Rahvusarhiivi ajaveeb

Liivi Uuet, arhivaar

Rahvusarhiivis ei säilitata Eesti laulupidudega otseselt seotud asutuste ja organisatsioonide fonde. Kuid laulupeod on olnud nii võimsad üritused, et nende kajastusi leiab ikka kusagilt. Allpool mõned dokumendid viiest laulupeost. Dokumendid on väga erinevad: valitsusasutuste aktidest karikatuurideni. Arhiivis leidub kõike! Kas ka kõige kohta, sõltub otsija teadmistest, visadusest ja mõnikord ka heast õnnest.

***

Esimene sõjajärgne laulupidu toimus 1946.aastal ja selle tehnilisteks ettevalmistamiseks (lauluväljaku ja laululava korrastamine sama aasta kevadel ja suvel) tehti tõesti suur töö. Aga premeeritutest olid järgmiseks laulupeoks arreteeritud Tuudur Vettik, Alfred Karindi ja Riho Päts, ametist tagandatud ja põlu all teisigi.

ERA.R-1.3.57.438-440

1950. aasta laulupidu toimus täielikult Stalini valvsa pilgu all. Eesti NSV 10.aastapäevaks avati Balti jaama lähistel suure juhi monument. Stalinil oli vist hea meel laululava kohalt vaadata ka hoogsat tantsu lava ees.

ERA.R-1585.1.8.76

ERA.R-1585.1.8.53

1955.aastal algas Eestis televisiooni ajastu. Esimene saade anti eetrisse 19.juunil. Tervitusega laulupeolistele esines selles Gustav Ernesaks. Järgmise päeva laulupeo reportaaž edastati vaid raadios, televisioonistuudios tegi päevast kokkuvõtte Valdo Pant.

ERA.1590.2.1.332-333

1960. aasta laulupeoks hakati valmistuma varakult: peolisi pidi vastu võtma uus laululava. Joonisel tutvustas seda ajakirja „Pilt ja Sõna“ lugejaile 1958.a. kunstnik Hugo Sepp.

Kuid ehitus kulges aeglaselt: veel 1959.aasta novembris tegi koorijuhtide segakoor proovi sellisel laval:

ERA.R-1585.1.8.112

1965. aasta laulupidu võõrustas kosmonauti ja rohkem külaliskoore kui varem. Aga siin laulupidu Heinz Valgu pilgu läbi: tema joonised ajakirjas „Nõukogude Naine“ tutvustavad kommunismi ehitava nõukogude naise parimaid omadusi: leidlikkust, sarmi ja oskust võita isegi loodusjõude.

ERAF.9508.1.197

Melanie Kaarma moejoonised ilmusid küll juba 1954. aastal raamatus „Tänapäeva kostüüme rahvarõivaste ainetel“, kuid neid trükiti korduvalt ka hiljem käsitööalmanahhides ja ajakirjades. Need kaunid pildid on ajatud.

Sven Lepa, arhivaar

***

Eestisse jõudis raudtee 1870. aastal, mil valmis Paldiskist üle Tallinna Tosnoni viiv Balti raudtee. 1877. aastal ametlikult avatud Tapa—Tartu haruliiniga sai ka Eesti suuruselt teine linn raudteevõrgustikku liidetud. Juba 1860ndate aastate teisel poolel arutati võimaluse üle Tartu ühendamisest Liivimaa kubermangu pealinna Riiaga, see plaan realiseerus aga paar aastakümmet hiljem osana suuremast projektist.

Raudteeviadukt Tartus üle Riia tänava, 23.11.1889. Vältimaks tiheda liiklusega Riia tänava ristumist rööbastega, rajati siia raudteesild, milleks tuli tänavat umbes kilomeetri ulatuses süvendada. EAA.2073.1.4.48

