Play me a song to set me free

Karge õhk. Tänavavalgustuslambid. Tühjad tänavad. Tempokas muusika. Tavaliselt üks ja sama lugu repeatil. Samm, samm, samm. Mõtteis laulan kaasa. Mõtteis kõnnin tantsikledes. Õhk on värskendav. Pea, mis hetk tagasi oli kui suur sasipundar hargneb lahti ja mõtted marsivad igaüks oma koju. Pea selgineb. Ja kui kõnnitud on sedavõrd, et ka jalgades on jalutuskäiku tunda, siis tekivad uued mõtted. Mõtted, mis väärivad kirja panemist.

Selliseid jalutuskäike sai Tartu päevil tehtud mitmeid. Peamiselt õhtuti, pimedas, ebapopulaarsel ajal. Tartu, kus muidu alati mõnele tuttavale otsa jooksin, oli inimtühi. Ja kogu päevane rahmeldus, mis rammestas oli teinekord tarvis leevendada ühe intensiivse jalutuskäiguga.

Selliseid jalutuskäike tuleb neil päevil harva ette. Kõrvaklapidki tulevad kasutusse nii hirmus harva. Aga elu on tulnud peale. Täiskasvanuelu. Nii, et isegi muusikat ei jaksa kuulata. Tahan vaid vaikust. Muusika, mis varem energiat andis, on viimastel aastatel olnud väsitav. Sõber tuli kevadel külla ja päris mult uute muusikasoovituste järele. Märkasin, et päriselt-päriselt pole ammu avastanud ühtegi artisti, mis vaimustaks. Jah, on muusika, mis täidab, paneb tantsima ja kaasa laulma. Aga that’s it. Täna aga. Olen üle pika aja üksi kodus. Anders on Rootsi meistrivõistlustel orienteerumises ja mina ”üksi” Sundsvallis. Jah, väga lihtne oleks sellele nädalavahetusel planeerida palju kokkusaamisi, mis muidu alati toimumata jäävad sest kusagil orienteerumas oleme. Aga ei. Päris värskendav on üldse mitte suhelda. Või siis õigemini, ainus suhtlus, mis ette tuleb on poemüüjaga. Sellest viimasest oleks ka ära öelnud, aga Anders sõitis reisile meie ainsa hambapastatuubiga ja tuli poes ikkagi ära käia. Ja poemüüjad siin riigis on suhtlusaltid. Ka siis kui oled üks viimastest klientidest. Eriti just siis, sest siis sain kõigi kolme poemüüja tähelepanu osaliseks, kes naljatledes ja energiliselt pikka päeva lõpetasid.

Mäletan ka Tartu päevilt, et sai omajagu rohkem kirjutatud blogisse. Ja palju mõtteid, mida soovisin talletada blogisse tuli just neilt jalutuskäigult. Nõnda, et teinekord ei võtnud jopetki seljast kui koju jõudsin, avasin vaid arvuti ja kirjutasin. See oli kõige nauditavam tunne üldse. See, kui sõnad vaid voolasid. Ei olnud tarvis pausi pidada. Millalgi kui oli pikem paus postituste vahel, siis mu armas blogisõber küsis, et kuidas mul läheb. Tal oli ju ilmselgelt õigus. Pikem paus tuli siis kui oli raskem aeg ja sõnad ei jooksnud peas parasjagu selgelt. Ma olen mõelnud sellele tagasi, et huvitav kas nüüd on miskitmoodi raskemad ajad, et kirjutisi vähem kokku sean. Ma ei usu, et on raskemad ajad. On teistmoodi ajad. Tähelepanu on mujal. Enamasti väga toredatel tegemistel. Enamasti mu hingesugulasel ja parimal sõbral Andersil. Niigi palju aega ”kulutan” arvuti lähedal, et seepärast arvutil kirjutamine on natuke nagu eemaletõukav. Aga kirjutamine kui selline on mulle oluline. Kirjutades olen nii kaua kui mäletan enda mõtteis selgusele saanud. Ja kui teinekord oma tunde olen suutnud kirja panna parjas tempos ja õigete sõnadega, siis - mis seal salata - on selline tunne küll nagu looks kunsti ja oleks loominguline. Väljendada ennast sõnas on mulle sobinud. Ma ei väida, et see, mida kirja panen, on midagi suurejoonelist, aga mulle pakub rõõmu. Väiksena unistasin kirjanikuelust. Suuremana aga olen rohkem kriitilisem, et mida ometi siia maailma rohkem vaja luua on, kõike on niigi külluses. Ja kuigi on hirmus tore teinekord blogikirjutistele vastukaja kuulda, siis minu jaoks on tähtsam selle kirjutamine kui lugemine. 

