Tulikuuma karda päike,
annab merele ta kauni läike.
Lained kaldale jõudsalt sõuavad,
liivast randa hellalt paitavad.
Mere hõngu kannab tuul,
lastel magus rõõm on suul.
Elevil kilked nii rannas kui vees,
mõni kostub ka puuokste sees.
Uued liivalossid kerkivad,
vanad aga vaikselt merre uhtuvad.
Aeg see lendab meres möllates,
varsti saabub uus päev, lehekülge pöörates.
Päevavalguse nüüd neelab meri,
edasi saadavad meid tähed, kuu ja ta vari.












