Päkapikkude võlumaa

Las ma summeerin kokku ühte ainsasse, vähetähtsasse lausesse, mis on juba alanud, selle, mis tähendab olemas olla, eksisteerida koos teistega sellel, Universumi suurust arvestades, tähtsusetul planeedil mis kihutab sõnaotseses mõttes konstantselt plahvatava tuuma pommi ümber, mis omakorda lendab peadpööritaval kiirusel läbi meie galaktika jättes endast maha vaid kosmilist kiirgust märkena, et meie oleme siit läbi tulnud, et oleme oma väikese sini-rohelise kosmoselaevaga, millel on kohutav kütusekulu ning katkine kliimakontroll, siit, mida iganes “siin” üldse kosmose avarustes väärt on, läbi käinud nagu narkar käib läbi nõelad ilma mõtlemata mida see temaga pikas perspektiivis teeb, sest mis on väärt suurem pilt kui sa tunned ennast igavesti õnnetuna ning ainus pääsetee mida suudad oma lootusetusest tuleneva tunnelnägemisega aduda on leida kiiremas korras järgmine doos oma lemmik droogi, olgu selleks siis nikotiin, alkohol, kanep, heroiin, ketamiin, kodeiin või ehk hoopis teeseldud armastus, mida levib aina rohkem tänapäeval ning millest on tekkimas vaata, et elustiil lausa kus hoorame välja mitte vaid oma keha vaid ka mõistust, mitte seetõttu, et armastaksime tõeliselt, vaid selleks, et suudaksime kuidagigi öösel sulgeda silmad ning mitte karta oma enda mõistuse sügavusi mis toodavad viimati vaid leegionite kaupa koletisi, mis vahel manifesteeruvad pommirünnakuna metropolis või siis hoopis ühe häiritud isiku otsusena haarata tulirelv ning pöörata see oma klassi- ja koolikaaslaste vastu, tõstatades küsimuse, et millal on siis piisavalt, millal me ükskord mõistame, et tihti laseme ka päevast-päeva pimedusel võita, toites musta hunti kes elab meie aju kõige sügavamtes soppides ning koosneb elutrotsist ja igast metafoorilisest löögist mida oleme elu jooksul pidanud taluma, mõistmata, et nõnda ärkame üks päev, olgu see homme või kahekümne aasta pärast tühja kestana mis varjabki vaid vihale aetud metslooma kes ootab vaid ühte pragu oma kahtlase kvaliteediga betoonist ehitatud koopa ukses, et karata välja ning võidelda tagasi kogu näidava ebaõigluse vastu millega teda on kostitatud ning mis kõige hullem, me ei saa kunagi seda metslast täielikult sulgeda lukkude ning uste taha, sest paratamatult on vajalik tasakaal sisemise rahu jaoks koletise ning inimese vahel ning pole muud kui istuda oma tumeda koopa avavuse ette, võttes kokku iga tükikese julgust mis vähegi alles jäänud või tekkinud, ning vaadata silma monstrumile endas, lootuses, et sa ei kaota, et meeli tuimestav viha ning kurbus ei saa võitu maailma lõputu ilu ning mis kõige tähtsam, armastuse üle, sest mida muud on eksisteerimine, kui mitte vägivaldne võitlus armastuse nimel, olgu selleks siis eluarmastus, ligimese armastus või armastus kahe armastaja vahel, sest armastus on ainuke lollide lohutus mis on jäänud minusugustele, kes on sööta ohtraga koopa avavusest sisse visanud ning tunnevad nüüd, et hakkavad kaotama oma inimlikust, muutudes külmaks ning kalkuleerivaks, vaid teeseldes, et hoolivad millestki, või kellestki, kuigi sügaval oma südame jäise kooriku all peksleb veel iha elada mitte vaid enda, vaid ka teiste jaoks, et luua, ehitada, laulda ning pakkuda oma killukest maailma, oma arusaama ilust teistele, et saaks koos selle üle arutleda ning seda täiustada, sest mida muud on inimkond, kui iseenda pidev täiustamine selleks, et nauditavad oleks nii tsivilisatsiooni saavutused kui ka meie oma tarkus või mõistmine maailma kohta, et saaksime nautida päikeseloojangut vana tammepuu all, künka otsas, mis vaatab alla majade peale, ning mõelda endale, et tegelikult on asjad päris okei.

Black light, Slava Thisset