmid pole ühegi trekkie mõõdupuu kohaselt halvad. Mõlemad ST ekraniseeringud on liuelnud kõrgel fännide positiivse hoiaku laineharjal. Kuid minu meelest tuleb siin tuleb mängu see, mida Eddie Murphy lausus enda legendaarses stand-upis: „They cater to your ego.“ Teisisõnu on film niivõrd täis pikitud igasugu ST referentse, et filmi sisulised puudujäägid antakse fännide poolt kergelt andeks.

Frantsiisi uuendamine 2009. aastal jättis tegelikult hea esmamulje. Viimaste ST filmide hädaks oli olnud madal eelarve ning kuigi tegu polnud halva ulmega, olid need siiski pigem hilisõhtused telefilmid kui kvaliteetsed kinofilmid. Abramsi ST oli aga korraliku eelarvega, visuaalselt tasemel ning igati vaadatav. Teisisõnu oleks selle filmi peale üks Abramsi eelmine tegelane hüüatanud: „Production value!“

Abramsi filmid on tehtud fännidele, kuid arvestades ka laiema publiku robustsemat maitset. Seetõttu ongi ta produtsentide poolt täna niivõrd hinnatud. Toro filmid on aga tehtud fännide poolt neile endile. Ning seal on vaks vahet sees. Del Toro ise on hiljutises intervjuus öelnud, et teda pole kunagi huvitanud tema filmide kassamenu – ning ta filmid pole kunagi olnud ka väga meeletud kassamagnetid. Küll aga on seetõttu tema filmidel märksa sügavam autorimärk küljes.

„Vaikse ookeani võitlus“ on tegelikult kõige edukama avanädalavahetusega film del Torol – ning sellest hoolimata jäi nädalavahetuse sissetulek alla sellistele šedöövritele nagu „Grown ups 2“ ja „Mina, supervaras 2.“

„Otse pimedusse“ kassamenu oli muidugi üsna etteaimatav, tänaseks on film end juba kahekordselt tagasi teinud ja seega on Abramsi roll produtsentide paipoisina igati õigustatud.

Siinkohal mainin, et ma pole kunagi olnud ei trekkie ega ka kaiju-filmide fänn. Isegi mecha on minu jaoks alati olnud teatud eelarvamusega ääristatud žanr. NGE meeldib mulle mitte seetõttu, et tegu on mechaga, vaid sellest hoolimata. Selle žanri klassik Gundam on mulle alati üsna vastumeelne olnud, Transformersitest rääkimata. Ning kaiju-filmid on mind lihtsalt külmaks jätnud.

Jõudes ringiga peensusteni, mis mulle VOV puhul objektiivselt närvidele käisid, kuid millele ma sellegipoolest alateadlikult otsisin põhjendusi, öeldes „see oli teadlik valik.“

Esiteks need teadlased. No näidake mulle inimest, kellele need kaks jobu närvidele ei käinud. Kas need nüüd olid adekvaatsemad teadlased kui „Prometheuses?“ Ei olnud, otse vastupidi. Kuid sellegipoolest olid nad vastuvõetavad. Tegu oli karakteritega, kes olid sisuliselt üksühele mõnest jaapani animest välja hüpanud. Seal on ülevindi emotsionaalsus tavapäraseks standardiks. Tõsi, sarnaseid tegelasi leiab mujaltki – see prillipapa seostub ameeriklastele kindlasti pigem Rick Moranisega ning vanem germaani päritolu närviline (et mitte öelda hull) teadlane on samuti nii levinud stereotüüp, et näiteid ei pea kuigi kaugelt otsima. Kuid minul igatahes tekkis nende kahe karakteri kujutamisega nimelt selline seos. Seeläbi teenisid nad ka indulgentsi.

Iga kell ööbiksin pigem Enterprise'i pardal kui jäägrite hangaaris

Teiseks elukeskkond – no maa peal ei elutse sõjaväelased sellistes metallkarpides, mil on kulunud seinad ja allveelaeva uksed. Kuid mangades ning koomiksites on see jällegi pigem standardiks. Siin ilmneb diametraalne erinevus „Star Trekist“ - viimases olid ju pea kõik keskkonnad läikivad ja puhtad kui Apple'i peakorter. Ma isiklikult oleks pigem ööbinud kapten Kirki kodus kui Raleigh Becketi punkris. Kuid on ju teada, et Täheföderatsioon pole kunagi koristajate palkadelt kokku hoidnud. Samas VOVi keskkond oli ehedalt deltorolik – kuigi mitte steampunk, aga kulunud, vananev ning lõputult detailne. Ainsad läikivad asjad olid kangelaste kostüümid ning jäägrite interjöörid.

Kui VOVi visuaalidele võiksin ma tegelikult üsna lõputult ülistuslaulu laulda, siis kõige nõrgem koht oli tegelikult stsenaarium. Ning siinkohal jäängi ma pisut ebalevale seisukohale. Süžee areng oli täiesti tavapärane – minevikuprobleemidega kangelane, rumalad riigijuhid, kes kavatsevad kinni panna ainsa tõestatud efektiivsusega sõjaväelise üksuse, eskaleeruvad rünnakud, kaotused peategelaste seas, viimane õlekõrs, kangelaslik eneseohverdus ning muidugi ka väike surm/uuestisünd moment. Kõik klišeed olid mängus, ning mingit „Paani labürindi“ stiilis peensusi ei olnud. Muidugi oli see kõik ju žanri poolt (suvine suurfilm) ette kirjutatud ning peensustele seal väga ruumi ei olnudki. Kuid samas Hellboy filmides tõstatus huvitavamaid küsimusi, oli tegelaste vahel suurem pinge ja usutavus ning ka lõpplahendused ei olnud sellised, mida mitme miili kauguselt lähenemas võis näha. Üsna paljutähenduslik on ka lõpustseeni rõhutamine Del Toro poolt – kas nad siis seal suudlevad või mitte? Minu meelest täiesti tähtsusetu pisiasi.

ST stsenaarium oli vaid väheke parem – oli võetud „Wrath of the Khan,“ lisatud kuhjaga viideid nii seriaalidele kui ka teistele filmidele, nalja mõttes oli algus võetud Indiana Jonesist, see kõik kirjutatud ümber originaalidest veelgi hollywoodilikumaks ning olemas! Paljud stseenid rääkisid enda kulgemise üsna kiirelt lahti (jah, tähelaevastiku juhtkonna koosolek, aga muidugi ka reaktoristseen), kuigi tõele au andes tegelikult oli ka häid süžeepöördeid, mis suutsid pinget lõpuni alles hoida.

Tahaks veel paari sõnaga avaldada kiitust „Otse pimedusse“ näitlejavalikule. Põhimõtteliselt ainsad, kes mind häirisid, olid Chris Pine ning Anton Yelchin. Mis on pisut kummaline, kuna mõlemad on üsna originaalitruud – Chris Pine on üsnagi William Shatner ning Anton Yelchin on ka tegelikult venelane, erinevalt algsest Chekovist, Walter Koeningust. Kui Kirki tegelaskuju ning Pine'i esitus on mulle juba algusest peale vastumeelsed olnud (näiteks Russel Crowe'i roll filmis „Kapten ja komandör“ vastab märksa enam minu arusaamale heast kaptenist), siis Yelchini esitus ning aktsent (jep, just) mõjusid võltsina.

