NAISED MEESTEST RĂĂKIMAS
âRaamatu absurdsuseni ulatuv lihtsus ja lĂ€bimĂ”tlematus teeb kohati nalja, kohati paneb kulmu kortsutama vĂ”i otsima mingitki seost ĂŒlejÀÀnuga.â
 Ăleeile sain kĂ€tte enda VĂ€rske RĂ”hu autorieksemplari, milles avaldati minu arvustus Brigitta Davidjantsi raamatule â(Mitte just) armastuskiri.â Selle arvustuse kirjutasin algselt hoopis Vikerkaarde, kuid kui teksti toimetajale saatsin, otsustas ta ka ise raamatu lĂ€bi lugeda ning ei nĂ”ustunud peale raamatu lĂ€bilugemist mu arvustuse pĂ”hiteesidega, mistĂ”ttu sÀÀl see avaldamata jĂ€i.Â
Nii MĂŒĂŒrilehes kui mujal ilmunud arvustused suhtuvad teksti mingi uskumatu leebuse ja soojusega, mis minu jaoks peale raamatu mitmekordet lĂ€bikammimist, analĂŒĂŒsimist, tsitaatide vĂ€ljakirjutamist jms tĂ€iesti mĂ”istetamatu oli. Piret, kes mind esiteks arvustuse kirjutamiseks soovitas ning teiseks ise ka raamatut veidi lugenud oli ning kolmandaks autoriga tuttav (vĂ”i tuttava tuttav?) on, samuti mu kriitikaga nĂ”us ei olnud. Ja siis loomulikult Vikerkaare toimetaja, kes mulle lĂ”pliku ei-sĂ”na saatis.Â
    Arvustuse avaldamine paneb ohkama veel seetĂ”ttu, et teksti autor on Eesti maastikul tuntud feministlik aktivist ning mu suur sisemine soov oleks olnud kirjutada vĂ€ga toetav arvustus, mis aga vĂ”imalik ei olnud.Â
Puhtalt numbreid vaadates tundub vĂ€ga ebatĂ”enĂ€oline, et kĂ”ik nemad eksivad ja minul on oma hinnangutes Ă”igus. Jah, nĂŒĂŒd eelmist lauset uuesti lugedes vĂ”ib kĂŒsida, et mida see Ă”igusÂ ĂŒldse tĂ€hendaks. VĂ”ib-olla seda, et kellel on tugevamad argumendid? Kelle argumendid vĂ”i ideed ÔÔnestavad ebaĂ”iglast status quo-d?
Tekst ise on nĂ”rk, selles pole kahtlustki.Â
Peamine kĂŒsimus on hoopis selles, et kuidas keerulisi teemasid kĂ€sitlema peaks? Konstanteerides? Arutledes? TagajĂ€rgedele viidates? VĂ”ttes arvesse, milline on lugeja kogemus seda lugedes? Kas ĂŒks vastus on Ă”igem kui teine?Â