Me pead on ümmargused, et mõte saaks suunda muuta

Lapsevanemad ja muidu tundlikud hinged on ärritunud märtsikuu Tähekese kaanepildist. Kõmu kostus kõrvu ja otsisin isegi pildi üles, kuna too väärtajakiri mul enam kodus ei käi. Peaasjalikult ealiste iseärasuste tõttu. Aga korraga tundus, et on põhjust number käbedasti poest rabada. 

Nimelt Malle Pärn, konservatiivsuse ja kristluse häälekas esindaja nimetas ühe kodaniku avalikul ajajoonel väljaannet “pornokaks” (ilus sõna, eksole!). Tõelise Eesti kultuuri ja kirjanduse armastajana, kes sportlikust huvist ka korra elus Maajat on ostnud, et ikka täiendada arusaama Tõelisest Eestlasest, tundsin, et siin saab Avameelselt Abielust lõpuks ometi väärilise täienduse. Ilmselt on Täheke lihtsalt teinud läbi kerge žanrimuutuse. Pole seda neile süüks panna, kui  turg kokku kuivab. Iibe õõvmadaluses lastekaup ju kiratseb ja põnnidelt klikke ei kogu.

Siiski-siiski, uue Tähekese näol tundus tegemist olema millegi eriti räpasega, sest teiste seas võttis ka Joel Steinfledt läbivate suurtähtedega säärase kõlvatuse vastu sõna. Täpsemalt mainiti värdjalikkust. Hõõrusin juba elevusest käsi - missugust vägevat konkurentsi halli varjunditele siit hakkab tulema. Oi, saame nüüd nii, et tolmab...

Foto: Ajakirja Täheke (märts 2017) esikaas 

Tallinn on maalapsele nagu sõna “edukogemus” elutreenerile - sütitav, aga kuradi sisutühi. Kümme-viisteist aastat hiljem on see-eest nostalgia laes nagu šampusekork ja rohelised väljad meenutavad heldelt aegu, mil sai koeraga keset igavat raba ja tühja betoonvälja jalutatud. Tõsijutt, mingi perversne soe tunne poeb hinge, kui läbi kanali sõbrale külla rühkida. Kõik need inimesed pisikestes korrapäraselt paigutatud karpmajades. Iga korter täpselt samasuguse planeeringuga, nii et vindise peaga ei ole hirmu tualetti kaotada või valesse voodisse magama kerida.

Läks nüüd aega mis ta läks ja endalegi ootamatult olen viimased viis (tõesti, 5?) aastat veetnud Lasnamäel. Päris alguses, kui mul veel kardinaid ei olnud lugesin uinumise eel lammaste asemel vastasakendest paistvaid inimesi. Ühtne sipelgapesa, vaadeldav nagu läbi kaamerasilma. Illusiooni rikkusid ainult pealetöised muusikahariduse hetked, mida võinuks iga teine ekslikult pidada uue kõlarikomplekti valjususe testideks. Mõnikord oli kuulda ka peretülisid. Kuid oma rõdult käeulatuses oleva naabriga pole ma senini kohtunud, käesurumisest rääkimata.

(Väike videopaus Lasnamäe hip-hop grupilt.)

Lasnamäe kohta on liikvel kummalisi lugusid. Kuskil olevat elanikud pannud oma põrandad põlema, teisal olevat narkopesa. Kiirabi olen siin, tõsi küll, vaheti tihti näinud. Eesti-vene elanikud saavad üldjuhul kenasti läbi ja suviti tundub siin tõeline kogukondlik tegevus käivat. Pingid ja pargid, või noh, platsid on noor-vanu täis, kellel õlu kel kurat teab mis näpus. Keelt saab harjutada nii eestlane, venelane, grusiinlane, ukrainlane jne. Isegi klubides sai siin lõpuks käidud. Julgen soojalt soovitada vene tantsumuusikast puudust tundvatele ja tulnukatest lugu pidavatele tantsutajatele Alieni. Seal on kõige väiksem tantsupõrand ja isalikuim turvamees.

Kõige jubedamad hetked on hilisõhtused kojutulekud koos teada tuntud narkomaaniga ja muidugi kavalasti sisse smugeldatud Jehoova tunnistajatega. Sõpru aga on hirmutanud väikeste laste maffia, kes muuhulgas ka postkastidest pakke kougib ja seinu ning lifte oma kunstiga täidab. Paranoilisemaks olen siin küll muutunud, eriti ukse lukustamise osas. Hiljuti on juhtunud mitmel hommikul, et keegi peab tarvilikuks just minu ukse taga “nahhui” karjuda.

Aga seda ei saa neile pahaks panna, kuna kõik need korrused ja uksed on tõesti täpselt ühesugused. Ühel õhtul trepist toa poole vantsides asusin uksevõtit keerama ja kõik mu hirmud said tõeks. Võti ei läinud sisse, tundus, et sinna oli teiselt poolt midagi ette pandud. Lasin mõttes silme eest läbi kõik need 2 inimest, kellel mu võti olla võinuks, kui kuulsin juba samme. Hetk ja ukseavas seisis pea kahemeetrine kolge, hommikumantel seljas. Karjatasin! Versioonid, miks see võhivõõras mees minutoas poolalasti on ja kuidas ma kõige kiiremini ära saan, tulid pähe üheaegselt. 

Õnneks tabasin vaadata korterinumbrit, mis viitas, et ma lausa korruse kõrgemale olin tulnud. Vabanduse ja tudisevate jäsemetega kalpsasin õige ukse taha, kuhu võõraid mehi polnud istutatud. 

(Teine reklaamipaus, et teil ikka autentne tunne tuleks.) Korrusmajade rõõm seisneb ülimas privaatsuses visuaalses mõttes, kui seda piisavalt kasutada, kuid auditoorne tundmine on üksjagu tugevam. Seega on normaalne, et suuremat osa naabritest võin rahumeeli välisukse taha jätta. Isegi siis, kui neil on õnnestunud läbi murda. Hiljuti kuulsin hommikul naabrite uksele tagumist, mis vaibus hädiselt. Õhtupoolikuks olin valmis välja minema, kui küllatulnud sõber teavitas mind koridoris magavast mehest.

