Vihauputus

Teevad oma viimaseid hingetõmbeid

Õigepea koos nendega

Teen ka mina oma viimase.

Nõrgemaks kui kunagi varem.

Iga asi, mis meenutab sind

Taaskord torgib mind.

Miks ometi pean taluma seda

Seda valu oma südames.

Kas armstada oli..

Me saame vastu näppe?

Kas kõik on õpetlik

Või lihtsalt mula?

Ei taha ju valu

Oma südamesse enam.

Ma vihkan teid kõiki

Ja valutav hing.

Vat need valud

On tabanud mind.

Kõik ju sellepärast

Oma ajust ja südamest.

Aga sind armastan ma endiselt

Aga ma vihkan me ühiseid mälestusi.

Ma vihkan sinu taga nutmist

Ja seda tohutut igatsust.

Ma vihkan kuidas kõik asjad

Meenutavad sind.

Ma vihkan oma und

Kui magades näen sind.

Aga kõige rohkem vihkan ma ennast,

Sellest räägivad kõik.

Juba väiksest peale

Jutustatakse meile neist.

Pannakse pähe illusioonid

Mis tunduvad nii head.

Aga tulles tagasi

On hoopis kõik must.

Pole tõelist armastust

Ega armastavat peret.

On hoopis katkine maailm

Vabandust sinu suust

Miks tegid mulle nii

Kui ma tunnen end tühjana.

Ma vihkan neid õhtuid,

Kui mu mõtted lähevad uitama.

Ma vihkan neid pisaraid,

Mis voolavad mööda põske.

Ma vihkan seda tühjust,

Mis on minu südames.

Ja ma vihkan iseennast,

Lootus, mis meelestab mind positiivselt.

See kustub igapäev aina rohkem..

.. Ja rohkem.

Kujutage ette küünalt

Mis on pandud äsja põlema.

Ja põledes muutub ta aina väiksemaks..

.. Ja väiksemaks.

Kuni jõuab sinnamaani

Et keegi üksteist ei hoia.

Visatakse sind nurka,

Nagu armetu kaltsunukk.

Miks ometi tänapäeval,

Ei nähta vaeva.

Vaeva sellega,