#haridus

Vestlus Peeter Liiviga massipsühhoosist ja uuest maailmakorrast. Peeter Liiv arutleb, kuidas massipsühholoogia muudab inimesed kergesti manipuleeritavaks ning jagab ühiskonna kolmeks: uskujad, vastuhakkajad ja vaikiv enamus. Ta rõhutab, et enamik näeb tõde, kuid ei tegutse hirmu tõttu. Lahendusena pakub ta kogukondlikku ja otsedemokraatlikku lähenemist ning vajadust tugeva rahvusliku visiooni…

Head sõbrad ja kliendid! Soovime teile teada anda, et meie Paide pood on sel nädalal mõneks ajaks suletud. Ärge muretsege – kuigi uksed on kinni, on meie e-pood endiselt avatud ja olete oodatud oma lemmiktooteid sealt tellima. Kõik e-poe tellimused postitame esimesel võimalusel. Miks siis pood suletud on? 20. august on taasiseseisvumispäev, mil tähistame Eesti iseseisvuse taastamist. 1991.…

Risto Kask: alates 22. veebruarist jõustuvad uued koroonaviiruse piirangud ja meetmed

Uued piirangud ja uued meetmed, mis jõustuvad üle Eesti alates esmaspäevast, 22. veebruarist. 📌 Saunad, basseinid, veekeskused ja ujuladAvalikuks kasutamiseks mõeldud saunades, spaades, basseinides, veekeskustes ja ujulates tohib järgmisel kahel nädalal teha üksnes sporti, kui järgitakse sportimisele kehtestatud reegleid. Piirang ei kehti spordialaliidu võistlussüsteemis toimuvale…

Tänaseks olen olnud Berliini elanik juba ei vähem ega rohkem kui 72 päeva. Üsna suvaline number, aga ega inspiratsioon ei hüüa tulles.. 

Minus on toimumas sisemised muutused. Kui varem võisin kergelt tunnetada, kuidas reisimine muudab minu mõttemaailma ja väljavaateid, siis tänaseks olen üsna kindel, et iga noor inimene võiks vähemalt kuu enne suuri otsuseid aja maha võtta, maailmas ringi rännata ning eneses kindlust otsida. 

Ma saan nüüd aru, miks otsustasin aasta tagasi astuda ülikooli– see oli lihtsaim tee! Tuhanded teised võimalused tundusid kättesaamatud ja kuidagi kauged. Gümnaasiumi vältel toetati mind ideedega, et ka teistmoodi on hea ja võimalik, liiga vähe. Arvan, et omasin juba siis üsna head teadmistepagasit võimalustest ja ka üliinspireerivaid tutvusi, kuid siiski jäi puudu tõukest, mis oleks ehk andnud julguse tõesti midagi teistsugust proovida. Ikka kuidagi selline maik, et kui ülikooli ei lähe, oled alla keskmise ilmakodanik. Haridus on me kõrgeim võim, mis kannab muretult läbi elu ja kiireim tee sinnani on minna ülikooli!

Haridus on vaieldamatult oluline ja kõrgharidus võiks ning peaks olema kõigi eesmärk. Kuid paralleelselt selle ideega tuleks tähelepanu juhtida ka eneseteadlikkusele, tuleviku visiooniga töötamisele ning panna noori küsima, et kuhu hiljem edasi? Vastasel juhul on suur tõenäosus jääda süsteemiküünistesse kinni. Õpid kaks aastat ära, avastad, et eriala ikka üldse ei istu ning siis oled fakti ees, et kas lõpetad hambad ristis või jätad pooleli. Kui jätad pooleli, pole uuele eriala valimine ja õppimaasumine enam nii lihtne, kui esmane ja tihti õhinapõhine (viitan erinevatele emotsioonidele, mis kaasnevad nt kodust välja kolimisega jmt) valik. Ja kui lõpetad ebameeldiva eriala siis tõenäosus, et flipid kuskil järjekordses transrasvavabariigis burgereid on üsna suur. Kuumas õlilaguunis ligunevaid friikaid jälgides pole tegelikult ju vahet, kas oled preili/härra bakalaureus või preili/härra põhikool.

Nii siis ma küsin: Miks on tehtud Eestis ülikooli astumine nii lihtsaks ja kättesaadavaks? (Võimalik, et spekuleerin ebapädevalt. Aga.. kui eksin, siis miks jätkuvalt väga mitmed segaduses noored otsustavad minna ülikooli selle asemel, et õppida end tundma ja avastada maailma?) 

Enne Eestist ära kolimist ei kaalunud ma kordagi, et võiksin asuda välismaale õppima (peamiselt rahalistel põhjustel). Nüüd, kui olen end mugavustsooni kastist välja surunud, paistab mulle, et tegelikult välismaale õppima minek polegi nii võimatu missioon, kui näis. Võimalused on palju laiemad ja mulle sobilikumad, kui Eestis. Olen jõudnud arusaamiseni, et raha ei saa ja ei tohi olla mitte kunagi takistuseks, kui see puudutab haridust ja tulevikku. Tean, et pean nägema palju rohkem vaeva ja olema eneses väga kindel, kui soovin astuda eelkirjeldatud sammu, aga sellisel juhul on tõenäosus üsna suur, et ma ei lõpeta suvalise kraadiga, millega saaks jätkuvalt lihttöid tehes ääri-veeri ära elada. Rahvusvahelised kogemused ei pea ja ei tohigi olla vaid väga edukate ja rikaste võimalus.

Veetsin oma puhkuse viimased päevad Viinis nähes väga inspireerivaid inimesi ja keskkonda– sealt ka mõtted.

Päriselt, maailmal on palju rohkem pakkuda, kui esmapilgul paistab. Mina hakkan alles nüüd, kui näen, kuulen inimesi ja lugusid ning eksperimenteerin ka iseseisvalt, mõistma, kui oluline on võtta risk ja minna kuhugi eemale tegema midagi, mis nii tundmatu ja kohati hirmus. 

Hakkan tajuma, kui väärt teekonna olen ette võtnud ning tuleviku visioon hakkab pimedusest vaikselt-vaikselt kooruma. See tunne on lahe! 

When Was The Last Time You Did Something For The First Time?

Silmaringi stsenaristid on nagu väikesed superkangelased. Nende supervõime seisneb selles, et nad suudavad kõik rasked ja igavad koolitükid rääkida ja esitleda huvitavalt.

Tiia Kuurme kirjutab, kuidas erinevad mängureeglid koolis poistele ja tüdrukutele ning kuidas see on seotud hegemoonilise maskuliinsusega Eesti ühiskonnas.

Postimehe 5. oktoobri artiklis arvati, et poistele sobib põnevus, tüdrukutele töövihiku täitmine.  See sobib tüdrukule sama vähe kui poisile, ainult et tüdruk lepib. Ja valmistub sedakaudu temale ette nähtud kuuleka instruktsioonide täitja rolliks. Ühes on arvajatel õigus: kool tõesti ei sobi poistele.  Aga ta ei sobi ka tüdrukutele. Kool on jahmatust tekitav koht, kus karmi läbini maskuliinset sisemist korraldust hoiab toimimises läbini feminiinne pataljon. Ta on rajatud allutatuse ja võimu, mitte partnerluse ja dialoogi printsiibile. Just viimast ootab tänane noor inimene.