Ütlen ausalt, oleksin temast ise mööda läinud ja omi asju toimetanud. Tundus, et hingab. Ja kui ta juba tunde kopsinud oli, ega seda vast parandada saa. Kuid sõber oli hispaaniast ja ei jätnud jonni. Koputas, raputas ja kui mees kuulmagi ei teinud hakkasime üheskoos siis ukseomanikega koputuste ja käeviibete abil suhtlema. Lootuses, et äkki nad on kodus, ehk saame aidata, politse või kiirabi kutsuda. Emba-kumba poolt abistada. Ukse avanes, mispeale mees kohe tuppa vajus ja norsates edasi magas. Mureliku näoga naine ohkas, rehmas käega, mu grammatiliselt ebakkorektse venekeelse kas-kõik-on-korras, tahate-abi? küsimuse peale ja ütles, et kõik on hästi. Mis seal ikka.

Töötan koos ameeriklastega, ainult et peaasjalikult kaugkontakti teel. Meie üks kontor asub Tallinnas, teine Ühendriikides. Sotsiaalses keskkonnas tundub kõik suurepäraselt sujuvat, aga taipasin, et töökultuurides on erinevusi, mis tulenevad nii kultuurist kui seadusest. Eesti kontori peamine eesmärk on olla sõbralik, avatud ja nii mitteformaalne, kui võimalik (viisakuse piire ei tasu alati ületada). Inimesed tulevad ja lähevad ja tihtipeale juhtub, et tööle jäädakse kogemata kauemaks - kas tunti, et jäädi enne kauaks kolleegiga lobisema või on kellelgi abi vaja või, tõepoolest, tahetaksegi lihtsalt tööd teha, kuna see pakub rahuldust. Eestipoolse kontori töötaja on vajadusel olemas ka puhkepäeval ja see võib paremal juhul lõppeda väikese tervisepuhkusega. Tänapäeva ühiskonna uuest religioonist - tööst - on kirjutanud filosoof Frederico Campagna oma raamatus The Last Night: Anti-Work, Atheism, Adventure, kus kirjeldab Londonis vara tööle ilmuvaid kolleege, kes õigeaegset saabujat imestunud või isegi pahase pilguga saadavad ning sama kordavad, kui ta õigeaegselt tööpäeva lõppedes asjad pakib.

Ameeriklased teevad just seda, aga ma pole sugugi kindel, et see käib sama sujuva elegantsiga, nagu kujutlesin filosoofi seda tegevat. Seda seepärast, et seadus astub vahele nõudes neilt, et nad oleksid tööpostilt kadunud nagu tina tuhka punkt kell 5 õhtul. (Või siis on variant ületunnid, aga see ei vaimusta kedagi). See on tekitanud kummalisi olukordi, kus vestluspartner teiselt mandrlt haihtub korraga ette teatamata. Samas, on tunda ka struktuurset hierarhia mõju, mida olen teravalt tähele pannud ka akadeemilistes ringkondades. 

Minu ülikoolikogemuse järgi tehti rebasele selgemast selgemaks, et õppejõud on kolleeg ja sõber ning tema poole ei pöörduta härra-proua-andke-andeks. Õppejõuga arutatakse ja isegi keerutatakse jalga, sest miks mitte? Seda toredam oli vaadata välismaiseid lektoreid, kes olid harjunud ametlikuma lähenemisega (hea, kui üliõpilane üldse jutule sai) ning tundsid end küll mõnusalt, kuid ilmselt veidi troonilt tõmmatuna. 

Aga tagasi kontoriloo juurde! Hierarhilises ühiskonnas on täpselt paigas, kes kuidas kellega suhelda võib või peab. Niisamuti on raske juurida välja näiteks klienditeendusest ametlikku ülevabandavat ja tänavat tooni. Ärge saage valesti aru - vabandamine õigel kohal on absoluutselt oluline ja tänamine on mõnus asi, mis teeb mõlemale poolele head. Mis aga positiivselt ei pruugi mõjuda on, kuidas seda nimetadagi, sotsiaalne kangestus või robotlikkus? On raske selgitada inimestele, et tõesti - klient on sisuliselt sinu parim sõber või vanaema, keda sa tahad aidata. 1,2,3 - läks! Aga me proovime, halba sest tulla ei saa.

Muide, vabandava kultuuri esindajana (kuigi sugugi mitte nii tugeva, kui britid või jaapanlased - nende kõrval oleme me ehtsad mühakad), tahaksin meenutada üht olulist asja nii isiklikus kui tööelus:

Lehtede lugemine ei tee head, muutun aina paranoilisemaks. Ajan näpuga järge, kus droonid liiguvad ja tõmban veebilehitsejale 5 lisandust, mis mu privaatsust peaks kaitma, sest teadupärast olen ma kõige ohtlikum kriminaal Eestis. Tikk-takk, Google robotid! *ootab, et politse kohale jõuaks*

Jõudsin oma uuriva ajakirjanduse meetodit (sõbramehest allikaid ja Google’t) kasutades James Bridle’i blogilehele ja sain valgustatuks. See mees teab palju tehnoloogiast ja droonidest ja jälgimisest. Nii tundus igati loogiline paigaldada oma arvutisse Citizen Ex, mis omakorda minu veebikasutust jälgib. Paranoia paradoks.

Citizen Ex on väike brauserilisandus, mis vaatab, kus asuvad veebilehed, mida külastad ja teeb nendest ülevaate. Lausa pirukakujulise, protsentidega ja puha. Seda on ju tore vaadata ja teada, et ma olen olnud USA (49%), Iirimaa (20.24%) ja Saksamaa (17.77%) pinnal rohkem kui Maarjamaal (9.5%). Aga mida see tegelikult tähendab? Mäletad, kuidas Kender väitis, et teda ei saa lapspornos Eesti seaduse järgi süüdistada, kuna ta server asus kus-kurat, UK-s vist? Just-just!

Asi mida nimetasin virtuaalseks kodakondsuseks, on tegelikult algoritmil põhinev või algoritmiline kodakondsus. Meie õigused ja kohustused sellisel puhul on pidevas muutumises. Tavaline kodakondsus antakse kaasa sünniga - vastavalt kohale kus sünnid, või vanematelt. (On kummaline mõelda, et mittekodanikul justkui ei olegi õigusi.) Kuid algoritmiline kodakondsus tuleneb infoandmetest. Iga külastatud leht on tõend sinu seosest konkreetse kohaga. 

Teada fakt on, et meie andmeid kasutatakse kogu aeg - reklaamitootjad, äpid, valitsus, sotsiaalmeedia kogub sinu kohta andmeid kogu aeg. Ja tõepoolest, ega meid  ei huvita ka, sest jällegi, pole tegu kriminaalidega ja see Amazoni reklaam asjast, mida ma nädal aega tagasi ära ei ostnud, ei häiri mind piisavalt. Enamasti. Koha osas - näiteks VPN-iga muudad sa oma asukohta ja seega ka infot, mida välja saadad. See tundub natuke nagu konspiratsiooniteooria, aga käsitlegem seda lihtsalt kui huvitavat infot, sobib? Niisiis, on huvitav teada, et näiteks USA valitsus (NSA ja GCHQ) kasutavad inimeste algoritmilist kodakondsust otsustamaks, kas nad tohivad meie andmeid uurida. Nimelt Ameerika Ühendriikide kodanike järel ei tohi nad enam luurata, kuid niipea kui aloritmiline kodakondsus langeb alla 50%, on see aus mäng. Ja nõnda võid sa ka kuuendat põlve USA kodakondsust omades olla immigrant. 