Samal ajal Benedict Cumberbatch Khanina oli esmaklassiline, justkui rusikas silmaauku. Hea näitleja, kes sobis täpselt oma osasse. Peter Weller tõestas taas kord, et vanuse kasvades saab igast kangelasest (Robocop) kunagi pahalane. Sama saatus tabas näiteks Rachel Weiszi filmis „Suur ja kõikvõimas Oz“ ja neid näiteid leiab kahtlemata veel ja veel. Simon Pegg mängis jällegi iseennast ning kummalisel kombel oli ühtlasi täiesti usutav Scotty. Zachary Quinto tõestas, et Leonard Nimoy kingad sobivad talle suurepäraselt.

VOV näitlejatööd olid korralikud, kuid mitte silmapaistvad. Tegelikult ei jäänud pea ükski tegelane mulle väga sügavalt meelde, kuigi ilmselt parima rolli tegi Idris Elba raudse ning peaaegu teflonist juhina. Ning muidugi Ron Perlman ekstsentrilise (khm) turuperemehena. Tegelikult olid Perlman ning tema riietus ka kõige deltorolikum osa VOV-ist. Kuid ülejäänud kaader pani õlgu kehitama (teadlastel ma juba peatusin). Samas selle filmi peategelasteks ju ei olnudki inimesed.

Ilmselt olen seda juba maininud, kuid selle aasta üsna rikkaliku ulmesaagi põhjal leiab üha enam kinnitust asjaolu, et Hollywood on filmide puhul esmajoones keskendunud kvantiteedile ning sisuline kvaliteet on jäetud vaeslapse rolli. Ikka on suundumus sellele, et kõik oleks suurem – häving oleks suurem, panused oleksid suuremad, kangelased oleks kangelaslikumad ning pahalased oleks kurjemad. Kuid sisulise poole pealt teeb iga suvaline indie-film neile pika puuga ära (vt „Safety not guaranteed“). Aga tegu on tänapäeva paratamatusega, sest kõik vähegi peenemad ning suurema eelarvega filmid (nt „Cloud Atlas“) kipuvad kassadesse pomme viskama. Tuleb välja, et publik ei tahagi enda halle ajurakke kasutada, vaid vaadata vana head uues kuues ning kümme korda võimsamalt. Ja soovitavalt ka õhema sisuga, et ometi kaasa mõtlema ei peaks.

Lõppkokkuvõttes olid mõlemad filmid üsna kõrge tasemega, kuid sarnaste puudustega. VOV oli väga lahe fännifilm, mida oli nauding kinos vaadata, väga tasemel teostusega ning visuaalselt äratuntav Del Toro. Kuid ei midagi enamat. Seetõttu ka Torres 10, kuna ka see jook on lopsakas, kvaliteetne ja väga kergelt nauditav, kasvõi suures koguses, kuid samas puudub tal heale konjakile omane rikkalik maitsebukett ning peen järelmaitse. Kinost lahkusin rahulolevalt ning vaatan seda hea meelega kunagi veel. ST oli samuti veatu visuaaliga ning pakkus ilmselt rahuldust ka tõsisemale fännile, kuid samas vürtsitatud kõige sellega, mis mulle ameerika filmitööstuse juures vastu hakkab. Seetõttu ka Jack Daniels – kvaliteetne ning joodav puhtalt (on the rocks), kuid esmajoones siiski mõeldud segamiseks Sprite'i või Coca Colaga. Kinost lahkusin pisut pettunult, kuid kindlasti vaatan seda kunagi uuesti.

„Star Trek – Otse pimedusse“: 7/10

„Vaikse ookeani võitlus“: 8/10

Kui piisavalt tihti kinos käia, siis tahes tahtmata tekib tunne, et maailmalõpp on üsna ligi. Eriti kui sa oled ulmefänn. Sest mida enam aeg edasi läheb, seda rohkem on filmides hakanud domineerima maailmalõpu temaatikad. Nagu ma juba oma eelmises postituses mainisin, siis mulle küll maailmalõpud meeldivad, kuid minu huvi nende vastu on peamiselt esteetiline. Ning ka minu arusaam tulevikust on märksa optimistlikum kui kino poolt pakutu.

Pisut vähem kui kümme aastat tagasi, olles värskelt lõpetanud ülikooli, istusime pärast lõpuformaalsusi minu ühe lemmikõpetajaga viinapitsi ääres ning ma küsisin talt, et kas ta pole mures selle pärast, et maailm üha rohkem ja rohkem justkui kraavi kipub kiskuma ning mine tea, äkki meil enam siin pikka pidu ei olegi? Tema vastas, et ta ei tunne selle pärast vähimatki muret, kuna inimkond on läbi oma ajaloo demonstreerinud enam kui eeskujulikku kohanemisvõimet ning ta on igati veendunud, et meie ühise tarkuse najal saame me kindlasti lahendatud need probleemid, mis täna tunduvad nii apokalüptilistena. See oli julgustav.

Oleme kus me täna oleme, kuid mina näen tulevikku helgetes toonides. Peaaegu läikivalt valges. Kes vähegi on viitsinud tähele panna, mida tõsiteadlased tulevikuks ennustavad, need võiksid ilmselt nõustuda minuga.

Sest kui vaadata Hollywoodi maailmalõpustsenaariume, siis kui tõenäoline on tulnukate rünnak? Või maakera tuuma ülekuumenemine magnettormi tagajärjel? Või zombieviiruse pandeemia? Või... no vahet pole – mina isiklikult ei usu, et maailm niipea otsa saab. Ning kui ta ei saa, siis kuhu meil on veel areneda?

Siinkohal jõuame me ühe ulme suurima küsimuseni – kui kaugele on üldse inimkonnal kasvõi teoreetiliselt võimalik areneda? Muidugi tegelikult pole see suurem asi küsimus inimestele, kes on lugenud nt Dan Simmonsi Hyperioni lugusid või Iain M. Banksi Kultuuri seeriat (puhaku ta rahus!). Aga ega üks ulmekirjanik üksinda ei saa olla mingi piiridetõmbaja. Pigem helgetes toonides näevad inimeste tulevikku ka kaasaegsed teadlased-futuroloogid nagu nt Michio Kaku.

Kuid jõudes ringiga tagasi taas filmideni, siis kui nüüd lõpuni aus olla, pole just palju teoseid, kus oleks näidatud mõnusat, elamiskõlbulikku utoopiat, mida ei painaks mingi kummaline piirang. Peab suisa tikutulega otsima teoseid, mis üldse näitaksid tulevikku vähegi positiivses valguses.

Selle vastuolu põhiliseks seemneks on dramaturgia vajadus konflikti järele. Ning teisest küljest publiku pingetaluvuse pidev kasv. Hollywood on oma filmide teostamisel sattunud nõiaringi, kust tegelikult kunstiliselt talutava väljapääsu leidmine on muudetud peaaegu võimatuks. Las ma selgitan pisut.

Filmi või loo jutustamise eelduseks on mingi konflikt, mis loo lahtirullumise käigus ootab lahendust. Mida suurem on konflikt, seda rahuldustpakkuvam peaks olema ka selle lahenduse jälgimine, seega täieliku katarsise saavutamiseks on vaja päästa vähemalt terve maailm. Parem veel, kui terve galaktika või aegruum. Kuid publik on näinud juba pea igas mastaabis konfliktide lahendamist. Filmitöösturite ajudes aga tuikab ameerika maailmavaate tunnuslause, publiku poolt kooris hõigutud „More!“ Alati on vaja enamat, alati peab panuseid tõstma.

