Mõtted ja mõtisklusi

Aga mis on igavik? On see midagi absoluutset, mis püsib ka ilma inimeseta? Milleks meile see põhjatu surutõrs, kui temas ei leidu inimest? Otsigem siis inimest, nõnda ehk leiame ka igaviku.

Ta oli aja jooksul iseeneses ja teistes märganud, et põhimõte on ainult mõte, et mõte on ainult sõna, et sõna tuleb aimest, et aime tekib muljest, tundmusest ja et tundmuse vastu on iga sõna, iga mõte, iga põhimõtegi võimetu.

Ja ma kardan, et ka tundmusi leidub, mis üleüldisplaneedilised näivad olevat. Meile sagedasti tõendatud, et inimene armastuseigatsuse kätte surra võib. On ka tuvisid nähtud, kes kaaslast kaotades tõepoolest vabatahtlikku näljasurma läksid. On kuuldud, et karud ja lõvid oma "ideaali" kaotades vabatahtlikult oma elu andsid

Kas võib edasijõudmist olla, kui puudub eesmärk? Kas on liikumisel väärtus, kui pole sihti

Ehk kas jääb meie süda soovidest tühjaks? Mitte iialgi? Meie oleme alles noored, ilma elumöllu hakatuses, aga kui mitmed tuhanded soovid meie südames on ju ära äiutatud, kui mitmed nendest on täide läinud, aga on ka hulk, mida me niisama muidu oleme unustanud; nad on me peas ära kadunud, nagu suits kange tuulega noore lehise lepiku sisse ära lahkub, laiali laguneb. Aga kas on meie süda soovidest tühjaks jäänud? Mitte sugugi. Sajanded ja tuhanded leiavad sääl jällegi aset, üks ühest meeldivam, südant kõdistavam, põnevam - ja nad ei lõpe iialgi.

Kahtlus on lootuse lõpp.

Kõik teevad enam teiste kui iseenda pärast: peaasi, mis teised ütlevad, mis teised arvavad, sest nende arvamisest oleneb sinu väärtus.

Ja inimesega on selline imelik lugu: kes ei tea, see vaevleb, et saaks teada, ja kes juba teab, see valutab südant, et ta teab.

Me ei tea mitte midagi - küll aeg näitab.

Tänapäeval ei pea enam ükski sõna, ei riigid ega rahvad, inimesest hoopis rääkimata, milleks pean siis mina esimene olema, kes sõna peab.

See ongi asjades see kõige ilusam, kõige võluvam, et nad kunagi ei kordu endisel kujul. Ikka on nõnda, et kas pole asi enam see või on inimene juba teine, aga aina on midagi uut, mida saadab nukrutsev magus mälestus. Ning ükskord saabub silmapilk, kus inimese elu polegi enam muud kui ainult mälestus. Siis muutub kõik igaveseks ja võib tulla surm, see kõige igavesem asi siin ajalikus elus.

Armastuse vastu saab ainult surm või veel suurem armastus.

Aga kes on võitnud surma nukruse, see ongi surma võitnud, sest mulle tundub, surm polegi muud kui see suur nukrus. Oled sa kord sellest üle, siis oled kõigest üle.

Ehk tähendavad need kaks sõna - armastus ja kannatus - üht ja seda sama, ainult inimeste hööveldamata keel ei paindu selle väljendusele?

Kui te kunagi peaksite kogu oma olemusega taipama, siis mõistaksite, kui hullumeelselt vajab inimene armastust, armastaja ise veel enam kui armastatu.

Tõsine armastus teeb mehedki vooruslikuks.

Nii et armastus on ainuüksi, mis teeb silma ja sõna sügavaks.