#masendav

Tee, mis sinu juurde viib, seda mööda ma käind. Kõik oma varanduse lasin tuulde, aeg mööda on läind. Ma annaks ikka veel kõik, et jõuda selle tee lõppu. Kuid saatuse tahtel, sinust kuulnud ei ole ma, ei kippu ega kõppu. Ma kõndisin mööda seda teed nii heas kui halvas. kui päike oli seniidis või paistis hilisöine taevas. Tagasi ei hoidnud mind mitte miski. Isegi kui see kõik, mind katki kisti. Kuid üks hetk, ma ära väsisin. Otse keset teed, ma pikali viskasin. Teel lebades ma valjult välja karjusin. Üleelatud koormusest, endamisi naersin. Ja nii ma seal lamasin, üksinda maas. Olin kaotanud lootuse olukorras taas. Mu kõrval roheles imeilus laas. Kas see ongi minu unelmate oaas? Oma silmad sulgesin. Kustusid lootuse tuledki Enam ei kajanud minus valed. Minust üle lendasid haned. Silmi avades ma võõrast isikut märkasin, ja taaskord uus lootus minus tärkas siis. Ta vaatas mind oma heledate silmadega, Nende ilu võis võrrelda universumi supernovadega. Ta sammus metsa äärde, vaadates mu poole. Tahtsin anda kõik, langeda tema hoolde. Ingel kutsuvalt minu poole oma sõrmega  viipas Süda, mis varem väsinud, otsekoheselt erksalt hüppas. Ma püsti tõusin ning ta poole kõndisin Temale otsa vaadates, käest kinni talt haarasin. Ta käed olid ime pehmed, justkui siid. Edaspidi temast sai minu truu giid. Ta juhtis mind mu teelt kõrvale, võõrale metsarajale. Viis mind eelnevalt kurnanult teelt ära, kaugele eemale Ta näitas mulle uut teed, mis viis seitsmendasse taevasse. Ta puges mulle südamesse, mis oli varem suletud laekasse. Ta oli kaunim mu jaoks siin maailmas. Teist see sugust ei ole olemas siin ilmas. Ta oli mu jaoks see õige ja ainus. Üks kirjeldamatu tunne oli mul temaga rinnus. Nõnda ta läks, ootamatult ja äkki. Endast järele ei jätnud ta ühtegi märki. Pisarates nüüd seisan ja vaatan su hauakivi. Inimestest su ümber on moodustunud rivi. Kolm peotäit mulda ja head teed sulle soovin. Ennast ometigi tugevana näidata proovin. Kuid siis ma murdun ja su kõrvale heidan. Oma tundeid ma rohkem, enam ei peida. Kõik lahkuvad, kuid mina ikka pisarais mullal istun. Mu süda lõhestund, tuhandeks tükkideks on kistud. Lahkunud mu juurest ta, kes mind paradiisi viis. Üksinda edasi pean minema ma nüüd siis.

PS: kuulan seda: http://www.youtube.com/watch?v=blrEVPRlipo

Carmen.