#minuelust

ma ei saa hingata

kõik valutab samas ei tunne ma mitte midagi

ja olenemata tundmuse puudusest on mul ikka valus olen ma ikka äärest ääreni kurb elab mu sees see valus üksindus

mis ei suuda ei suuda ei suuuuuuu-daaaaaaaa rohkem alla neelata õnnelikuna näivaid inimesi rahulolust pakatavaid blogipostitusi inimesi kellel on sõpru kellel on See Eriline Teine kellel on võimalus kedagi kallistada kes saab kellegi kaissu magama heita kes tunneb, et ta on hoitud kes tunneb

ütlesin täna ühele tüdrukule et ma ei mäleta viimast korda kui ma kellessegi armunud olin ja hakkasin kahtlema kas üldse olen sest ma ei ole tükk aega midagi tundnud kerget rõõmu ehk millegi saavutamisest tööle jõudmisest ja seal käimisest sellest et mul on võimalik kogeda kultuuri enda ümber elamas ja sündimas aga jääda ise ikka tahaplaanile ma ei mäletan enam tundeid ma isegi nutan praegu masinlikult mu tunded on ratsionaalsed mida see isegi tähendab ja umbes homme jõuab see hetk kus ma ei usu et ma kunagi üldse midagi tundnud olen

peale selle tuima tundmatu valu peale nende üksilduselainete need on seal nii kaua olnud need on seal kogu aeg olnud keegi pole kunagi siin olnud ikka ainult mina ainult mina ja need paar korda mil ma olen uskunud muud on lained hiljem lihtsalt tugevamaks jõulisemaks raevukamaks muutnud üksildusetormiks

peaaegu nagu kirgede torm aga ainus kirglik tunne on viha ja jälestus ja pettumus enese vastu sest kelle teise süü see ikka on et kedagi ei ole et kedagi ei tule et keegi ei jää

nii ma räuskangi teid eemale minge minge juba sest ma ei saa ma ei jaksa enam endale lubada veel üht tormileajavat valeuskumust et keegi tuli on ja jääb siukest asja pole

ma ei suuda enam välja kannatada kõrvalt vaadata kulisside taga olla vaikselt ja maitsekalt taanduda kui on intiimne hetk kui ma pole see aga keegi mu lähedalt on ikka keegi teine on sest see uuesti ja uuestilootus põletab pärast iga luhtumist aina valusamalt aina haletsusväärsemalt võtku juba kass peaks ammu aru saama aga vaata lolli ikka veel ehib ennast ja evib unistusi ja lootust nii mannetu nii halearmetu

vastupidiselt mõningatele arvamustele, ka minu enda omadele, olen ma tegelikult, nagu välja tuleb, ikkagi väga sotsiaalne inimene. mul on vaja enda lähedale või ümbrusesse inimesi. mul on vaja kellegagi rääkida. niisama ja sügavuti. mul on vaja kellegagi aega veeta ning seda pigem regulaarselt kui erandlikult. aga elu on toonud mind kohta, kus see vajadus ei ole rahuldatud.

kõik hakkas allamäge minema siis, kui ma ühikasse kolisin. (mis iseenesest ja teistel põhjustel oli ainuõige ja hea samm.) kuna ma jätkuvalt arvan, et ma ilmselt ei suudaks püsivalt elada kellegi teisega koos 17-l ruutmeetril, siis üürin ma tervet tuba. seega elan ma oma toas üksi. mööda koridori kõnnivad inimesed, sammud lähevad mu uksest mööda nii päeval kui öösel. anonüümsed sammud. inimesed, keda ma küll võin, aga ei pruugi tunda. vahel harva ka mõne äratuntavama tuttava hääled. ja mina istun, üksi, kuulan muusikat või vaatan sarja. üksi.

kodust välja kolimisega tuleb aga kaasa ka see, et su ümber ei sebi koguaeg väikevend, ei toimeta ema. mis ühest küljest on hea, sest noor inimene vajab privaatsust, aga samas... kui sa oled 20 aastat niimoodi elanud, et keegi sellises läheduses ikkagi elab, siis on imelik küll. ja natuke veel üksikum.

kolmas aspekt on muidugi suhtest lahku minek samal ajal üksi kolimisega. ning kuigi ma olen erinevaid väikeseid teemasid vahepeal teinud ja kogenud, siis miski neist pole ühel või teisel põhjusel püsima jäänud. ikka lähen ma üksi magama ja ärkan üksi ja “kannatan ma üksi sinu uhiuued ehad / kui ka hing ei andesta andestavad kehad”. voodis meritähte teha on muidugi vaimustav ja suvel ei hakka palav ja talvel saab kõik tekid enda peale võtta ja mul on umbes 9 patja mis kõik paljunevad tõenäoliselt, seega need saab ka kõik endale pillowfortiks ümber ja kaissu ehitada, aga. aga. see pole see.