Ei ole miskit härivamat kui kaotada üks mõte. Kaotada üks mõte, mida mõeldes otsustan, et see on kirja panemist väärt, aga kui selle mõtte kirja panemise kord, siis on ta kadunud. Teinekord on ta peaaegu katsutav, aga tervikuna ennast enam näole ei anna.

Kuigi kirjutan mõeldes sõpradele, siis olen alati kirja pannud postitused iseenda jaoks. Mäletan, et Tartu päevil meeldis mulle teinekord kirjutada veidi krüptilisi sissekandeid, mis sõpradele teinekord peadmurdmist valmistas ja minu pärast muretsema pani. Jah, eks neil päevil oli ka murtud südant sagedamini kui südamerahupäevi. Aga tagasi vaadates on see nii tore, nii õpetlik ja nii piinlik.

Üks põhjusteks, miks siia nõnda harva kirjutisi ilmub, on ka ilmselgelt selles, et mitte miski ei pane mind seda blogi rootsi keeles edasi kirjutama. Või siis veel hullem, inglise keeles. Seda viimast teed olen läinud oma miniblogis ja praeguses ainukeses väljendusviisis, instagramis. Kirjutan inglise keeles, sest siis saavad sõbrad siin ja seal võrdselt aru. Aga no, võrdselt my a**. Inglise keeles ennast väljendades tunnen, et ei väljenda end ei nii ega naa. Samas aga mõtlen ja räägin siin 100% rootsi keeles. Jaa, saan tavaliselt kiita kõigilt, kes esimest korda kuulevad, et ma siin riigis üles pole kasvanud. Arvasin, et need kiidusõnad saavad aastatega otsa, aga ei, jätkuvad veidike veel. Huvitav siiski, millal nad otsa saavad. Sest no, kui keegi siin kümme aastat ealnud on, siis ei saa see ju väga kiiduväärt enam olla, et keele ära õppinud on. Naudin aga seni kuni kestab. Kõigel on aga oma hind. Eesti keeles ennast nõnda harva väljendades tunnen end veidi kohmakalt. Ja märkan ka täna õhtul kirjutades, et nii mõnigi kord on aju pakkunud rootsikeelset sõna eestikeelse asemel. Aga ma ei anna alla. Mõnikord olen mõelnud, et võtaks õige mingi kirjutamisväljakutse vastu. Mõne lihtsama, et kirjutada iga õhtu enne magama minemist paar päeva parimat mõtet üles. Kuigi see oleks pigem mõtte- kui kirjutamisülesanne. Hoopis uhkem oleks end mingile kirjutamiskursusele kirja panna. Aga oh ei, läheb hetk aega enne kui vabatahtlikult mõnele kursusele end kirja panen. Nimelt need viis aastat siin on olnud kursuste ja koduülesannete rohked. Ja kuigi õppida on tore, siis kõigel on mingi piir. Iga päev ringi käia peas nimekiri kõigest mida-peaks-lugema-aga-ei-jaksa-ja-muud-lugeda-ei-saa-kuniks-pole-kodutööd-ära-teinud. Ütleme nii, et ilukirjandust loen harva. Eile lugesin raamatut üle pika aja. Terve õhtu lugesin. Ja väga põnev raamat oli. Ma nüüd äkki lähengi selle raamatuga voodisse ära, et ärgata ilma äratuskellata.

Ahja. Pean ju mainima ka, et mis oli see artist, mis mind täna tollele Tartu lainele viis. Nimelt vaatasin pärast tööd rootsi telekanalilt saadet Finomani, kus lahatakse soomelikkust ja rootsilikkust. Nii tore oli mõlemast keelest aru saada subtiitreid lugemata. Ja see on ikka pöörane, kuidas ühe keele kuulmine mälestustes sobrab ja tundeid tekitab. 

Yoko Bono - Greatest Hits oli see, mis kõrvaklappidest repeatil voolas täna.

