#teadmine

USA Kongressi ees tunnistusi andes teatas endine Valge Maja Covidi-koordinaator Deborah Birx, et väited vaktsiini tõhususest rajanesid mitte teaduslikele andmetele, vaid lootusele.

Artiklis sellest nenditakse, et uskumust ei tohi segi ajada teadmisega.

Filosoofidele ei tohiks selles midagi üllatavat olla, sest Platoni klassikalise definitsiooni põhjal

teadmine = õigustatud tõene uskumus

Filosoofiline probleem tõstatub aga sellest, et teadmine on ühiskondlik, kollektiivne.

Kaasaja teaduses rajaneb teadmine suurel määral teiste teadlaste usaldamisele. Sest mitte keegi ei saa ise kontrollida kõike.

Ent teadusinstitutsioonid ja nende liikmed on korrumpeerunud ja mandunud.

Viidates sellele, kui ohtlik on pandeemia ajal valeinfo levitamine, tõkestati erinevatel viisidel väga jõuliselt mistahes kriitikat väidetele, et see viirus on üliohtlik, et see (Pfizeri) vaktsiin on ainus mõeldav kaitse, et see vaktsiin on kontrollitud ja ohutu, et see vaktsiin on tõhus. Mistahes kõrvalekallet ametlikust narratiivist tsenseeriti ja summutati, selliste arvamuste avaldajaid karistati ning ähvardati. Alati viidati teadusandmetele.

Tegelikkuses langesid tsensuuri alla ka tunnustatud viroloogide artiklid. Lõpuks, kui teisitimõtlejatest tuntud teadlaste mõned artiklid ikkagi ilmusid maailma soliidseimates meditsiiiniajakirjades, siis umbes aasta aega järjest ajakirjandus ja poliitikud täielikult ignoreerisid seda informatsiooni. Facebook koguni blokeeris linke soliidsete meditsiiniajakirjade artiklitele!

Eriti tõsiseks praktilise filosoofia probleemiks kujunes aga sundvaktsineerimine.

Neid, kes hoidusid enda vaktsineerimisest olemuslikult eksperimentaalse vaktsiiniga, mille andmeid oli teadaolevalt võltsitud, sõimati Venemaa pooldajateks, rahvavaenlasteks jms. Neid koguni ähvardati ilma jätta arstiabist. Väga tõsiselt kerkis inimõiguste probleem.

Eestis propageerisid eksperimentaalse vaktsiiniga vaktsineerimist minister Tanel Kiik, kellel oli huvide konflikt, sest ta oli samaaegselt WHO esindaja Eestis. Propagandat tehti ka teaduse nimel. Nii tegi seda teadusnõukogu, kelle liikmeist vist vaid üks oskas statistikat ja tõenäosusteooriat. Propagandat tehti ka kasutades Tartu Ülikooli autoriteeti.

Kõige masendavam on aga see, et TÜ filosoofia professor Margit Sutrop propageeris praktilise filosoofia asjatundjana sundvaktsineerimist. Ometi oli tema kirjutistest selgesti näha, et ta ei saa aru tõenäosusteooriast ja statistikast ning pole võimeline mõistma, kuidas vaktsiine testitakse ja kuidas otsustatakse, kas vaktsiini kasutamine on lubatav ja vajalik. Ta läks koguni nii kaugele, et tegi korduvaid avalikke üleskutseid mitte-vaktsineeritud isikud arstiabist sisuliselt ilma jätta.

See häbiplekk jääb Tartu Ülikoolile aastasadadeks nii nagu ka eugeenika propageerimine enne teist maailmasõda.

Niisiis viidates teaduse autoriteedile ja valearvamuste ohtlikkusele keelati vaktsiinis kahtlemine ja kriitilise hoiakuga info levitamine. Pelgale pimedale uskumisele vastandati teadusinstitutsioonide poolt tõestatud tõde, teaduslikku teadmist.

Paraku oli vastupidi ja teadusinstitutsioonid levitasid pimedat usku.

USA, kust see asi pihta hakkas, vastavat ala juhtinud ametnik tunnistas nüüd vande all, et neil puudus teaduslik teadmine selle vaktsiini efektiivsusest. Neil oli ainult usk, lootus.

Ja seetõttu kiusati taga neid, kes nõudsid seda lootust kinnitavaid andmeid.

Ainus, kes tõesti teadis ja pimesi ei uskunud, oli Pfizeri kompanii. Nad teadsid täpselt, mitusada miljardit dollarit nad saavad puhaskasumit ning ehk ka seda, mitusada miljoni nad peavad selle nimel altkäemaksudeks maksma.

Niisiis üheks filosoofiliseks teemaks on läänemaiste teadusinstitutsioonide totaalne allakäik ja korrumpeerumine.