seega peamiselt viimasest tingituna, aga ka korrelatsioonis mitme muu asjaga, on mul välja kujunenud eepilisi mõõtmeid omandanud lähedusevajadus. üks neist mõjutavatest teguritest on näiteks see, et mul hetkel aktiivselt puudub parim sõbranna. on need, kellega ma räägin üht või teist. kui kokku juhtub, siis jutustab natuke. vahepeal feissbuugeldab. aga keegi, kellele ma võin pooletunnise etteteatamisega sisse sadada või kellele helistada keset ööd, kui mul on tunne, et ma ei saa enam hingata, või kes viitsiks kuulata kõiki mu paranoiasid ja ettekujutlusi ja muud pläma, mida mu suust tuleb ikka suhteliselt suurtes kogustes, või kes vahel minuga linnas veini jooks ja itsitaks või või või... (tegelt olen ma ajaloolistel põhjustel sõbrannanduses suhteliselt kogenematu, seega äkki ma olen kogu kontseptist valesti aru saanud) või kedagi, kes oleks kogu aeg seal. vaimselt. isegi kui füüsiliselt ei ole. kelle peale ma tean, et ma saan toetuda. ja selle puudumise töttu on ühtlasi välja kujunenud ka vaimne lähedusvajadus. vanasti ma kuidagi sain hästi hakkama üksi, kuressaare-aegadel. aga ma olen ennast vist selle sotsiaalne olemisega ära rikkunud ja nüüd on võõrutusnähud. sest mul on tunne, et kui ma kellegagi rääkida ei saa, järjepidevalt, siis ma ei saa maailmast aru. või kui saan, siis usun, et valesti või moondunult. et mu reaalsustaju vajab kedagi, kes kinnitaks või lükkaks ümber. paranoia.

aga lisaks vaimsele on muidugi ka füüsiline lähedusvajadus. need kaks muidugi komplementeerivad üksteist ja muudavad üksteist tugevamaks, nagu nõiaring. et tahaks tegelt ainult selliseid lihtsaid asju. nagu vahepeal kellegi kaisus magada. et keegi natuke silitaks ja teeks pai. tunda, et keegi on seal. kallistada ja kõrvuti istuda. inimlik puudutus, noh. mis pole absoluutselt seotud lihalike himudega.

(sealjuures on mul tunne, et ma hakkan taasneitsistuma, sest mingid seksi ja kogemustega seotud teemad tekitavad mus üha enam tunde, et ma olen selles valdkonnas totaalselt ebapädev ja ei tohiks üldse sõna võtta. ja tekivad mõtted, et miks üldse inimesed seda teevad. nii tüütu. ja natuke nagu bleh ka. paneb õlgu väristama. et hakkab tagasi kasvama see printsessikoorik, igikeltsakiht mu füüsilise läheduse jagamise temaatika ümber. seesama, millest ma aastaid ja aastaid välja rabelesin, enne kui lõpuks asja sai. sellest jääminekust olin ma nii röömus. ja nüüd mul on tunne, et on jälle hallad maas.)

rääkida ma veel inimestega kohati suudan, aga mitte kõigiga. sest valus on. ja pettumus on. aga vähemalt - suudan rääkida. küll keskmisest pealiskaudsemalt, aga siiski. füüsilise lähedusega nii hästi pole. ma olen märganud, et viimaste nädalate jooksul olen ma hakanud vältima näiteks kallistusi, sest need põhjustavad mulle ebamugavust. eriti, kui inimene on hea kallistaja. eriti, kui on mingid tunded või nende alged. ma pigem ei ja tõmbun ära ja... derp. sest mul on tunne, et ma pole neid ära teeninud. ning et ma ei tohi ei tohi nendesse sisse vajuda, sest ma ei pruugi seda inimest enam tahta lahti lasta. ja kuna mul enamasti ei ole neid kallistusvõimalusi, siis ma pigem väldin neid väheseidki, et maitset suhu ei tekiks, mis hilisema puudumise valguses valutama võiks hakata.

nõnda need lood ongi. ma olen kaotanud oma normaalsetest elufunktsioonidest nii paljud. ma olen kaotanud nii palju inimesi oma ümbert. ma olen kaotanud nii palju tükk endast, mis on jäänud erinevate inimeste sisse. kadunud sõpradesse, luhtunud teemadesse, ära nullitud inimestesse... ma üldse ei tunne oma elu ära enam. vaid mõni üksik, üksik konstant. ja ükski neist ei ole see kalju, mille najale toetuda või mis võiks kaugusest terendada.

