Õudus on veel hästi öeldud
Niii, olen teist päeva Pärnu Haiglas ja see kõik on lihtsalt õuduse tipp. Ma pole 3 päeva midagi söönud ega joonud. Päeva tipphetk oli kui ma suutsin nuruda ĂĽhe vene õe käest endale tassi teed, obõtsnõi i s saharom. Võimass õhtusöök lihtsalt.Â
Kõige haigem on see, et arstid ei räägi mitte midagi. Võiks siis lihtsalt öelda, mis viga on ja kuidas läheb jne. Aga ei, passid palatis tühja ilma mingi infota ja nälgid surnuks. juhhuu. Mul on lootus, et saan homme hommikul koju, muidu on küll väga väga pahasti.
Kui ma siit ükskord ära saan, siis tuleb selline söögipidu et ma ei tea :D ja scumbag ajakirjad ja telekas mis näitavad piparkoolide pilte ja igast muid häid toite. Ütlesin arstile, et kui ma kohe süüa ei saa, siis ma söön oma padja ära. Sellepeale lubas ta mulle jogurtit, aga toodi hoopis tee. :D
Samas on siin midagi ka positiivset: Kodus poleks ma elusees niimoodi puhanud ja päev läbi maganud nagu siis. Ja nĂĽĂĽd on ka lootus terveks saada. Mul on Alkeemik peaaegu läbi, muul ajal polnud selleks aega. Emps ĂĽtles, et see on ka hea dieet, milles ma kĂĽll väga kahtlen, sest koju jõudes söön topeltpaksuks ennast :DÂ
Emme tõi eile Ott Leplandi pildiga ajakirju, arvas et see parandaks mu tuju. Ja seda need tegid :D magical Ott :D ĂĽks neist oli Ripsiku ristsõnad lastele, sest raskemaid ma ju ei oskavat :D:D ja tegelt ma, ma ei teadnud osasid sõnu sealt, mõtlesin tĂĽkk aega, mis need tähendavad. Mu eesti keele oskus on viimasel ajal ikka kõvasti langenud ja sellest on tegelt väga kahju, sest see teeb lõpueksami palju raskemaks..Â
Igaljuhul ma magan edasi ja lahendan Ripsikut ja jutud. Jube lonelyboy tunne on, sest keegi pole vaatamas ka käinud. Muidugi see on mu oma süü, sest pole väga kellelegi öelnudki, et siin olen.
Ja ma näen välja nagu Niisu, uppunud ja autoalla jäänud kass. :S
Aga head isu kõigile, kellel on süüa. ;)