Enam ei piisa sellest, et sa teed kahjutuks paar robotit ning arutled selle käigus inimeseks olemise üle. Tänapäeval oleks ilmselt „Blade Runneri“ süžeega filmi lavastamine peavoolu stuudiote poolt välistatud. Isegi nt „Terminaatori“ esimene osa oli ju sisuliselt indie-film, ning ka seal oli panuseks ikkagi inimkonna tulevik. Vahest kõige positiivsemat utoopiat näitas meile Luc Besson filmis „Viies Element,“ kus muidugi oli panuseks kogu maailma olemasolu, kuid vähemasti ei olnud sealses maailmas ega ühiskonnas mingit ränka süsteemset viga, antagonistiks oli lihtsalt kurjus ise. Võibolla siit olekski paslik alustada väikest rännakut utoopiliste visuaalide maailma.

„Viienda Elemendi“ kommertsedu ning filmi lapsikuvõitu teostuse tõttu on üsna lihtne mööda vaadata mitmest märkimisväärsest seosest, mis selles filmis esineb. Kuid enne veel lühike ülevaade kõigest sellest, mis Luc Bessoni ilmselt seda filmi luues mõjutas.

Nagu maiamad ulmefännid juba teavad, siis enne Miyazaki „Nausicaad“ ning Lucase „Tähesõdu“ oli ulme kantsiks hoopiski Prantsusmaa. Seal ilmus vägagi kvaliteetne ulmekoomiksite seeria „Metal Hurlant,“ mille eestvedajateks olid kunstnikud Jean Giraud „Moebius“ ja Philippe Druillet. Kuigi mõlemad on märkimisväärsed kunstnikud, kelle loominguga tutvumine oleks enam kui soovitatav, siis Moebiuse mõju ulmele on tegelikult üsna raske ülehinnata.

Moebiuse Arzach

Heavy Metali Taarna

„Metal Hurlanti“ lehekülgedel ilmusid esimest korda Arzachi seiklused, mis oma täiesti uue lähenemise tõttu (algsed lood olid edastatud ilma ühegi kirja pandud sõnata) tsementeerisid tolleks ajaks üsna tuntud Moebiuse ulmeklassiku staatuse. Antud ajakirja peetakse ka animatsiooni „Heavy Metal“ üheks põhiliseks inspiratsiooniks, kuigi reaalne seos on vaid episood „Taarna,“ mis on inspireeritud Arzachi seiklustest.

The Long Tomorrow

1975ndal aastal tegi Moebius koostööd ameerika autori Dan O'Bannoni ning tšiili-juudi-ukraina juurtega prantsuse lavastaja Alejandro Jodorowskiga. Esimesega koostöös loodi „The Long Tomorrow,“ mille visuaalid olid hiljem Ridely Scotti „Blade Runneri“ üheks lähtepunktiks. Jodorowskiga toimunud koostöö eesmärgiks oli luua storyboardid ning visuaalid Frank Herberti „Düüni“ filmi tarbeks. Ka O'Bannon oli tol ajal Pariisis nimelt selleks, et töötada Jodorowski „Düüni“ kallal – tema eesmärgiks oli visuaalsete efektide loomine, kuid kuna tal esialgu seal suurt midagi teha ei olnud, siis igavusest hakkaski ta kirjutama ja kritseldama „The Long Tomorrow“ nimelist lookest, mis paelus ka Moebiust ja mille nad üheskoos valmis kirjutasid-joonistasid.

Väljavõte "Düüni" storyboardist

Jodorowski „Düün“ on kahtlemata üks ambitsioonikaim ulmeprojekt, mis kahjuks kunagi teoks ei saanud. Kui aga oleks saanud, siis oleks seal mänginud Pink Floydi muusika, selle visuaalide eest oleks lisaks Moebiusele vastutanud ka H.R. Giger ning näitlejatena oleks seal üles astunud muuhulgas Salvador Dali, Orson Welles ning Mick Jagger. Kas ma pean veel midagi enamat ütlema?

Gigeri nägemus Harkonneni kindlusest - tuleb tuttav ette?

Projekt aga teoks ei saanud, selle tulemusena elas Dan O'Bannon üle vaimse kokkuvarisemise, kaotas enda kodu, ning sõbra diivanil ööbides kirjutas muuhulgas stsenaariumi filmile „Alien“ - siinkohal oleks paslik ilmselt meelde tuletada, et filmi nimitegelase autoriks oli eelmainitud H.R. Giger, kelle looming vääriks samuti lähemalt tutvumist, kuid kuna siinse postituse teemaks on utoopiad, siis teeme seda kunagi hiljem.

Moebius ja Jodorowski aga jätkasid oma koostööd ning düünile loodud visuaalid said aluseks ühele vast kõige kummalisemale ulmekoomiksile, mis kannab nime „Incal.“ 

Ning siinkohal jõuamegi me ringiga tagasi „Viienda Elemendi“ juurde. Tõenäoliselt tahtis Besson maailmale meelde tuletada prantsuse ulme kuulsusrikast minevikku, ning seda tehes ei saanud ta üle ega ümber „Incali“ tsiteerimisest. Alustades kasvõi sellest alguses aset leidvast kukkumise-stseenist, mis kahtlaselt sarnane John DiFooli kukkumisega (kuni maandumiseni välja).

Tsitaat läheb tegelikult sujuvalt üle „Heavy Metali“ episoodiks „John Canyon,“ kuid sarnasusi Incaliga võib leida nii Bessoni pahalaste välimuses, palavikulises tempos kui ka ülekeeratud värvidega visuaalis. Jodorowski meelest oli igatahes sarnasusi rohkem kui oleks viisakas olnud, ning ta kaebas Bessoni seetõttu plagieerimissüüdistusega kohtusse. Kohus siiski leidis, et tegu ei ole plagiaadiga. Teema lõpetuseks tasuks vast mainida, et tegelikult oli ka Moebius ise seotud „Viienda elemendi“ tootmisega ning tegi filmi jaoks mitmed disainid. Kahjuks mul ei õnnestunud leida, et millised täpsemalt.

Kahtlaselt sarnane "Star Trek: Wrath of the Khani" matusestseenile

Moebiuse viimaseks märkimisväärseks panuseks jäi paraku 1982 aastal Rene Laloux' poolt tehtud animatsioon „Les Maitres du Temps,“ ehk „Aja isandad“ - hämmastaval kombel on see ka eesti keelde dubleeritud ning seda oli võimalik ka meie kaubanduskettidest osta suisa 1 euro eest. Film on täiesti korraliku sisuga ning täis väga nauditavaid visuaale.

Gandahar

Vähemalt sama vaatamist väärt on ka Rene Laloux' kaks ülejäänud täispikka animatsiooni „Metsik Planeet“ („Le Planete Sauvage“) ning „Gandahar.“ Viimane paraku ei olnud kuigi edukas ning jäi ka Laloux' viimaseks pikaks animatsiooniks. Kõik kolm filmi on tegelikult eestindatud ning DVD peal kättesaadavad, soovitan kindlasti need üle vaadata.

Enamalt jaolt võimegi me filmides esinevatest utoopiatest rääkida läbi neid loonud kunstnike, kes aga tihtipeale jäävad enda loomingu varju. Ilmselt üheks kõige tuntumaks ulmefrantsiisiks on loomulikult „Tähesõjad,“ mis paljuski defineeris selle, millisena me tulevikku ette kujutame – rääkivad robotid, taevas hõljuvad linnad, planeete hävitavad superrelvad ning muidugi hirmuäratavalt hingavad musta hõlstiga kurjuse isandad. Triloogia loojana juhitakse reeglina esmalt tähelepanu George Lucasele ning vanemapoolne naisfänn õhkab kindlasti ka unistavalt: „Harrison Ford.“ Kuid mõnevõrra vähem on üldusele teada, et selle maailma visuaalse külje taga on pea ainuisikuliselt üks mees – Ralph Mcquarrie. Vähe sellest, mõned allikad väidavad, et nimelt Mcquarrie tööd olid need, mis aitasid stuudiot veenda ning tagada filmile rahastus.

