#nurkse

Riikliku idufirma retoorika kipub olema vastuoluline ja isegi arusaamatu: kuidas saab meie bürokraatlik ja keeruliste regulatsioonidega riigimasin üldse toimida nagu idufirma? Paljudele kohalikele kriitikutele kõlab riikliku idufirma projekt pigem asendustegevusena või riigikapitalismi uue tulemisena. Eks see ole ka üks põhjus, miks Eesti teenussektori katusorganisatsiooni, Teenusmajanduse Koja koduleht teatas enne "Isemajandava Eesti" mõtte taasavastamist, et nende tegevus on "ägedam kui e-residentsus".

Ometi on asi olemas. Idee Eesti digiruumi ja e-teenuste eksportimisest on üha selgemat raami võtmas. Idee taga on tugev meeskond, mis koosneb selle eest seisvatest ja vastutavatest poliitikutest, ning riigi loodud sihtasutuses EAS tegutseva „e-residentsuse projekti" töötajatest. Lisaks on tootel ka üsna silmatorkav hulk esmakasutajaid: kümned tuhanded e-residendid, kes on seotud tuhandete ettevõtetega ja on kuidagi oma äri ning väärtusloome sidunud Eestiga.

Kui idufirmale omaselt idee, toode ja ärimudel alles arenevad, kas siis ennekõike finantssektori avalik kriitika Eesti finantssüsteemi usaldusväärsuse ohustamisest ja näited üksikutest tõrvatilkadest teenuste kasutajate seas - digitaalsetest tankistidest diplomiveskite loojateni - on piisav, et idufirma ühte peamist väärtust, selle kuvandit läbi avaliku kriitika ohustada?

Seaduseelnõude kooskõlastamine Twitterisse

Enamikus riigi tegevusvaldkondades pole selline idufirmalik lähenemine teenuste ja toodete kujundamisele võimalik, ja seda isegi päris heal põhjusel. Lühikeste ja loovate blogide, Twitteri säutsude ja konverentside pitch'ide asemel tuleb avalikke teenuseid ja tooteid arendada läbi seaduseelnõude väljatöötamiskavatsuste, poliitikate väljatöötamist raamistavate roheliste ja valgete raamatute ning strateegiate, mida tuleb horisontaalsete eesmärkide osas kõigi huvitatud asutustega kooskõlastada ja koordineerida.

Olemasolevaid reegleid ja teenuseid on palju keerulisem muuta olukorras, kus pole tühja, reguleerimata ja teenuste ning organisatsioonide poolt asustamata maad, kuhu midagi täiesti uut ehitada. Kuigi enamik näeb nende keeruliste ja aeganõudvate planeerimise ning kooskõlastamise protsesside taga aeglast ja raiskavat bürokraatiarägastikku, siis need protsessid loovad ka teatud väärtusi: stabiilsust, ette-ennustatavust, riigi ja institutsioonide usaldusväärsust. Teame ette, kui midagi olulist hakatakse muutma, ja saame enne sekkuda, kui midagi rumalat tehakse.

E-residentsuse kui riikliku idufirma üheks oluliseks eeliseks teiste idufirmade ees on see, et lisaks oma meeskonnale ja ideele saab toetuda just sellele samale, raskesti loodavale ja hoitavale usaldusväärsusele. Kiire külaskäik kahele Eesti e-värgi veebilehele - digiühiskonna ehitamist tutvustav e-estonia.ee vs e-residentsuse kui digirahvuse avaleht e-resident.gov.ee - toob ka selle usaldusväärsuse kasutamise markantselt esile.

Eesti kui e-riigi kuvandit, e-teenuseid ja digiühiskonda müüakse teadlikult kui avaliku ja erasektori koostöös loodud keskkonda, mida me üheskoos hoiame ja valitseme: „we have built a digital society". Veebilehel pole peaaegu ühtegi viidet Eesti riigile: kasutatakse abstraktset e-riigi (e-state) kontseptsiooni. Brändi keskel on ühiskond, eestlased, lahendused, isegi e-Eestit eestvedavad IT-ettevõtted, aga pea mitte ühtegi viidet riigiasustustele, kes neid asju koos kodanike ja ettevõtjatega on arendanud.

Kes lubas estcoini kõigile lubada?

E-residentsuse kodulehe keskmes on seevastu kolme vapilõviga illustreeritud lugu sellest, kuidas e-residentsus on Eesti Vabariigi toode: uus digitaalne rahvus/rahvas (digital nation) globaalsetele kodanikele, „powered by the Republic of Estonia". Raske on ette kujutada selgemat viisi, kuidas kasutada riigi mainet ja usaldusväärsust idufirma toote kvaliteedi kindlustamiseks ja brändi tugevdamiseks.

