#trenn

I've been inactive for a while, sorry!! I unistalled tumblr from my phone and didn't check the pc.

I missed out on a lot of things!!! 😭

Anyway! I didn't wanna miss out on Pride Month, so I drew this picture! It's a lil old but I like it!

Lily and Tanya, the bottom girls, are lesbians and they WILL be girlfriends!

On the right we have the bisexual Orura, that tends yo like girls more.

Then we have my all time favorite, the demisexual Trenn! He's appereantly cold and distant, but he actually cares a lot. he just acts cold because he's afraid he'll get hurt.

Then we have the gay cheshire cat! He refuses to have a name, thinking he doesn't need one. His philosophy is "I know who I am, i don't need a name to tell me that."

And then we have the nonbinary Charlie! They're Bonbon's best friend, and they have a crush on her. They're sweet and they love animals!

These are all characters of mine, Lily and Tanya being main characters of a comic I'm working on! I want to work more on it, i took a break for school and things.

Praegu oma tublrikasti avades pidin ma teise akna kaudu vaatama minema, et millest ma viimati üldse kirjutasin. Jajah, see Pühajärve värk.

Ega tegelikult suundusin ma täna siia jällegi sellest mingist teatud kohusetundest kirjutada. Ma mitu päeva olen juba tundnud, et tahaks, aga pole veel seda õiget pointi tulnud. 

Seega ei võta ma vastutust, et tänane postitus tuleb välja nagu üks ideaalne keskkooli kirjand oma sissejuhatuse, teemaarenduse ja kokkuvõttega. Õigupoolest ei ole vast minu postitused kunagi sellised. Vabanduseks kasutan ma seda, et oma kooliõpingutes pean ma niigi kirjutama palju süstematiseeritud tekste, seega on blogi rohkem “nüüd-tuli-mõte-panen-kirja-nii-nagu-tuleb” tüüpi. Võta või jäta.

No igaljuhul. Kui ma sunnin oma halle ajurakukesi mõtlema, siis viimasel ajal hmmm...

...on mu öökapile kogunenud kummalisi ajakirju, mis räägivad toodete disainimisest, mõne toote edulugudest, uutest tapeetidest ja mustritest, sisekujundusest üleüldisemalt vms. Salajane sisekujundushuvi on kogu aeg olemas olnud ja poodides “unistamas” käinud olen ma vist oma teadliku elu algusest. Nüüd on aga põnev vaadata, mida siis päriselt tehakse või tehtud on. Ja kuidas! Meie Tallinna koju tuleb uus köögimööbel, seega seda enam olen ma selle väikse (või ka suure) projekti pärast pisut elevil. Milline ta tuleb ja kuidas ta tuleb :) 

...lisaks olen ma ebatavaliselt palju veetnud aega kuskil maanteel olles. Nii kooli- kui ka eraelulised kohustused viivad mind lausa häirivalt palju Tallinnasse. Kahe otsaga asi muidugi - ma olen Tartust kui linnast tibake väsinud ja Tallinn on muutumas aina toredamaks. Ent samas on kodu ja kool ja oma elu ikkagi Tartus, seega on iga nädal Tallinnas käia üsna tüütu ja raske on sättida oma asju nii, et saaks kõik tehtud.

...ma ei ole märkmikutüüp. St mul on ta olemas ja ma kirjutan sinna ka, aga suuremal võimsusel töötab mu aju ja seega ma enamasti tean peast, mis millal ees ootamas on. Ja teine aspekt on see, et mul läheb meelest ära märkmikusse kirjutada. Kolmas aspekt on aga see, et mulle tegelikult meeldib märkmik ja see, et seal on kõik asjad ilusti kirjas. Miks ma hakkama ei saa, ma ei tea.

...ma tegelen viimasel ajal oma esimese maailma probleemidega, nagu näiteks a) milline mobiil osta ja kas üldse osta ning b) kus pidada sünnipäeva. Üsna hale mu meelest. Inimestel on päris probleemid, aga mina olen juba oma olematud probleemid oma peas kasvatanud nii suureks, et ainult nendest mõtlengi. Ja siis jälle mõtlen nendele, kes minu lähedastest maadlevad mõne päris elulisi ja olulise probleemiga. Mnjah. Kurb, ma ütleks. Sain nüüd endale sellega ühe probleemi veel juurde...

...käisin D’ga eile trennis. Üritasin olla sama tugev kui Dan ja noh, ütleme nii, et tuli välja, aga täna olen väsinud. Samas ikkagi maruuhke enda üle, et ära pingutasin need harjutused ja minu üllatuseks lasin tekkida enda ja D puhul justkui “treener vs treenija” suhte. Liisi,ära nüüd ehmu, ma ikkagi ei pea harrastussportlast päris treeneriks, vaid pean siin silmas seda motiveerimist stiilis “sa jaksad seda veel kaks korda teha”. Seega jah, olen uhke, aga oleksin veel uhkem, kui selliseid päris treenimise päevi veel tuleks. 

...ja lõpetuseks on mul hea meel, et selleaastase pimeda ja kõleda sügise täidavad kiired ja mitte nii kiired kohustused ja toredad ettevõtmised sõpradega. Juba peaaegu nädala pärast lähme me Võrtsjärve äärde ja juba varsti peale seda kohtume loodetavasti minu sünnipäeva tähistades. Ning siis juba jõulupeod ja jõulud ja vana-aastaõhtu. Ja ohoo - peale seda polegi ju kevadeni enam kaua jäänud.

Kirjutama peab. Kirjutamises on jõud ja tõde. Mälu on paindlik, vastavalt enesetundele võib esineda delusione või kui on mugav, siis mälu võib mõnda enesele tehtud lubadust mitte meeles pidada või sobivalt tõlgendada. Igatahes, kirjutagem, et oleks mustvalgelt.

Trenn. Naljakas, et selle esimeseks panin. Arvatavasti sellepärast, et see on kõige lihtsamini mõõdetav, planeeritav kõigist kategooriatest. Samuti on väga hästi näha progressi - mustvalgelt treeningupäevikus kirjas. Igatahes, 3x5 skeem ei toida enam hästi, tundub. Ei taastu enam ära. Peab uurima Texas method, 5/3/1, Madcow ja teisi. Praegune idee on E ja R permanently BP, Row päevadeks teha. E toleb volüümi teha, K tuleb lebolt võtta (va deadlift) ja R tuleb intensiivsust teha (br). Eks uurib, mõtleb täpsemalt.

Toit. Toiduga on paigas, kalorid kergelt plussis, valku/rasva küllaga ja tervisliku nodi samuti. Hakkan vaikselt harjuma, pole veel üle visanud.

Töö. Kaootiline. Puudub täisülevaade, kontroll, suur plaan. Asjad venivad ja liiguvad veidraid radu pidi. Rahasid on peale vaja! Tuleb võtta aega, kõik projektid läbi mõelda ja plaanid paika panna. Vaja on endale ja tiimile sidequeste. Greenback boogie.

IQ. Lumosity on tore, peaks selle kuidagi kindlamalt rutiini lülitama. Lugemise peaks samuti rutiini osaks tegema. Liiga kaootilised ja planeerimata on päevad. Work on that shit.

Social. Lol, nende 12h kontoripäevade kõrvalt on natuke raske. Optimaalne oleks siiski veidi sotsialiseeruda :D