#kuritegu

Kadri Tooming, kasutusosakonna asejuhataja

***

Rahvusarhiivi kogudesse kuuluvatest 1917. aastast varasematest arhivaalidest moodustavad märkimisväärselt suure osa erineva astme kohtute materjalid. Käesoleval aastal möödub 125 aastat 1889. a. justiitsreformist Balti kubermangudes, mistõttu on põhjust kohtumaterjale ja eriti just 1889. aasta reformi järgsete kohtute materjale veidi rohkem tähtsustada ja tutvustada.

Rahvusarhiivi Liivi tänava majas Tartus on kuni oktoobrini võimalik vaadata näitust „Seisuslikult õigusemõistmiselt riiklikule – 1889. a justiitsreform“. Näitusele valitud dokumendid tutvustavad ümberkorraldusi siinses õigussüsteemis, aga ka kohtute töö sisu. Välja on pandud kohtutoimikuid erinevatest kohtuastmetest. Näituse eesmärk on anda aimu, millised kohtud ja millistel alustel 19. sajandi lõpust tsaaririigi lõpuni tegutsesid ning milliseid huvitavaid ja ilmekaid dokumente võib kohtumaterjalidest leida mitte ainult kuritegevuse, vaid ka olme ja mentaliteedi kohta veidi laiemalt.

Mõned huvitavamad või omal ajal rohket tähelepanu pälvinud kohtulood toome teieni ka Rahvusarhiivi ajaveebis.

Esimeseks oleme valinud ühe üsna sünge mõrvaloo. Aga nagu hea krimisari ei köida mitte vägivallaga, vaid kuriteoga seotud detailide ja inimsuhetega, mida sarja kangelane(sed) nauditava nutikusega vaataja ette toob(vad), on ka kohtutoimikud põnevad inimeste mõttemaailma ning olme ja argielu üksikasjade, aga ka kriminalistika saavutuste avajana. Tänu 1889. a. reformiga ametisse pandud kohtu-uurijatele sisaldavad kohtutoimikud põhjalikke tunnistajate ülekuulamise protokolle, sündmuspaikade kirjeldusi, mõnikord ka jooniseid ning üldse rohkem „kõrvalisi“ olmedetaile.

Kuritöö ja eeluurimine

1910. aasta 19, novembri varahommikul kella kolme ajal kutsuti politseipristav Vene (Nikolski) ja Apteegi (Apteekri) tänava nurgal asuvasse Tallinna posti-telegraafikontorisse (täna asub Vene ja Apteegi nurgal hotell Telegraaf), kust oli leitud ühe sealse töötaja, postikäskjala Mihkel Maripuu (43) noahaavadega surnukeha.

Maripuu oli käskjalana teenistuses olnud alates 1. juulist 1905 ning saanud 20 rbl palka kuus ja elamiseks kroonukorteri postkontori maja keldrikorrusel. Maripuu oli abielus, temaga koos elas tema naine Adele Maripuu (53), kes leidis teenistust pesunaisena.

Kuriteost oligi teada andnud Adele, kelle sõnade järgi oli mees olnud juba õhtul koju tulles veidi võtnud, aga läinud siis õhtul 11 paiku veel välja paberosse ostma. Naine kartnud mehe kojutulekut, võtnud peidukohast kaasa 6000 rbl ja läinud kolmanda korruse trepimademele, kust pidi olema näha, kui mees koju tuleb. Mees oli purjus peaga korduvalt ähvardanud, et võtab raha ja läheb tema juurest ära. Naine mõelnud, et läheb tuppa alles siis kui mees on koju tulnud ja magama jäänud. Siis hakanud aga külm ja postkontori kantseleisse sooja minnes jäänud ta seal tukkuma.

Kella kolme paiku öösel ärganud üles ja tänavale olukorda üle vaatama minnes nägi, et nende toa aknast tuleb paksu suitsu. Ukse kirvega maha löönud, hakkas kõigepealt tuld kustutama. Ahju ees põlesid ajalehed ja kirstust välja võetud riided. Asjad olid laiali loobitud, osa puruks lõigatud. Kohale tulnud valvur Timofeejevile ja teisele käskjalale Müllermannile ütles naine, et juhtunud ei ole midagi, kõigest tukid ahjus. Enda seletuste kohaselt ei tahtnud ta, et postkontori ülem sellest teada saab. Alles siis kui tuli kustutatud, näinud meest põrandal lamamas ja saanud aru, et surnud.