keegi ei kontrolli, millal sa magama lähed keegi ei kontrolli, millal ärkad keegi ei tea, mitu tassi kohvi sa jood keegi ei tea, mitu võileiba kohvi kõrvale söömata jätad keegi ei tea, mitu korda päevas sa riideid vahetad või seda, et sa ärkasid ja läksid magama, täpselt samad riided seljas keegi ei näe, et sa pole viitsinud kolm päeva pesemas käia keegi ei näe, kui halvasti su juuksed täna hoiavad keegi ei näe kasvavaid karvu ei tea, et sa nutad ei tea, et su kylmkapis pole nädal aega toitu olnud ei näe, kuis kõik riided on toaseinte ääres hunnikuis justkui sa üritaksid ennast maailmast veel ühe kihiga isoleerida

nii lihtne. ja kõik libisebki tasakesi käest

üks likvideerimata hunnik korraga üks võtmata jäänud dušš korraga üks kammimata soeng korraga üks söögita päev korraga üks kofeiiniuputus korraga

ma olen ikka nii rõvedalt äärmusest äärmusesse. kuldne kesktee ei ole mu sõnavaras.

seda rääkis ema mulle juba lapsena, nii poolnaljatledes, et ma olen kas kõik või mitte midagi. ühest äärmusest teise. ei midagi vahepealset. pluss üks või miinus üks. toona ma veel ei mõistnud, et see ongi nii, päriselt. ja see saab mu elu kujundama.

nüüd on keerulisem. sest kuigi mõnedes asjades see äärmuslikkus ei loe, siis teistes mängib see mulle endale nii väga vastu.

ma võin riietuses olla kas eepiliselt üle-võlli-ülespuhutud või suhteliselt tagasihoidlik ja mittemidagiütlev.

aga suhetes ei saa seda positsiooni võtta. ei ole nii, et ma kas toetun 100% või 0%. või isegi sealsed lähiäärmused. no ei toimi nii. ma ei saa hakkama, kui ma oma mõtteid ja muljeid kellegagi ei jaga ja üksi poolhullunult hambaid kiristan, sest KES ütleb mulle, et mu nägemus sotsialiseerumisest on õige ja loetud signaalid koherentsed? proovisin seda mõned nädalad tagasi. ei tööta. aga samas ei saa ka nii, et sa iga väikest asja ja mõtet ja tunnet jagad kellegagi. kellelgi ei ole piisavalt aega ja tahtmist niimoodi olla. aga kuldne kesktee tuleb ainult korraks. kui pendel ühest äärmusest teise liikudes vahepeal nullist möödub.

magasin sujuvalt hingedepäeva maha. kyynla panin alles peale keskööd.

tegelt ei maganud, olin terve päeva Eerikakodus ja vaatasin venda. pärast jäin veel sööma ja chillima ja siis tõmbas emme veel jõululaupäeval (sic!) avatud 3l punaveini ka välja, mis tal pool aastat seisis, kui ma saksas olin, ning me tegime sellele ka lõpuks päkad silma.

kui ma hakkasin eelviimase bussiga koju minema, ütles paul emmele “aga anna talle veel veini, et ta veel ei läheks koju!!” me naersime. venna oli täna isegi üsna rahulik laps.

muidugi läksin ma Pirogovi. jutlesin veidi sealsete inimestega ja sain klaasi halba vahuveini. aga siis kiskus ära.

baari kõndides vaatasin kaubamaja ülemist rõdu ja mõtlesin, et mulle meeldib kõrgel olla. ma kardan kõrgust, aga mulle meeldivad vaated. ja ühtäkki ma teleporteerusin oma mõtteis mustamäele, sellele pooetilisimale rõdule vist mu registris. mõnigi kord olen seal olles mõelnud, et mis tunne oleks see, kui tunned enda all tuult, aga tead, et see kohe kohe lõppeb. mind vist ei tohi enam rõdudele lasta... äkki ükskord ei suuda huvile vastu panna.

ja siis ma Pirogovis millegi öeldu peale meenutasin “ma sulle lilli ei saanud ju ometi tuua, aga ma töin kohvi”-lugu, mis paiskas mind mitte otseselt sellenimelisse musta auku, aga kuhugi selle lähedale. rõveüksik on täna.

Heliriba2: Tove Lo - Habits (Stay High) - Hippie Sabotage Remix

mängime mängu. mitte et “seks minuga on nagu x, sest q” vaid et “minu suhete peamine probleem on y” y=kõik on 13-aastased y=minu yksindus y=ajagraafikud y=mina ise

Uued Inimsusevastaste kaartide kysimused, amIright?

“Can’t go home alone again / need someone to numb the pain You’re gone and I gotta stay / high, all the time.”