Millalgi Tartu aegadel leidin ka mõtte, et iga inimene on kõigi nende inimeste summa, keda ta oma elus seni kohanud on. Mulle meeldis see mõte. Mulle meeldisid mu toonased sõbrad. Ja mulle meeldis, et kõigist neist killu endaga alati kaasas saan kanda. Ja mulle meeldis see mõte ka see pärast, et see oli tõsi. Ja ma polnud sellele ammu mõelnud, aga nii see on. Samas märkan ka, kuidas võtan inimestest erinevalt palju kaasa. Ja ilmselt ei valeta kui ütlen, et varem võtsin rohkem kaasa. Iseaasi, kas see sõltub sellest, et mind on rohkem või et kohatud inimestest on vähem võtta, mine võta kinni.

*

Üks põhjustest, miks harvemini kirjutan on, et tahaksin omada paremat kontrolli, kes minu kirjutisi loevad. Usun ju, et enamik teist, on sõbrad. Aga maailmas, kus me elamine, olen õppinud olema ettevaatlik. Nii, et kes teab, võibolla kolin blogi (taas) uuele aadressile. Küll, siis annan teada.

Ühe maratonblogipostitusega (kellel neid tänapäeval aega lugeda on?) ei saa ju lahata kogu viimast aastat isegi kui tahaks. Ehk kirjutan taas jälle. Järgmise postituse pealkirjaks saab olema “Kesiganes eikusagil” ja inspireeritud rohkem Rootsist kui minust.

VMA - viktig meddelande till allmänheten (important notice for the public)

Vaadakem videot heliga. Nimelt Rootsis on julgeolu kaalutlustel selline märkesüsteem, et kui on mingi elanikkonda ohustav oht, siis kõlab selline sireen. Elanikud peavad siis käima panema oma raadio, et teada saada, mis teoksil. Signaal koosneb 7-sekundi pikkusestest helidest 14 sekundiste pausidega kahe minuti jooksul. Üldine soovitus seda signaali märgates on, et minna tuppa, panna käima raadio ja sulgeda aknad-uksed ja venitlatsioon. See, mida minu tehtud videos kuulete on märge, et “oht on möödas” ehk siis 30 sekundine signaal. Täna oli test. Test on neli korda aastas (märtsi, juuni, septembri ja detsembri) esimesel esmaspäeval kell 15:00. 

Ohuks loetakse otseloomulikult sõda, kuigi lennurünnaku signaal koosneb lühematest helidest ja üldine sõjaks valmisolek 30-sekundistest signaalidest. See, mida kuulda on, on nn õhupasunad, mis on jäänukid teisest maailmasõjast. Rootsis leidub endiselt üle 4600 sellise pasuna ja pärast 1995 aastat annavad nad teada ohtlikuest leketet või tulekahjudest. 

Liiga palju asju.

Olen siin juba pikemat aega arvamusel, et mida vähem asju seda parem. Näiteks kui me asusime teele 3-nädalasele suveseiklusele, mis hõlmas endas väga erinevaid tegevusi (mäejooksulaager, telkimine, orienteerumisvõistlused, konverentsipäevad Genfis, matkamine Chamonix), siis nende paremaks nautimiseks oli raske autot mitte liialt täis pakkida. Pluss osa puhkusest veetsime ilma autoga roadtrippimata, vaid lendasime Shveitsi. Tagantjärgi võib ju tunnistada, et kuigi enne reisi ikka arvan, et väsin mingitest riietest ära ja hea kui on vaheldust, siis tegelikult kulub palju vähem riideid kui arvata võib. Pluss, meil oli ju kaks peatust pesumasinaga. Aga suvi on lühike ja mõtlesin siis, et kasutan siis kõiki neid suveriideid, mis ülejäänud aastast kapinurgas seisvad.

Jah, kuigi mulle meeldiks end kätte võtta ja “asjades” sorteerida, et vähendada liiga paljude asjade omamist, siis mulle väga meelt mööda ei olnud kui keegi teine seda valikut minu eest ähvardas teha. Nimelt lendasime saksa suuruselt teise lennufirmaga Stockholmi poole ega julge seda kellelegi soovitad. Kaos. Olen reisinud omajagu, aga harva kogenud sellist reisiaegade muutmist, lendudele lisamaandumise juurde panemist, lendude hilinemist, info vähesust, inimtühjale infoletile viitamist. Nüüd ei julge midagi väga põhjapanevat väita, aga läheb hetk aega enne kui uuesti nendega lennata tahan. Kui, siis igastahes vaid käsipagasiga. Sest...

