areneva sotsiofoobi pihtimused
vastupidiselt mĂ”ningatele arvamustele, ka minu enda omadele, olen ma tegelikult, nagu vĂ€lja tuleb, ikkagi vĂ€ga sotsiaalne inimene. mul on vaja enda lĂ€hedale vĂ”i ĂŒmbrusesse inimesi. mul on vaja kellegagi rÀÀkida. niisama ja sĂŒgavuti. mul on vaja kellegagi aega veeta ning seda pigem regulaarselt kui erandlikult. aga elu on toonud mind kohta, kus see vajadus ei ole rahuldatud.
kĂ”ik hakkas allamĂ€ge minema siis, kui ma ĂŒhikasse kolisin. (mis iseenesest ja teistel pĂ”hjustel oli ainuĂ”ige ja hea samm.) kuna ma jĂ€tkuvalt arvan, et ma ilmselt ei suudaks pĂŒsivalt elada kellegi teisega koos 17-l ruutmeetril, siis ĂŒĂŒrin ma tervet tuba. seega elan ma oma toas ĂŒksi. mööda koridori kĂ”nnivad inimesed, sammud lĂ€hevad mu uksest mööda nii pĂ€eval kui öösel. anonĂŒĂŒmsed sammud. inimesed, keda ma kĂŒll vĂ”in, aga ei pruugi tunda. vahel harva ka mĂ”ne Ă€ratuntavama tuttava hÀÀled. ja mina istun, ĂŒksi, kuulan muusikat vĂ”i vaatan sarja. ĂŒksi.
kodust vĂ€lja kolimisega tuleb aga kaasa ka see, et su ĂŒmber ei sebi koguaeg vĂ€ikevend, ei toimeta ema. mis ĂŒhest kĂŒljest on hea, sest noor inimene vajab privaatsust, aga samas... kui sa oled 20 aastat niimoodi elanud, et keegi sellises lĂ€heduses ikkagi elab, siis on imelik kĂŒll. ja natuke veel ĂŒksikum.
kolmas aspekt on muidugi suhtest lahku minek samal ajal ĂŒksi kolimisega. ning kuigi ma olen erinevaid vĂ€ikeseid teemasid vahepeal teinud ja kogenud, siis miski neist pole ĂŒhel vĂ”i teisel pĂ”hjusel pĂŒsima jÀÀnud. ikka lĂ€hen ma ĂŒksi magama ja Ă€rkan ĂŒksi ja âkannatan ma ĂŒksi sinu uhiuued ehad / kui ka hing ei andesta andestavad kehadâ. voodis meritĂ€hte teha on muidugi vaimustav ja suvel ei hakka palav ja talvel saab kĂ”ik tekid enda peale vĂ”tta ja mul on umbes 9 patja mis kĂ”ik paljunevad tĂ”enĂ€oliselt, seega need saab ka kĂ”ik endale pillowfortiks ĂŒmber ja kaissu ehitada, aga. aga. see pole see.
seega peamiselt viimasest tingituna, aga ka korrelatsioonis mitme muu asjaga, on mul vĂ€lja kujunenud eepilisi mÔÔtmeid omandanud lĂ€hedusevajadus. ĂŒks neist mĂ”jutavatest teguritest on nĂ€iteks see, et mul hetkel aktiivselt puudub parim sĂ”branna. on need, kellega ma rÀÀgin ĂŒht vĂ”i teist. kui kokku juhtub, siis jutustab natuke. vahepeal feissbuugeldab. aga keegi, kellele ma vĂ”in pooletunnise etteteatamisega sisse sadada vĂ”i kellele helistada keset ööd, kui mul on tunne, et ma ei saa enam hingata, vĂ”i kes viitsiks kuulata kĂ”iki mu paranoiasid ja ettekujutlusi ja muud plĂ€ma, mida mu suust tuleb ikka suhteliselt suurtes kogustes, vĂ”i kes vahel minuga linnas veini jooks ja itsitaks vĂ”i vĂ”i vĂ”i... (tegelt olen ma ajaloolistel pĂ”hjustel sĂ”brannanduses suhteliselt kogenematu, seega Ă€kki ma olen kogu kontseptist valesti aru saanud) vĂ”i kedagi, kes oleks kogu aeg seal. vaimselt. isegi kui fĂŒĂŒsiliselt ei ole. kelle peale ma tean, et ma saan toetuda. ja selle puudumise töttu on ĂŒhtlasi vĂ€lja kujunenud ka vaimne lĂ€hedusvajadus. vanasti ma kuidagi sain hĂ€sti hakkama ĂŒksi, kuressaare-aegadel. aga ma olen ennast vist selle sotsiaalne olemisega Ă€ra rikkunud ja nĂŒĂŒd on vÔÔrutusnĂ€hud. sest mul on tunne, et kui ma kellegagi rÀÀkida ei saa, jĂ€rjepidevalt, siis ma ei saa maailmast aru. vĂ”i kui saan, siis usun, et valesti vĂ”i moondunult. et mu reaalsustaju vajab kedagi, kes kinnitaks vĂ”i lĂŒkkaks ĂŒmber. paranoia.