Mida Citizen Exi tegijad aga leiavad, on see et 21. sajandil on vaja alternatiivseid viise, kuidas õigusi kaitsta. Oluline on aga märkida, et selle programmi puhul ei ole algoritmiline kodakondsus täiuslikult täpne, kuna on pigem lihtsustatud, et sinu privaatsust kaitsta. Brauserilisa püüab välja selgitada, kus külastatav veebileht asub IP põhjal, aga ei pruugi kokku langeda tegeliku asukohaga. Programm kasutab sama protsessi, et leida sinu enda asukoht samuti IP järgi, mis - näiteks, kui kasutad VPN-i viitab ehk isegi teise riiki, rääkimata tänavast. GPS-i ega WIFit reaalse asukoha määramiseks ei kasutata.

Globaliseerumine on andnud meile palju toredaid asju - AIDSi, pooltasuta lapstööjõu ja David Guetta, kes lihtsalt ei lähe ära. Aga ei maksa unustada meeletut hulka rikastavaid moeaksessuaare, mida kultuuride segunemine kaasa toob. Sisse astub kultuuriline kohandamine ehk cultural appropriation, millest Eestis on kui üldse kuulda, siis vaid teaduslikes uurimustöödes. Hiljuti leidsin huvitava lõputööd hip-hop kultuuri kohandamisest ja hip-hopi tões elamisest Rakveres. Aga üldiselt tundub kohalikul foonil mingi kultuuriga seotud elementide enda kultuuriga sobilikuks muutmine esimese maailma mure. Ja pole ime, ma kilkasin rõõmust, kui nägin, et ülikooli saabusid /vist esimesed) mustanahalised kolleegid. Lõpuks tundus see nagu päris Euroopa ülikool. Tänavapilt on muutunud aina kirjumaks, kuid sellega on kaasnenud ka rassismi-ilmingud - olgu see Viljandi, Tartu või Tallinn - just seetõttu, et oleme senini valge vati sees hoitud.

Aga rassism pole ainuke skelett kapis. Hullem on veel ees, sõbrad! Kultuuriline kohandamine on skelett, kus liha on alles luudel ja kõdunemist tuleb oodata. Aga kui see juhtub, oleme valmis. Igatahes on seesama saatanasigitis kohandamine Tumblriitidele pinnuks silmas juba tükk aega. miks ja mida see siis tähendab?

Kultuuriline kohandamine (tasuks vist palvetada, et ma seda terminit ikka õigesti tõlgin - sobilikuks muutmine on ka variant) on see, kui:

 ühe grupi esindajad taunivad mingit elementi teise grupi esindajate juures, kuid võtavad seda neutraalselt või positiivselt enda grupi puhul. 

Näiteks: rastapatsid ehk dread’id - USAs on mustanahaliste juuste osas mingi eriti kummaline diskrimineerimine, kus dread’e peetakse kohatuks ja üldse oleks parem kui nad oma juukseid sirgendaks ja blondiks värviks, et kellel mingit valget süütunnet või rassiviha ei tekiks.

Seega - täiesti adekvaatne reaktsioon, tüübid - silmakirjalikkust peabki korrale kutsuma. Aga mis meist siin saab? Enamus eestlastest on teistsugust inimest näinud ainult telerist ja mingit juuksediskrimineerimist pole olnud. Kas järgida austusest USA liini? Võib.

Kohandamise apologeetidele on varrukast võtta aga põhjus, mis seda ebasobivust tasandab. Nimelt, kultuurilise kohandamise puhul on läbiv, et:

kohandaja teab kohandatava elustiili või eseme tausta ja tähendust, mõistab seda ja ühtlasi kasutab aupaklikult.  ehk

ei kasuta religioosseid või kultuurilisi elementi stilistilistel ieesmärkidel, kuna/kui need kannavad algsele kultuurikandjale sügavamat tähendust ja selle kontekstist eemaldamine või kommertseesmärkidel kasutamine on solvav.

Näiteks: Indiaanipealike peakatete järeletegemine ja kandmine hipsteri-festivalidel USAs on solvav seetõttu, et peale genotsiidi ja “te pole ikka veel Redskins’i (punanahkade) nime ära muutnud” on see peakate tõsise tööga väljateenitud auasi.

Keegi ei tee Maarjamaa risti moeaksessuuariks, aga ilmselt tunneks nii mõnigi selle ärateeninu selle üle pahameelt. Ühtlasi püüdsin mõelda, kas näiteks setud tunneksid end halvasti, kui keegi rinnatäie müntidega mööda linna või moelevasid lehviks. Aga ma usaldan oma kaheksandikku setu verd ja ütlen, et neil ükstaskõik.

Õnneks on Eestis Halloweeni tähistamine keskmiselt põlu all ja kommiaplad lapsed, keda sel aastal oma ukse taga nägin polnud üldse pingutanud, nii et seda teemat lasteaias loengusarjaks veel ette võtma ei pea. Aga blackface’i (valge inimese värvimist kingaviksi või meigiga pruuniks või mustaks, et ta oleks autentsem mustanahaline karakter) võiks küll mainida. Võib-olla ka neile, kes üleliia solaariumikabiini kulutavad. Ja võib-olla ka Näosaate tegijatele, noh harimise korras.

Lõpetuseks mõtteharjutus: missugune allolevatest representatsioonidest on kultuurilise kohandamise mõttes kõige enam taunitav ja miks?

Pildi allikad: Vasem (valge neiu dread’idega), keskmine (mees rastamütsi ja arvatavasti võlts-dreadidega), parempoolne (mustanahaline mees dread’idega).

Olgem ausad, eestlased on olnud juba Liivimaa kroonika aegadest üks ropp ja rõve rahvas, aga see sobib meile. Me olemegi maalähedased ja räägime asjadest ilustamata, käime ehal, lahutame presidentidest tseremooniata jne. Mikita võib jutustada maalilisi lugusid metsadest ja sulnitest keelemängudest, aga loomuse vastu ei saa. Laulev ja rähklev Lembitu tahab meie kõigi seest kärbsepüünisena õitsele puhkeda. (Kaasmaalastele, kellel eesti keelega raskusi, nagu minulgi - Venus Flytrap’i nimetatakse tõesti kõigest kärbsepüüniseks...)