Selle kuvandi teadliku loomise ja kasutamise tõttu pole e-residentsus ainult uus ja alles töös olev potentsiaalselt revolutsiooniline idee, mida e-residentsuse meeskond idufirmalikult agiilselt ja eksperimenteerides arendab. Tänases kuvandis on see osaliselt meilt kõigilt laenatud väärtuse baasil loodud toode.

Kui e-residentsusega läheb maailmas kuskil midagi halvasti või idee kukub üldse läbi, siis e-residentsuse arendajad panevad kontori kinni ja kirjutavad riikliku idufirmaga katsetamise oma CV-sse kui nende turuväärtust tõstva kogemuse. Kuid Eesti riik, ettevõtjad ja kodanikud võivad leida ennast olukorrast, kus on vaja näha palju vaeva, et oma usaldusväärsust ja renomeed maailmas hoida või taastada.

Seega on meil kõigil õigus e-residentsuse arendajate käest iga päev küsida kriitilisi küsimusi ja nõuda selgitusi, kes ja mis ulatuses on neile andnud mandaadi meie ühise usaldusväärsuse ja renomeega riskida. Kes lubas e-teenuseid müüa, kes lubas estcoini kõigile lubada? Samamoodi lasub e-residentsuse meeskonnal riikliku idufirma töötajatena aruandmise kohustus. Sellisest kriitilisest debatist kodumaal võib omakorda kasvada välja hoopis kestlikum toode kogu maailma jaoks.

E-residentsuse kiituseks

Eelnev on ka põhjus, miks enamikul juhtudel üritavad riigid idufirmalikku loogikat oma igapäevategevusse tuues ning erinevaid innovatsioonimeeskondi ja organisatsioone ehitades keskenduda lihtsamatele asjadele: avaliku sektori sisemiste protsesside uuendamisele või vähem riskantsetele lahendustele.

Näiteks linnapead esitavad avaliku sektori innovatsioonina erinevaid kaasamise äppe, kus kodanikud saavad teavitada tänavaaukudest või koristamata prügist. Asi näeb välja tänapäevane ja äge ning suuri riske ei kaasne, sest muutus on lihtsalt olemasolevate protsesside veidi mugavamaks tegemine - linna infoliinile helistada ja tänavaaugust või vedelevast prügist teatada sai ju ka 30 aastat tagasi.

E-residentsuse meeskond on võtnud kõvasti ambitsioonikama eesmärgi: avaliku sektori teenuste eksport on juba radikaalsem innovatsioon avaliku sektori toimimise südames. Selle mõju on täna raskesti kujutletav, kuid potentsiaal on meeletu: arenenud riikides moodustab avalik sektor tavaliselt ca 40% kohalikust majandusest ning see on nendes riikides tõenäoliselt üks suuremaid „turge", millele oma teenuseid müüa. Eriti, kui on olemas lahendused, mida saab kasutada kõikide sellele turul pakutavate teenuste paremaks korraldamiseks.

Üks suurimaid paradokse e-residentsuse idufirmalikul arendamisel on see, et riigi avalike teenuste eksportimise idee esmaseks arendamiseks ja testimiseks tulekski käituda ja mõelda nagu idufirma.

Aga, et õnnestuks lahenduse rahvusvaheline müük väljaspool esmaste kasutajate ringi - kelleks on suuresti globaalne idufirmade kogukond, kes üldjuhul hindavad uudsust, ägedust ja mugavust -, tuleks seda teadlikult müüa pigem kui stabiilset ja usaldusväärset teenust, mis erinevates kultuuriruumides vajab erinevat müügistrateegiat. Ehk organisatsioon peab leidma viisi, kuidas olla samal ajal „riiklik" (stabiilne) ja „idufirmalik" (agiilne). See on tegelikult suur väljakutse kõikide innovatsiooniga seotud organisatsioonide juhtimises.

Usaldusväärne riik ei tohi üle müüa

On riike ja kultuuriruume, kus usaldus igasuguste riiklike ja digitaalsete lahenduste vastu on madal. Sealsel turul peab e-residentsus olema hoopis vähem nagu Eesti riigi pakutav teenus ning pigem e-Eesti moodi, meie digiühiskonna ühiselt loodud ja hoitud süsteem. Samas on kultuuriruume, kus igasugune, ka kaudselt riigiga seotud tegevus ei saa põhineda asjade ülemüümisel ja ilustamisel. E-residentsus peab seal olema hoopis vähem idufirmalik ja hoopis rohkem Eesti riigi pakutava, usaldusväärse ja ette-ennustatava teenuse nägu.

E-residentsuse arendamisel ei piisa täna enam idufirmalikust lähenemisest ja idee kriitikute ignoreerimisest. Mida populaarsemaks muutub e-residentsus, seda rohkem on vaja mõista ka seda kultuuri- ja valitsemisruumi, millesse oma teenusega siseneda püütakse.

