h6lahus

ma elan vahel natuke ajast ees

nagu ootaksin iseennast järgmises hetkes

siis tuleb nukrus

mitte suur ega dramaatiline

lihtsalt vaikselt kohale

ja ma märkan

et praegune hetk jääb minust natuke maha

aga siis on ka midagi lihtsat

käsi käes

sõnad mida ei pea ütlema

ja see tunne et ma ei pea kogu aeg kuhugi jõudma

ma arvan et ma olen vahel liiga palju tulevikus

aga sa oled seal ka

mitte kaugel

vaid lihtsalt samas liikumises

ja kui ma korraks seisma jään

siis ma näen

et see „natuke ära“ ei olegi kadumine

see on lihtsalt hingamine

mis käib edasi-tagasi

ja ma olen ikka siin

natuke väsinud

natuke hajevil

soolahuulel kroblutamas on eilse päeva

tõde külm kasin

öö jooksul meri  sügavalt Sust

mõelnud sammund näpistanud

teda

luiged koos seisva jäävees paaris

rong ring heldib ja siis annab

virvenduses nende haaris

laine  murdub vahu s jääkamaka helk jääb

lauaks meile ja sela tühjus maailmas

kaigub  tõde

ja siis tuleb tuul ja mäletab kui meie

laine vahuöös lööb uue helgi laine

sinu õnne sammu tema kõrval käest kinni

luige hall näeb valge sel öö

valge hell tormi vahu pritsme silmis

soolane siis kibedast

äratab su silmivaate tões ja

helges näen seda

meri hinges koos meiega

soolane õhek koos

teadmine

see oleme me teadmine

see kadumine las läeb tulid ju

ah sina keeristorm mu vaikus

külm liivakrõbin jääkristall

ja hingeldamas tema

tean su mineviku pilte näen oh need

aga mina siis kui kärnisharki endas

ei tea ikka miks olen enam

need liigutused läinud trepist tead

käpasussid tegid uperpalli

naeratan ja ajaroosa silmad õnne kurvi

oh saksa ööstus elab ilu sügavalt hirmu

hurmi

näen helgeid hõlmeid õnnelindu

kolmiktähte sinus

tule andesta ja hoia

mõistatus on meile loodud loodu

lõunauinak magusmett meile

ja me läind

lülitan välja uduvine, soovin olla keegi naeratades tunnen, kuidas oled minu

miks kõik tahavad olla kuskil teistest parem — ikka jälle sinu naeratuse ilu

aga ikkagi ma lähen, sest esimene keegi on see, kes läheb, mittemilleski kunagi

täna seisab sõrmeotstel surin, seisab, et näha sind veelgi

aga kuivina ei ole keegi — see sära kaob ühest äärest ära ja ma lähen, kuulan, mõistan kui väe on anda mu eluilu jalutades

kõik krabiseb — lehed, küünlad, ilu, sinu uskumatu hoidmine minus

tuules jänespüks vahus trallitab ja üksikrannas ujub meie elu

las ma olen keegi seadmata sõnu, nõudmata ruumi

naeratusse armudes lihtsalt lendan

ma kirjutan midagi endast ma ei ole ju ei keegi ja siis keeglis on ei heegli sinu naeratus… oih mis see? nüüd, kui vajusin… sel hetkel, kui ei tea, kui oli hetk unes.

olin keegi — ja seegi. seekli võlus ma usun unistusi täita paat, ei smiitte… see tarkus ja ka ei see suur iist… uuuhhh… ei, mitte seegi.

see üllas, kõikse keige hilguseaolla õrn, tunnetev, särav… mitte kunagi keegi lihtsalt nagu tinasöödusr, must tömp, ei millestki.

ei, kunagi, junagi, ei heegi — ja siiski õnne sära kiirgab aasal, kus iial kastepiisad ei kiirge.

siis siiski… endale mina, ise ju nüüd, nise endale. ma ei ole keegi, ei keegi, ei kunagi heegi.

ei. ei. ei ole. ei ma ei ole. ei tule sulle tere ütlema, ei tule…

aga ikka, parost, siis hetkes ma suren — ja pole vahet. head ööd. ei keegi. ka see eli valguses. set rõõm.

Näen sind seal – kokteil, vihmavari, lõigatud lõikeline taevas,ja sina, see indiaanlaste bikiin, see peene graatsia süü. Sina, kes sosistad hobustele, teades, et tuul ei ole lihtsalt tuul, vaid hinge suudlus, mille sügavuses keerleb aeg.

Sa keerled, sa oled sulisev, su jalad on vihmamärjad tähtkujud.

Näen su kokteilimajus, see vabadus, see hõrk hingetõmme. Nagu need muistsed hobulausujad, kes tuules sosistasid teed, kes kuulsid kaugelt, kuidas maailm liigub, sina seal – võrgutavalt, vaevu nähtav, ja mina siin – kaugel, ent nii lähedal.