Strateegilistel kaalutlustel oli Vene Sõjaministeerium huvitatud Pihkva-Riia raudteeühenduse rajamisest ning sinna otsustati kaasata ka haruliin Valgast Tartusse. Ehitustöödega alustati mais 1886 ning need olid jagatud kolme jaoskonna – Pihkva, Riia ja Tartu – vahel. Raudteehooned ehitati põhiliselt tüüpprojektide järgi ning nad võivad seetõttu väljavahetmiseni sarnastena tunduda. Võrreldes Balti raudteega, mis valmis eraalgatuslikult, oli Pihkva-Riia raudtee riiklik. Eestisse jäid rajatavast raudteest Tartu-Valga vaheline liin ning suur osa Valga-Pihkva trassist. Raudtee erinevad osad valmisid tööjaotusest hoolimata küllaltki suurte ajavahedega. 1887 aasta novembris liikus esimene rong Tartu ja Valga vahel, 1888. aasta septembris aga juba Tartust Riiga, 22.07.1889 avati raudtee pidulikult oma terves ulatuses.

Pihkva-Riia raudtee põhidepoo Valgas, 30.04.1890. Valgast sai raudteeliini suurim sõlm, mis hoogustas oluliselt linna kasvu. EAA.2073.1.4.16

Raudteeliini valmimist saatsid Tartu fotograafid Hugo Hoffers ja Peter Sohnwald. Raudteede pildistamine oli selleks ajaks kujunenud tavapäraseks ehitusega kaasnevaks nähtuseks. Fotografeerimist tellisid tavaliselt raudteed rajavad ettevõtted. Peale lihtsa soovi oma suurettevõtmist jäädvustada oli sellel ka praktilisem eesmärk – fotod pidid igapäevastest ehitustöödest eemalviibivatele arhitektidele ja inseneridele näitama tööde edenemist ning hiljem näitustel väljapanduna aitama ettevõtetel uusi tellimusi muretseda.

Raudteesild üle Rauna jõe, 24.09.1887. Pihkva-Riia raudtee suurim sild. EAA.2073.1.4.24

Hoffersi ja Sohnwaldi 50-vaatelise fotoalbumi tekkelugu pole teada, kuid tõenäoliselt valmis ka see raudteeehitajate tellimusel. Rahvusarhiivi kogudes leiduvast kahest albumist kuulus üks varem Tartu magistraadi arhiivi. Sarnaseid ettevõtmisi on lähiümbrusest varasemast ajast teisigi teada. Nii pildistas 1861. aasta suvel Anton Rohrbach Peterburi-Varssavi raudtee ehitusel firma Gouin et Cie tellimusel raudsildu, seda ka liinile jäävas Läti osas. Samuti on teada Balti raudtee jäädvustamise projekte. Tallinna Linnamuuseumi Fotomuuseumis on hoiul Tallinna fotograaf Charles Borchardti fotoalbum 23 vaatega liini kõigist jaamadest, mille kinkisid kolleegid Balti Raudtee Seltsi president parun Alexander von der Pahlenile raudtee avamise puhul. 1870. aastal valmis ka album tuntud Moskva fotoateljee Scherer, Nabholz & Co. poolt, mille ühe eksemplari leiab Eesti Ajaloomuuseumi fotokogust. 1877. aastal käis aga Balti Raudtee Seltsi tellimusel tervet Balti raudteed koos vastvalminud Tapa-Tartu haruga pildistamas Tartu fotograaf Carl Schulz.

Raudteerööpad läbi Lasva soo, 15.06.1889. Vastseliina ja Võru vahelisele soisele alale teetammi rajamine kujunes raudteeehituse üheks töö- ja ajamahukamaks ettevõtmiseks. EAA.2073.1.4.10

Rohkem fotosid raudteeehitusest Rahvusarhiivi Flickri kontol.

Fotod on kaasatud ka Stanfordi ülikooli fotoprojekti Living with the Railroads.

- - -

Kasutatud kirjandus:

V. Gussarova, O. Karma, G. Lukin. Sada aastat Eesti raudteed. Tallinn: Eesti Raamat, 1970.

Küllo Arjakas. Eesti raudtee 140. Sissevaateid ajalukku. Tallinn: Eesti Raudtee, 2010.

Ulrich Pohlmann. Naturwunder und Territorium. Anmerkungen zur Landschaftsfotografie im 19. Jahrhundert. – Fotogeschichte, nr 120, lk 5-20.

Dainius Junevicius. Anton Rohrbach: Rediscovering a mid-19th Century Photographer of Railway Bridges. - Jubilee 30 Years ESHPh. Congress of Photography in Vienna. Koost. Anna Auer, Uwe Schögl. Salzburg 2008. Lk 110-125.

