#tammsaare

Seisame üheskoos ootusärevalt ja pisut kohmetult Anton Hanseni ukse taga - kes päris ukse kõrval, mõni üle koridori jääval uksepiidal, mitmed alles teises ruumis - ja lõpuks avaneb uks, millel seisab Tammsaare teenijanna Meeta. Seiklus algab.

Kogesime grupiga ühte tõenäoliselt argist päeva Anton Hansen Tammsaare elus. Kuigi kahtlemata oli enamikel grupist taustateadmisi kirjaniku kohta, serveeriti seekord teadmisi pigem tavapäratul viisil, sest luust ja lihast “lähikondne” jagas meiega Tammsaare eluolu argisemaid hetki ja harjumusi. Saime kuulda tema harjumustest ja päevakavast, kuid ka detailidest nagu kuulsa autori menüüst, mööbli eelistustest, tervisehädadest ja moevalikutest.

Uue teabe omandamiseks oli korteri õhustik püütud kujundada võimalikult ajastutruuks, seega keskkond iseenesest võimendas õppimiskogemuse intensiivsust, mis omakorda andis konteksti teenijanna loodud kujutelmadele. Lisaks auditiivsele informatsioonile läbi teenijanna filtri, saime õppijatena palju visuaalseid andmeid, kuid mitte ainult - ka kinesteetilisele õppimisväljundile jätkus rakendust sõrmedega üle tööpindade ja vanaaegsete pitside liikudes. Hingates sisse korteri jahedat õhku ja jälgides Meeta juttu jäi mulje, nagu Tammsaare võikski iga hetk välisuksest siseneda.

Elamuslikule külastusele järgnes minu jaoks õpikäigu kõige olulisem osa  - refleksioonigrupp, mis on kogemuse mõtestamise ja eesmärgipärase õppimise lahutamatu osa (Visnapuu, 2011, 2). Kirjeldasime ja jagasime fragmente enda kogemusest ning jõudsime tuumani, milleks olime kokkutulnud - mida ja kuidas täiskasvanud antud kogemuse raames õpivad? Paljudele oli see uus õppimiskogemus, kelle jaoks liiga kiirelt mööduv või informatsioonist üleküllastunud, teise jaoks inspireeriv võimalus rollimänguga liitumiseks. Mina näen rollimängu kogemust tavalisest giidituurist intensiivsemana, nõudes ka tuuril olijatelt pisut teistsugust ettevalmistust. Kõige aluseks on suhtumine - kuidas mänguga kaasa minna ja kui palju kaasa minna? Kas võtta sisse roll ja aktiivselt teiste rollis olijatega suhestuda? Nii nagu teistegi ajastut maalida püüdvate tuuridega eeldab rollimäng ka kujutlusvõimet, et loo sisse minna ja tunda, et hingad (meie puhul) Tammsaarele peaaegu kuklasse. Selline õppimisvorm annab võimaluse jälgida mängu metatasandil, näiteks püüda näha vahendite taha, mida rollis olija kasutab kogemuse loomiseks, arvata, millised on tema enda kehakeele nüansid ja analüüsida õpikeskkonda looga rollimängu väliselt.

Lisaks õpiprotsessi ülesehituse ja disaini küsimustele lahkasime arutelus ka teenijanna rolli piiranguid info edastamisel, samuti grupi suuruse ülegi. Oli huvitav jälgida, kuidas esile tõusis soouurimusliku prisma asetamine saadud infole. Nii mõnigi grupist oli jäänud mõtlema tolleaegse naispere liikmetele lubatu ja keelatu, nende elutingimuste ning vabaduste peale, võrreldes neid arvatavasti tänapäevaste standarditega. Soorollidega seotud eelarvamused on minu personaalses ruumis olnud viimastel kuudel iseäranis aktuaalsed ja seetõttu tekitas minus elevust mõtete uus kurss. Õpikogemused tüürisid suunda, kus fookus kadus Tammsaarelt, kelle järgi ometi muuseum nime kannab, hoopis lähedastele tema ümber. Usun, et Eesti naiste või sel juhul tolleaegsete linnadaamide igapäevaelu, õiguste ja kohustuste kohta oleks sarnasel kogemise meetodil huvitav rohkem teada saada. Tervitasin sellise vaatenurga koorumist, sest avastasin, et enne muuseumi külastust ei teadnud ma Tammsaare naise nimegi.

