#eidehala

hängid ja rabeled ja toimetad kyll. on isegi okei, on isegi tore. aga nii kui korraks maha istud ja enda ymber ringi vaatad, siis löppeb see konstantne enese mötete körvale juhtimine ära. ja sa saad aru, et tegelikult ongi see köik yks möttetu oravratas.

su töö on 11 tundi istumist. ei mingit “esteetilist rahuldust” vöi “ilu loomist” vöi yhtegi neist asjadest, mida sa inimestele kokku valetad, et kasvöi yritada ise oma eluga leppida. sa lihtsalt kraamid ja toimetad ja lood korda tehislikus universumis. lood objekte, mis hävinevad vaid möne tunni möödudes kellegi kinkepaberit rebiva käe all.

sa kolid tuppa, mis on enam-vähem ylekasvanud riidekapi suurune. ja hakkad selle eest yyri maksma ja sul pole aimugi, miline su majanduslik seis hakkab välja nägema.

sa hakkad elama linnas, mis on nii suur, et see pärsib sotsialiseerumist. kus sa tegelikult eriti kedagi ei tea. kus nii paljud kohad ja bussid ja tänavanurgad meenutavad sulle järjekordseid läbikukkumisi. toredaid hetki, millel sa lasid lihtsalt minna, ilma vöitluseta. töenäoliselt ei oska sa siiani vöidelda. lamad maas kägaras ka siis, kui yhtki hoopi ei tule.

oled kogu aeg nii väsinud, et isegi vabadel päevadel ei jaksa sa inimene olla. ei jaksa kodust väljuda ka mitte heade asjade puhul, rääkimata halbadest.

sa lihtsalt lebad voodis ja mötled, kuidas isegi väikesed röömud elus sulle pettumust valmistavad. löppude-löpuks.

vein! vein päästab päeva, eksole? sa avad suure pudeli veini, lootuses, et möni lonks sellest teeb su hingele piisavalt pai, et sa suudaksid töusta ja minna ja elada. vein osutub räigeks peediks.

köigil su söpradel on kas elud vöi hobid vöi tähelepanuväärsed teised pooled vöi hariduspyyd vöi paremad töökohad. sina lihtsalt jätad särava ja hakkama saava mulje, kui sa ykskord päriselt kodust välja jöuad, sest oled tunde planeerinud oma riietust.

löplikult ei ole sul vöimalik kellegagi oma maailma jagada. mitte kauem kui hetkeks.

seks on ka möttetu. vöid seda oma peas yle haipida, aga löpuks on see ikka mingi röve lihahimu, räpasus millest sa ei oska ennast puhtaks pesta vöi paar pyydlikku aga ebarahuldavat tonksu, mis panevad sind oma antiklimaatilisusega mötlema, et kuidas me inimkonnana ikka veel pole leiutanud pädevamat paljunemisvahendit. pealegi on selle kolme möttetu puusanöksu taga nii palju potentsiaalseid ohte ja ma ei räägi siinkohal isegi mitte sotsiaalsetest stigmadest, kui sul on tunne, et sa oled vist köigiga maganud, sest sa mingi hetk korraks tundsid teie vahel lähedust ja lootsid seda ilma riieteta kinni püüda.

niisiis sa istud voodis. pea täies riides välja minema. sa pidid liikuma hakkama viis tundi tagasi. kaheksa tundi tagasi. selle asemel sa lebad. ja jood sedasama sitta veini, iga lonksuga proovides selle maitset unustada. lebad ja ei lähe sotsialiseeruma, ei lähe perega kohtuma, ei lähe poodi toitu ostma. ei tee ühtegi neist potentsiaalselt kasulikest asjadest, mis sind vöibolla sellest august välja tiriksid. sest sa tead, et niipea, kui sa uuesti maha istud ja mötlema hakkad, on kogu see eksistentsiaalne kriis tagasi.

ja kuigi sa tead, et paarisuhe on alati rohkem probleem kui lahendus nendele, vähemalt pikemas perspektiivis, siis sa ikkagi istud ja igatsed.