Võib väita, et kohalike valimiste puhul ei ole asi ometi nii dramaatiline. Tõsi, kõikides programmides on rida mõistlikke, kohati isegi inspireerivaid ideid. Äkki polegi vahet, kelle poolt hääletada? Mnjah… Me ju kõik teame, et see pole nii. Panused ei tule mängu mitte sisulisel, vaid poliitilisel tasandil. „Valin sotse, sest vihkan EKREt.” „Valin IRLi, sest Aeg pole Savisaar.” „Valin VTKd, sest ma pole suutnud Michalile siiani andestada.” Jne. Mitte enam nii inspireeriv, või mis?

Jah, kohalikel valimistel tuleb erakondliku võimuvõitluse traagiline kõrvalprodukt – iga viimse kui tänavalambi, koolilõuna ja roheala ehk elementaarse ning apoliitilise ülepolitiseerimine – reljeefselt ilmsiks. Naljakal kombel on aga hoopis nõnda, et praeguses süsteemis sekundeerib arbitraarse ülepolitiseerimisele olulise depolitiseerumine. Olulise all pean silmas demokraatiat ennast ja depolitiseerumise all seda, et kehtivat süsteemi ei ole võimalik mõistlikke vahendeid kasutades muuta.

Toon näite. Küsisin kord ühelt parlamendiliikmelt, kas ta näeb kehtivas korras ka vigu või murekohti. Ta vastas: „Tead, tüdruk, meil siin riigis on õnneks selline tore asi nagu demokraatia, mis tähendab, et asjad lihtsalt käivad nii ja kõik.” Pillas mulle sellise lause, nagu see mõttetera oleks taeva kingitus ja elu olulisim õppetund. Minul aga jäi halb maik suhu.

Loomulikult ei saanud ma pärast nii ebakriitilist repliiki seda teemat hüljata. Ilmselgelt on olukord ideaalist kaugel. Mida rohkem sellele mõtlesin, seda selgemaks sai, et tegemist pole minu subjektiivse kapriisiga, vaid demokraatia kui oluline institutsionaalne infrastruktuur vajab põhimõttelist nüüdisajastamist.

Demokraatia vajab moodsat taristut

Ühiskonna toimimise tagavad laias laastus „kõva” ja „pehme” taristu. Esimene neist hõlmab näiteks transpordi- ja energiavõrku ning on vajalik selleks, et majandus õitseks. „Pehme” taristu on aga vajalik selleks, et inimene õitseks, ning see koosneb asutustest ja institutsioonidest, mis tagavad ühiskonnas teatud standardid, võimaldamaks elada koosmeeles ja kaitstuna. Sinna kuuluvad näiteks haridus- ja tervishoiusüsteem.

Hästi toimivas ühiskonnas on nii „kõva” kui ka „pehme” taristu omavahel loogiliselt seostatud – asutused ja institutsioonid tagavad nii materiaalse, juriidilise kui ka kultuurilise keskkonna, mis on võimeline iseennast ajas ja ruumis pidevalt uuendama, et tagada eeldused stabiilseks arenguks. Demokraatlik riigikord on samuti osa „pehmest” taristust.

Millegipärast pole seda aga viimase kahesaja aasta jooksul nüüdisajastatud ning sellisena on see muutumas arengut pidurdavaks teguriks. Ülejäänud taristu käib ajaga kaasas – internetikiirused tõusevad, luuakse uusi lennuühendusi ja ehitatakse raudteid, koolides on moodsad õppekavad jm –, aga demokraatia võrdub endiselt perioodiliste valimistega. Tsiteerides Argentina kodanikuaktivisti Pia Mancinit: „Me oleme 21. sajandi kodanikud, kes püüavad suhelda 19. sajandi institutsioonidega, mis on rajatud 15. sajandi tehnoloogiale.”

Demokraatia tähendab praegu palju enamat kui valimisi ning selle realiseerumiseks peavad olema tagatud nii juriidilised garantiid kui ka tehnoloogilised lahendused.

Esmalt tehkem endile selgeks üks väga oluline nüanss: see, et meil on e-valimised, ei tähenda, et elame moodsas demokraatias. Meil võib olla ka e-õpe, aga kui sellega ei kaasne õpimetoodikate nüüdisajastamine vastavalt uusimatele tõenduspõhistele pedagoogilistele paradigmadele, on endiselt tegu sisuliselt ajast maha jäänud praktikaga. Nii on ka demokraatiaga. Tõendeid praeguse süsteemi ebaefektiivsusest, nii normatiivsel kui ka empiirilisel tasandil, on kogunenud eiramatul hulgal. Nii valimisaktiivsus, erakondadesse kuuluvus kui ka usaldus institutsioonide vastu on kõik juba aastakümneid tagasipöördumatus langustrendis, olles praeguseks rekordmadalal tasemel. Midagi lihtsalt tuleb ette võtta, kui soovime ka lähitulevikus demokraatias elada.