Mcquarrie pani Darth Vaderi hingama läbi musta läikiva maski (väidetavalt sai ta inspiratsiooni näritud nätsu ümber ära kortsutatud paberist), andis välimuse pea kõikidele tegelastele, tehnilistele vidinatele ja kosmoselaevadele alustades TIE-hävitajatest ning lõpetades Surmatähega. Lucas ise on öelnud, et kui filmi tootmise käigus tekkis kellelgi küsimus, et kuidas üht või teist asja lahendada, siis ta viitas mõnele Mcquarrie pildile ja ütles: „Tehke, nagu siin on.“

Lisaks „Tähesõdadele“ andis Mcquarrie välimuse ka algsele „Battlestar Galactica“ seriaalile, tegi koostööd Steven Spielbergiga filmide „Kolmanda astme lähikontakt“ ja „E.T.“ juures ning lõpuks võitis Oscari filmi „Kookon“ eriefektide eest.

Mcquarrie kavandid filmile "Star Trek: Planet of the Titans"

Mcquarrie lõi ka algsed visuaalid plaanitud „Star Treki“ filmile, mis küll kunagi teoks ei saanud. Ning otsaga jõudsimegi sarjani, ilma milleta ülevaade utoopilisest tulevikust poleks kuidagi mõeldav.

„Star Trek“ on uuriva teadusulme viimane kants, mis suutis end üsna hästi hoida kõrvale kõiksugu apokalüptilisest temaatikast. Vaikselt kippus asi muidugi rappa kiskuma juba borgide tulekuga ning J.J. Abrams viis metamorfoosi lõpuni ja asetas frantsiisi aupaklikult ilutulestiku saatel hollywoodilikule maailmahävitusreele.

Mõne sõnaga tuleks meeles pidada ka jaapani autoreid, kes on teinud tänuväärset tööd erinevate tulevikumaailmade loomisel. Kui mõned erandid välja arvata, siis kipuvad jaapanlaste maailmad olema pigem düstoopiasse kalduvad, kuigi üldiselt küllaltki hästi realismi tunnetavad. Kuid kui märatsevad robotid või amokki jooksvad psühhokineetiliste võimetega teismelised välja arvata, siis on enamalt jaolt tegu selliste kohtadega, kus võiks enda vanaduspõlve veeta küll.

Mamoru Oshii „Ghost in the Shelli“ seerial ma siinkohal pikemalt ei peatukski, kuna see on ilmselt juba pea kõigil otsast lõpuni ära vaadatud. Küll aga märgin ära, et käesoleval kevadel oli kõigil huvilistel võimalik Kumus tutvuda nii selle kui ka paljude teiste animeklassikute tootmisjooniste ning taustapiltidega.

Pigem alustaksin oma ülevaadet ühest utoopiast, kuhu vaatajat ligi ei lastagi – viimast hoitakse pingsalt selle all asetsevas düstoopias. Jutt käib Yukito Kishiro teosest „Battle Angel Alita“ ehk jaapanipäraselt „Gunnm.“ Tegu on küllalt legendaarse mangaga, mille põhjal on tehtud ka kaks pooletunnist animatsiooni.

Filmi tegevus käib ümber salapärase taevas rippuva linna Salemi (Tiphares), kust mõned on küll välja visatud, kuid kuhu keegi kunagi sisse ei saa. Manga loomulikult laiendab kogu temaatikat ning viib lugeja ka linna sisse. Üks neist animatsioonidest, mille puhul on siiralt kahju, et selle eetriaeg vaid napilt tunni pikkuseks jäi. Potentsiaali oleks olnud märksa enamaks.

Üheks klassikalisemaks küberpunk-animeks on muidugi „Bubblegum Crisis,“ millest on toodetud kaks seriaali ning neli spin-offi. Antud maailm on üsna korralikult mõjutatud „Blade Runneri“ poolt, ning kuigi oma olemuselt ehtjaapanlikult pisut kiljuv ja naiivne, siis tegelikult pakuvad seriaalid ainest ka tõsisemale mõtiskelule robotite ja inimolemuse üle.

Tavapäraselt on seriaali keskseks antagonistiks suurkorporatsioon „Genom,“ kelle leivanumbriks on teenindusrobotite valmistamine. Ilmselt on aga robotite algoritmide kirjutajad Lorentsi eksamil spikerdanud, kuna paljud robotid kipuvad olema putukaid täis, nagu varajane Vista. Putukatõrjega tegeleb lisaks politsei eriüksusele (AD Police) ka tüdrukutest koosnev isehakanud mootorrattajõuk, kes üldiselt kipub oma töös olema politseiametnikest efektiivsem.

Umbes samal lainel purjetab ka „Armitage,“ mis küll sisuliselt jääb mõnevõrra BGC-le alla, kuid ainult üsna väheke. Tegu on ühe 4-osalise OVA-ga ning ühe üle 2h pikkuse täispika animatsiooniga. Kumbki pole klassikaline meistriteos, kuid samas täiesti kvaliteetne vaatamine näiteks mõnel igavamal õhtul, kui te leiate, et ei „Terasmees“ ega ka „World War Z“ pole vist päris need filmid, millega aega mööda saata.

Vahepeal tuleks ära mainida ka „Ghost in the Shelli“ algse autori Shirow Masamune sulest ilmunud „Appleseed,“ mille 2004. aastal ilmunud film on samuti eestikeelsena kohalikul turul saadaval. Shirow Masamune lood kipuvad ekraanile jõudma üsna suurte erinevustega originaalmaterjalist. Kui „Ghost in the Shelli“ manga on suhteliselt lõbus teos, kust ei puudu ka lesbi- ja tissinaljad, siis Oshii animatsioon oli realistlik ja tume. „Appleseedi“ tabas vastupidine saatus – suhteliselt tõsine ning pidevat ajuragistamist nõudev manga adapteeriti kõikides variatsioonides lihtsaks hollywoodilikuks märuliks. Samas on pakutavad suurlinnade pildid igati nauditavad ning ka animatsioon on tasemel. Pole kohustuslik vaatamine, kuid parema puudumisel ajast vast kahju ei hakka.

Kaks viimast näidet on sellised, millest ei saa kuidagi mööda minna, kuid mis pigem liigituvad taas realistliku düstoopia valda. Esiteks „GITSi“ kõrval kindlasti kõige legendaarsem jaapani animatsioon, mis minu postitustes pole veel häbiväärsel kombel kajastust leidnud. Loomulikult käib jutt Katsuhiro Otomo „Akirast.“

Tegu pole just kõige kergema vaatamisega, selle jälgimine nõuab isegi rohkem süvenemist kui „GITS,“ selle tegelaste joonistusstiil on keskmise animevaataja jaoks harjumatu ning läbiv tonaalsus kipub olema must ja tumemust. Mida muud saakski oodata filmilt, mille esimestes kaadrites hävitatakse suur osa Tokyost? Kuid filmi detailsus on 80ndate lõpu kohta äärmiselt muljetavaldav, animatsioon on viimse kaadrini täiuslikult läbi joonistatud ning nii mehaaniline disain kui ka tegelaste riietused mõjuvad veel tänagi värsketena.