syytan su korteris köik tuled et saaksid leida oma armastuse pühin pörandad vötan tolmu klopin väljas vaibad ja ise aevastan kui hull tsih tsih tösi tösi nii on vaja teha

pirnitan lambid puutan riided pesen nõud ja aknad et tuleks sisse valgus et sa saaksid leida oma armastuse

et ta näeks sind ilma asjakuhilateta et te teel teineteiseni ei kukuks

justnimelt "teie" sest oma südames olen jõudnud veendumusele et mind sa ei vali

Päevad lähevad peremehe juurde öötöö läheb tondi tuluks Pikemad päevad lähevad sulase juurde Aga sina ei tule enam minu juurde ei tule enam kui palju aega ka kuluks

ma ei saa hingata

kõik valutab samas ei tunne ma mitte midagi

ja olenemata tundmuse puudusest on mul ikka valus olen ma ikka äärest ääreni kurb elab mu sees see valus üksindus

mis ei suuda ei suuda ei suuuuuuu-daaaaaaaa rohkem alla neelata õnnelikuna näivaid inimesi rahulolust pakatavaid blogipostitusi inimesi kellel on sõpru kellel on See Eriline Teine kellel on võimalus kedagi kallistada kes saab kellegi kaissu magama heita kes tunneb, et ta on hoitud kes tunneb

ütlesin täna ühele tüdrukule et ma ei mäleta viimast korda kui ma kellessegi armunud olin ja hakkasin kahtlema kas üldse olen sest ma ei ole tükk aega midagi tundnud kerget rõõmu ehk millegi saavutamisest tööle jõudmisest ja seal käimisest sellest et mul on võimalik kogeda kultuuri enda ümber elamas ja sündimas aga jääda ise ikka tahaplaanile ma ei mäletan enam tundeid ma isegi nutan praegu masinlikult mu tunded on ratsionaalsed mida see isegi tähendab ja umbes homme jõuab see hetk kus ma ei usu et ma kunagi üldse midagi tundnud olen

peale selle tuima tundmatu valu peale nende üksilduselainete need on seal nii kaua olnud need on seal kogu aeg olnud keegi pole kunagi siin olnud ikka ainult mina ainult mina ja need paar korda mil ma olen uskunud muud on lained hiljem lihtsalt tugevamaks jõulisemaks raevukamaks muutnud üksildusetormiks

peaaegu nagu kirgede torm aga ainus kirglik tunne on viha ja jälestus ja pettumus enese vastu sest kelle teise süü see ikka on et kedagi ei ole et kedagi ei tule et keegi ei jää

nii ma räuskangi teid eemale minge minge juba sest ma ei saa ma ei jaksa enam endale lubada veel üht tormileajavat valeuskumust et keegi tuli on ja jääb siukest asja pole

ma ei suuda enam välja kannatada kõrvalt vaadata kulisside taga olla vaikselt ja maitsekalt taanduda kui on intiimne hetk kui ma pole see aga keegi mu lähedalt on ikka keegi teine on sest see uuesti ja uuestilootus põletab pärast iga luhtumist aina valusamalt aina haletsusväärsemalt võtku juba kass peaks ammu aru saama aga vaata lolli ikka veel ehib ennast ja evib unistusi ja lootust nii mannetu nii halearmetu

vastupidiselt mõningatele arvamustele, ka minu enda omadele, olen ma tegelikult, nagu välja tuleb, ikkagi väga sotsiaalne inimene. mul on vaja enda lähedale või ümbrusesse inimesi. mul on vaja kellegagi rääkida. niisama ja sügavuti. mul on vaja kellegagi aega veeta ning seda pigem regulaarselt kui erandlikult. aga elu on toonud mind kohta, kus see vajadus ei ole rahuldatud.

kõik hakkas allamäge minema siis, kui ma ühikasse kolisin. (mis iseenesest ja teistel põhjustel oli ainuõige ja hea samm.) kuna ma jätkuvalt arvan, et ma ilmselt ei suudaks püsivalt elada kellegi teisega koos 17-l ruutmeetril, siis üürin ma tervet tuba. seega elan ma oma toas üksi. mööda koridori kõnnivad inimesed, sammud lähevad mu uksest mööda nii päeval kui öösel. anonüümsed sammud. inimesed, keda ma küll võin, aga ei pruugi tunda. vahel harva ka mõne äratuntavama tuttava hääled. ja mina istun, üksi, kuulan muusikat või vaatan sarja. üksi.