Usun, et kõige suuremaks takistuseks on siinkohal kinnihoidmine aegunud paradigmast, mis võrdsustab demokraatia erakondadevahelise konkurentsi ja perioodiliste valimistega. Mõlema jaoks võib säilida demokraatias oluline koht, kuid tänapäevane lähenemine demokraatiale peab olema märksa fantaasiaküllasem. Demokraatia tähendab praegu palju enamat kui valimisi ning selle realiseerumiseks peavad olema tagatud nii juriidilised garantiid kui ka tehnoloogilised lahendused. Lisaks e-valimistele tuleks pöörata senisest märksa rohkem tähelepanu digitaalsete võimaluste kasutamisele kodanike sisuliseks kaasamiseks seoses poliitikaloome ja elukeskkonna kujundamisega, aga selleks et tehnilistest lahendustest maksimaalselt kasu lõigata, tuleb vaadata kriitiliselt üle ka võimusuhete formaalsed aspektid ning tegeleda sihikindlalt kaasamispraktikate ja avatud valitsemise põhimõtete järkjärgulise institutsionaliseerimisega, et juba sõnastatud heade tavade rakendamine ja puuduolevate lisamine ei sõltuks üksnes valitsuse koosseisu meelevallast.

Taristu nüüdisajastamine vajab muudatusi mängureeglites

Mängureeglite muutmine on demokraatia taristu nüüdisajastamise kõige kriitilisem punkt, kuna poliitikas on pea võimatu teha eksperimente, ent ilma nendeta tegelikku mõju omavaid muutusi ei toimu.

Peatugem taas hetkeks, et selgitada üht järjekordset nüansivahet: eksperimentaalne poliitikakujundamine ning poliitiline eksperiment on täiesti erinevad asjad. Esimene neist tähendab seda, et ministeeriumidel ja ametkondadel on laiemad volitused katsetada uuenduslikke poliitikaid kontrollgrupi peal, enne kui need laiemalt kasutusele võetakse. Kodanikupalga eksperiment on hea näide. Samuti võib eksperimentaalse poliitikakujundamise all mõista uuenduslikke taktikaid, mis ilma suurema juriidilise sekkumiseta võimaldavad suunata kodanike käitumist soovitud tulemuste suunas. Seda nimetatakse „nügimiseks”. Näiteks kasutatakse peeneid psühholoogilisi nippe, et mõjutada inimesi õigeaegselt makse deklareerima.

Ehkki eksperimentaalne poliitikakujundamine võiks olla loomulik osa nüüdisaegsest valitsemisest, tuleb meeles pidada, et poliitilistel eksperimentidel on kordades olulisemad ja sügavamale ulatuvad tagajärjed. Poliitiline eksperiment tähendab seda, et muudetakse mängureegleid, mis määravad võimusuhete tasakaalu institutsionaalsel tasemel ehk teisisõnu selle, kellel on millistel tingimustel ja millises ulatuses võimalik osaleda otsuste tegemise protsessis. See, kui suurt rolli mängib kas või üksnes valimisprotseduuride muutmine, tuleb valusalt ilmsiks näiteks Ühendriikide puhul, kus on räägitud aastakümneid elektoraalkolledži kaotamisest ja gerrymanderluse reformimisest. Eestiski lõi poliitilise maastiku täiesti segi erakonna registreerimiseks vajalike liikmete miinimumarvu langetamine. Just selliseid eksperimente vajab elujõuline demokraatia, et olla kohanemisvõimeline ning lähtuda ühiskonna tugevustest ja vajadustest.

Demokraatia ei ole doktriin, vaid elav eksperiment, ning just see teebki selle huvitavaks.

Demokraatia kui nähtuse taaspolitiseerimine tähendabki seda, et nende mängureeglite üle on võimalik konstruktiivselt arutleda ning näha argumenteeritud arutelu tulemusena muutusi nii juriidikas kui ka praktikas. Riiklikul tasandil võiks see tähendada näiteks seda, et arengukavade ja suurt avalikku huvi tingivate eelnõude koostamisel rakendatakse formaalsemaid ning ausamaid reegleid huvigruppide kaasamisel, arvestades äri- ja mittetulundussektori ebavõrdseid võimalusi oma huvide esindamisel. Kohalikul tasandil võiks see aga tähendada kodanike vahetut, pidevat ja juriidiliselt siduvat kaasamist nende kodukohaga seonduvate küsimuste üle otsustamisel või näiteks asumiseltside esindajate õigust osaleda halduskogude töös. Tehnoloogilised vahendid nende eesmärkide saavutamiseks on olemas. Inimeste tahe ühise reaalsuse loomises rohkem osaleda on kõrge nagu haritud ühiskonnale kohane. Nüüd on vaja, et institutsioonid järele jõuaksid.