Mõrvaööle järgnenud päeval joonistas kohtu-uurija asendiplaanile üles selle osa posti-telegraafikontori keldrikorrusest, kus asus tuba kust laip oli leitud. Plaanile on märgitud toast leitud vereplekkide asukoht, ümberkaudsed toad, hoone sissepääsud, aknad, trepid, veekraani asukoht. Saame teada, et hoones oli olemas vesikäimla. EAA,105.1.9465, l. 5p

Osa asitõendeid saadeti keemilis-mikroskoopilisse analüüsi. 29. novembril 1910 on Eestimaa kubermangu arstiosakonna farmatseut pidanud välja selgitama, kas Mihkel Maripuu nimesildiga uksevõtmel olevad kolm tumedat täppi on vereplekid. Selleks lahustas famatseut võtmel oleva aine toatemperatuurile jahutatud keedetud vees ja viis läbi kolm erinevat katset. Neist ühe katse käigus näiteks tilgutas ta mõned tilgad saadud lahust katseklaasile ja aurutas lahusest vee välja, lisas seejärel 0,2%-list joodilahust ja kanget äädikhapet. Vere olemasolu korral moodustunuks ükskõik kui vanade vereplekkide korral mikroskoobiga nähtavad hematiini (hemoglobiini rauda sisaldav osis) kristallid. Katsete tulemusena tegi farmatseut kindlaks, et võtmel vereplekke ei olnud. EAA.105.1.9465, l. 149

Eeluurimise käigus sai Adelest peamine kahtlusalune. Ülekuulatud tunnistajad teadsid rääkida, et Maripuud ei olnud hästi läbi saanud ja olid korduvalt üksteise peale kaevanud. Mihkel seepärast, et naine ei andnud talle kunagi raha kui ta küsis, Adele sellepärast, et Mihkel tahtis raha selleks, et restoranis juua ja noori tüdrukuid lõbustada, kellega teda tänavatel ringi jalutamas oli nähtud. Kokku kuulati eeluurimise ajal üle 20 tunnistajat, paljud neist mitu korda. Lahkarvamusi abikaasade vahel tunnistas ka Mihkli vend, kuigi tema arust olid abikaasad üldiselt hästi läbi saanud.

Tapetu venna, Hans Maripu (40) ülekuulamine Tallinna ringkonnakohtu tähtsamate asjade kohtu-uurija poolt 10. novembril 1910. Hans oli Kehtna vallas kirjas, aga elas juba pikemat aega Tallinnas. Hansu sõnul elanud tema vend Mihkel ja tolle naine Adele muidu rahumeelselt, aga naisele ei meeldinud, et mees jõi. Mihkel olevat korra isegi öelnud, et naine on nii kitsi, et ei talu kui raha viinale kulutatakse. Venna arvates aga ei olevat Mihkel üldse palju joonud, olnud väga rahulik ja vaikne, ainult kui natuke viina võttis, siis armastas laulda ja pasunat puhuda, oli olnud sõjaväeorkestris. Adele sõnutsi oli Mihkel teda joobnuna ka löönud, aga Hans ei olnud seda ise näinud. EAA,105-1-9465, l. 100

Pihkva kubermangu Krasnogorodski (Kraasna) linnast pärit Tallinna posti-telegraafi kontori valvuri Fedor Timofeejevi (27) kuulas kohtu-uurija üle 20. novembril 1910. Timofeejev elas samal keldrikorrusel kui Maripuud. Oli 19. novembri ööl magama jäänud kell 1, uni oli rahutu, sest pidi juba hommikul kella viie ajal hakkama kontori ahjusid kütma. Varsti aga ärkas selle peale, et Mihkel Maripuu tuli lauldes koju ja läks oma tuppa. Ei saanud aru, kas Maripuu oli üksi või kas ta pidi tuppa pääsemiseks ukse võtmega avama. Mõne aja pärast kuulis läbi une mingeid hääli, aga ei saanud aru, kas keegi kukkus või keegi lõi kedagi. Pidas hääli tavapäraseks, sest Mihkel jõi tihti. Umbes kahe paiku vaatas kella ja siis juba oli ka tunda, et kuskil põles midagi, sest suitsu tungis ukse alt tuppa. Siis läks Timofeejev Maripuude ukse taha vaatama, mis toimub. Seal nägi Adele Maripuud ja küsis, mis neil põleb, aga Adele patsutanud teda seljale ja öelnud, et ei midagi, see suits tuleb ahjust. Timofeejev olnud mures, aga ei julgenud üksi võõrasse tuppa minna, läks oma tuppa tagasi ja äratas seinale kolkides naabertoas magava valvur Šagraevi. Siis hakkas juba suitsu vähemaks jääma. Umbes poole tunni pärast oli koridoris jälle liikumist, siis oli kohal politseipristav. EAA,105.1.9465, l. 37