Eurobaromeeter mõõtis meid iidsel ajal aastal 2005 peale Kristust üheks vähem jumalakartlikuks riigiks. Ainult 6% eestlastest uskusid Jumalat. Seda, kellest eesti vanasõnades ainult väikse tähega kirjutatakse. Sellegipoolest, uskus 54% mingit sorti elu või vaimujõusse. Viimase 2011. rahvaloenduse andmed toda protsenti ka tunnistavad ja lisavad, et Eesti elanikkonnast kindlat usku on 29% rahvastikust. Siin saab eristada ka eestlasi (18%) ja mitte-eestlasi (50%). Teoloog Riho Saard aga toob välja, et küsida saanuks ka paremini - “Kas te kuulute mõnda kogudusse või usuliikumisse?“ Mõeldud-tehtud, uuringu järgi eestlastest kuulub sinna 15,9% ja muudest rahvustest vastajatest 17,6%. (Sügavamaks reflektsiooniks klikatagu julgesti eelnevat linki.)

Igatahes on selge see, et Jeesuslapsukesest ei pääse ka siin Jumalavaesel maal. (Jõulukellasid kuulete kaubanduskeskustes? Täpselt!) Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Tähendab, see on kõik ettekääne, et esitada mõned toredad vanasõnad meie esiemadelt ja esiisadelt ning tuua kokku nii uskvad kui uskmatud eestlased. Olles Folklore veebis ringi tuhlanud, jõudsin tõe jälile ja usun nüüd, et eestlase tõeline religioon on sitt. Ei, see pole solvang, ega näkane eufemism. Maarahvas teadis, et “ Lehmasõnnik on jumalasõnast vägevam” ja et “Sitt on leiva ema”. Võime isegi minna nii kaugele ja ütelda, et “Sitt om leib”. Tugev sõnnik võidab kõik, armas rahvas! (Ja laul, seda sinu sisemine Lembitu oskab.) Aga nüüd jumalavallatust!

Foto: Õ-Fraktsioon/Exitfilm.“Maleva” filmikaader.

1. Jonn on Jumalast loodud

Kultuurisõja kuulutajatele võiks mõne fooliummütsikese pähe kruvida küll, aga nad ei ole asjadest valesti aru saanud. Jah, suur osa Eesti rahvast tõesti tahab olla täiel rinnal Eurooplased, kui see tähendab, et inimõigused kehtivad kõigile ja põhiseadus toetab, mitte ei suru neid alla. Kuigi, nagu eelnevast näeme, on religioossed inimesed siinmail tõepoolest vähemuses. Seega võiksid nad suurepäraselt mõista, mida tähendab, kui sinu vajadustega ei arvestata. 

Oot, üks hetk. Vabadus jälgida religiooni ja selle põhjal tagakiusamise keelamine on kirjas isegi põhiseaduses, seega pole lood hullud. Jumalat ei lõigata kuskilt välja, küll aga tahaksid paljud teda pildile kleepida. Meie Peko ja vohavate metsade pildile. Kuhu see kõlbab? Jonn ei anna asu ei traditsionalistidele ega multikulti apologeetidele, aga õnneks on kõik siin ilmas Jumala loodud. Isegi vikerrahvas ja sõjapõgenikud.

2. Jumal hoidku selle eest, ku orjast otsaline saab

Nagu ilus vanasõna viitab - hoidke piip ja parukad, kui rõhutud kord tõusevad. Seda näeme Riigikogus lõbusat trianglit tegeva EKRE näitel. Või õigupoolest, tsirkust ja leiba on rahval vaja ja eks seepärast see 101-pealine kogum kokku pandigi, et parimad koomikud ühte saada. Kuid rõhutu ja põlatu viha on nigel mootor riigi juhtimiseks - turtsub ja pläriseb ning ajab tossu välja. 

2. Annab jumal võõraid, siis ta annab ka võõraste vara

Pagulased, pagulased, pagulased - 120 000. Juba vana Eesti rahvas teadis, et kui Euroliit midagi annab, siis ta... annab midagi muud juurde. Kokku peaks praeguse otsuse kohaselt Eesti võtma vastu 48 inimest Itaaliast, 157 inimest Kreekast ja 168 inimest Ungarist. See teeb kokku 373 inimest, kellest osa moodustavad ilmselt pere- ja leibkonnad ja osa ei pruugi siia jääda. Euroopa eelarve on €780 miljonit ja iga inimese pealt makstakse riigikassasse 6000 eurot inimese kohta, mis tähendab ka 50% eelfinantseerimist, et kindlustada ümberasumise võimaldamine. See ei tundunud riigile sugugi paha ideena, isegi kui välja arvata liikmesriigi kohustuse tõsiasi.

Jah, me pole ilmselt selleks kultuuriliselt valmis (ega pole ka tulijad!) ja suutlikke inimesi, kes erinevusi mõistavad ning mõlemale poolele arusaadavalt selgitada suudavad on vähe. Aga Lauri Vahtrele ja teistele - tegu ei ole piiramatu immigratsiooniga. 373 on konkreetne arv. Üldiselt aga, mis parata...

3. Elu on sõnnikuvedu Jumala kesapõllule

Nii lihtsalt on. Mediteeri sel teemal. Ükskord me õitseme kõik! (Ka kärbsepüünised!)

4. Jumala õnnistus käüp sitarataste takan

Eestlaste kannatused on põhjustatud sellest va õudusest, et me oleme kõik na vooruslikud. Nüüd on rahval mõõt täis ja otsitakse innukalt oma sisemist sitaratast. Tulemused väliseksperdilt on veel oodata, aga asjad tunduvad hästi minevat ja nõnda pole õnnistust enam kaua oota.

5. Jumal hoia mind sõbra eest, vaenlase eest ma hoian ennast ise

On tekkinud olukord, kus inimesed ei julge enam seltskonnas iitsatadagi, juhuks kui nende poliitilised või muidu eriarvamused võivad rikkuda a) ärikohtumise b) sünnipäevapeo c) jõulud. Asi kipub olema kahepoolne. PC elik pii-siid - poliitkorrektsuse pooldajad - ei taha verivorsti kõrvale kuulda lugusit  “neegritest”,“rätipeadest” ja “tibladest” ja “sibulatest”. See ei ole mingi Postimehe internetikommentaarium, ma söön praegu! käratavad nad. Ja traditsioonilised mühatavad, et pii-sii vihkab eestlasi, on nina püsti ajanud ja, üldse, mida ta hindust elukaaslane jõuluajal teeb. Pole hullu, Amy Schumeril pole küll selle jaoks äppi, aga on midagi paremat.