Kosmos versus kodukoht

Demokraatia taaspolitiseerimine on eriliselt oluline ajastul, mil senised mängureeglid on viinud mitmel pool eliidi konsolideerumise ning avalikkuse groteskse polariseerumiseni ning usk demokraatiasse, eriti noorte seas, on viimase saja aasta madalaim. Sisulise diskussiooni avamine ühiskonna toimimise alustalade üle võib innustada paljusid noori, kes nutavad taga aega, mil maailmas oli veel midagi avastada. Selle asemel et pöörata pilk kosmose koloniseerimise poole, võiks anda võimaluse panustada kodumaa eluolu uueks loomisesse. Demokraatia ei ole doktriin, vaid elav eksperiment, ning just see teebki selle huvitavaks. Ent miks peakski tahtma osaleda eksperimendis labase laborihiirena. „No experimentation without representation.”

Kas jääme põlevkivimaaks või saab meist hoopis tuule ja päikese riik? Pikka aega käisid Eestis Energiatalgud ehk uue Eesti energiamajanduse arengukava aastani 2030 (ENMAK 2030+) arutelud ning dokument sai hiljuti ka Vabariigi Valitsuse heakskiidu. Tegemist oli ühe suurima arengukava koostamise protsessiga, mida vedas Arengufond, Eesti innovatsiooni ja tulevikuvisioonide kants. Oleme jälginud seda arutelu juba 2012. aasta lõpust ja justkui peaksime nendele küsimustele vastust teadma, kuid kahjuks sellist kindlustunnet ei ole.

Samas peaksid 111 lehekülge (koos seletuskirja ja keskkonnamõju hindamise aruandega kokku 258 lk) kirjeldama Eesti energiamajanduse sihte ja tegevusi aastani 2030 ning andma visiooni lausa aastani 2050. Tõepoolest, ENMAK kirjeldab, kuidas taastuvenergia osakaal tõuseb 28 protsendini primaarenergia (looduslikust allikast saadud energia, mida tarbitakse teisteks energialiikideks muundamata – toim.) sisemaisest tarbimisest ja 45 protsendini energia lõpptarbimisest (energia, mis on saadud ja tarbitud pärast kõiki vahepealseid muundamisi teisteks energialiikideks (elektrienergia, soojus, kütus) – toim.), kuid olulist uut strateegilist suunda arengukava energiamajandusele ei anna – põlevkivi on ja jääb, samal ajal kui taastuvenergia otseseid toetusi vähendatakse ja viimased peavad sõltuma turumehhanismidest. Sama mantra nagu varem. Miks jõudis selline põhjalik protsess nagu Energiatalgud sellise leige tulemuseni? Kas meil on sellist arengukava üldse vaja?

Järgmine kord paremini!

Võiks ju väita, et mis kehvasti, see uuesti. Traditsiooniliselt vaadatakse ENMAK üle iga 5–6 aasta järel (eelmine kinnitati riigikogus seitse aastat tagasi juunis 2009) ja kui seekord ei tehtud energiasektoris olulisi strateegilisi otsuseid, siis võime ju viie aasta pärast neid vigu korrigeerida. Selline venitamiskunst on tegelikult illustreerinud Eesti energiapoliitikat ka varem. Mõelge tagasi kas või hetkeks lahvatanud tuumaenergiadebatile 2007.–2011. aasta vahel, mis küll kogus alguses võimsalt hoogu, kuid lõpuks hääbus. Riigi põhiliseks seisukohaks jäi, et tuumaenergia kaalumine nõuab täiendavaid uuringuid (geoloogilisi, tasuvus- ja kestvusuuringuid jne). Mõningad hindamised Suur-Pakri saarel ka tehti, kuid nüüdseks pole ei teema ega uuringud enam ammu päevakorras. Kas tuumaenergia võinuks olla üks alternatiiv põlevkivile? Ei tea.

Kus siis seekord vanker kiiva hakkas kiskuma? Juba Energiatalgute eesmärgid, millega ametnikke ja eksperte arengukava koostama saadeti, olid üldsõnalised ja mitte kuigi ambitsioonikad: tagada energiavarustus, suurendada energiajulgeolekut ja vähendada majanduse energiamahukust. See lõi ka eelduse selleks, et ENMAKist sai dokument, mis lubab palju, aga samas jätab jõulised valikud tegemata. Sellel on omad tagajärjed, sest ka nõrkade arengukavade varjus sünnib põhimõttelisi otsuseid, mis sisuliselt lukustavad Eesti teatud stsenaariumitesse. Selle väite valguses võib mõelda, kas koalitsioonipartnerid, kes otsustasid investeerida 640 miljonit Auvere elektrijaama ehitusse, on praegu tegelikult valmis rääkima radikaalsemast põlevkivisõltuvuse vähendamisest? Vaevalt.

Milleks üldse arengukavad?