Kui viimaks Stockholmi jõudsime, siis keegi meie kottidest midagi ei teadnud. Ei teadnud poole lennu täiest kottidest. Et ja, ei tasu seda pisikest kleepsu ära kaotada, mis sulle millalgi check-in’is piletile kleebitakse. Keskkonna vaatenurgast püüan lennata sedavõrd vähe kui võimalik ja kui on valida, siis pigem otselend. Aga nüüd oli see ju lennufirma, kes meie lennu ühe vahemaandumise asemel kahe vahemaandmisega lahendas. Kotid võisid olla kusagines Euroopas. Keegi miskit ei teadnud. “Täida ära avaldus ja me võtame sinuga ühendust kui kotid kohal,” lubas noormees infoletis. Mu vanemad on korduvalt hädas olnud, et kotid kohale ei tule, aga nende sihtkohas maandudes on alati teada olnud, kus nad asuvad ja millal tulevad.

Mina ei aimanud esialgu miskit halba. Küll laheneb. Kui aga paar päeva teadmatust oli mööda läinud, siis tekkis veidi kõhe tunne - äkki on aeg head aega öelda mu asjadele ja kotile. Õppisin, et esimesed 5 päeva tegeleb lennujaam kottide otsimisega, seejärel läheb vastutus lennufirma kanda. Ja 21 päeva möödumisel kuulutatakse kott kadunuks. Tähtis, et lennujaamast PIR-numbri saab (kõlab ju nagu RIP, eks). Toksisin siis selle koodi aeg-ajalt worldtracing-leheküljel sisse, et uurida, kas meie kottidest on midagi teada... Andersi kott saabus kolme päeva möödumisel. Rõõm selle üle, samas segadus: kuidas nad teineteisest eraldi läinud on? Läks veel paar päeva. Teadmatus. Viie päeva möödumisel sain lennufirmalt kirja, nüüd on asi nende kanda.

We deeply regret the mishandling of your baggage and would like to apologize for the inconveniences caused.

Sain ka lingi, kus sai lisainfot koti kohta jätta, et aidata kaasa nende dektetiivtöös. Kahjuks tegin saatusliku vea. Ei soovita ju kellelegi googeldada haigussümtomeid, sest kõik võib viidata surmale. Sama kehva on google-sse panna lennufirma nimi ja pagas. Põhimõtteliselt leidsin rea artikleid, kus kirjeldati, et neile pagasi äraandmine võrdub sellest ilma jäämisega. Jah, heas usus ulatad oma kokkupakitud asjad lennujaama töötajale ja ta kaotab selle lihtsalt ära. Päriselt, ma tean, et elu on lihtsam kui on vähem asju, aga seekord valisin kaasa võtta kõik need, muuhulgas uued matkasaapad, mis ostsin Genfis ja mis toredat reisi meenutama pidid jääma. Ja ka kõik need toredad suvekleidid, mis aastate pikku leidnud olen.

Kokkuvõtvalt võib aga öelda, et veidi pärast nädala möödumist tõi postifirma mu koti ära. Rohkem infot ei saanud. Ega enam ei huvitanud ka. Peamine, et kodus tagasi. Selle nädala möödumisel õppisin nii mõndagi. Kuigi esialgu muudkui igatsevalt uusi asju meenus, mis seal kotis oli, siis nädala jooksul jäi nimekiri asendamatutest asjadest järjest lühemaks. Ja tagantjärgi võib öelda, et ega miskit sealt väga asendamatut ei olnudki. See teebki asjast asja, et need asendamatud ei ole. Võivad olla hinnalised, südamelähedased. erakorralised, olulised, aga mitte asendamatud. Natuke loll minust oli muidugi koduvõtmeid sinna kotti unustada. Aga ka need ei olnud asendamatud.