7. Inimene on ise oma jumal ja ise oma kurat

Aasta 1979, Iraan: Peale islamirevolutsiooni protestivad naised tänavatel hijabi sunnitud kandmise vastu.

Aasta 2015, Eesti: Eesti naisteühenduste Ümarlaud teatas, et toetab justiitsministeeriumi algatust töötada välja seadusemuudatused, mis muu hulgas keelustaks ka burka ja niqab'i kandmise osades avalikes ja mitteavalikes kohtades.

Hüva. ENÜ kinnitab, et toetus on naiste rõhumise vähendamise egiisi all. Eraldiseisev on aga fakt, et enese katmine ei ole sobiv meie kultuuris. Kusjuures, neil ei ole sugugi vale arusaam. Hiljuti Marokos käies tundsin ma häbi T-särkides, lühikestes pükstes ja nokatsites turistide pärast. Kas nad ei saa aru, kui nähtavad ja haavatavad nad niiviisi on? Sest teise kultuuri tules pead sa ilmselgelt käituma vastavalt... Või oli seal ka hirmuelement? Tajusin neid tõesti kuidagi nõrgemana, kuna olime riigis ramadani ajal. Päevavalguses, mil turistid ringi liikusid, oli näha vaid mehi ja mõnda üksikut kohalikku naist. Ja mittekohalikele naistele pöörati eriti palju tähelepanu. Õnneks mitte ebasobivalt, kõik oli müügi eesmärgil, kuid mõistsin, et põhjamaisele natuurile on seda kõike liiga palju ja külmusest võiks lugeda välja ebaviisakust või solvangut.

Siiski, avastasin midagi kummalist. Õhtuti laste-naiste käest kinni hoidvad ketid sumisevail tänavail tekitasid turvatunnet. Kuid on selles süüdi õudusfilmid või loomalikud instinktid, aga intensiivselt midagi pakkuv noor naine, kellest sa näed õieti ainult silmi mõjus pigem hirmutavalt. Jällegi, ma ei ole olnud näiteks Londonis, kus seda tihemini näeb. Aga avastus minu enda kjohta mõjus ehmatavalt. Siin ma siis nüüd üritan mõista moslemite feminismi ja nende kultuuri, kuid samas kardan seda, alateadlikult. Sest meid on õpetatud moslemeid kartma. Kui ma iga kord oleks seinale risti teinud, kui keegi moslemimeeste vägistamishimust räägiks, oleks mul kaunikesti inetu toatäis tapeeti. Aga selle lõpetuseks - vägistamine on kole kuritegu igas kultuuris ja sekulaarses või kristlikus kultuuriruumis juhtub seda samuti. Ärgem laskugem vaidlustesse. Mõte oli tegelikult midagi muud.

Endine moslem Sarah Haider räägib allolevas videos liberaalsest kodukeskkonnast (ta isa lubas tal lugeda raamatuid ja välismaale ülikooli minna, mida paljud teised ei saa) ja sellest, kuidas ta sekulaarses või siis vähemasti mitte-moslemite kogukonnas, liberaalide hulgas, meedias ja feministlikes ringkondades sattus kohta, kus tegeleti pigem islamofoobia rahustamisega. Mis on (ka siinset meediaruumi ja inimeste meelestatust tajudes) ärmiselt raske ja oluline teema. Südames oleme me islamofoobid, lihtsalt meie arusaamad inimõigustest ja kultuurierinevustest püüavad seda kogu aeg üle kirjutada. 

Praeguses seisus, nagu nt ka Sarah siin kõnes ütles, vajame adekvaatset kriitikat. Mitte hirmu tekitamist, millega meedia suurepäraselt hakkama saab, kuna kasutab ära inimeste teadmatust ja ärevust ning ellujäämisinstinkti. Aga asjade rahulik arutamine mõlemalt poolt oleks mõistlik. Tean isiklikult ka mitmeid täiesti Euroopalike väärtustega moslemeid, kellele religioon on perepärand. Selle näiteks on ka moslemid Indias, kellele tundub religioosne eristus olevat lihtsalt silt, traditsioon, üks identiteedi osa nagu silmavärv, ja mis mõjutab nende igapäevast tegevust söömise ja muu säärase osas. Kuid nad ei tegele aktiivselt usuga. Ja muidugi on küllaga tegelikult ateistlikke “moslemeid”. Sellegipoolest, problemaatika jääb, kuna ekstremistid jäävad.

Aga tagasi pöördudes, kuidas aitab Eestis näokatete keelamine inimõigusi edasi arendada. Isiklikult ma ei usu keeldudesse kui kultuuri tõhusatesse mõjutajatesse. Parim muutus toimub sisuka kahepoolse mõistva dialoogi ja pikkade aastate jooksul. Moslemitest naiste õiguste laiendamiseks sekulaarses kultuuris on vaja tugisüsteemi. Kairit Khadija Nassir käis Eestis rääkimas Šotimaa kogemusest, mille lühikokkuvõtte leiad Mondo lehelt. Mida kohalikeks muutusteks kaasa võtta? Pakkuda võimalusi ja uusi väljavaateid läbi tugisüsteemi. Kui nähakse, et saab ka teisiti, on integratsioon kergem tulema ja õigused samuti.

See muidugi ei aita meid Iraanis, kus pearäti või hijabi kandmine on senimaani kohustuslik ja mitte kõik naised ei ole sellega rahul. Noh, mitte ainult naised. Hiljuti väisas Eestit režissöör Morteza Farshbaf (ja absoluutselt suurepärane näitleja Fatemeh Motamed), kelle filmi “Laviin” näidati ka PÖFF’il. Filmijärgsel vestlusel kurtis autor, et tema lemmikasja- inimese kukalt - on Iraani seaduste järgi võimatu filmida, sest naine peab alati kandma pearätti. Aga Iraanil on oma võitlejad - Masih Alinejad, keda Iraani enda meedia küll mustab ja kes nüüd võitleb ajakirjanikuna Ameerikast - tegi muuhulgas ka Facebooki lehe, kus julgustab naisi end vabastama hijabi kütkest ja sellest fotosid postitama.

Lõpetuseks, keela, vaid õpeta. Juutuuber Saima näitab teile, kuidas teha eriti seksikat hijabi. (Kes ütles, et moslemid ei oska enda üle naerda?)