Siinkohal on vaja täpsustada, et arengukavad ei pea tegema väga konkreetseid otsuseid, vaid andma suuna valdkonna pikemaajaliseks arenguks. Arengukava ei ole mitte ainult pikaajalise visiooni loomise vahend, vaid ka kommunikatsioonitööriist, millega riik ütleb, mis suunas ta järgmiste aastate (ENMAKi puhul 15 aasta) jooksul liikuma hakkab. Sedasi saavad nii tavakodanikud kui ka sektoriga seotud ettevõtted signaali, kuidas nemad võiksid oma tegevuses riigi eesmärkidega joonduda ning kuidas ja kuhu planeerida investeeringuid. Tasub rõhutada, et energeetikas tehakse investeeringuid vähemalt 15 aasta peale ning paljuski sõltub otsuste tegemine riigi tegevusest sektoris, mille põhitegija on ju siiski riigi omandis olev ettevõte – sisuliselt riigi käepikendus.

Oleme juba varem kirjutanud, kuidas Eesti riik on maganud maha võimaluse Eesti Energia kaudu sektoris innovatsioonivõimekust kujundada, kuid ENMAKi lugu on isegi tõsisem. Kuna arengukava ei sõnasta selget suunda, ei loo see ka ettevõtetes kindlust investeeringutega jätkamiseks või tehnoloogiaarenduste planeerimiseks. Kuigi arengukava ütleb poolisõnu, et tehnoloogia arengut sektoris siiski toetatakse turubarjääride ületamiseks, on teadus- ja arendusvajaduste sõnastamisel seatud rõhk pigem kiire tulemiga rakenduslikele projektidele, mistõttu see ei anna endiselt ettevõtjatele pikaajalist signaali seoses energiatehnoloogia tulevikuga. Ja vaatamata sellele on tegemist ühe kõige tootlikuma sektoriga Eestis. Energiasektor on küll paaril eelneval aastal naftahinna tõttu suure löögi alla sattunud, kuid see annab koos toetava tööstusega tänini tööd kümnetele tuhandetele inimestele. Seega ei sõltu energiasektori olukorrast mitte ainult varustuskindlus ja keskkonna seisukord, vaid ka regionaalne sotsiaalmajanduslik olukord ja Eesti majandusareng. Energiasektori tulevik peaks olema praeguses majandusruumis üks võtmeküsimusi.

Diskussioon, mida oleksime ENMAK 2030+ koostamisel oodanud, oleks keskendunud energiasektori avalikule hüvele. Eriti sellele, millist rolli põlevkivienergeetika ja ka energiatehnoloogia laiemalt Eestis mängivad ning millises suunas on plaanis süsteemi järgmised 15+ aastat arendada. ENMAK 2030+ keskendus aga erinevatele stsenaariumitele keskkonnamõjude, varustuskindluse jms ümber. See on samuti oluline, kuid poliitiliseks visiooniks ja konkreetseteks suunisteks viimased ei koondunud.

Võime julgelt väita, et peamine avalik hüve, mis domineerib, on varustuskindlus ja energiasõltuvusmäär. On tõsi, et kohaliku kütuse ehk põlevkivi abiga oleme selle näitajaga Euroopa Liidus positiivses võtmes esikohal (2014. aastal 8,9%). Kuid puhas õhk? Majandusareng? Innovatsioon? Vaatamata leigetele otsustele Pariisis mõjutavad kliimamuutused edaspidi rahvusvaheliselt energiapoliitikaid ning vaevalt Eestis keegi otseselt mõtleb, et jätkame põlevkivist / Eesti metsast pikemas perspektiivis elektri tootmist. Seda demonstreeris ilmekalt nii ekspertide kui ka Eesti Energia enda juhatuse reaktsioon Auvere elektrijaama ehitamise poliitilisele otsusele. See ei tähenda, et põlevkivi kui Eesti olulist maavara ei peaks edasi realiseerima ja väärtustama. Seda saab kasutada nii innovatsiooni ja tehnoloogiaarengu edendamiseks kui ka erinevate tööstussektorite arendamiseks. Põlevkivi väärtusahel on väga pikk ning hõlmab keemiasektori (näiteks kosmeetika tootmine), õlitööstuse (mootorikütused), tsemendi, ehitusmaterjalide ja teedeehituse tarvete tootmist ning koksigaasi veeldamist (LNG). Enamik väärtusahela võimalustest koos seonduva teadus- ja arendustegevusega on kahjuks kasutamata. Praegu tarbitakse valdav osa põlevkivist elektrijaamades ja põlevkiviõli toorainena.

Energiapoliitika peaks olema osa Eesti tööstuspoliitikast[1]. Kui aga selge on see, et põlevkivil ei ole vähemalt elektri tootmisel pikka iga, siis miks on ametnikel, ekspertidel ja poliitikutel ikkagi nii raske otsuseid vastu võtta?