Kungholmen - saar Stockholmis, kuhu väga tihti pole sattunud. Pole justkui asja olnud. Jah, mõnikord oleme läbi sõitnud teel olles. Mõne korra olen ka veidi kaldaäärt mööda kõndima/rattaga sõitma sattunud Aga pikemalt pole peatunud. Seekord aga olen pealinnas, sest taas on üks põnev koolitus käsil. Nimelt trauma ja migratsiooniproblemaatika. See aga toimub sellises paigas nagu Transkulturell Centrum, mis on saanud ruumid ühe endise kortermaja 13. korrusel. Vaade sealt on suurepärane ja samas segadusttekitav, sest pole harjunud selle kandi pealt Stockholmi vaatlema.

Täna pärast koolituspäeva aga otsustasin jooksma minna. Eile tahtsin ka joosta, aga sellest ei tulnud midagi. Panin oma jooksutossud jalga ja pidin pea valu pärast nutma hakkama. Mulle meeldivad mu jooksujalatsid, aga nad on ilmselgelt numbri võrra väiksed, nii mõnegi varba verele surunud ja nüüd enam ei saa neid kuidagi jalga. Võtsin sama targalt jooksuriided seljast ja seadsin sammud poodi, kust valisin endale uued, palju pehmemad ja parajalt suuremad jooksujalatsid. Seejärel aga enam jooksma ei jõudnud, vaid hoopis sõbraga koos õhtustama. 

Seda suurem oli mul täna soov oma uusi jalatseid proovida. Probleem oli aga, et olin endale uued maastikujooksu jalatsid ostnud ja kuniks nii keset linna elan, et kusagile metsa jõudmine näis võimatu olevat. Mis seal siis ikka. Parem joosta linnas kui üldse mitte ja otsustasin ümber Kungsholmeni saart joosta. Mõtlesin, et siis on ehk kõige vähem liiklust ja ära ka ei eksi. 

Seda saaretiiru julgen aga soovitada kõigile, kes Stockholmis peatuvad ja mõtlevad siis muuhulgas joosta. Seal on nii ilusaid vaateid üle lahe. On üksjagu lihtne rada ilma suuremate tõusudeta nii, et saab rahulikult turistitada ja ringi vaadata-uudistada. Sekka on ka veidi kaljusem partii, kus tuleb hoolikalt jalge ette vaadata. Eriti ilus on see rada päikeseloojangul!

Ja uhket pealinnaelu elades tagasi hotelli jõudes oli kõht tühi. Nägin, et hotelli all asub üks soliidse väimusega sushi restoran. Läksin üles oma tuppa ja venitamise ajal uurisin menüüd. Tellisin endale meelepärast. Tuli teade, et toit on 20 min pärast valmis järgi tulemiseks. Läksin dushi alla sellel ajal kui restoranis mu toit kokku pandi. Tõmbasin selga mõned hilbud ja tõin sushi koju. 

*farang - valge inimene, tai keeles

Maitseelamus Ida-Aasia restoranist. Millalgi varem pole veel 7-käigulist õhtusööki söönud. Tundub aga, et Stockholmis siin on nüüd kombeks selliseid pikemaid menüüsid kokku panna, et saab palju erinevaid maitseelamusi ühe õhtusöögi käigus. Ja no tõesti, millised maitsed! Soovitan soojalt. Kuigi teile, kes Stockholm on kaugel, siis on sõsarrestoranid on ka Helsingis. 

CHA PLU LEAF WITH THAI SQUASH ´SATAY´ roasted peanuts, lemongrass, coriander

SALAD OF FRESH BANANA BLOSSOM cashew nuts, red ´nahm jim´, thai basil

TOFU & BLACKENED EGGPLANT cucumber, ginger & yellow bean dressing, sesame seeds

´DTOM KHA´ aromatic coconut broth, gai lan, mushroom

MORNING GLORY, ´SALT & PEPPER´ TOFU watercress, bok choy, crispy fried silken tofu

´TURMERIC & COCONUT´ CURRY cauliflower, lemongrass, vermicelli noodles

THAI JASMINE RICE

´CHUA DREAMS´ yoghurt cream, pomegranate, watermelon, sorbet of southeast asian herbs

(pilt: WWF)

Palun, armsad sõbrad, mõelge järgi, enne kui veel ühe plastkoti koju toote. Harva, kui selliseid üleskutseid siin teen. Aga päriselt, päriselt, päriselt! Ise mõtlen küll eestlastest kui päris tublidest taaskasutajatest (või vähemalt mõtlen nii oma perest ja sõpradest). Umbes sama tublid taaskasutajad kui rootslased on prügisorteerijad.

