Kas olete näinud Eesti Valitsuse paraadfotot: väike roosa atlasskleit kesk kahteteist musta pintsakut? Nüüd mõelge sinna kõrvale graafik, mis näitab, et eesti naiste ja meeste keskmise tunnipalga lõhe on jätkuvalt Euroopa Liidu sügavaim, kirjutab aasta lõpul Tallinna Ülikoolis doktoritöö kaitsnud Marion Pajumets.
Mõelge ka üksikvanemaga laste vaesusriskile. Samas ärge unustage, et hoolimata keskmise eluea jõudsast pikenemisest viimastel aastatel elavad Eesti mehed endiselt kümme aastat naistest vähem. Mõelge näiteks liikluses kannatada saanutele ja hukkunutele ning arvukatele tööõnnetustele, näiteks ehitustel. Tahan öelda, et nii naiseks kui ka meheks sündimise eest tuleb meie vabariigis kõrget hinda maksta. Sugu määrab ja piirab väga palju eestlaste elu. Hoopis rohkem kui näiteks meie naabrite soomlaste puhul.
Alustasin oma doktoritööd mõttega, et Eesti soosüsteem, naiselikkuse ja mehelikkuse normid on jäigad ja destruktiivsed, ja et rohkem paindlikkust ja võrdsust eri soorühmade vahel, nii võimaluste kui ka tulemuste osas, parandaks Eesti elamisväärsust. Võrreldes Euroopa demokraatiate enamikuga kannatab Eesti tugevalt soolise tasakaalustamatuse all ning see pärsib sünergiat, ressursside täielikku kasutamist ja kokkuvõttes riigi arengut.
Mind intrigeerib vastuolu Eesti üliedukate struktuursete reformide ning soosüsteemi konservatiivsuse ja destruktiivsuse vahel. Tõepoolest, pärast Nõukogude korra lagunemist edenes Eesti struktuurses mõttes imetlusväärselt. Siin toimuvad vabad valimised, võimude lahusus on tagatud, sõnavabadus kaitstud – kui nimetada vaid mõnd edulugu.
Eesti unistus oli jõuda „tagasi Läände” ja „tagasi normaalsusse” ning vaid kahe aastakümnega suudetigi integreeruda globaalse Lääne peamistesse poliitilistesse, majanduslikesse ja julgeolekut pakkuvatesse eliitklubidesse: Euroopa Liit, Schengen, euroala, NATO. Niisiis on Eestist makroperspektiivist vaadatuna saanud vaid kahe iseseisvusaastakümnega normaalne lääneriik, millest Nõukogude Liidu lagunedes unistasime.
Sooline revolutsioon puudu
Otsisin doktoritöös positiivseid ja lihtsustades euroopalikke ehk täpsemalt Põhjamaiseid arenguid ka Eesti soosüsteemist, eelkõige mehelikkuse muutumist pehmemaks, laias laastus hoolivamaks nii pere, laste, kogukonna, keskkonna kui ka lõppeks iseenda suhtes. Keskendusin kolmele olukorrale, mis võiksid olla suhteliselt puutumata Nõukogude mõjudest ja on loodud pigem Lääne eeskujul.
Esiteks uurisin maskuliinsuseloomet peredes, kus isadel oli võimalus jagada emadega lapsehoolduspuhkust, seejärel Lääne rikastesse demokraatiatesse emigreerunud Eesti paarides, kus naised on kõrgelthinnatud leivateenijad ning mehed pigem kodule ja lastele keskendunud. Kolmandaks uurisin mehelikkuse konstrueerimist ökokogukondades, mille avalik kuvand on seotud võrdsuse ja hoolivusega.
Ka nendes uutes olukordades ei tekkinud tõelist soolist revolutsiooni. Isad-emad leidsid mitmeid põhjuseid, üks veenvam kui teine, et jätkata harjumuspäraselt: emad poolteist aastat lastega kodus, isad palgatööl.
Sooliselt paindlik ja Euroopa heldeim vanemahüvitis põrkus vastu konservatiivseid eelarvamusi naiste ja meeste kohast ühiskonnas. Läände emigreerunud paarid, kus isad olid suuresti kodule pühendunud, ühelt poolt kiitsid mehi kui „tõeliselt tänapäevaseid pereisasid” ja „partnereid, kellele saab toetuda”, teisalt toonitati siiski meeste kodukeskse perioodi ajutisust ning meeste minevikku iseloomustanud ja tulevikus jätkuvat leivateenimist.
Ökomees kui „kaasinimeste teener”
Huvitav on, et kummaski olukorras ei olnud meestel tugevat survet muretseda pere majandamise eest. Selle eest hoolitses kas riik vanemahüvitise süsteemi kaudu või abikaasa, kelle sissetulekut võõrsil kirjeldati suurepärasena, lausa uskumatuna ja võrdsena Eesti presidendi sissetulekuga. Ilma otsese vajaduseta toetati konservatiivset maskuliinsust.
Ja nii ka ökokogukondades. Ökomehed esitlesid end kordamööda alternatiivses võtmes näiteks „kaasinimeste teenritena”, kuid samas taotleti ka arhetüüpseid liidripositsioone: „masside valgustaja”, „heasoovlik jumalakehastus”. Seega täideti uued, vähemalt teoreetiliselt paindlikke ja egalitaarsed maskuliinsusi võimaldavad kontekstid küllaltki konservatiivse sisuga.