Silod ja teadmatus

Viimasele küsimusele on tõenäoliselt mitu seletust. Esiteks iseloomustab Eesti ministeeriume ja avalikku sektorit laiemalt (sarnaselt teiste riikidega) suur silostumine. Mõnevõrra utreeritult võib väita, et me näeme endiselt ühte probleemi ja siis ühte ministeeriumit/arengukava, mis peaks selle probleemiga tegelema. Isegi kui erinevad planeerijad peaksid saama ühise laua taga kokku, siis seda tihtipeale sihiga oma eesmärke (näiteks keskkonnasäästlikkus, energiaturvalisus, teadus- ja arendustegevus) kaitsta. Igaüks vaatab asja oma mätta otsast. Viimast näitlikustab pahandus ENMAKi koostamisaegse majandus- ja taristuministri Urve Palo ja riigikantselei vahel, kui viimane väitis, et elamumajandus ei sobi energiamajanduse arengukavasse, kuna see pole teemakohane. Samas on energiamajandusega seotud probleemid väga komplekssed – strateegilised valikud energeetikas mõjutavad keskkonda, majandusarengut, töökohti, inimeste sotsiaalmajanduslikku olukorda, rääkimata akadeemikutest ja kohalikust teadus- ja arendustegevuse võimekusest. Otsus panna horisontaalsema vaatega Arengufond Energiatalguid juhtima võis paista paberil justkui õige mõte, kuid asutus pole olnud kunagi kuigi jõuline (ega ka tõenäoliselt legitiimne) vastane ministeeriumite huvidele. Kuid see on vaid kõrvaltvaataja hinnang.

Teiseks iseloomustab praegust energiamajandust suur hulk teadmatust – enamik futuriste ja teadlasi on ühel nõul, et oleme suure tehnoloogilise läbimurde lävel nii kütuste kui ka elektri tootmises, kuid me ei tea täpselt, milline tehnoloogia selle läbimurde lõpuks teeb. Teisisõnu, milline hobustest on hipodroomil võiduhobune ning mille peale peaksime oma panuseid tegema? Olukorras, mis esmapilgul nõuab tuleviku ennustamist, võib paista kõige targem mõte oodata, kuni tulevik muutub ise selgemaks. Samas on see libe tee, sest vaatamata kõrgetele riskidele on mitmed riigid juba oma valikud teinud. Taani riigi näidet teavad paljud, kuid näiteks Lõuna-Ameerikas on teinud energiatarbimises kiire pöörde taastuvenergia suunas Uruguay. Viimased uudised Hiinast väidavad, et suurriik planeerib investeerida 2050. aastaks 50 triljonit dollarit globaalsesse tuule- ja päikeseenergia elektrivõrku. Võib loomulikult küsida, et kuidas saab Eesti siin oma väheste miljonitega võistelda. Samas ei pea seda vaatama ilmtingimata võistlusena, aga valikutega venitamine võib meile järgnevatel aastatel hoopis kalliks maksma minna, kui meil jäävad energiasektoris õigeaegsed suurinvesteeringud tegemata ja maailm läheb meist mööda.

Võimalustest tuleks kinni haarata, seda mitte ainult energiaturvalisuse nimel, vaid ka Eesti tööstuse ja ettevõtluse arendamiseks. Selleks on aga vaja selgeid ja jõulisi meetmeid energiamajanduse edendamiseks. Kui küsida, kuidas teadmatust vähendada, siis võimalusi on mitu. Abi oleks eksperimenteerimisest (tarkade võrkude, keskkonnasäästlikuma tehnoloogiaga) ja valikute mitmekesistamisest, teisisõnu reaalsete alternatiivide arendamisest põlevkivil põhineva tehnoloogia kõrvale, mis omakorda tekitavad siia ka uusi tööstusharusid. Kuid esmalt tuleb anda tugev signaal, et seda kõike on vaja.

Esimene samm on kõige raskem

Mida teha, et minna edasi paigalseisust Eesti energeetikas? Tõenäoliselt tuleks arutleda selle üle, missuguseid avalikke hüvesid sektor peaks tagama; tõusma kõrgemale spetsiifilistest huvidest energiaturvalisuse, keskkonna ja majandusarengu ümber. Kuid arutelust üksi ei piisa, tuleb ka jõuda otsuseni, kuhu meie energiamajandus võiks suunduda ning mis eesmärke see peaks saavutama. ENMAK 2030+ oleks võinud seda rolli täita, kuid kahjuks selleni ei jõutud. Eesti riigil ega ka Eesti Energial ei paista olevat ühtset ja selget strateegiat, kuidas meie energiasektorit ja selle innovatsioonisüsteemi pikas perspektiivis arendada.