Aga kõige parem on kui tarbijana mõjutada seda, mida üldse toodetakse. Olen üha rohkem hakanud tajuma, et midagi ostes sponsoreerin tolle toote tegemist. Et kui ostan midagi, siis annan tootjale teada: “Tee veel, see on väärt kraam!”Ja nii on ju plastkottidega ka. Et kui me ei suuda oma igapäevaelu paremini planeerida kui alati toidupoodi üllatuslikult satume ja sealt siis “oleme sunnitud” uue kilekotiga väljuma, siis on midagi valesti. Ärge saage minust valesti aru, meie elu siin kulgeb peamiselt spontaansete toiduostudega viimasel ajal, aga selle asemel, et kolme-nelja-viite kaupa kilekotti suruda, siis pigem näeb minu koju jalutus veidi kentsakas välja, aga suudan need tooted siiski kuidagi oma kahe käe (ja töökotiga) koju tuua.

Kui suuremaks toiduostuks läheb, siis on aidanud meid palju, et kolm suurt kotti seisavad kogu aeg auto pagasnikus, sest no üldiselt satume poest läbi suuremaid oste tegema ikka autoga. Jah, on veel pikk tee minna, sest väga paljud asjad on juba poes kilekotti pakitud. Aga teine väga terendav viis, mis meie kilekotikasutamist vähendas on iseteeninduskassa, et käid poes ringi selle jubinaga, mis kauba ära registreerib, siis saad oma puu- ja juurviljad muudkui ühte suurde puu-ja juurvilja kotti panna. Kuigi ka ajal, mil käruga ringi sõitsin polnud probleemi neid kärusse segamini laduda ilma kilekottideta. Täna lugesin aga artiklit kilekottide kasutamisest maailmas ja püüdsin siis ise järgi mõelda, et palju kotte meie aastas kasutame. Lühidalt: nii vähe kui võimalik ja neil kordadel kui koti võtame ongi ju põhjuseks spontaanshoppamine. Sest no päriselt, kui raske on mingi alternatiivse koti kodust kaasa võtmine kui vaid teada, et läheb ostuks? Aga siiski, mitu kilekotti meil kulub on raske öelda. Tee või eksperimint. Lühidalt, siis on meil kodus suht tihti prügikotipuudus. Aga õnneks suurem osa prügist läheb sorteerimiseks ja siis pole ka plastkotti prügi kokku korjamiseks tarvis.

Paar mötet tollest artiklist, mis lugesin:

- Kas tead kui palju ühes aastas kalu, vaalu ja muid mereloomi nälgib surnuks, sest kõht on seedimatut plasti täis? Lisaks veel need loomad ja linnud, kes plasti kinni jäävad ja ära lämbuvad? Väidetavalt terve miljon! Ja igas kolmandas merekilpkonnas leidub plasti kõhus sest meres hõlvuv plast meenutab millimallikaid, mida ta hea meelega toiduks tarbiks.

- Ja kuigi meist enamus loomadest hoolib, siis on ikka nii, et see jääb meist kaugemaks võrreldes vahetu inimesemõjuga. Kui hakati rääkima mikroplastidest ja sellest, et need toiduahelaga meie - inimeste - kõhtu satuvad, siis tundus, et ehk paneb sügavamalt järgi mõtlema ka mõtlevat inimest.

- Euroopa Liit otsutas, et tuleb plaanida plastkottide vähendamist 2019ks aastaks 90 kotti/inimese kohta aastas. 2025 peaks see number olema 40. Minu jaoks jääb ebaselgeks, mis kottidest me räägime, et kas ka leivakilekotid jms on sisse arvatud. Muidu aga tundub mulle uskumatu, et pea iga nädal ühe suure kilekoti koju toomine oleks keeruline saavutus.

Itaalia ja Prantsusmaa on esimesed sammud teinud ja keelanud ära 50 mikromeetrised kotid (need n-ö kõige tavalisemad poekotid). Seda eelkõige selleks, et tagant sundida uue “kile”koti tehnika arengut. Võimalik, et toodetakse hoopis paksemaid kotte.

- Probleem on ka kottidega, mida kutsutakse biolagunevateks. Eriti kui tarbijad arvavad, et biolagunev tähendab, et seda võib kuhuiganes loodusesse jätta lagunema. Tegelikult need kotid lagunevad kui on õiged tingimused, ja seda on harva juhuslik looduskeskkond. Lisaks on “kile”koti ülesanne, et sellega saab midagi transportida ja uued tehnikad pole veel täiesti lollikindlad selles suhtes.