[Refleksioon ainest “Elukestva õppe keskkonnad”, 09.11.2019]

“Kui klassikud kirjutanuks horrorit” Natuke pulp, natuke maagiliselt reaalne ja natuke kummastav: tuntud kirjanike alter ego’d tegelemas tumedate, tänapäevaste teemadega popkultuuris. Interdimensionaalsed tulnukad, folkloorist ammmutatud kodukäijad, satanistlik paganlusriitus, ebamaised olendid ja puhas, toores kättemaks.  Tahaks lugeda! Mati Unt “Vilniuse efekt”: Mati Undi nooruspõlveprojekt nüüd päevavalgel!Saatuslik tõrge Raudse Eesriide tagant, kus aatomi asemel lõhestatakse dimensioon. Läbi tulevad olendid, kes on meile tuttavad ainult legendidest ning palavikuuimadest. Peategelane peab katkestama oma puhkuse Leedus ning asuma võitlusesse ebamaiste jõududega kellele inimelu kallis pole.Noor teadlane Laime ning Mart Hunt peavad suunduma teise reaalsusesse, et päästa meile tuttav Ide-Euroopa. Kuid miski pole nagu tundub ning olendid kes kunagi meie üle valitsesid, on valmis naasma... JÄÄDAVALT. (Half-Life) Lydia Koidula “Nüüd rapin mina sind”: Vägistatud, teeserva surema jäetud ja PISSED OFF: Koidula toob tule ja mõõga meesteni kes teeninud igavese hukatuse. Selle asemel toob peategelane nendeni kastratsiooni, elusalt põletamise ning hobuse kapjade all lömastamise. Mitte keegi ei tohi ellu jääda.Puhas kättemaks, mis oli üheks esimeseks patriarhaadi vastu mässavaks eesti kirjandusteoseks. Ühe naise armee vastu ei saa seista ükski linnasaks ning mis kõige tähtsam..."Me kõik veritseme ühtemoodi." - - - Koidula (”I Spit On Your Grave”) Carl Robert Jakobson “Torma maha Taeva väravad”: Talupoegade ülestõusu rääkimata lugu, kus rahvapärimuse kaudu pani pildi kokku vana Jakobson ise: Viljandimaa kuradikultus sai 1810. aastal vaba voli kui maha löödi kirikuisa ning pühakoda muudeti sabati, orgiate ja maausuliste patupesaks.De Sadé parimates traditsioonides lugu vabastatud paganast, kes embas Saatanat ning ihkas tormata maha Taeva väravad. (De Sadé)

Oskar Luts “... kes elab metsa sees”: Kui Paunvere vana mõisnik hoiatas vana tammiku maharaiumise eest, ei arvestanud uue talu rentnik üleloomulike jõudude karistusaktsioonidega. Ohvrikivi on üsna pea taas kaetud süütalaste verega ning iidse metsatuka elanik otsustab liigse segamise tõttu oma eluala laiendada...Oskar Lutsu õõvastav õuduslugu õest ja vennast, kes Paunvere külje all selle vanad jumalad avastavad. Kas nad elavad selle kevade üle?NEMAD olid siin enne. (Lovecraft)

Juhan Liiv “Tema kuninglik emissaar”: Juhan Liiv kui Carcosa pärija? Üks tema viimaseid luulusid oli kuulumine Kollase Kuninga õukonda. Liivi eksistentsiaalses õudusromaanis põimuvad kosmilised saatused, mäng tegelikkuse ja petlikkuse piiril ning nakatav hullumeelsus.Kodumaine kosmiline õudus omab erilist nooti veel selle poolest, et romaan sai lõpetatud tema arsti poolt kellele Liiv lõpuaastail maskitest, vaakumtroonidest ja peagi saabuvast pimeduse kuningriigist sonis.Huvitav ajalooline artefakt, õõvastav pilk briljantse ja vaimuhaige kirjaniku meeleseisundisse või prohvet?Osta ja otsusta ise. (Robert Chambers) Madis Kõiv “Paine”: Osalt autobiograafia, osalt laskumine skisofreeniasse ning täielik lugemiselamus: Kõivu "Paine" viib su košmaari, kus ei tea keegi mis päris ja mis kõigest su meeltes.Noort näitejuhti jälgitakse, või vähemalt sedasi see talle tundub. Veelgi enam, tema unenägusid kuulatakse pealt. Inimese alateadvusesse on tunginud okultne eluvorm, mis ähvardab peagi mitte ainult tema vaid ka terve planeedi elu ja tervist."Toonid Philip. K Dickist, Kafkast ja Borgesest - kuid täiesti omanäoline. Kõivu metafüüsiline paine on tõlgenduslik ja omandab ajatut värskust mida võib õhata ainult tõeline klassika." - Peeter Helme (Borges, Bolano, PKD) A. H. Tammsaare “Inimene on inimesele hunt”: Tammsaare novell viib meid katkuaastatesse, kus läbi laipade peab kodukohta naasma noor Ioakim. Kuid kus oli küla, on vaid surnuaed ning tallu jõudes saab selgeks et see pole üks loomulik haigus mis surnud jälle kõndima ajab.Relvastatud vaid labida ja usuga kõrgemasse jõusse, astub Ioakim vastu põrguleegionidele kui ka meie suurimale vaenlasele: eelarvamusele.Kes on ohtlikum? Kas elus inimene või loomastunud laip? Tema töö? Jääda ellu.Tagline #õudutööle (Nicolas Winding Refn)