Sõnalise püssirohu lõhn käib igal hommikul postkastist läbi ja jätab kardetud kolmanda maailmasõja mulje. Rahvast panevad häälestuma ja relvastuma kohvi kõrvale loetud uudised, mis on korraliku tanki mõõtu. Ent kui mööname, et täielik objektiivsus on pea, et võimatu ja iga tänapäeva Russow on oma aja, kultuuri ja mõnikord ja oma sulepeameistri ohver ja kangelane, mis siis?

Revolutsioon paneb paljud kõrvad elevusest kihelema nagu sumisevad sõnad ikka. Kuid mida kuradit tähendaks revolutsioon meedias? Põhjalikku allikakontrolli pideva telesilla vahendusel igas probleemikoldes, sõltumatuse arvutamist pististe koguste kaudu või iga ajakirjaniku poliitilise tausta artiklialust äratrükkimist?

Ligi aasta tagasi detsembris tuli uudis sellest, kuidas psühholoogilise kaitse vahva nime all hakkas Ilmar Raag põhimõtteliselt planeerima strateegiaid kahjuliku propaganda vastu. Tõin eraldi välja kahjulikkuse, kuna kaitsta tuleb Eesti riiki väga konkreetse ideedeleviku eest. See aga ei tähenda, et propaganda kui selline on iseenesest saatanast. Ta on omandanud negatiivse tähenduse, kuigi 20.-30. aastatel oli propagandavõtted kommunikatsiooniinimeste ja avalike suhete aabitsaks.

PSYWAR, psühholoogiline sõda või miks mitte ka infosõda või propaganda on tehnikate kogum, mis püüab inimesi mõjutada – väärtused, uskumused, emotsioonid, käitumine, loogika ja põhjuslikkuse analüüs – kõik need on löögi all. Kuigi sõda tundub mõjutavat eelkõige sõdureid või otseselt seotud olevaid riigimehi töötab hästi orkestreeritud propaganda ka tsiviilisikute peal. Sõjalise eesmärgiga propaganda on suunatud ja kontrollitud. Keerukad (ja igapäevased) juhtumid on valeinformatsiooni jagamine sotsiaalmeedia ajastul, eriti kui pilti arvame ikka veel ütlevat rohkem kui teate-küll-mitu-sõna. Kummaliselt häguseks muutuvad aga piirid meedias leiduva propaganda puhul, mis ei ole nii selgelt piiritletav, pahatahtlik ja läbinähtav. Võimalik, et see ei ole isegi mitte planeeritud.

Valju mõttega keeleteadlane ja dissidendiks tituleeritud Noam Chomsky on jaganud oma (ja Edward S. Hermani) propagandamudelit, mis võtab ajakirjanduse, täpsemalt ajalehed, kokku kui müügituru. Enamik väljaannetest elatub reklaamist, ka Eestis. Lugejaid müüakse reklaamitellijatele ning ajaleht ise on siin lihtsalt vahendaja. Selle mudeli järgi võib kulunult väita, et kes maksab, see tellib muusika. Lehe rahastajad võivad olla erafirmad, riik jne, kuid ära ei tasu unustada ka lehe omanikku. Kõik need faktorid kõigutavad väljaande paati ühe või teise loo ja kujutise poole.

Kohalike artiklite all tundub olevat suurenenud kommentaaride hulk, kus oletatakse, et tegu on tellitud looga. Positiivsed pisarakiskijad pagulasteemadel peavad ilmsesti olema rahastatud, sest meedia ei võida kurvast loost ja võimalikust lugejakonfliktist ju midagi? Siinpuhul unustatakse ka, et ajakirjanik on inimene, kes on üldjuhul aateline ja usub, et ta teeb oma tööga midagi olulist ja head. Püütakse ju näiliselt kalkidesse südametesse natukenegi armastust süstida näidates Inimeste Kannatusi. Poliitika ja indiviid on meedias ja lugejate peades nüüdseks segunenud. Nähtudeks on rassismiilmingud ja ülevoolavad empaatiapuhangud – mõlemad jäävad kahjuks sama medali eri pooltele.

Kui oleme mõelnud, miks midagi kirjutatakse, tasub kaaluda ka, kas midagi jääb kirjutamata? Ja kas see tähendab, et tegelikult on tsensuur igapäevane asi? George Orwell, kes peale hulkuri teesklemise ka kõvasti raamatuid kirjutas ja ajakirjanikuametit pidas, üllitas 40ndatel essee “The Freedom of the Press” või “Ajakirjanduse vabadus”.

Orwell rääkis oma kogemusest, et ebapopulaarseid ideid saab vaigistada ja ebamugavaid fakte varjul hoida. Selleks ei ole vaja ametlikku keeldu. Samuti arvas ta, et parasjagu ebapopulaarsele arvamusele ei antagi peavoolumeedias võimalust. Tsitaadi lõpuga lubage vahele torgata, et sisuliselt rikutakse sellega ajakirjanduse head tava, kus kõik osapooled väärivad võrdset kajastust või väljaütlemise ruumi. Seda kitsust võib märgata ka Eesti meedias, mis peale oma sensatsioonihimu paistab siiski mitte piisavalt ruumi jätvat alternatiivsetele arvamustele ja mille tagajärjeks on meediaportaalid nagu Objektiiv.

Inimese ümara pea ja peopesa koostööfunktsioon on ajakirjandusel välja selgitatud. Püütakse peale klikkide ka käsi-vastu-laupa laksatusi sellise hooga, et võiks kahtlustada kurja plaani kasutada laksuvat heli alternatiivse energiaallikana. Milleks meile veel fosforiit või põlevkivi?

Viimastel päevadel, nädalatel, kuuvarjutustel jne tekitavad pealkirjad ja teemapüstitused Eesti meedias just sellist reaktsiooni. Kui vaadata multikulti perspektiivist, on olukord trööstitu. Erinevaid huvigruppe kujutatakse sõnas kui pildis tihti kallutatult või ühekülgselt ja kaevatakse üles sensatsioone, mille viisakusest või taktitundest võiks jätta puutumata või kujundada teisiti. 

Endise Guantanamo vangi näopilt vääris Postimehe järgi lehes avaldamist rikkudes tegelikult inimõigusi ja lubadusi isikule. Pagulasi, asüülitaotlejaid ja paljusid teisi kujundatakse senini enamikel juhtudel fotodega noortest meestest, mis ei ole adekvaatne pilt kogu olukorrast; Toobali orientatsiooni poliitiliste ja sensatsiooni eesmärkidega paljastamist põhjendati tõe päevavalgele toomise ja noorte inimeste ohutusega. Räägiksin jälle inimõigustest, aga poliitik teadupärast loobub eraelust automaatselt. Sellegipoolest, kedagi ei peaks kapist välja peksma. 

