ypriski broken

Inimene, kelle ta oma ellu saab, god she’s gonna be the happiest girl ever.

Mulle meeldib keegi, asi hakkab tõsisemaks minema ja mul on üldiselt pohhui kas ta on kirjutanud või ei. Kas ma olen isekas, et üldse ütlesin talle neid armsaid asju.

Kui ma pole temaga rääkinud terve päeva ma tunnen et see on kohustus talle kirjutada..

Sa oled nii energiline ja positiivne nagu sa poleks kunagi midagi halba kogenud.

Sa armastad kõiki inimesi niii suurelt nagu sa veel ei teaks et kõik pole nii head..

Aga tegelikult sinu süda on purustatud mitmeteks kildudeks, sa ei usalda enam kedagi ja sa rohkem nutad kui naerad. Ja see ongi sinu väike saladus maailma ees. Sest iseloomult ja hingelt sa oled nii tugev et isegi peale põrgut sa särad nagu ingel

Asjad mis on nii kohutavad et teades nende olemasolust ei lase mul enam uuesti normaalselt süüa ega magada.

Aga nüüd just hiljuti ma rääkisin sellest sest kõik see vallandus minu sees lõpuks.

Kõik see valu, kõik need pisarad ja kõik need mälestused ning emotsioonid lihtsalt plahvatasid.

Ma olen rääkinud sellest kui ainult pisiasjadest sest kõik mis juhtus paneb mind ennast nii väärtusetuna tundma, et ma olin nõrk. Miks ma ei karjunud appi, miks ma ei teinud midagi.

Me võime arvata et lahendus sellele on vägivald kui magus kättemaks aga kas see on ka lahendus mulle mentaalselt? Kas see parandab ka kõik need haavad mis mulle südamesse eluks ajaks sisse on tehtud?

Ei. See ei muudaks midagi

Ma ei armasta kedagi, sest ma ei tea mis armastus ongi enam.

Kas selline asi üldse on olemas või on see lihtsalt illusioon.

Mul ei teki neid tundeid enam, ausalt öeldes juba päris pikalt pole tekkinud.

Ma ei ole kindel kas ma üldse armastasingi teda või ma olin lihtsalt armunud sellesse tundesse, et keegi tahab mind.

Mitte ükski asi ei tule niisama.

Pole kunagi olnud.