sel katkisel reedehommikul
mul on tunne, et kõik lihtsalt on seal, ehitamas suhteid, mis midagi tähendavad, ja üritades teha oma parimat. käies tööl või otsides tööd. või õppides ülikoolis. tegeledes aktiivselt seltsieluga. võttes vastutust. olles olemas oma sõprade ja pere jaoks. nad kõik ehitavad suhteid, mis midagi tähendavad, kellegagi, kes neile midagi tähendab. nad loovad oma ellu tähendust. nad loovad ja hoiavad ja kasvatavad. ja kuigi see ei ole just muinasjuttude materjal, siis see on päriselu ja kõik on oma tasasel moel õnnelikud.
ma saan aru, et enese maailmale vastandamine on kohutavalt lapsik manööver ja et tegelikult ei ole kellelgi kerge ja et nii mitmed mu sõpradest ei mahu rohkem kui paari kategooria alla ja kõik on tegelikult palju palju laiem kui see üks pisardushoog, mis lõppeb rohkema või vähema aja pärast nagunii, kas ma siis usun seda või ei, aga.
mina istun siin, keset saksamaad, keset päeva voodis ja nutan. sest ühes sarjas suri üks tegelane. ja see sari on minuga olnud viimased kaheksa aastat. ma mäletan mitmeid kordi, kui ma olen selle üle nutnud. ja kui ma olen seda sarja vaadates nutnud ühtlasi sarja ja oma elus toimuvate asjade üle. aga päeva lõpus sa alati teadsid, et nemad tulevad sellest välja. et see pole troonide mäng (mida siis veel populaarkultuuris ei eksisteerinudki) ning nad jäävad ellu ja tulevad sellest välja, isegi kui su lemmikpeategelane on pool viimast hooaega olnud koos mingi teise naisega. nemad saavad hakkama. ja see andis seda hädasti vajaminevat lohutust neil hetkedel, kui su parim sõbranna suudles sinu kiindumust, keda sina polnud kunagi julgenud suudelda, või kui sa said aru, et sa oled kõigist rongidest maha jäänud ning teadsid, et see jääb sind tõenäoliselt veel kauaks kummitama (ning jäigi) või kui kõik oli lihtsalt valesti, isegi kui pealtnäha oli okei. aga nüüd ei olnud päeva lõpus kõik okei. päeva lõpus oli mu lemmiktegelane surnud ja sellega ka mu lemmikpaar. ja see lihtsalt avas väravad ju absoluutselt kõigele, mille üle ma oma elus nutta tahan, aga mida ma hoian tavaliselt suurtes kastides, kaane peal telliskivid, et elada saaks.
eestis ka, aga eriti siin olles või praeguses eluetapis vaatan ma enda ümber ringi. ja näen, iga päevaga üha selgemalt, kuidas ma lihtsalt ei sobi. kuidas ma ei kõlba siin maailmas elama, sest ma olen üle kere tehtud mugavusest ja mul pole mitte mingeid reaalseid oskusi, et päris maailmas või tööturul (kohutav sõna, paneb mind tahtmatult tõmblema) hakkama saada. sest ma ei oska ning ma olen liiga laisk et õppida oskama. liiga mugavustsoon. ja ma tunnen, kuidas iga mööduva päevaga siin pean ma minema tagasi eestisse ning tahes või tahtmata ma rebenen sealt mugavuse emaüsast välja. mugavuse ja ettemääratud tee ja piisavate materiaalsete vahendite ja tubli tüdruk olemise emaüsast välja. ja see hirmutab mind surmani.
mul pole aimugi, mida edasi teha. kas jääda korpi edasi või tulla ära. kas jääda ülikooli edasi või jätta baka pooleli. kui jätta baka pooleli, siis kuhu ma elama lähen ja kuidas ma selle eest maksan. kui mitte jätta pooleli, siis kuidas ma selle ära suudan lõpetada ning kui, siis mis ma edasi teen. vaevalt erialast tööd. vaevalt magister, sest miks ma peaks tegema veel otsa magistri erialal, millega ma vist väga nagunii rahul ei ole. kui koolis käimine tekitab mus niigi selliseid probleeme. ja kui mitte seda, siis mis edasi? tööle? aga kuhu. kellena. töökogemust pole, oskusi ka mitte. võibolla kutsekasse? aga mida õppima? miks üldse õppima. töötaks, teeniks raha. korjaks piisavalt kokku, et sõita oma sõpradele külla, keda nüüd on varsti juba üle maailma ja mitte ainult euroopa. sest ma tunnen, kuidas see reisipisik, mis on seal olnud juba aastaid ja aastaid, üha enam tuure kogub. ja ma kardan seda natuke, sest reisimine nõuab raha. ja raha mul ei ole ja ma ei tea, kust seda ka tulema peaks. ja paljudes riikides, kuhu ma minna tahan, on elu ilmselt kallim, kui ma harjunud olen või milleks mul raha on. ja kui ma reisida ei saa, siis ma olen hinges nii kurb ja ma tean, et see tõmbab mind sellesse samasse allakäiguspiraali, mis mul nii paljude asjade kohta on. mul on ühes ja samas kehas ränduri ja väikekodanlase hinged ja need on ju lihtsalt karjuvalt vastuolulised. ma ise tõmban ennast sajasse suunda korraga. ja see kõik on mingi personaalne teema. aga ma pole jäämägi keset tühja ookeani.