- Rootsi looduskaitseühing Naturskyddsföreningu idee on, et poekilekoti hind (nii toidu kui riidepoes) oleks 5 krooni (50 eurosenti). Seda selleks, et kilekotis näha resurssi, mille eest tuleb maksta ja seda hiljem kasutada. Sest olgugi, et riidekotid on toredad, siis kulub nende tegemiseks oluliselt rohkem energiat. 

Film Sine Plambechi idee ja Nigeera filmitegijate poolt kajastamaks noore tüdruku elu Lääne-Aafrikas ja tema püüdu tulla Euroopasse. Võta see pool tundi, et avada üks killuke maailmast. Üks paljudest lugudest. 

Pärast filmi võid lugeda ka epiloogi filmi autori poolt.

Vasaloppeti teatesõit. 2017. Juba kolmandat aasta järjest. Taaskord oli viiesest võistlejast vaid kolm stardis, aga õnneks olen paari aastaga vaid tugemaks suusatajaks sirgunud, lisaks olid suusad väga hästi määritud ja rada korralik, nii et oli vaid lust sõita. 

Seekord julgesin valida sõiduks esimese etapi ja sain osa stardimelust. Muusika mängis ja viiesed seltskonnad liikusid ringi: perekonniti, sõpruskonniti, töökonniti. Pärast starti on kuulus pudelikaelmägi, ehk siis pärast avapauku saab kilomeetri välja peal sõita, et siis 2 kilomeetrit tõusta koos ülejäänud stardirahvaga ja tasapisi kiirustamata Vasalopeti kõige kõrgemasse punkti astuda. 

Sealt avaneb aga vastupandamatu vaade üle väljade ja ümbritsevatele mägedele, hiljem veidi sinkavonka läbi rabade ja ilma suuremate tõusude või languste. Igati maaliline sõit oli. Kuniks rada oli kõvaks ja libeks külmetanud öösel, siis sai paaristõugetega edasi liikuda ja samal ajal ringi vaadata. Nautida jääkristalle puudel ja härmatises metsa. Päike soojendas ja suurendas D-vitamiinihulka kehas.

Pärast esimest 24 km läbimist vahetasin teate Andersile, kes siis samuti 24 km edasi viis meid. Seda teist etappi olen sõitnud kaks aastat järjest ja minu meelest on see veidi raskem, on rohkem üles-alla kulgemist. Üldiselt on Vasaloppet siiski sujuvalt muudkui allapoole viiv, et 90 km peale on rohkem laskumisi kui tõuse. 

Andersil tolle teise etapi läbimiseks kulus alla pooleteisttunni ja selle ajaga sain siis riided vahetatud, talle poolel teel kaasa elatud ja veidi söödud, et siis jätkata meie võistkonna teed Mora poole. Järgmine etapp oli 14 km pikkune, millest esimene pool peaaegu eranditult allamäge kulges, vahel pidi tõsi ka veidi paarsitõukeid tegema. Etapi teises pooles oli nii mõnigi järsem tõus, aga üldiselt kulges ka see sõit väga mõnusalt. Võistlejaid oli parajalt, ühe naisega sattusin veidikeseks kõrvu sõitma, ja vahetasime veidi muljeid. Igati tore reedene väljasõit. 

Vahetasin teate Andersi isale ja asusime Andersiga koos järgmisse vahetuspunkti liikuma. Jõudsime üsna samaaegselt kohale ja siis juba võttis Anders vastu viimase vahetuse ja pärast 6 ja poolt tundi suusatamist jõudsime Morasse. Finish on linna peatänaval, kuhu siis Vasalopeti nädalaks lund kuhjatakse. Igati tore suusamelu on seal väikelinnas tol nädalal. Ja palju rahvast kokku tulnud. MIs veelgi toredam, jätkasin eelmisel kahel aastal alustatut ning poolüllatuslikult elasin kaasa ühe kursavenna Vasaloppeti sõidule ja täiesti juhuslikult sattusin kokku vana kooliõega, keda üle kümne aasta kohanud polnud, kuid kes samuti Rootsis elab. Igati tore.