Ja neid on veel ja veel. Ideid ja inimesi, milleks Eesti ei ole veel valmis. Homod, puudega inimesed, maskuliinsete omadustega naised, musta, pruuni ja muu nahavärviga inimesed, keda kas demoniseeritakse või fetišeeritakse, vastavalt sellele kumb paremini müüb. 

Täiesti võimalik, et see, mida pidada ajakirjanduses sobivaks ja mida mitte, on subjektiivne. Ja fakt, et uudiste põhikriteeriumid nagu konflikt, lugeja isiklik seos ja aktuaalsus lihtsalt kutsuvad end kasutama. See on ajakirjaniku ja meediaväljaande püha õigus rääkida asjadest, nagu talle näib ja paremini müüb. Küsimus on praegu pigem selles, mida me sellega ette võtame. Meie, lugejad, pealtkuuljad, juhuklikkijad, südantvalutajad, eestlased.

Esiteks, kas me analüüsime, mida, kuidas ja miks toodetakse just selliseid uudiseid? Kes on kunagi üritanud fotole püüda kogu suguvõsa kokkutulekut või mõnda välisreisil nähtud kõrghoonet täispikkuses, on ilmselt kogenud raskusi. Pildistades teeme paratamatult või teadlikult valiku, mida pärast teistele näitame. Kajastades suurema ulatusega mitmekihilisi sündmusi muutub ülesanne veel keerulisemaks. Ja pidagem meeles, et ajakirjanik ei ole puhas leht, ta on inimene oma eelarvamuste ja uskumustega, olgu ta kuitahes objektiivne. Ja loomulikult mängib rolli see, mis valikud ta teeb aja, koha ja allikate osas. Ning kuidas see pärast kombineeritakse.

Meediumivalikust oleneb sealjuures loo usutavus ja videopilti tajutakse tõesemana. Kui Katrin Lust käis Ungari piiri ääres justkui ca 10 pagulasega rääkimas, oli see kordi tõelisem, kui lood inimõigustega ja pagulastega töötavatelt inimestelt, kes ehk olid näinud varieeruvamat pilti. John Oliver oma huumoriga segatud videos tegi konkreetse valiku jagades ratastoolis oleva Noujain’i lugu ja paljastades peaasjalikult niigi kallutatud Fx Newsi apse. Samas levitatakse LiveLeak’i videot, mis kujutab justkui moslemeid, pagulasi, migrante jne, kes tulevad Euroopat vallutama. Ometi ei ole mitmed klipid (mõned rahutuste kaadrid ja näiteks toosama klipp bussis Allah Akbar hõikuvate meestega) isegi praeguse migratsioonikriisiga seotud.

Ja kuidas me reageerime? Ma mõistan, et “vihakõne” tundub mingi lolli moesõnana, mida kasutavad ainult need, kes ei nimeta asju õigete nimedega. Murjan on neeger, pede on pedofiil. Lihtne! Sellegipoolest tekib kaks muret. Faktikontrolli puudumine, esiteks. Asjad mida meile on maast madalast õpetatud, ei pruugi tõele vastata. Teiseks, õigus asju või inimesi nimetada vastavalt oma tahtmisele kuulamata nende arvamust tekitab konkflikte. 

Ka inimestele, kes võtsid pikapeale omaks enda isevalitsejate antud nime. Eestlane sai eestlaseks 19. sajandi teisel poolel (claiming back’i ehk tagasivõtmise musternäide?) ja 700 aastat orjaööd on siinmail ikka veel patjanutmise ja voodimärgamise põhjuseks. Eelnev ütelus oli kindlasti kellelegi solvav. Aga see on ka ainus kord, kus see on siin eesmärgipärane. Kaugele ajalukku ulatuv ongi valus. Mustanahalised orjaminevikuga ameeriklased ja kolonialismist läbi imbunud britid jpt tunnetavad seda kogu aeg. 

Natsionalismist abi otsivaid eestlasi on juba piitsutatud küllaga, nagu ka Hõbemägi viimati nentis. Ja kuigi omajagu kultuurikriitikat on teretulnud, pole sellest kangetes annustes kasu. Ehk jätame rahvusküsimuse hetkeks kõrvale ja kujutleme maailma, kus suudaksime eristada propagandat, klikimasinaid ja inimesi.

Lugesin Thomas Baueri esseed “Culture of Diversity. A Theoretical Orientation for the Cultural Practice of Social Cooperation” ja tundsin end, tõsi küll, paljuski nagu Hugh Laurie alljärgnevas klipis. 

Nii, ja nüüd vaatame koos Baueri teksti, mis ütleb näiteks (minu tõlke järgi): “Kommunikatsiooniteooriapõhine mitmekesisuse analüüs on parimal juhul ka mitmekesisusepõhine kommunikatsiooni ja kultuuri analüüs” ja “Kultuuri haprus on kommunikatsiooni haprus, kommunikatsiooni haprus tuleneb kultuurist”. Kuid see ei ole veel kõik! Tegelikult on härra Baueril mitu täitsa kena mõtet, mis kahtlustatavasti kipuvad hägustuma võimalikus saksapäraselt inglise keelde tõlgitud tekstis. Aga vaatame asja lähemalt.

1. Kultuur ja kommunikatsioon on ühe mündi 2 külge

Münt on siin, pange tähele, ühiskond. Niisiis - ei ole kultuuri ilma kommunikatsioonita ega vastupidi. Nagu toredad eeltoodud laused viitavad on ühe nõrkuse põhjus teisest otseselt tulenev. Kõige olulisem on kultuurilise mitmekesisuse puhul uurida välja võimalikud probleemid, et neid kultuuridevahelise kommunikatsiooniga lahendada. Eesti ühiskonnas peaks näieks tagama, et vene keelt kõnelev vähemus tunneks, et nad on osa ühiskonnast ja selles aktsepteeritud ning et ühiskond mõistaks venekeelse vähemuse kultuurilist ja ühiskondlikku panust ning väärtust. 

Siinkohal on juba märgata vajakajäämisi, mitte teoorias, aga praktikas. Venekeelne vähemus tunneb end väljajäetuna poliitikast ja paljust muust (Aitäh Keskerakond, et sa hoolid?) Aga on veel üks huvitav fenomen, millest rääkis identiteediuurija Madli Maruste. Eestis on tugevalt markeeritud kaks rahvust – eestlased ja venelased. Selle järelmaik on, et näiteks ukrainlased, armeenlased, valgevenelased Eestis tajuvad end mitte eelnimetatu, vaid venelasena. 

