kirjutatud luule

pabereid pitseerib - sõrmed krampis?

lulla_bye, wolf

istus mu ette Sireen helesinises, kapuutsi lükkas peast... miski kohe mu hingekses tinises, ootus imelisest. heast... Buss võttis kohalt ja tõusvasse päiksesse kiirust kogudes ära hajus... vilkusid mööda hommikuvärvi maad ja suu mul siis lahti vajus... Sest kuldkiirgus läbi ta kõrvalestade kumas - ei mingit häbi, vaid puhas '0h-jumal...0h-jumal...' - ja kuklas täiuslik krunn... ja kuldse valguse vihud pärjasid veel ka juukseid. higiseks tõmbusid pihud, tuli alla suruda nuukseid.

tee ääres pilvikud - muretud, silmitud püüdlevad üles - sinna kus taevas, sinine, pilvitu tõmbavad üles - mööduvad tüdrukud, lõtvunud põlviku enne kui tuleb - nuga peos korjaja, kahvatu, ilmetu lõpetab ulmad - lõpetab vaevad nimi on tal - Pilvi Pu.

Öötaevas kaugete maailmade särav, kui kristallkuuli seinale heidetud helk. Need read on hõõgvel ootuste värav, kuid laotusse heidetud pilk on pelk. ...söestund lootuste viimne ohe.

Must lagi on meie toal, on must ja suitsuga (madal nõgine lagi, pläru hambus...) või lihtsalt on põrandad kõrged? Kuidas küll, kuidas küll ahjusuul põrandalauad ei kõrbe? Hunt ja kanad, kanad saunas noormees vahib mõisaakna takka parunitütart munad ja kivisardell paunas talutüdruk vahib libahundimaski takka noormeest kratt, tatt, ja valged surnud paruni trussikud kuuluvad mulle, eestlasele! (sest olen ju kohalik külatanuma hurmur) ka somnanbuulne noorparuness, kellega kõnnime täiskuuööl katuseid mööda. katkukits ja kahe perssega maarahvas (ühed jalad maas teised ülakeha asemel) tilk tinti vees - veritsev piibel vilet puhuva poisikese kuju parunessi öökambris palmipuude ja ilupõõsaste vahel talutüdruk lumes, gondel liuglemas veel

on hilissuve varasügis. Su peegeldus klaasil. poolpööratud profiil. Sa vaatad välja. bussiakna taga vilgub mööda laas. Su ajalik pilk libiseb sest üle. libiseb sest üle vaikne kurblikkus. kui enne ei teadnud, nüüd siis ... ei naeru Su silmis. ei enam. huuled vaid joon. kuldsõrmuse ring nahale tardunud. nii hangunud ilu viitab eluloole. Sa oled seotud. mina seosetu.

Öö tähetäpilisest pungast puhkeb hommik terendav ja uhke. Ja varahommikuses udus kümbleb ergav päike, pilveloorid ümber. Ei peatu hetk, et sõna vormiks huul, nii, lausumata kannabki ta ära ajatuul. Sestap seisan vaikides, jalad udu sees - on elu ilus, olgugi et pees...

loojanguvalgus männilatvadel kumab nii möödubki aeg

ma lähen magama ma lähen magama ja pea kohal taeva tähine kumm vaikus on vaikne vaikus on vaikne ja pea all maa magav lumm

ei aita.

sööstab ööst tindijoonena mu must sulg. jätab keelele musta juti. keelele mis just leidnud su tuti. keelele mis just armastab kaost. ja - ta välja veab vaost tähti ja sõnu ridu ja riime seljapealt kriime. venivaid kui hundiulg öös. kriipivaid kui küüned nahal. tänud ette. tahad taha?

vihm mu toas vihm su toas piimjad piisad nired siseklaasis varjud su vaasis märg on mu pärl praguneb värv kirvendab närv ja parem kand tunneb tõmbetuult mis sõnu viib suult see enesestand

ら星に うす雲わたる 初秋かな mura-boshi ni usu-gumo wataru shoshū kana  kui tähtedeni ulatub pilvekate varasügis ehk?..

いなづまや 闇のかたゆく 五位の声 inazuma ya  yami no kata yuku goi no koe välgusähvatus - pimeduse keskele  kui ööhaigru hüüd