KOHTUMINE SURMAGA
“Viimased read, hüvastijätud lähedastega, tänud, vabandused, andestamised . . . ja siis ma kukun. Kukun igavikku. Ma tunnen, kuidas mu keha kantakse trummipõrina saatel eemal kirstu. Aga see enam ei häiri mind. Minu sees on vaid sügav tühjus ja rahu. Ükski maine mure enam ei vaeva. Järele on jäänud vaid pimedus. Ma jään ootele. Uudishimuga ootan, mis minust edasi nüüd saab. Continue reading…