aga lisaks vaimsele on muidugi ka fĂŒĂŒsiline lĂ€hedusvajadus. need kaks muidugi komplementeerivad ĂŒksteist ja muudavad ĂŒksteist tugevamaks, nagu nĂ”iaring. et tahaks tegelt ainult selliseid lihtsaid asju. nagu vahepeal kellegi kaisus magada. et keegi natuke silitaks ja teeks pai. tunda, et keegi on seal. kallistada ja kĂ”rvuti istuda. inimlik puudutus, noh. mis pole absoluutselt seotud lihalike himudega.
(sealjuures on mul tunne, et ma hakkan taasneitsistuma, sest mingid seksi ja kogemustega seotud teemad tekitavad mus ĂŒha enam tunde, et ma olen selles valdkonnas totaalselt ebapĂ€dev ja ei tohiks ĂŒldse sĂ”na vĂ”tta. ja tekivad mĂ”tted, et miks ĂŒldse inimesed seda teevad. nii tĂŒĂŒtu. ja natuke nagu bleh ka. paneb Ă”lgu vĂ€ristama. et hakkab tagasi kasvama see printsessikoorik, igikeltsakiht mu fĂŒĂŒsilise lĂ€heduse jagamise temaatika ĂŒmber. seesama, millest ma aastaid ja aastaid vĂ€lja rabelesin, enne kui lĂ”puks asja sai. sellest jÀÀminekust olin ma nii röömus. ja nĂŒĂŒd mul on tunne, et on jĂ€lle hallad maas.)
rÀÀkida ma veel inimestega kohati suudan, aga mitte kĂ”igiga. sest valus on. ja pettumus on. aga vĂ€hemalt - suudan rÀÀkida. kĂŒll keskmisest pealiskaudsemalt, aga siiski. fĂŒĂŒsilise lĂ€hedusega nii hĂ€sti pole. ma olen mĂ€rganud, et viimaste nĂ€dalate jooksul olen ma hakanud vĂ€ltima nĂ€iteks kallistusi, sest need pĂ”hjustavad mulle ebamugavust. eriti, kui inimene on hea kallistaja. eriti, kui on mingid tunded vĂ”i nende alged. ma pigem ei ja tĂ”mbun Ă€ra ja... derp. sest mul on tunne, et ma pole neid Ă€ra teeninud. ning et ma ei tohi ei tohi nendesse sisse vajuda, sest ma ei pruugi seda inimest enam tahta lahti lasta. ja kuna mul enamasti ei ole neid kallistusvĂ”imalusi, siis ma pigem vĂ€ldin neid vĂ€heseidki, et maitset suhu ei tekiks, mis hilisema puudumise valguses valutama vĂ”iks hakata.
nĂ”nda need lood ongi. ma olen kaotanud oma normaalsetest elufunktsioonidest nii paljud. ma olen kaotanud nii palju inimesi oma ĂŒmbert. ma olen kaotanud nii palju tĂŒkk endast, mis on jÀÀnud erinevate inimeste sisse. kadunud sĂ”pradesse, luhtunud teemadesse, Ă€ra nullitud inimestesse... ma ĂŒldse ei tunne oma elu Ă€ra enam. vaid mĂ”ni ĂŒksik, ĂŒksik konstant. ja ĂŒkski neist ei ole see kalju, mille najale toetuda vĂ”i mis vĂ”iks kaugusest terendada.
seega ma tunnengi ennast hĂ€sti ĂŒksikuna. saades aru, et inimesi vĂ”ib mu ĂŒmber kĂŒll olla, aga mitte piisavalt. et noh, keegi ei ole piisavalt lĂ€hedal. et ma suudaks vĂ”i tahaks ennast avada. vĂ”i julgeks. istun ĂŒksi oma peas, kannikesesinisel melanhooliamĂ€el, ja mĂ”tlen, et miks peakski keegi siia tulla tahtma. miks peaks siia ronima? mida mul ometi vĂ”ib vastu pakkuda olla... ja vastust ei ole.