Väljapääs

Thin lines across my heart

They’ll find their purpose

If we stay apart

I won’t let another wander

Where you once moved through my soul

I used to bend like grass in wind

Waiting for you to make me whole

I would’ve handed you midnight

Every horizon I could hold

I was sunlight once beside you

Then your silence turned it cold

I look down from every rooftop

Every ledge where I stand

Just to keep your thoughts restless

With the fear you can’t withstand

So I stepped from the highest tower

In the loneliest part of this town

And suddenly there was only sky

No gravity pulling me down

Now I drift between the cloudlines

A shadow you can’t deny

You search for me in passing faces

Kesk palavat juulit

Kõla nii kaunis neil valedel

Su verevail huulil

Su soojust täis paitused

Saand tapvaks vaikuseks

Mis tühjusest on valjem

Miski, mille sisemusest

Kostub tühi karje

Miski talumatult valus

Mis nüüd tühjust loob mu ümber

Mis heidab minu hingeaknast

Nüüd murest mustaks tõmbund kampsuni sees

Jalg üle põlve põimund, silmis pilk nõutu

Hääl veidi kulunud ja suits oli ees

Mõtted tumedad nii mõlkusid tal valjult

Polnud põhjust nende peitmiseks

Kas hüppan alla silla pealt või kaljult

Vahel tundub nagu sulaks need kõik üheks

On meil piisavalt aega, et teineteist mäletada?

Vahel tundub nagu elu on meist lühem

Kas oleme siin elus päris esimest korda?

Tunnen justkui teaksin sind veel varem

Võib-olla kunagi kohtusime kõrbekuumas

Hiigelsuurte liivadüünide vahel

Aeg libiseb me sõrmede vahelt liigruttu

Nagu liivaterad kõrbes lennand laiali

Ütle mulle, et sina ja mina jääme kokku

Armastusest vihkamisse

Vihkamisest leppimisse

Leppimisest lõppemisse

Unistuste armastatu

Murul, päiksekiirte vannis

Armsalt silmad kinni tantsib

Murdund südame tükid ja puru 

Kõik tunded, mis siiani alla surund

Müün maha keelatud viljade turul

Kus nõudlust, seal pakkumist 

Pärast iga algust ja lõppemist

Tahan ikka vaid temaga istuda murul

Kus salvava üksinduse tühjus ei näri

Mu purunend südame plekid ei määri

Võiks sinuga siin murul lihtsalt uneleda

Mis jäetud pimedusse

Kui olemise valust

Sünnib pehme uduvine

Selle varjus

Võõraid suudlesime

Ei unustanud hingestatust

Puhtust, voorust, süütust

Meeles hoidsin sind

Ja teadsin oma väärtust

Öö nii salakavalalt

Meid haaras endasse

Ses uduloori pilves

Mürgitab mu kopse

Imbub hingetoru kaudu

Suhu valedeks

Läbi veresoonte rändab

Südame ja aju vahel

Söövitab ja lõhub mind

Teeb paranoiliseks

Ei aita tema vastu

Ükski valuvaigisti

Ta hävitab mind ikka

Viib kaasa mu häbi, seest tühjaks närib

Kummitava üksilduse vaikusesse mähib

Neoonpunase valgusvihu varjus

Ma nutan, kahetsen ja karjun

Pärlmutterroosakates toonides

Magusvalusates vibratsioonides

Lõppeb mu pidu varahommikul

Kui õhk armastuse puudusest on veel niiske

Midagi muud peale tühjuse polegi siin vaadata

Nagu vaataks sulle hingepõhja

Sina kaldal

Teised ka

Vee all ei ole õhku

Ma ei saa siin hingata

Tuhat ankrut

Nagu seotud

Oleks jala külge

Vaatan teid seal kalda peal

Mul hakkab aina külmem

Rabelen 

Võiks karjuda

Kuid keegi mind ei kuuleks

Või hoopis arvaksid nad minu hääle

Valjuks tormituuleks

Upun siis 

Ma upun vaikselt

Keegi mind ei märka

Ning homme enam mind ei ole

internetist varastatud

publiku jaoks ehitatud

põhjalikult viimistletud

laigitud ja lakitud

veatuks poleeritud

aukude ja kühmudeta

mõrade ja muhkudeta

ideaalset identiteeti uskuda

Näita mulle päris sind

toorest sind

kellel tuksleb valust rind

päris sind

ausat sind

kel põsed pisaraist vettind

Tahan tutvuda 

päris sinuga

Põimusid me kehad kui sidusime keeled

Kiirenes me hingamine, uduseks sai peegel

Esmaspäeva õhtul on mul ikka veel su nimi meeles

Reede, päev on jõudnud õhtusse, kuid väljas pole pime

Tahan viimast korda meenutada sinu nime

Tulek sinu juurde polnud valus nagu minek

Kes aitaks küll kokku korjata?

Enne kui mu saapad sest linnast lahkuvad

Need hirmudest puhtaks veel harjata?

Pean leidma oma sadama üles

Kas leian ta mitmes või ühes?

Mu süda on seal ja keha veel siin

Ta ei näe, et magan siin veel

Minu juustest on saanud sammal

Puude varjus sissetallatud teel

Minu sõrmed kohevas samblas

On sulanud männipuu juureks

Maha kukkunud okste raksudes

Mets on kasvanud suureks

Silmist langevad piisad on rasked

Mu ümber laiali valgund kui järv

Sest järvest saab meri, siis taevas,

Õhk hingates lõppenud otsa

Veel hoian sind

Kui valguvat udu oma sõrmeotstel

Näen sinus ikka veel sind

Varjuna, mis valgust ei leia

Jälitad mind tubadesse,

Kus maalitud sai taevas kaunilt inglite poolt

Liblikas me ümber lendles, ta tuli minu kõhust

Armastust võis hingata seal ranna ääres õhust

Kui meri hall ja tuul nii jäine lõikasid mu põski

Ei taibanud, et hunt võib kanda lambanahast vesti

Pidasin sind kallimaks kui maa ja kuu ja tähed

Kuid nüüd koos liblikatega mu juurest ära lähed

Ma ranna äärde istuma ei lähe enam iial

Võib meri kasvõi lainetega ranna kaasa viia

Kui sina lahkud minu juurest, randa vaja pole