Teine kohustuslik klassika on loomulikult kümme aastat hilisem, kuid vähemalt sama epohhiloov frantsiis „Cowboy Bebop,“ mille põhjal on vändatud üks täispikk animatsioon ning 26st osast koosnev seriaal. Taas kord on tegu teostega, mille sisul pole põhjust pikemalt peatuda, kuna see on igal osal äärmise peensuseni välja lihvitud ning sama kõrge tase on ka pikal filmil. CB tegevus leiab aset tuleviku päikesesüsteemis, kus hüperruumi väravate katsetused põhjustasid Kuu hävingu ning muutsid seeläbi suure osa Maast elamiskõlbmatuks. Seriaali põhitegevus leiab aset Marsil, kuigi inimasustus on levinud pea kõikjale üle Päikesesüsteemi.

Kuna nüüdseks olen ilmselt ka kõige kannatlikuma lugeja suutnud ära väsitada, siis lõpetuseks veel pisut vaatamist kahelt teadusulme kunstnikult, kes on loonud nii mõnegi põneva maailma, kus hea meelega sooviks ringi jalutada.

Alustuseks Mcquarrie eakaaslane ning kolleeg John Berkey, kes töötas eelmisega koos ka Star Warsi plakatite ja filmikunsti kallal, kuid seda pigem Mcquarriet toetades kui algseid disaine välja mõeldes. Samas on tema enda joonistused vähemalt sama originaalsed ning jalustrabavad kui Mcquarrie pildid.

Teiseks tasub pilgu peale heita ka põlvkonna võrra nooremale kunstnikule Michael Whelanile, kes põhiliselt on teinud küll raamatukaasi, kuid see-eest milliseid!

Kuigi minu silmis on tulevik pigem kõrgläikeline, voolujooneliste pilvelõhkujate, läbipaistvate ekraanide ning lendavate autode (EM-hõljukid oleks vist täpsem termin) maailm, siis maailmalõpustseenidel on samuti alati olnud minu jaoks omamoodi nukker võlu.

Ka hiljuti nähtud „Unustuse“ juures olid suurimad maiuspalad nimelt maailmalõpujärgsed eepilised visuaalid. Muidugi lisaks peategelaste peegel/klaas elukeskkonnale (ja Daniel Simoni kiilkopterile). Need kaks liini on olnud valdavad minu endagi pildikeste juures, ning siinkohal tuleb tunnistada, et asjade äralõhkumine on märksa keerulisem kui see välja paistab. Muidugi Platon ning Newton naudivad praegu teispoolsuses koos nektarit ning nendivad, et termodünaamika teine seadus kehtib siiski vaid maisel tasandil. Ideaalide maailmas (millele binaarruum on suhteliselt lähedal) see kas lihtsalt ei kehti, või siis kehtib pöördvõrdeliselt.

Käesolev aasta lubab tulla maailmalõpuhõnguliste filmide osas eriti rikkalik. Praegu veel ei teagi, kas see on hea või halb. „Star Trek“ on muidugi kohustuslik kinokülastus ning Guillermo del Toro „Pacific Rim“ paistab enam kui paljulubav. „World War Z“ kohta ei oskagi mingit eelarvamust esialgu kujundada. Samal ajal hõljub žanri kohal saientoloogia sudupilv. Tom Cruise'i tõelised motiivid jäidki pisut ebaselgeks (võibolla teda lihtsalt erutas teadmine, et kümned tuhanded tema kloonid hävitasid maakera), kuid Will Smithi „After Earth“ tekitab juba olemuslikult vandenõuteooriaid. Tema kiindumus maailmalõppudesse tundub kahtlasena, kuigi tema end kloonida ei lase, vaid kavatseb lihtsalt olla viimane ellujääja. Igatahes tundub, et igaüks, kes peab ennast kellekski, kavatseb sel aastal vähemalt korra maailma ära lõpetada.

Sellest tulenevalt ei saa ka mina mööda sellest, et teha üks tagasihoidlik ülevaade postapokalüptilistest piltidest, mis on aegade jooksul mällu sööbinud. Kindlasti pole see loetelu kõikehõlmav ning mitte kuigi üllatuslikult olen pisut rohkem tähelepanu pööranud Jaapani teostele.

Minu kokkupuude maailmalõppudega sai mäletatavasti alguse tänu soome televisioonile ning seal näidatud „Ahvide planeedi“ filmidele. Kuigi esimese osa lõpustseen „Damn you all to hell“ on muidugi väga mõjus, siis tõelised maiuspalad hakkasid tulema alles sarja teises osas „Beneath the Planet of the Apes“ (1970). Tegu on mõnevõrra alahinnatud teosega, mis on küll kohati muigamapanevalt sürr, aga samas piisavalt mõtlemapanev, et mitte koos lõputiitritega unustuste hõlma vajuda. Sealjuures pakub film eriti mahlaselt tumedat tulevikunägemust. On vähe filme, mis oleksid sama düstoopilised ja mis tegelikult kannataksid korduvat vaatamist.

Kuid ma isegi ei peatuks läänepooleral liiga pikalt, kuna „Stalker“, „Mad Max“, „Põgenemine New Yorgist“ ja teised selle žanri tippteosed on kahtlemata siinsel lugejal juba korduvalt nähtud. Ning matte-paintingul võiks kunagi tulevikus pikemalt peatuda, küll siis saaks vaadelda ka väärikamaid stseene lääne kinost.

Seega teen ilma pikema jututa põike teisele poole maakera, kus vaid loetud aastad peale „Ahvide planeeti“ tõusis esile jaapani fotokunstnik Tsunehisa Kimura (1928-2008), kellel põgusalt peatusime ka eelmises postituses. Ajal, mil digitaalne pilditöötlus polnud veel isegi ulmekirjanduses, tootis Kimura fotomontaaže, mis oma (sür)realismi poolest teeksid au ka igale kaasaegsele pikslivõlurile. Analoogajastul nõudis aga selliste fotomontaažide tegemine märkimisväärset pühendumist, kannatlikkust ning näpuosavust – jaapanlastele igiomased iseloomuomadused. Tõsi, Kimura oli rohkem tuntud kunstiringkondades kui laiema publiku seas.

Apokalüpsis on jaapani filmitööstuses olnud küllalt populaarne teema, seda küll teatud reservatsioonidega. On ilmselge, et ajalugu on siin oma rolli mänginud – olid ju nimelt nemad liitlasvägede maailmalõpurelva katsetandriks. Rääkimata perioodilistest maavärinatest ja tsunamidest, mis on Jaapanis juba aegade algusest saadik olnud mõnevõrra tihedamad külalised kui meil siin. Jaapani meinstriimkinos oli maailmalõpp nii populaarne, et pani aluse tervele žanrile – kaiju-eigale. Muidugi, koletisefilmid olid olemas ka enne Gojirat, kuid ka animatsioon oli olemas enne anime'd.

Kultuuri mõttes märgilise tähendusega on asjaolu, et jaapani filmides ja animatsioonides on maailmalõpp reeglina lokaalne – ikka jäävad alles kogukonnad, kes hakkavad inimasustust taas üles ehitama. Ka Gojira ei suuda hävitada tervet maailma, vaid ikka mingi väikese (kuigi tihti märkimisväärse) osa sellest. Ning kunagi ei saa hukka kogu maailm – väikesed kogukonnad jäävad, ning saavad vähemalt mingi ajahetkeni rahulikult edasi eksisteerida oma keskaegses-eelviktoriaanlikus romantismis (nt Miyazaki).

