#iseseisvus

Kunagi oli sinimustvalge trikoloor minu jaoks vabaduse sümbol ja ühtlasi totalitaristliku (või stalinistliku, kui soovite) ideoloogia vastane sümbol.

Tänasel päeval aga kardan ma, et kui ma seda sümbolit avalikult kasutan, siis võivad mõned ka mind pidada totalitaristliku ideoloogia toetajaks.

Sõjaõhutajad, vaenuõhutajad, isegi genotsiidiõhutajad ja raudse eesriide (tsensuuri) propageerijad on selle sümboli usurpeerinud.

Ja nad on seda seganud kollase värviga.

Minu jaoks ei ole vahet, kas blokeeritakse lääne ajakirjandust nagu seda tegi Nõukogude Liit või blokeeritakse ida infokanaleid nagu seda tehakse praegu.

Ja iga päev näen ma kinnitust sellele, et infot blokeeritakse ettekäändel, et on vaja tõkestada idapoolset sõjakat propagandat - tegelikult aga kasutatakse infoblokaadi üha sagedamini selleks, et varjata omaenda rumalust, omaenda kuritegusid ning et võimaldada valetamist - õigupoolest, sageli selleks, et seda varjata, et blokeeritav propaganda polnudki nii sõjakas.

Nii oli see näiteks siis, kui paar aastat tagasi kogu lääne peavoolumeedia karjus kooris, et Putin on neid tuumapommiga ähvardanud, esitamata ühtki tsitaati või täpset kirjandusviidet.

Põhjus oli väga lihtne: Putini sellist tsitaati lihtsalt polnudki olemas, mis säärast kära oleks õigustanud.

Niisiis ei näe ma erilist põhjust rõõmu tunda.

Venemaa tankid lahkusid Eestist juba ammu, aga kommunistidele omane totalitaristlik ideoloogia vohab siin edasi, küll teises vormis, aga isegi palju võimsamalt kui nõukogude aja lõpukümnendeil.

Teatud mõttes on trikoloor nüüdseks omandanud neostalinismi sümboli varjundi.

Forever independent.

Ma olen alati olnud või vähemalt tahtnud olla kohutavalt iseseisev. Ma võin öelda, et lausa vihkan kellestki sõltumist. Ma tahan kõik ise üle kontrollida ja kui mul muud üle ei jää ning pean kellelegi teisele lootma jääma, siis on mul vajadus koguaeg asjade kulgu kontrollida. Tahan teha ise, olla ise ja valida ise. Nüüd tahan juba ise elada. Elada nii, et ei sõltuks kellegi teise tegudest, käikudest ega tujudest. Elada nii, et pean kõigega ise hakkama saada. Ma tahan elada ja proovida, kas ma saaksin hakkama. 

Sõltumatusega on ka selline probleem, et see tekitab ka mõtteid nagu ma ei usaldaks inimesi. Kuigi mu minevik (räägin nagu 100-aastane) on mulle andnud kuhjaga põhjuseid inimeste mitteusaldamiseks, pole ma seda siiamaani omaks võtnud. Tihti usaldan inimesi liigagi kergelt. Aga oma liigse kontrolliga muudan asjad vastupidiseks. 

Mul on alati olnud vajadus olla iseseisev, aga samas olen ma tihti ka inimene, kes üritab teised tööle panna. Kui midagi on vaja ära teha, siis olen tavaliselt mina see, kes teisi sunnib. Kes inimesi tagant utsitab. Sest tihti olen ma nendest sõltuv. Nende tegudest. See on tüütu.

Ma tahan olla iseseisev!!