Pikaajaliste poliitiliste valikute tegemine on kahtlemata raske ja valus, isegi kui sul on palju eksperte kõrval kinnitamas, et valikuid tuleb teha (mis Energiatalgute puhul oli nii). Kuid, veel kord, arengukava roll on ikkagi anda pikaajaline visioon, mitte teha konkreetseid valikuid, kirjeldada kõiki samme ning meetmeid, mida poliitikakujundajad peaksid rakendama. Kui ühendada eksperimenteerimine energiasektoris (tehnoloogia, targad võrgud jms) nutika spetsialiseerumise protsessiga (poliitikaid itereeritakse ettevõtluses majandusest tuleneva tagasiside pinnalt), siis piisaks ühest suurest valulikust valikust – näiteks energiamajanduses üleminek fossiilkütustelt enne 2030. aastat – ning kõik järgnevad hakkavad sõltuma viimasest. Erineva tehnoloogia testimine toodab juba edaspidi küllaldast tagasisidet, mis teeb järgmised valikud selgemaks, ning nii valusaid otsuseid enam tegema ei pea. Siiski tuleb kõigepealt astuda esimene samm.

Over the summer, the camp hosted 1000 souls in poor living conditions, leading the refugees to protest the local government. Currently, about 400 people live in the camp with approximately a third of them being children.

The Habibi.Works team arrived in Greece to provide support in an escalating humanitarian crisis. It seeks to expand on the concept of FabLabs and empower people in a limbo situation. Meaning “my love” in Arabic, Habibi.Works has become, most of all, a meeting place where refugees, locals, and international experts creatively collaborate around artefacts and perspectives, combining their knowledge and sharing their expertise. There are adults fixing the bikes of the children from the camp, youngsters going equipped with power drills to assist in building beds, men and women using the sewing machines to repair or create clothes, whilst the laser cutter is warming up for when the workshop students finish their designs. That is, after having cleaned the dishes of the lunch that was collaboratively prepared. It is a dynamic, often fast-paced environment, where the result of learning and working is seen all around the warehouse and in people`s optimistic attitude. According to the team, the goals of Habibi.Works are to:

Get active and creative, teach others, learn and do something meaningful

Create objects which improve your living conditions in the camp

Manufacture products and seek ways to generate money which could benefit the whole camp

Involve Greek citizens to improve their understanding of the situation

Raise awareness and make a political statement about refugees’ needs and demands

Activities

Habibi.Works is comprised of 7 workshops which cover a wide spectrum of activities:

Kitchen

The Habibi Kitchen is a community kitchen where people cook for and with each other whatever they desire. Being able to decide, even if it is just what to eat, is a way to support the people with self-determination, and considering the number of people that the activity brings, definitely a good step towards building a community.

Carpentry

During the first days of Habibi.Works, this was the main workshop activity, generating all the walls, shelves and tables which outfit the impressive 700 square meters place. Over time, novel ideas by the people become reality and contributed to the improvement of living conditions in the camp.

Screen Printing Atelier

Handwritten on the back of a t-shirt is “CRonaldo7”. On its front, the face of a girl. The Screen Printing Atelier uses creatively a number of materials in order to provide a market of sorts. It presents the creativity of the people involved to the world, through the communion of locals and several artists living in the Camp.

The Metal Workshop

Having been just set up, three refugees are focusing their efforts to create a weightlifting machine, which ought to be the first of many more promising projects.

The Creative Atelier

In the creative space of Habibi.Works one may find sewing machines, equipment for jewellery and painting and many other materials that offer the possibility to create items that are both useful and beautiful.

Habibi.Studios

Radio, music and recording workshops form part of this area of Habibi.Works. One of the young men in the Camp is a professional opera singer, others are gifted musicians. Music sessions have been set up in the studio of Habibi.Works. Another outstanding project is the Radio Workshop, where people from three different Camps in the Epirus region will meet to get their voices heard and raise awareness on their situation.

The Media Lab

Experts and beginners are both welcome. Whether it is about coding, basic computer knowledge, generating fancy artefacts with the laser cutter or learning how to use a 3D-printer – there are plenty of reasons to get excited.

Engaging local society

From the beginning the Habibi.Works team strived to incorporate the people from the camp into the organisational structure so that their work might be continued after their departure.

Local initiatives and individuals are getting involved since it provides a more accessible platform for people to come together. Despite the ephemeral nature of the team’s involvement, Habibi.Works aims at becoming something more than just aid by involving of people from the nearby capital of the region, Ioannina and its big student community. An important step for the integration of the refugees and the mutual understanding and appreciation.

In this context, P2P Lab and Habibi.Works have joined forces with the aim to manufacture an open source house. Following recent events, it has become more evident than ever that housing is one of the most important issues faced by the refugees. This project attempts to provide a more viable and permanent solution by utilising shared information on the designs of a house, the available equipment of the Habibi.Works and the refugees themselves.

Support Habibi.Works

Ultimately, the Habibi.Works experience in Katsikas adds to the raising of awareness on the impossible situation refugees find themselves all over Europe and illustrates how people contribute to its amelioration through collaborative projects.

Feel free to make your contribution and become part of this innovative project. If you want to join the effort, contact them, donate funds or tools.