Kuidas seletada soorolliideaalide suhtelist jäikust Eesti julgete poliitiliste, majanduslike ja õiguslike transformatsioonide taustal? Miks demokratiseeruvad privaatsed sooidentiteedid tõrksamalt poliitilistest identiteetidest? Lihtsustatult, miks ihaldatakse kõva maskuliinsust?
Pampersid saime, naisministrid kaotasime
Vastata polegi nii lihtne. Ühelt poolt võib tänapäevast sooloomet Eestis käsitleda reaktsioonina nõukogude soosüsteemile ja võrdsusepropagandale. Intervjueeritud meeste ja naiste üllatavalt konservatiivne maskuliinsuseloome võib peegeldada üsna mehaanilist vastuseisu sellele, mida tagantjärgi seostatakse Nõukogude Liidu versiooniga soolisest võrdõiguslikkusest: näidisnaised võimu juures, naistraktoristid ja rekordlüpsjad ning naiste universaalne töökohustus, olgu peres lapsi või mitte.
Nii võib tõlgendada vanemate eelistust, et ema jääks esimestel eluaastatel lapse kuuldekaugusele reaktsioonina Nõukogude Liidu riiklikule lastesõimede ja -aedade süsteemile, mis suuresti omastas peredelt laste üleskasvatamise. Saime pampersid ja lapsehoolduspuhkuse, kaotasime lasteaiakohad ja naisministrid.
Kindlasti tuleb tunnistada ka asjaolu, et eestlastele suunda näidanud Lääs on olemuselt küllaltki hägune, hõlmates lisaks Põhjala riigifeminismidele märksa teistsuguseid riike. Näiteks Ameerika Ühendriikides ja Suurbritannias võidakse majanduskriiside aegu lükata soo- ja võrdsuseideaalid tahaplaanile, et keskenduda kõvematele ja tõsisematele teemadele nagu majandus ja julgeolek.
Raske on prioriteedina hoida naiste ja vähemuste pikaajalist ja süstemaatilist allasurumist ajal, mis suur osa varem kinnisvaravahenduse- ja ehitussektorites hõivatud meestest jääb töötuks ja vajab sotsiaalset tuge. Seega oli Kesk- ja Ida-Euroopa uute demokraatiate püüd tagasi Läände, mõnel juhul ka tagasi normaalsusse, sisult hägusem, kui ehk taasiseseisvumise aegu aduti. Vastuolulised signaalid globaalsest läänest ei kiirenda Eesti soosüsteemi naiste- ja vähemustesõbralikumaks muutumist.
21. sajandi eestlaste arusaamad mehelikkusest ja naiselikkusest ning naiste ja meeste loomulikest rollidest on kindlasti mõjutatud ka üsna lihtsustavast pildist esimese Eesti Vabariigi aegsest elukorraldusest. Tagantjärgi tundub, et mees oli sel ajal tõeline peremees, kes tuli pärast tõsist tööpäeva koju, kus teda ootas soe toit, viksid lapsed ja armastav naine.
Mehe pärusmaa oli avalik sfäär, kodus ta peamiselt puhkas ja vajaduse korral karistas; abielunaise maailm oli kodu, laste ilmale kandmine, hool ja ilu. See idealiseeritud ajastu oli kindlasti ka karm. Paljud vanaisad ja -onud, keda mäletame koltunud piltidelt, jäid vigaseks ja surid, kes tehases, tööpingi taga, kes sõjas, kes vangilaagris. Oli palju üksikuid vaeseid naisi ja isata kasvavaid lapsi, nagu ka praeguses Eestis.
Roosa minikleit ja lilleõiekesed
Tuleksin nüüd tagasi Eesti Vabariigi valitsuse klantsfoto juurde. Seegi võimaldab paralleele sõjaeelse vabariigiga legitimeerides arusaama, et juhtimine on üks tõsine meeste töö, kus õrnadel naistel pole kohta. Kui aga naine ei eelista hoolitsemist ja satub siiski otsustajate sekka, on justkui vaja rõhutada, et ka võimupositsioonil ei kaota ta oma naiselikkust, säilitades armsuse, ilu, ihaldusväärsuse ja küllap ka viljakuse. Selle kinnituseks ka roosa minikleit ja lilleõied ministri süles.
Samas võib fotot lugeda ka soolise demokraatia nõrgavõitu etendusena. Võib-olla sooviti naisministrit silmatorkavalt riietades ja pildi keskmesse sättides demonstreerida, et näete, te Lääne kriitikud, kes väitis, et meil pole valitsuses naisi – vaadake ise, kui ei usu!
Kindlasti räägib mu doktoritöö sellest, et Eesti on jätkuvalt postsotsialistlik riik, mitte normaalne lääneriik nagu näiteks kultuuriliselt meile lähedased Soome või Saksamaa. Sealjuures ei erista Eestit neist niivõrd mitte institutsionaalsed kuuluvused ega poliitilised identiteedid, kuivõrd arusaamad õiglusest, võrdsusest ja tasakaalust. Soolist ebavõrdsust tõlgendatakse Läänest imporditud, ebaolulise teemana. Eestlased on kummaliselt kiindunud oma arengupiduritesse.
Marion Pjumets kaitses 14.12.2012 doktoritöö „Postsotsialistlikud maskuliinsused, identiteeditöö ja ühiskondlik muutus: uurimus sooidentiteedi diskursiivsest taastootmisest uudsetes olukordades”.
Palun tutvu Pajumetsa doktoritööga aadressil http://e-ait.tlulib.ee/299/1/pajumets_marion.pdf
(Artikkel pärineb TLÜ uudiskirjast avaldatud 15.03.13. Artikkel ilmus ka Postimehes 16.03.13)