Samal ajal lääne kinos kaasneb maailmalõpuga reeglina barbaarsus ning kultuuri kadu. Mitte ainult tsiviliseerituse, vaid ennekõike kultuursuse säilitamine on keskseks teemaks sellistes apokalüpsiseklassikutes nagu „The Stand“ ja muidugi „Mad Max“. Tsivilisatsioon ju tähistab seda, mida me võime teha, kui kultuur märgib seda, mida me ei tohi teha.

Tegu on üsna olemusliku erinevusega. Jaapanlased on tänu oma geograafilisele asukohale üsna järjekindlalt puutunud kokku erinevate regionaalsete looduslike maailmalõppudega. See kokkupuude on vorminud ka nende kujutelma maailmalõpust. Jaapanlaste jaoks ei ole maailmalõpp midagi lõplikku, see on mõneti isegi osa igapäevaelust. Pidev looduslike katastroofide oht on vorminud jaapanlaste eneseteadvuse äärmiselt kohanemisvõimeliseks ning koostööaltiks – olles justkui vastandiks läänemaailma individualismile (amerikaniseerumise mõju jaapani kultuurile on taas mõnest lõigust tähtsam teema ning väärib omaette postitust).

Loodus on jaapanlastele järjekindlalt õpetanud seda, et kui sa oma naabriga koostööd ei tee, siis sa ellu ei jää, rääkimata sinu lastest. Kaaskodanike aitamine kriisisituatsioonis igal võimalikul tasemel pole seal kunagi olnud ainult heanaaberlikkuse küsimus, vaid ennekõike täiesti praktiline ellujäämise küsimus. On mõistetav, et Eestis elavate jaapanlaste jaoks on madalatasemeline tänavakuritegevus meie kultuuri kõige arusaamatumaks osaks. Jaapani kultuuris lihtsalt sellist nähtust praktiliselt ei eksisteeri. Tõsi, sealse kuritegevuse mastaabid ning suundumused on erinevad.

Ajaloo annaalid vaikivad sellest, kui suur oli Kimura tööde mõju noorele Mamoru Oshiile (1951). Kuid kui mitte muud, siis kannab tema film „Tenshi No Tamago“ („Ingli muna“, 1985) igatahes üsna sarnast vaibi. Tegu on parajalt painava, kristlikku allegooriat täis teosega, kus räägitakse vähe ning liigutakse palju erinevates pimedates ning kohati isegi gigerlikes keskkondades. Film polnud omal ajal kuigi edukas ning Oshii ise on öelnud, et filmi ebaedu takistas tema karjääri järgnevatel aastatel.

„Ingli muna“ maailmalõpp ei ole lokaalne, seal ei ole mingeid selgelt säilinud tsivilisatsiooni oaase. Kogu maailm on tume, groteskne ja tööstuslik mass, mil puudub igasugune huvi inimvaimu, ilu ja valguse vastu. Kultuursus on vaid isikliku hinnangu küsimus, ning selle murdmine filmi finaalis on kahtlemata üks suurimaid reetmisi, kuigi samas ei ole seda võimalik lihtsalt ja üheselt hukka mõista. On palju inimesi, kes leiavad, et muna purustamine oli hädavajalik selleks, et tüdruk saaks tegelikult elama hakata – et ta saakski ingliks muutuda.

Hoolimata filmi väikesest kassaedust, võib siiski täna väita, et tegu on kahtlemata ühe 80ndate tähelepanuväärseima animatsiooniga. Fännid spekuleerivad, et film on inspireeritud mingist seniteadmata sündmusest, mis Oshiil juhtus varajases nooruses, kui ta kristlikus seminaris õppis ning mille tulemusena ta õpingud katkestas. Oshii ise on kommentaare vältinud. Suhteliselt usutava interpretatsiooni filmi metafooridest võib leida siit.

„Ingli muna“ visuaalile andis märkimisväärse panuse Yoshitaka Amano, kes on tuntud oma õrna, kuid lopsaka ning artnouveauliku stiili poolest. Amano on üks jaapani popkunsti superstaaridest. Vast piisab kui öelda, et nimelt tema on teinud algse visuaali mängule Final Fantasy. Ühtlasi on Amano loonud ühe postapokalüptilise anime ikoonilisema tegelase, vampiiriküti nimega D. Tõsi, karakteri autoriks on Hideyuki Kikuchi, kuid Amano andis talle kuju.

Tegu on androgüünse ilmega poolvampiiriga, kes elutseb tuumasõjajärgses maailmas umbes 10 000 aasta kauguses tulevikus. D tegelaskuju on olnud eeskujuks nii Wesley Snipesile kui kindlasti ka paljudele rafineerituma maitsemeelega emodele ja gootidele. Kui kauges tulevikus tema ebamaisust pigem peljatakse, siis käesoleval sajandil oleks tal olnud kindlasti palju ümmardajaid. Sealsel maailmal ma juba eelmises postituses põgusalt peatusin, kuid kuna minu silmis on tegu ühe eepiliseima (et mitte öelda kõige-kõige) postapokalüptilise keskkonnaga, siis väärib see kindlasti natuke lähemat vaatlust.

Maailm, kus D oma liiginõbude eluküünlaid kustutab, on rokokoolikult vohava gootika musternäidis. Mul oleks isegi hea meel, kui keegi minu lugejatest oskaks osutada mõnele teosele, mille gootika eepilisus oleks võrreldav D maailmaga. Lihtsurelikud elavad seal metsiku lääne tüüpi maaelu, samal ajal kui vampiirid pesitsevad ebamaistes katedraalides, kus trepid on nii kõrged, et nende lõppu inimsilm ei seleta. Selle maailma üksikuid eluks kõlbulikke punkte palistavad lõputud kõrbed, mis on täidetud kadunud hiilguse kõdunevate mälestusmärkidega.

Kõige suuremat vaatamisväärsust pakub kindlasti frantsiisi teine täispikk film „Vampire Hunter D: Bloodlust“ (2000). Filmi lavastajaks on Yoshiaki Kawajiri (1950), kes juba varem oli maailmalõpu teemadega flirtinud filmides „Wicked City“ (1987) ja „Demon City Shinjuku“ (1988) ning kes raius enda nime klassikute sekka animatsiooniga „Ninja Scroll“ (1993).

Kuid „Bloodlusti“ ülidetailsed katedraalid, rohtukasvanud templid ning robustne tehnika (nii lagunenud kui ka töötav) on klass omaette, ning ka täna sama muljetavaldav kui kolmteist aastat tagasi. Tõsi, filmi sisu pole midagi erakordset, see on ka Hollywoodi mõistes üsna standardne, kuid seda ei saa pahaks panna, kuna žanr on selline. Aga ainuüksi visuaalide tõttu olen ma leidnud end üha uuesti seda filmi üle vaatamas. Ning kuna sisu on suhteliselt kergelt jälgitav, siis on see tegelikult ka üsna hea seltskonnafilm.

"Demon City Shinjuku"

Postapokalüptilisi teemasid on käsitlenud ka jaapani nimekaim anime-lavastaja Hayao Miyazaki (1941), kes mitmeski mõttes on Oshii vastand – nad mõlemad on seda ka tunnistanud. Tema film „Laputa“ keskendub mahajäetud ja rohtukasvanud biotehnoloogilise hõljuva linna otsingutele ja pakub igati uhkeid vaateid kaunile kadunud maailmale.

