#emotsioon

Aga kui siis tuleb emotsioon, tuleb vaimustus, viha, armumine või kasvõi kurbus, ma olen: "Võta mind! Võta kõik! Kanna mind veidi aega, las ma olen vaba!"

Värske ema rõõmud - mõtted on laiali hajunud. Sa paned hetkeks oma poja käest, et võtta laua alt uus mähe ja sahtlist uued sipukad. Oma aeg - mis see veel on? Toidad rinnaga, vahetad mähkmeid, vahetad lapse riided, sest ta oksendas ennast täis, pühid kiiruga enda pealt suurema jama maha, sest sul ei ole aega, et riideid vahetada. Sa ei julge peeglisse vaadata, sest see vaatepilt ei ole sobilik ajakirja esikaane jaoks. Ning leiad end mõtlemast, millal viimati ise midagi sõid? Sa magad parimal juhul kahetunniste vahedega ja seda öösiti, päeval sa ei maga, sest sul pole selleks lihtsalt aega.

Terve elamine on hullem kui segasummasuvila ja sa ei üritagi seda korda tegema hakata, sest hetk hiljem valitseb ümberringi samasugune kaos. Sa hoiad oma poega kätel ja taipad, et see ongi õnn. Õnn on täiskakatud mähe, õnn on röhitsev laps, õnn on see, kui sa ei pea viis minutit kummagi riideid vahetama, õnn on valus rind, mida imeb see väike olevus, õnn on kakskümmend viis tilka espumisani, sest siis püsib ta natuke aega vaikselt, õnn on siis, kui issi jõuab töölt koju ja sa saad vetsu minna, õnn on öösel ärkamine ja teadmine, et üheksa kuud kõhus kandmine oli vist kergem, kui kõik see tohuvapohu kokku. Õnn on see, kui lapsele antakse peale sinu suuri pingutusi ikka issi perekonnanimi.

Aga siis haarab see väike olevus tugevalt oma pisikese käega sinu sõrmest, vaatab sulle otsa ja naeratab. Ja sa taipad, kui õnnelikuks see kõik sind ikkagi teeb … (｡◕‿◕｡)

Riiamäekad on tundeküllased elukad. Küll nad tunnevad (liigselt?) kaasa, vastu, kõrgelt, sügavalt, õiglaselt, ülekohtuselt ja kõike muid värvinguid.

Mõni ütleb, et emotsioon on  vaid viiv, ning meie endi olemus on midagi hoopis muud. VÄGA HEA. Sest maagilisel nõidade ööl tundsime väga palju tundeid ja need küll kõik meie olemusse ära ei peaks mahtuma. 

Näiteks üks meist päästis pargipingilt ühe ennast oimetusse põgenenu ning sai selle tänutäheks enesele läbi linna hõikleva jälitaja, teine oli sunnitud MISKISE maharaputamiseks võtma ette päiksetõususe 10-kilomeetrise rattarännaku.

 Kõik lõppes muidugi meile omaselt filosoofilises köögivestluses - lõpp hea, kõik hea. Ja üleüldse hea. (Sest päikesetõus on ikka üks imeline asi küll!) Ning motoks jääb siiani siiski veel see, et püüame elada, eelistades homset mina, mitte tänast mina.

Lõpetuseks väike tiiser sellest, mis juhtub kui emotsioon üle keeb: