Luule

Ja inimesed

Palju tulesid ja palju inimesi

Kõigi silmad on sinised, oranšid, hõbedat helkimas

Sinu silmad helgivad mulle punast: veinipunast, murelipunast

Kõike tuttavat ja kõike võõrast

Aega pole olemas

Mida me ootame?

Mu voodi all on kõike

Mu sokke, tolmu, pastakaid, tikke

Ma hoian neid seal puutumata

Me vahel puudub igatsus

Mu kõrvarõngad, pudelikorgid, juukseklambrid, kirjad

Ütlesin ju ennist, mu voodi all on kõike?

Mu viha, mu sapp, mu jultumus ning nälg

Mu voodi all käib elu

Mu voodi all on kõike

Kelle käte vahele mul minna?

Kui udu tekina katab maa

Ja taevas isegi on sume

Kui koju sooja minna ei saa

Ja varjudest põld on tume

Kelle käte vahele mul minna

Kui tähed vanaviisi ei sära

Ja lambivalgus sõna ei seleta

Kui linnulaul tundub kui kära

Ja sõbergi mind ei tereta

Kelle käte vahele mul minna?

Kelle lõua alla kukkuda

Kelle padjale unne suikuda?

Ükskord

Lähed ülepeakaela

Aplalt ja kõrbedes

Ja tunned ennast

Maailma serval

Teinekord

Viskad nii muuseas oma südamejope tema nagile

Heidad jalad üle laua

Ja tunned ennast kodus

Viimane peatus on lähenemas

Meie viimane peatus

Ära mine koju

Kõnnime veel koos mägise Norra tänavatel

Paneme jää karamellina kleepuma

Loodus on elus

Rohkemgi kui me ise oleme

Kingitud õied

Istutatud puud

Marjapõõsad

Nad on elus

Nad elavad meie mälestustes ning lehvivad seal tuule käes

Näinud sajandeid, igasugu tüdrukuid ja poisse

Pakkunud varju vihma, palava eest

Kohanud saladusi, armastust

Vaatan neid tuule käes tantsisklevaid oksi ja tean

Neis lööb meie kõigi süda

Ma lehvitan sulle

Üle mändide

Üle fjordide

Üle nõgeste

Üle mere

Ja tea, et su põski paitav tuuleiil

On minu kauarännand’

Tere

End üle valada veremarjadega

Ja istuda varahommikuni baaris

Jalutades külmetada

Niutsudes vaielda

Sellest ei piisanud

Või piisas liialt?

Veremarjad jäävad ootama järgmist suve

Ja mina vaatan pealt

Kuidas õed ja vennad

Jamad!

Ma ei suuda enam keskenduda õigele ega valele

Ainult maiseid jamasid suudan mõelda

Maised jamad

Maine

Nõme

Ei taha

Halvasti

Lõpetage ära

Ma tahan olla idealistlik ja elada oma ilusate puhaste mõtetega

Aga ma ei saa enam

Maised JAMAD on igal pool ees

Kui see ongi inimeseks olemine

Siis ma annan alla

Maised jamad,

Metslane mu sees

Teda ei huvita kirjandus, sõprus

Tema viskoosne ila tilgub kui näeb midagi ihaldusväärset

Midagi mida saab võtta ja endale allutada

Midagi mida saab ennast ihaldama panna

Ta luusib ringi õhtutundidel

Ei romantiseeri kuuvalgust, tundeid

Tahab lihtsalt murda, mitte midagi liigset tunda

Hoian teda ahelais

Ta joobub ahastusest

Vahel pääseb ta lahti

Otsin teda paksust metsast

Nutan ja otsin ja palun et ta koju tuleks

Ja ta tulebki..

Verisena ja niuksudes

Silmades on toores, mõtestamata iha vahetunud toore kurbusega

Tuleb välja, et metsas on veel teisigi kiskjaid

-PP

Tahaksin olla põlevas majas Vaataksin kuidas leegid mu poole tulevad Vargsi, salaja Ja ma ei lahkuks sealt majast Ma laseks leekidel end neelata Vingul ennast lämmatada

Kõigil on oma linnuke Viis, mis helge ja tuttav Ka siis kui samm on ruttav Meenub südasuvest killuke

Kõigil on oma südamelind Nokk püsti sul’ laulab kõikjal Siis igal kaotajal ja igal võitjal võidurõõmust pakatab rind

Ma olen ju ikkagi see sama väike patsidega tirts, kes ei jaksanud koolimaja ust lahti lükata?

See tirts, kes kassapidajaks tahtis saada

See tirts, kes oma vanaemale helistas

See tirts, kes kõiki südamest armastas

Ja mis on saanud sellest tirtsust?

Ta on suureks kasvanud

Südametumaks ning ükskõiksemaks

Kui ma oleks tol ajal seda koolimaja ust lükates teadnud, mis uksed ma veel kõik avama pean

millised sulgema

millised lukustama

Ma igatsen seda tirtsu

Äkki mõnel kenal septembrikuu pärastlõunal veel kohtume?

Sa võtad mu mõtete 350 ruudusest ookeaniäärsest majast umbes 300 Ja sa ei pea üüri maksma Sa isegi ei tea, et sa seal elad Arvad, et oled kodutu Ütled, et sinus pole potentsiaali Anna andeks, et olen liiga arg, et sulle vastupidist öelda Aga ma olen nüüd hoopis ise kodutu Oled kogu mu maja üle võtnud Palun võtke keegi mind enda juurde elama Näiteks sina Vahetame kodud Ja iga kord, kui me üksteist näeksime läbiks meie keha tuttav soojus sest siis oleks me ilma üksteiseta kodutud

Reede Bänd mängib hingega Terve kohvik on täis kunsti ja pidu Sellest möödun ärevalt, kuid pingeta Just sinna ma kutsuks sinu . Laupäev Taevas on lapsepõlve värvi kajakate suunatajus ma kahtlen Lainete ahne tants jätab kaldasse jälgi teaks sa vaid, et olen su käe järele veel ahnem . Pühapäev Piparmünditee jahtub öökapil paber ja pliiats käes Kell lööb 00:00 sind üritan unustada kõigest väest

Ma olen olnud terve elu linnalaps Pole kordagi lehma lüpsnud ega umbes 5 aastat ühte näinudki Aga see ei tähenda, et ma loodusest lugu ei peaks Eriti meeldivad mulle tuule käes lehvivad puntras eebenipuuoksad, smaragdrohelised kuused ja laukad, kus vohavad lopsakad punasamblikud Kui ma liiga kauaks imetlema jään, vajub mul suu lahti Süda jahtub ära Ja see, kes selle maha jahutab, on ka ainuke, kellel on olemas vajalik brikett, et mind taas üles kütta Mulle vist nii väga enam iroonia ei meeldi