Sellele eelnes aga tõsisema tooniga suurteos „Tuulte oru Nausikaa“ (1984). Tänuväärsel kombel on seda filmi korduvalt näidanud ka baltimaade lastekanal Lolo TV, seega on lugu tuttav ka meie nooremale põlvkonnale.

„Nausikaa“ tegevus toimub keskaegses steampunkilikus maailmas, kus inimasustus on hingitsenud viimased tuhat aastat peale maailmalõppu, mille kutsusid esile seletamata päritolu biomehaanilised sõdurjumalad. Visuaalses mõttes eriliseks muudab selle maailma mürgimets, mis on ühtaegu lummavalt kaunis kuid samas tulnukalik ja ebamaine. Ning loomulikult surmav.

Otakule ei pea ilmselt seletama, et Nausikaa film moodustab vaid murdosa mangast ning viimane on loomulikult kordades põhjalikum ja keerulisem kui anime. Hõlmab ju film vähem kui veerandi manga mahust ning ka antud ajajoone piires on mangas toimuv tegevus oluliselt põhjalikum.

„Nausikaa“ ühe võtmestseeni, sõdurjumalate maailmahävituse, animaatoriks oli Hideaki Anno, kellele see ei jäänud kaugeltki viimaseks maailmalõpuks. Anno on rohkem tuntud kui „Neon Genesis Evangelioni“ autor. Tegu on ühe kõige apokalüptilisema frantsiisiga jaapani popkultuuris. Kuid enne kui tema suurteosel pikemalt peatume, väärib kindlasti mainimist, et ka sõdurjumalatega ei jäänud see talle viimaseks kokkupuuteks.

Nimelt avab NGE uustöötluse kolmanda osa lühifilm, mis sai teoks Hayao Miyazaki, Hideaki Anno ning Shinji Higuchi koostöös. Kuigi viimane nimi võib isegi keskmisest teadlikumale Eesti otakule olla tundmatu, siis piisab vast kui mainida, et tema oli üheks Gainaxi asutajaliikmeks ning on mänginud suurt rolli NGE mütoloogia väljatöötamisel. Jaapanlastele on Higuchi nimi igatahes üsna tuntud, kuna tegu on sealse ühe tuntuima eriefektikunstnikuga. Kõnealune lühifilm kujutab aga nimelt sedasama apokalüpsist, mida on kujutatud ka „Nausikaas“ ning teeb seda läbi aupakliku kummarduse kogu kaiju-eiga žanrile.

„Evangelioni“ plaanin ma pikemalt käsitleda mõnes hilisemas postituses, kuid lühidalt öeldes on see seriaal kindlasti üheks metsikuimaks hundiks lambanahas, mis jaapani animaatorite sulest on ilmunud. Kui lühikokkuvõttena öelda, et see on pilvelõhkujakõrguste robotitega mecha-anime, kus peategelaseks on teismeline, antisotsiaalne hikikomori-kandidaadist poiss, kes juhib robotit oma liibuvas kostüümis koos paari rinnaka kaasvõitlejaga ja kus telgitaguseid nööre tõmbab mingi salapärane organisatsioon – siis asjasse mittepühendatu paneb see kindlasti õlgu kehitama ning heal juhul irooniliselt küsima, et kas äkki oleks veel mõne klišee leidnud, mida kokteili sisse lisada? Kuid kel on olnud kannatlikkust, et läbi vaadata nii seriaal kui ka selle lisaosad, see ilmselt on kursis, et tegu on kindlasti ühe mitmekihiliseima looga, mille mõistmine pole sugugi kergete killast.

NGE on ääreni täis viiteid nii kristlusele kui judaismile ning kogu lugu ise pöörleb nii inimevolutsiooni kui ka elu olemuse ümber. Kõige selle juures kergitas seriaal latti ka oma massiivsete kuid samal ajal ülidetailsete visuaalidega.

Pole saladus, et seriaali kõrge teostuslik tase tekitas stuudiole tõsiseid probleeme ning algse seriaali lõpp polnud tegelikult see, mida Anno enda vaimusilmas ette kujutas. Siinkohal on märkimist väärt, et seriaali alternatiivne lõpp „End of Evangelion“ on vast kõige apokalüptilisem anime üldse.

Kuigi vahepeal oli päevakorras isegi NGE filmi tegemine (sealjuures visuaalid visandas suisa Weta), siis õnneks otsustasid algsed autorid selle asemel nelja (!) täispika animatsiooni tegemise kasuks. On üsna raske ülehinnata selle otsuse olulisust. Tegu on mitmeski mõttes mammutprojektiga (esimene osa valmis 2007. aastal) ning tänaseks ilmunud kolm osa on kõik olnud ühed visuaalselt kauneimad animatsioonid, mis eales kinokangale on pääsenud.

Tõsi, hoiatusena tasub öelda, et seeria vaatamist ei tasu kindlasti alustada kolmandast osast, kuna sel juhul ei saa te lihtsalt loole pihta ning selle nautimine on võimatu. NGE väärib kindlasti põhjalikumat käsitlust ka Guillermo del Toro uue filmi „Pacific Rim“ valguses, kuna viimast on palju süüdistatud NGE plagieerimises. Minul isiklikult on senjoor del Toro vastu küll märksa aupaklikumad tunded ning seega oleks tore neid kahte võrrelda siis, kui on mida kõrvutada. Pakun, et del Toro silmaring on olnud siiski märksa laiem, kui vaid üks kvaliteetne animeseriaal.

Märkamatult oleme oma ülevaatega jõudnud tänapäeva, kus kogu digitaalruum on küllastunud kvaliteetsetest maailmalõpunägemustest. Selles kontekstis tasub kindlasti tähelepanu pöörata Kimura vaimsust edasi kandvale kunstnikule nimega Hisaharu Motoda (1973). Tema meelistehnikaks on sealjuures hoopis litograafia, mis muudab tema pildid tänapäeva digiajastu kontekstis eriti muljetavaldavateks.

Mustvalge tonaalsus lisab neile aegade lõpu hingust, tema pilte vaadates kangastuvad silme ees muuhulgas ka tuumaplahvatusejärgsed vaated Hiroshimast ja Nagasakist. Motoda ise on sündinud Kumamoto prefektuuris, mis on vaid paari tunni kaugusel Nagasakist.

Siinse ülevaate viimaseks jaapanlaseks on kunstnik hüüdnimega tokyogenso, kelle apokalüptilise maailma vaated on netiavarustes tõenäoliselt kõige tuntumad.

Tema pildid on üldiselt üsna lopsaka värvikasutusega ning kuigi tema digimaalid meenutavad pisut animede taustapilte, on need väga põhjalikud ja detailsed nagu kaadrid mõnest Miyazaki filmist.

Kuid oleks patt keskenduda ainult jaapanile. Ka läänemaailmas on loomulikult märkimisväärne hulk heal tasemel kunstnikke, kes on maailmalõppu ette kujutanud.

Tulles ringiga tagasi tõusva päikese maalt, jääb tahes tahtmata teele Venemaa, kus Vladimir Manjuhin on andnud oma arvestatava panuse Moskva visuaalsele hävitamisele.

“Science fiction writers, I am sorry to say, really do not know anything. We can't talk about science, because our knowledge of it is limited and unofficial, and usually our fiction is dreadful.” Philip K. Dick

Philip K. Dick sümboliseerib kõike seda, mis on tänases teadusulmes (science-fiction) valesti. Võib vast öelda, et kaasaegse ulme probleemid on otseses sõltuvuses PKD jutustuste ekraniseeringute erinevustest algmaterjalidest. Mida kaugemale need filmid jutustustest triivivad, seda kehvemaks olukord läheb, vähemalt suure eelarvega peavoolu filmide seas. Tänaseks oleme jõudnud olukorda, kus Verhoeveni 1990nda aasta „Total Recall“ tundub täitsa hea filmina.