Su varjud keerlevad läbi suliseva vihmavarju su kokteilis, su käed puhkavad unistustes, ja ma tunnen – see hetk on pärlid, mis langevad vee alla, kaovad ja jäävad, just nagu sa ise.

Ootan kevadet ja näen merikarpe, kujutan ette jalutust rannal varbavahe liivas, sõnad soojas tuules, vaikus, mis ütleb rohkem kui kõik kirjad.

et ei märkagi, kuidas aeg voolab nagu jõevesi, kuni ühel hetkel tõstad pilgu ja mõistad, et kevad on juba lävel ja sina oled ikka siin – ootamas, jalutamas, teadmas, et kuskil oled sina.

võib-olla jälle oma imepehme teki vahel, või siis kuskil nende argiste päevade sees, mis neelavad endasse liiga palju hetki.

viimati, kui me jalutasime, oli kõik täpselt nii nagu pidigi olema. nii nagu maailm oli selle hetke jaoks loodud, nii nagu meie sammud olid loodud selle tee jaoks.

a ma mõtlen – kuidas leida see võti? see, mis avaks meile aja, kus ei ole kohustusi, kiireid samme ega hajameelseid mõtteid. kus oleksime ainult meie, jalutamas, naermas, vahel mõtteid heites, vahel vaikides, ja siis korraga – müks, väike mänguline liikumine, mis ütleb rohkem kui kõik need sõnad, mida keegi kunagi püüdnud on ritta seada.

vaatasin sind – ei, mitte lihtsalt pilte, vaid varje ja valguse mängu, kus oled kuskil, kauguses, kuid siiski siin. Sa oled see, keda silmad ei otsi, aga hing tunneb ära.

Allegria ja üksilduse toonid – õrnus, mis pole lihtsalt vaikus, vaid muinasjutt, unenägu, mille sees ma rändan ja eksin, aga selles eksimises olen õnnelik.

mis sinus on? see kompositsioon, mis pole juhus, see pilk, mis ei vaata kaamerasse, vaid läbi aja. nagu kellegi mälestus teisest ajast, kus olime, olime – aga millal?

reisid, kontserdid, see arusaamatu lehmanahkne müts peas, kuidas see kõigest läbi heliseb? mis tuul on see, mis su juustes mängib? kes kutsus ta sinna? Ja miks mina ei saa? tahan ka.

ks siis on mõtet kirjutada kui pole publikut

ks siis on mõtet surra kui keegi ei näe

kui ma neid ridu siin nurjus peaga kirjutan

siis ks kõik kõliseb heliseb ja peagi lääb

ma ei haliseda nagu pühade koljus

vend helistab ütleb ära ole selline huljus

ma end üle võtnud et tööd oleks ööl kuhjas

siis ma jälle leian lõpu ende ajal kõik

puhjas

peidan end nüüd unne

seal elan päriselt

heidan nüüd sulle

end arm see kädib veel

siis kui teadvus ja heamus on ületanud sinu, teiste lihavas ehedas kehas, minu väiksus mõtetus minus.

sära tuhmus kustub veel õiel, ei hingamise alla anda, juhus ka mängib tõde andes, mu minekule alla.

mine, mine ja mine, end haletseda on nõrkuse märk, nõrk, ja oi, kus häbenen olla nõrk.

ja nii mängin ma tugevat, hukatuse enda tappes rõõmu pisar, hetke maailmas kahjur kõiges, ande julgust nüüd võimaks.

sinu õrna teede ära ilpe tantsu õra

armu hinge haaa ja siis juba hujub siine tiidne’dee

silma sära elhe filbenonh ja siis tedre hänge

luuletuse lõpp

peituvad silmad on hiilgavad

vahel võivad peituda nad

sügavaid

enne teiste teadmisi

tõde ja kõigi kõrvetvaid

sõrme otsi

..

kui juhtub et näinud need

on kurgus mõikmas mait

on aastaid läinud loik

ja kauem kui ma palund

..

su huultel hõrk läinud

oi kuis oik

ohh mu teenete päris oit

..

ja nüüd vaikuse hõlgis ainult

Sinu klõbisevsas lõngis

täitundloit ja hõik

armastame teineteist

Sain aru, et neid jauravaid hetki

On rumaluse veel ja veel eel

Ilgal hurmahetkel tuli hilge mangu ende

Mina olla halba elde

Kübsisepuru ahaho pange mindu

Sõnadeta eel on ilus ja ei saa aru

Ohohho paukle vale

Tähe kukkuvason liivakasti äär ja öplematu ilu

Jalgratta sain ei see pole kilu

Hiilu ilu bidilu

Olla nii, et agronüüme hange andab tremas