kodust välja kolimisega tuleb aga kaasa ka see, et su ümber ei sebi koguaeg väikevend, ei toimeta ema. mis ühest küljest on hea, sest noor inimene vajab privaatsust, aga samas... kui sa oled 20 aastat niimoodi elanud, et keegi sellises läheduses ikkagi elab, siis on imelik küll. ja natuke veel üksikum.

kolmas aspekt on muidugi suhtest lahku minek samal ajal üksi kolimisega. ning kuigi ma olen erinevaid väikeseid teemasid vahepeal teinud ja kogenud, siis miski neist pole ühel või teisel põhjusel püsima jäänud. ikka lähen ma üksi magama ja ärkan üksi ja “kannatan ma üksi sinu uhiuued ehad / kui ka hing ei andesta andestavad kehad”. voodis meritähte teha on muidugi vaimustav ja suvel ei hakka palav ja talvel saab kõik tekid enda peale võtta ja mul on umbes 9 patja mis kõik paljunevad tõenäoliselt, seega need saab ka kõik endale pillowfortiks ümber ja kaissu ehitada, aga. aga. see pole see.

seega peamiselt viimasest tingituna, aga ka korrelatsioonis mitme muu asjaga, on mul välja kujunenud eepilisi mõõtmeid omandanud lähedusevajadus. üks neist mõjutavatest teguritest on näiteks see, et mul hetkel aktiivselt puudub parim sõbranna. on need, kellega ma räägin üht või teist. kui kokku juhtub, siis jutustab natuke. vahepeal feissbuugeldab. aga keegi, kellele ma võin pooletunnise etteteatamisega sisse sadada või kellele helistada keset ööd, kui mul on tunne, et ma ei saa enam hingata, või kes viitsiks kuulata kõiki mu paranoiasid ja ettekujutlusi ja muud pläma, mida mu suust tuleb ikka suhteliselt suurtes kogustes, või kes vahel minuga linnas veini jooks ja itsitaks või või või... (tegelt olen ma ajaloolistel põhjustel sõbrannanduses suhteliselt kogenematu, seega äkki ma olen kogu kontseptist valesti aru saanud) või kedagi, kes oleks kogu aeg seal. vaimselt. isegi kui füüsiliselt ei ole. kelle peale ma tean, et ma saan toetuda. ja selle puudumise töttu on ühtlasi välja kujunenud ka vaimne lähedusvajadus. vanasti ma kuidagi sain hästi hakkama üksi, kuressaare-aegadel. aga ma olen ennast vist selle sotsiaalne olemisega ära rikkunud ja nüüd on võõrutusnähud. sest mul on tunne, et kui ma kellegagi rääkida ei saa, järjepidevalt, siis ma ei saa maailmast aru. või kui saan, siis usun, et valesti või moondunult. et mu reaalsustaju vajab kedagi, kes kinnitaks või lükkaks ümber. paranoia.

aga lisaks vaimsele on muidugi ka füüsiline lähedusvajadus. need kaks muidugi komplementeerivad üksteist ja muudavad üksteist tugevamaks, nagu nõiaring. et tahaks tegelt ainult selliseid lihtsaid asju. nagu vahepeal kellegi kaisus magada. et keegi natuke silitaks ja teeks pai. tunda, et keegi on seal. kallistada ja kõrvuti istuda. inimlik puudutus, noh. mis pole absoluutselt seotud lihalike himudega.

(sealjuures on mul tunne, et ma hakkan taasneitsistuma, sest mingid seksi ja kogemustega seotud teemad tekitavad mus üha enam tunde, et ma olen selles valdkonnas totaalselt ebapädev ja ei tohiks üldse sõna võtta. ja tekivad mõtted, et miks üldse inimesed seda teevad. nii tüütu. ja natuke nagu bleh ka. paneb õlgu väristama. et hakkab tagasi kasvama see printsessikoorik, igikeltsakiht mu füüsilise läheduse jagamise temaatika ümber. seesama, millest ma aastaid ja aastaid välja rabelesin, enne kui lõpuks asja sai. sellest jääminekust olin ma nii röömus. ja nüüd mul on tunne, et on jälle hallad maas.)

