KOHTUMINE SURMAGA
âViimased read, hĂŒvastijĂ€tud lĂ€hedastega, tĂ€nud, vabandused, andestamised . . . ja siis ma kukun. Kukun igavikku. Ma tunnen, kuidas mu keha kantakse trummipĂ”rina saatel eemal kirstu. Aga see enam ei hĂ€iri mind. Minu sees on vaid sĂŒgav tĂŒhjus ja rahu. Ăkski maine mure enam ei vaeva. JĂ€rele on jÀÀnud vaid pimedus. Ma jÀÀn ootele. Uudishimuga ootan, mis minust edasi nĂŒĂŒd saab. Continue readingâŠ