Kuigi „Unustus“ ei ole vähimalgi määral seotud PKD teostega, on selle taga töötamas samad protsessid (ning rahastajad), mis on muutnud Dicki ekraniseeringud keskpärasteks märuliteks ning on kirurgiliselt eemaldanud neist igasuguse ambivalentsuse või analüüsivajaduse.

Küsimus pole üldsegi selles, et teadusulme peaks tingimata mingeid elumuutvaid ja tõsiseid filosoofilisi teemasid käsitlema, sugugi mitte (seda tõestas juba „Star Trek“). Ning nagu „Prometheus“ näitas, eepiliste ja suisa religioossete teemade käsitlemine ei päästa midagi, kui mõned väikesed eeltingimused ei ole täidetud. Küsimus on puhtalt ainult selles, et ulme peaks oma realismis vastama kasvõi põhikooli tasemel teadusele ja arutlusele. Nii nagu komöödia eeltingimuseks on, et see ajab sind naerma, siis on ulme eeltingimuseks, et see mõjub usutavalt. Ulmežanri eesmärgiks ju on, et lugeja või vaataja saaks ette kujutada end tegutsemas võõras keskkonnas. See ei ole aga võimalik, kui tähtsad süžee-elemendid tekitavad põhimõttelisel tasandil küsitavusi.

Kuidas põrgu päralt need jõujaamad-veeniidukid õhus püsivad?

Näiteks kui sa oled tähtedevahelisi reise sooritav tehisintellekt, siis sa võiksid juba tunda satelliitkommunikatsiooni eeliseid ning olemata jääksid igasugused absurdsed orbiidist tulenevad kommunikatsioonipimendused, mis võimaldavad sinu loodud mõtlemisvõimelistel kloonidel haududa sinuvastaseid salasepitsusi. Rääkimata sellest, et kui sul on väiksema loodusliku kaaslase suurune sõjamasin täis surmavaid droone – siis milleks üldse peaks vaja minema neid mõtlemisvõimelisi kloone, kes võivad rikneda ja kogu operatsiooni oma isepäisusega kihva keerata? Ning ei, pakutud lahendused (kloone on vaja, et parandada maalolevat tehnikat ja neid on lihtsam toota) ei kõla usutavalt ega rahuldavalt. Ja tegu ei ole ainsate küsitavustega.

On väga tervitatav, et arvutigraafika poolt loodud maailmad on täna juba silmale eristamatud reaalsusest. Ning et nende maailmade loomiseks on palgatud parimad, keda raha eest saab. Nii näiteks panustas „Unustuse“ üks peadisainer Daniel Simon kolm aastat ning lugematu hulga töötunde, et luua filmis nähtud keralaev (bubbleship). Siinkohal tuleb ära mainida, et Simon täitis antud juhul lavastaja Kosinski nägemust ja tellimust. Ning tegi seda esmaklassiliselt. Lähteülesandeks oli, et see laev võiks olla segu kiilist ja helikopterist Bell 47. Sarnasus mõlemaga on märgatav. Ning laeva õhus püsimine ja särtsakas manööverdusvõime tundub siinkohal usutav (mootorid annavad tõstejõudu ja saba stabiliseerib sarnaselt helikopterile).

Daniel Simoni mullilaeva joonis

Kõrvalpõikena olgu mainitud, et Joseph Kosinski on elukutselt arhitekt. Ning see kumab läbi nii „Tronist“ kui ka „Unustusest“. Formaalselt on mõlemad filmid väga eeskujulikud. See, mis on silmale näha ning kõrvale kuulda, on mõlemal juhul suurepäraselt vormistatud. Hädad algavad sealt, kus info silmadest ja kõrvadest edasi peaks minema.

“When Kubrick made ‘2001,’ rather than going to the hotshot concept designers of the day, he hired NASA engineers,” Kosinski said. “I believe form follows function. I’m not a fan of excessive decoration, of putting fins on something because it looks cool.”

Siinkohal tuleks vist küsida, et millist praktilist funktsiooni kandsid need sulekesed inimsõdurite peas? Kas nende abil õnnestus droone panna arvama, et tegu ei ole inimestega? Vaadates droonide käitumist, mitte just kõige õnnestunum maskeering. Ning kas kera on ikka kõige funktsionaalsem kuju ühe reaktiivmootoriga õhusõiduki jaoks (ning pange tähele, jõudu sai see mingil moel miniatuursest termotuumareaktorist). Kuidas on lood stabiilsuse ja aerodünaamilise tõstejõuga? Kosinski oli vaadanud „Kosmoseodüsseia“ välist külge üsna hoolikalt, kuid Kubricku põhiline õppetund – pedantlik püüdlemine realismi poole – jäi millegipärast pisut teisejärguliseks.

Millegipärast kujutan ette Kosinskit rääkimas: „Simon, tee mulle droonideks Odüsseia HALid. Ainult, et lendavad. Ja eriti kurjade relvadega. Ning Terminaatori liidesega. Ei, Predatori. Ei, mõlema!“ 

„Unustuse“ põhiliseks probleemiks oligi, et sealt kumas läbi tohutu hulk klišeelikku ning otse öeldes halba teadusulmet, mis kandis keskset rolli. Ühtlasi, kvaliteetse ulme tsiteeringud mõjusid pigem kohatult. Sest olgem ausad – doonori mälu kloonil? Eelmise sajandi telekommunikatsioon intergalaktilisel tehisajul? Ja seda vist ei tasu isegi küsida, et kuidas ta selle reaktiivkiiliga orbiidile lennata sai?

Siin võiks ju täitsa elada. Ainult tuulisematel ilmadel võib see vist pisut kõikuma hakata?

Ärge saage must valesti aru – rahast mul kahju ei olnud. Seda filmi võiski esimesest reast vaadata ja seda nautida, sest sealsed apokalüptilised maastikud võtsid hinge kinni. Ehk ainult „Vampire hunter D“ ja mõned muud üksikud Jaapani klassikud on nähtuga võrreldaval tasemel. Tehnikute pilvepealne korter oli super, kuigi tekkis küsimus, et kuidas selline konstruktsioon sellise õrna posti otsas saab rippuda, aga hüva. Riided mõjusid praktiliste ja stiilsetena, ka inimeste maailm oli täiesti usutav. Palju oli kohti, kus tekkis soov pausile vajutada ning pilti nautida.

Maailmalõpu-järgse maailma kujutamisel said kunstnikud kahtlemata inspiratsiooni selle ala klassikutelt. Alumised kolm ekraanitõmmist on filmist "Vampire hunter D: Bloodlust".

Kuid kogu see kaunis nahk ja antiik-kreekalik muskulatuur oli laotatud osteoporoosi põdevale luustikule, mis proovis end küll koos hoida, kuid pragunes iga väikese müksu peale. Tõsi, palju oli filmi jooksul ära seletatud, kuid liiga palju oli seda, mida terve mõistus lihsalt ei tahtnud uskuda. Siiski ma ei kannaks Kosinskit maha. Ta on näidanud ennast võimeka visualiseerijana ning kahtlemata on tegu ulmefänniga, kellel loodetavasti on veel nii mõndagi anda.

7/10