#poeem

Sulades su eeterliku ilu embusse

Sometimes

mul olid kunagi rohelised kingad mida armastasin ja kandsin armastaksin ja kannaksin veel kui nad ei mahu enam minu jalga seega nüüd armastavad neid kellegi teise jalad

elus on muudki kui alkoholihaisused riided ja suitsuvinesed sõrmed elus on muudki kui südame purunemine ja nutetud silmad elus on muudki kui sõbrad, kes sust ei hooli ja poisid, kes sind ei taha iseasi on see, kui hästi sa ise aru saad, mida kõike muud sinu elus leidub.

millal ma õpin olema see, kes ma olen, ja, millal ma lõpuks end armastan? sest fakt on see, et meist keegi ei ole, see, kes olla me eelistand. millal ma õpin austama ennast, ja kõiki neid, kes on mu ümber? millal saan üle ma suurimast leinast, kui kurbuses-pisarais kümblen? ma ei armasta ennast, ja ei austa ka, õpeta, kuidas see käib! et lõpuks, kui selline olla vaja, ma enesearmastajana näin.

Pehmete tammelehtede vihin