mida ütleb mu pere? ema? isa? nad on olnud senini kohutavalt toetavad, savijalgadel minule. aga see ei saa ju lõputult kesta, ometi. lõpuks pean ma ka suureks kasvama. omadega hakkama saama. see lõik jääb lühikeseks, kuigi oleks rohkem arutusmaterjali.
ja muidugi suhted. sellest võiks lausa romaani kirjutada. kui ma peale episoodi lõppu näoraamatusse läksin, siis tundusid kõik kohad täis olevat pilte õnnelikest inimestest. ja mitte võõrastest, mõnedki neist lõid kodule päris lähedale. nad kõik teevad suhteid, tähenduslikke. ja üritavad teha oma parima. anda oma parima. ja siis olen mina, kes ma... ajan vahel natuke pöörast ja flirtivat juttu, inimestega, kes juba on mulle lähedal ning kellele sellise jutu ajamine on ohutu, sest ma olen 2000km maarjamaast eemal ning ma tean, et sellest ei saa otseselt midagi tulla. siin olen ma täiesti suutmatu kellegagi flirtima. ma käisin eile peol ning laulsin iseendale enne pidu “jumal kaitseb vennaskonda” (”täna meil on aega, meil on raha / meil on tüdrukud ja pind / täna kui ma olen purjus, ma ei karda / kindlalt suudlen sind”) ja olin valmis endale munad kasvatama ja ise esimese liigutuse tegema. aga kogu see vaimustav õhuloss vajus kokku ja ma andsin nii mitu korda õhtu jooksul alla ning lõpuks ma olin nii kurb ja väsinud, et hakkasin omaette eesti keeles mingeid asju pobisema (mis on muidugi meeletult seksikas) ning lasin olematu duelli võita saksa tüdrukul, kes on väga touchy-feely ning kellel oli ühtlasi ka sünnipäev. kuidas ma oleksingi saanud, eksole. ning isegi kui ma oskaks flirtida ning see osutuks edukaks ja midagi tuleks, siis kes see erasmusel olles ikka pikaajalisi ja tähendusrikkaid suhteid loob? seega panen tühja, põhimõtteliselt ju.
aga eestisse tagasitulek? hirmutab mind juba praegu. sest mingid valikud ja raudselt mingid inimesed tahavad, et ma teeks otsuseid asjade kohta ja ma pole üleüldse suuteline mitte mingeid otsuseid tegema. ma ei taha üksi olla. kuigi mulle meeldib endaga aega veeta, siis ma olen ikkagi juba piisavalt sotsiaalne loom, et ma vajan enda ümber suhteid. ja ma ei taha romantilises mõttes üksi olla. aga ma ei tea, kas ma tahan ka kellegagi koos olla. kas ma tahan olla suhtes või milleski kergemas (mis lõppude lõpuks kunagi kerge ei saa olema). ma tean seda, et mul on füüsilised vajadused. ma tahan tunda ennast tahetuna. ma tahan kellegagi füüsilisi rõõme jagada. ning võibolla rohkemgi kui seda, tahan ma kellegi lähedal olla, kaisus olla, kallistatud saada. aga see eeldab juba vähemalt mingit liiki kiindumust ja kiindumus muudab asjad alati keeruliseks. aga ma ei tea, kas ma tahan suhet. millegi ülesehitamist. koos pingutamist. investeerimist. sest kuigi mu rakud on praeguseks juba vist teinud mu keha normaalolekuks selle füüsilise läheduse puudumise valu, mida ma üle kõige tahaks leevendada ja ehitada endale kodusadam, siis ometi, ometi on mul tunne, et ma jään millestki ilma, kui ma pesastun. inimestest, lugudest, armidest. see oli tunne, mis sundis mind (lisaks muule) lahku minema mu eelmisest suhtest üle aasta tagasi ja kuigi väikekodanlane minus tahab rõvedalt pesastuda, siis hipinärakas ja kirjanik karjub, et ma jään ilma. lugudest. kui ma paardun. ja nendevaheline konflikt ajab hulluks.
ĂĽldse ei alusta teemaga, et kui suhe, siis kellega.
seega täna istun ma keset saksamaad, oma valges toas, valges voodis ja priviligeeritud elus ning olen natuke tükkideks. ma korjan nad uuesti kokku, panen kastidesse ja kastidele telliskivid peale, et ma elada saaks. ilmselt ma vähemalt üritan hüpata tagasi hobuse selga ning vähemalt proovida kellegagi flirtida. hiljemalt mõne aja pärast olen ma jälle sotsiaalselt presenteeritav. aga see kõik, millest ma kirjutasin, on ikka veel seal.
TL/DR: eidehala. eksistentsiaalkriis.