Tapmises kahtlustatava Adele Maripu ülekuulamisprotokoll 27. novembrist 1910. Ülekuulamisel on viibinud Tallinna ringkonnakohtu prokurör, tähtsamate asjade kohtu-uurija ja eesti keele tõlk Johann Larka. Adele on sündinud Tallinnas, aga mehe järgi Kehtna valda sisse kirjutatud. Haridust tal polnud. Lapsi ka mitte. Vara oli sularahas ja väärtpaberites kokku 5000 rbl. Mehe ettekavatsetud tapmises ta ennast süüdi ei tunnistanud. Aga ülekuulamise ajal oli äkki palunud, et prokurör ja tõlk läheksid toast välja ja siis nelja silma all pakkunud kohtu-uurijale algul 1000 rbl ja seejärel 2000 rbl „oma elusaatuse kergendamise eest“. EAA.105.1.9465, l. 144

Kohtuistung

Kuigi eeluurimine ei kestnud nii kaua, toimus kohtuistung siiski peaaegu aasta hiljem, 7. oktoobril 1911. Kohtuistungitel toimunu ei ole arhiividokumentides enam nii hästi kajastatud. Toimikutest leiab istungi protokolli, süüdistusakti ja kohtuotsuse, aga sinna ei ole jõudnud näiteks prokuröri süüdistuskõne ega advokaatide kaitsekõned. Seda tühimikku aitab täita ajakirjandus, kuna istungid olid suulised ja üldjuhul avalikud.

Ajalehes „Päevaleht“ ilmusid kohtuteated eraldi rubriigis pealkirjaga „Kohtukoda“. Seal kajastati nii ringkonnakohtutes kui rahukohtunike juures läbivaatamisel olnud kohtuasju.

1911. a. 7. ja 8. oktoobri ajalehtedest saame teada, et Adele oli tüse ja tugev naisterahvas ning välimuselt võinuks teda pidada ka 70-aastaseks. Istungil püüdnud ta oma nägu varjata, vastanud teravalt, iseteadvalt ja väljakutsuvalt. Rahvast oli istungil rohkem kui tavapäraselt, kõik huvilised ei mahtunudki ära. Oli nii kohtuametnikke, advokaate, üliõpilasi kui muidu huvilisi. Istung oli väga pikk, ainuüksi süüdistusakti ettelugemine kestis tund aega. Seejärel kuulati üle tunnistajad ja siis eksperdid. Õhtul 11 paiku langetas kohus otsuse. Siinkohal saame aga pöörduda tagasi kohtutoimiku juurde.

Kohtuotsuse järgi mõisteti Adele Maripuu äkilises meeles oma mehe tapmise eest kõigi õiguste kaotamisega neljaks aastaks vangi. Aga süütuks kuriteo ettekavatsetuses, oma mehe raha röövimises ja postkontori kui riigiasutuse mahapõletamise kavatsuses. Teve päeva vältav kohtuistung, 20 tunnistajat ja kaks advokaati (Gavril Poska ja Nikolai Vassiljev) ei olnud isegi mõrvasüüdistuste puhul tavaline. Võrreldes Adele Maripule määratud karistust sellega, mis oleks oleks olnud ette nähtud juhul kui naine oleks süüdi mõistetud ettekavatsetud tapmises ja hoone süütamises, saab asi selgeks – Vene impeeriumi nuhtlusseadustiku järgi loeti lähisugulase või ka tööandja ja tolle pereliikmete ettekavatsetud tapmine väga rängaks kuriteoks. Selles süüdimõistetut oodanuks väljasaatmine tähtajatule sunnitööle kaevandustes.

Adele Maripu süüdistusakt, mis loeti ette 7. oktoobril 1911 toimunud kohtuistungil. EAA.105.1.9465, l. 5

Kohtuistungi protokoll 7. oktoobrist 1911. EAA.105.1.9465, l. 76

Kohtuotsus 7. oktoobrist 1911. EAA.105.1.9465, l. 87