When i fell in love with mornings..it was ten years ago..

At first, they were just beautiful,

but then a feeling started to grow..

When i felt the feeling grow,

I realized, this is the grateful..

most grateful feeling i could ever feel.

Healing my mind like i could not myself ever heal.

Hearing the sounds i could not ever otherwise hear.

Letting go of the darkness fear..

It brings light.. new awakening

In each and every day..

and which only ends with night,

when the light fades away.

As the new day arrives,

It starts all over again.

You can see how nature thrives

and how beautiful it looks like then and so..

i fall in love again.

Lumi kihu-kahu kihtus!

Alles jäi palju lund ja suured hanged.

Külmast kah veel käed on kanged.

Ka turris kõiksugu kehakarvad.

Väljas endiselt tuiskab, ma arvan.

Ja varvast talvesaapa sees,

armas villasokk ootab ees...

kuid, mis sest lumest, valgest jumest,

vaid hoopis rääkima pidin oma unest...

Kui ma õppisin sügist armastama,

siis ma nägin selle tulevast ilu.

Ühtlaselt kiirenev päike,

kasvav vihmanire

ning veel üksik äike.

Kui ma hakkasin sügist armastama,

siis seda alles siis, kui see oli ilus.

Ühtäkki nii kirev,

kõikjal värvidemäng.

Kui ma armastasin sügist,

siis tasapisi kadus selle ilu.

Tuhmunud värvid,

iga puu all lehtedesäng.

Kui ma lakkasin armastamast sügist,

siis ei olnud ka see enam nii ilus.

Värvid olid kadunud ning rõõmsa asemel äng.

Kui ma enam ei armastanud sügist,

siis taastus ka tema ilu.

Tulid uued värvid,

algas uus mäng.

On maailmas kõigil see üks ja kui see üks ei oleks üks, siis oleks ta üks äraütlemata puudulik üks. Nii nagu ükskord üks tark on rääkind, et üksildusest üksi lahti ei saa, vaid üks peab liituma teisega, kuid siis ei ole üks + üks = kaks, vaid on üks ja üks. Nende vahel on üks tõmme, üks armastus, rohkem kui üks sarnasus. Üks ja see sama põhjus, et olla koos üks suur üks!

Nii õdusalt õhtasse see tume päev veereb.

Üks mõiste tänase päeva ümber keerleb.

Mõiste mõista või mõistatada..

Keele peale pipart natukene puistada..

kuid on ka magusaid hetki..

tulnuks ette ka maagilisi retki.

Tugevad, innukad ja mehised.

Sirguvad lapsed, loodus ja tehised.

Oma kätega tehtud.

Oma tehtut nähtud.

Mehed, täna on meie päev!

Mõistkem, milleks suutelised on me käed!

Ka astudes vastu uude koitu,

Meeles pean,

kinkida Teile Meelespea.

Lausudes veel suust mõne rea.

Kas need ka ilusad on, ei tea...

või on hoopiski ebamaised...

Vähemalt sära täna Teil silmis näen ma.

Kallid naised!

Kena päeva!

Siis kui taevas on ühtlaselt hall ja langeb laia lund, on tõenäoliselt see juhuslik mall, kuid peletab see und. Ja nii möödub üks, kui ka teine tund. Kui ka aeg on küps, kattub lumega maa, kui ka metsaviir. Ilmub päiksekiir ning karge tuuleiil just praegu siin, lume lendlema viib.