rääkida ma veel inimestega kohati suudan, aga mitte kõigiga. sest valus on. ja pettumus on. aga vähemalt - suudan rääkida. küll keskmisest pealiskaudsemalt, aga siiski. füüsilise lähedusega nii hästi pole. ma olen märganud, et viimaste nädalate jooksul olen ma hakanud vältima näiteks kallistusi, sest need põhjustavad mulle ebamugavust. eriti, kui inimene on hea kallistaja. eriti, kui on mingid tunded või nende alged. ma pigem ei ja tõmbun ära ja... derp. sest mul on tunne, et ma pole neid ära teeninud. ning et ma ei tohi ei tohi nendesse sisse vajuda, sest ma ei pruugi seda inimest enam tahta lahti lasta. ja kuna mul enamasti ei ole neid kallistusvõimalusi, siis ma pigem väldin neid väheseidki, et maitset suhu ei tekiks, mis hilisema puudumise valguses valutama võiks hakata.

nõnda need lood ongi. ma olen kaotanud oma normaalsetest elufunktsioonidest nii paljud. ma olen kaotanud nii palju inimesi oma ümbert. ma olen kaotanud nii palju tükk endast, mis on jäänud erinevate inimeste sisse. kadunud sõpradesse, luhtunud teemadesse, ära nullitud inimestesse... ma üldse ei tunne oma elu ära enam. vaid mõni üksik, üksik konstant. ja ükski neist ei ole see kalju, mille najale toetuda või mis võiks kaugusest terendada.

keegi ei kontrolli, millal sa magama lähed keegi ei kontrolli, millal ärkad keegi ei tea, mitu tassi kohvi sa jood keegi ei tea, mitu võileiba kohvi kõrvale söömata jätad keegi ei tea, mitu korda päevas sa riideid vahetad või seda, et sa ärkasid ja läksid magama, täpselt samad riided seljas keegi ei näe, et sa pole viitsinud kolm päeva pesemas käia keegi ei näe, kui halvasti su juuksed täna hoiavad keegi ei näe kasvavaid karvu ei tea, et sa nutad ei tea, et su kylmkapis pole nädal aega toitu olnud ei näe, kuis kõik riided on toaseinte ääres hunnikuis justkui sa üritaksid ennast maailmast veel ühe kihiga isoleerida

nii lihtne. ja kõik libisebki tasakesi käest

üks likvideerimata hunnik korraga üks võtmata jäänud dušš korraga üks kammimata soeng korraga üks söögita päev korraga üks kofeiiniuputus korraga

ma olen ikka nii rõvedalt äärmusest äärmusesse. kuldne kesktee ei ole mu sõnavaras.

seda rääkis ema mulle juba lapsena, nii poolnaljatledes, et ma olen kas kõik või mitte midagi. ühest äärmusest teise. ei midagi vahepealset. pluss üks või miinus üks. toona ma veel ei mõistnud, et see ongi nii, päriselt. ja see saab mu elu kujundama.

nüüd on keerulisem. sest kuigi mõnedes asjades see äärmuslikkus ei loe, siis teistes mängib see mulle endale nii väga vastu.

ma võin riietuses olla kas eepiliselt üle-võlli-ülespuhutud või suhteliselt tagasihoidlik ja mittemidagiütlev.

aga suhetes ei saa seda positsiooni võtta. ei ole nii, et ma kas toetun 100% või 0%. või isegi sealsed lähiäärmused. no ei toimi nii. ma ei saa hakkama, kui ma oma mõtteid ja muljeid kellegagi ei jaga ja üksi poolhullunult hambaid kiristan, sest KES ütleb mulle, et mu nägemus sotsialiseerumisest on õige ja loetud signaalid koherentsed? proovisin seda mõned nädalad tagasi. ei tööta. aga samas ei saa ka nii, et sa iga väikest asja ja mõtet ja tunnet jagad kellegagi. kellelgi ei ole piisavalt aega ja tahtmist niimoodi olla. aga kuldne kesktee tuleb ainult korraks. kui pendel ühest äärmusest teise liikudes vahepeal nullist möödub.