Bauer arvab, et edukas kommunikatsioon garanteerib, et mõlemad pooled (vähemus ja enamus) näevad, et nende kultuuriline identiteet vajab teist. Loogiline, et defineerida end kollasena, võiks kõrval olla oranz, et vahet teha. Bauer tundub olevat kindel, et enamus ja vähemus ei saa üksteiseta terviklikku  kultuurilist identiteeti kokku. See eeldab, et eelmised kaks tingimust (integratsioon ja väärtuse mõistmine) on saavutatud ja vähemused näevad end osana puslest. Kahtlemata on enamik venekeelsest elanikkonnast defineerinud, end inimesena, kes elab Eestis ja erineb Venemaal elavast nö rahvus-venelasest. Kuid kultuuride dialoog on olnud minimaalne, kuna kommunikatsioonis piirdutakse pigem eraldamise või assimilatsiooniga.

2. Identiteet sulandumises ja kriisis 

Kultuuriteooria on üksmeelselt nõustunud (ja Bauer samuti), on nõustunud, et kultuur on konstruktsioon ja mingit maagilist püsivat identiteeti ei ole olemas. Kultuuris ollakse kogu aeg identiteediga kauplemise protsessis. Kommunikatsiooni vältel identiteet vormub millekski muuks. Kuidas teaks eestlane, et ta on nimelt seda, kui talle seda teiste poolt ei üteldaks ja piiride tagant poleks näha teistsuguseid inimesi? Et identiteeti hoida (positiivses) muutumises räägime me psühholoogilistes kategooriates. Kui austad ennast ja suudad enda tegude ja olemuse-olemise üle arutleda ning lisaks veel teistega dialoogis olla, on kõik ilus.   

Pole uudne idee, et rahvusriik on absurd ja sünnijärgne kultuurimääratlus ei pruugi kehtida. Poliitilises mõttes on Euroopa Liit hea näide sulandamisest – ühe katuse alla on pandud kokku palju eri riike ja rahvusi, mida ühendavad justkui ühised väärtused, keeled ning piiride avatuse varieerib kultuurilisi identiteete. Kohalikus plaanis on omamoodi väljakutse elada eri maailmades – tarbides vene meediat ja kuuludes Eesti ühiskonda. 

Bauer räägib, et identiteedikriis tekib sellest, et mingil põhjusel eitatakse väärtuste ja arusaamade mitmekesisuse olemasolu. Eesti puhul on mitmekesisus olemas, kuid seda ei taheta usaldada, ega austada. Austus enda ja teiste vastu aga olevat element, mis on vägivalla ärahoidmise eeldus. Kui näiteks sõltumatus on riigi või rahva identiteedi alustaIa või jõuallikas, siis on identiteedi pahupoolel hirm olla nõrk ja jõuetu, isegi tähtsusetu. Olla mina ise tähendab enda eristamist teistest ja kinnitust, et ei vajata kedagi (EL. NATO, ÜRO, isegi USA jne) ja tõuseb soov rõhutada Teise (vastaste) nõrku külgi. Iseseisvus on eestlaste jaoks väärtus omaette, mis tuleneb nii Venemaa-hirmust kui ka üldisemast hirmust olla tühine, nõrk väikeriik.

3. Kultuurilised skriptid

Oletagem, et praegu on riigis kultuurikriis ja sel puhul on inimeste instinkt minna rutiini, et tunda turvalisust ja kindlust. Rutiin on näiteks ka rahvusliku identiteediga kokku käivad kultuuriskriptid ehk arusaamad ja korduvad tegevused. Kristlikud ja paremäärmusluse esindajad tunduvad väljendavat fatalistlikku skripti, kus sisuliselt lüüakse end risti ja vastandutakse ülejäänud ühiskonnaga, et kinnitada oma grupile lojaalsust. On keerukam võtta positsioon kogu Eesti kohta. Kaldume individualistlikkuse poole, kus eeliste pärast võideldakse ja kõik on muutuv. Ometi ei tundu see mugav koht, kus end rahustuseks sisse seada. Loogiliselt liigutaks kas hierarhia poole, kus on selge sotsiaalne kord ja struktuurid ja valitseb kord või võrdsuse suunas, kus tõe monopol on grupi käes ja koos ollakse tugevad.

4. Meedia on kultuurikatarsise instrument ja teraapia

Bauer kinnitab, et meedia mängib identiteediloomes suurt rolli. Seda ka seetõttu, et rahva ja piiri kontseptsooon on aegunud ja see asendub virtuaalse identiteediga. Sisuliselt rõhub Bauer oma identiteediloome ja kultuurikommunikatsiooni kirjelduse kõrval aga sellele, et hea meediakultuur on tsiviliseeritud ühiskonna alus. Tema ideaal võtab meeleliigutusest pea et pisara silma. Õige meedia hoolib kõigi kajastatavate ja kultuuris leiduvate indiviidide käekäigust ja töötab terviklikult selle nimel – omanikud, toimetajad ja ajakirjanikud jagavad kõik koos avalikkuse teadlikkuse mõjutamise astutust. See oleks ilus. Kui ma autorit õigesti tõlgendan, siis soovib ta ka, et meedia vaataks asju pragmaatiliselt ja looks reaalseid lahendusi. 

Iga kultuuriline, poliitiline või strukturaalne muutus häirib mitmete vähemustega ühiskonna identiteeti. Iga muutus tekitab kriisi ja iga kriis vajab muutusi ning ajakirjandus on ühiskonna südametunnistus, milest juhindutakse. Selle ausast ja mõlemaid pooli lepitavast kommunikatsioonist sõltub, kuidas kultuurilised muutused ja identiteediloome toimivad. Kui Bauer räägib, et inimõigustele rõhumine või demokraatiapõhimõtete väljatoomine ei ole lahendus, siis kolletuvas meedias läheb asi veelgi kaugemale, näiteks ajakirjanduseetikani. Aga sellest juba edaspidi.

5. Mitmekesisus või kultuurilised erinevused

Kasutasin kirjatükis järjepidevalt kultuurilise mitmekesisuse terminit vastena inglisekeelsele “cultural diversity” või “diversity of culture” väljenditele. Eesti keeles on rohkem räägitud kultuurilistest erinevustest, mis on küll olemas, kuid tõmbavad selge joone mitme kultuuri vahele laskmata neil kokku puutuda ja  identiteete rikastada. Kes nüüd tundis, et talle meenub “Erinevus rikastab” slogan ja südant hakkas kange iiveldus vaevama, siis võib julgelt sellega tegeleda, sest postitus on nüüd läbi.