Tõnis Liibek. Fotograafiakultuur Eestis 1839—1895. Doktoritöö. TLÜ Kunstide Instituut. 2010.

Axel Frhr. v. Ungern-Sternberg. Schenkung an das Revaler Fotomuseum. – Nachrichtenblatt der baltischen Ritterschaften 1993, nr 3, lk 47.

Veebikeskkonna Saaga alajaotuses Estica pakub Rahvusarhiiv juurdepääsu neile Eesti ajaloo seisukohalt olulistele ning uurijatele huvipakkuvatele allikatele, mille originaale säilitatakse erinevates välisriikide arhiivides. Hiljuti lisandusid sinna Liivimaa 1630. aasta adramaarevisjoni materjalid, mille originaalid on hoiul Läti Riiklikus Ajalooarhiivis. Sellenädalases ajaveebipostituses tutvustab seda põnevat allikaliiki ajaloolane Ülle Tarkiainen.

***

Pärast Eestimaa ja Liivimaa üleminekut Rootsi võimu alla viidi kuninga käsul läbi maarevisjone, et saada ülevaadet Rootsiga liidetud alade maakasutuseolude ja omandisuhete kohta, millel oli oluline tähtsus võimalike kroonu tulude väljaselgitamiseks. Pärast relvarahulepingu sõlmimist 1629. aastal andis Liivimaa kindralkuberner Johan Skytte korralduse revisjoni läbiviimiseks, sest varasemad eri aegadel läbi viidud osalised revisjonid ei vastanud enam tegelikule olukorrale. Revisjoni teiseks eesmärgiks oli eri liiki adramaade (poola adramaa, saksa adramaa) suuruse väljaselgitamine ja adramaade ühtlustamine.

1630. aasta revisjon oli esimene, mis toimus rahu tingimustes ja hõlmas tervet Liivimaad. Selle läbiviimiseks loodi mitu komisjoni, kusjuures Liivimaa põhjaosaga oli seotud neist kaks. Godhard Welling, Magnus Wolfelt ja Nicolaus Langenberg teostasid revisjoni 1630. aasta septembris mitmetes Läti ala piirkondades ja ka Karksi, Viljandi, Tarvastu ja Helme linnuseläänis. Ülejäänud Põhja-Liivimaa osades töötasid samal ajal Valentin Trost ja Bartholtz Nyberus. Adramaade arv märgiti siiski üles vastavalt talupoegade ütlustele ja kuna eri poolel kasutati eri tüüpi adramaid, siis valitseb selles osas suur segadus. Osalt esitati kogutud materjal tabelite näol, kuid suurem osa on siiski kirja pandud pikema jooksva tekstina. Täpsuselt ja andmete rohkuselt ületas 1630. aasta revisjon kõik eelmised, kuid Rootsi halduse nõudeid ei suutnud selle tulemused siiski rahuldada. Revisjoni tähtsam eesmärk – adramaade ühtlustamine – jäi täitmata. Ka märgati materjalides palju vigu, mis puudutasid ratsateenistuse ja talupoegadelt kogutud statsiooni suurust. Kuigi revisjoniga pandi kirja ka talupoegade kohustused mõisa ees, ei olnud maksud arvestatud iga talu kohta eraldi, vaid mõisa kohta kokkuvõtlikult, sest statsioon koguti ja maksti enamasti mõisa kaudu. Vaatamata korduvatele nõudmistele ei saadetud revisjoniraamatuid Stockholmi Kammerkolleegiumile, vaid veel 1635. aastal oli hoiukohaks Tartu ja Riias oli olemas ainult kokkuvõte. Kaasajal säilitatakse neid Liivimaa asustus- ja agraarajaloo jaoks vägagi olulisi dokumente Läti Riiklikus Ajalooarhiivis.

Kalev Jaago, arhivaar

***

Arhiivi eripäraks on ammu unustatud inimesed, võõrad keeled ja loetamatud kirjaviisid. Samas, kui suudad ennast lugeda kaugesse aega ja hoomad möödunud aegade salakeelt, siis on väga põnev, hariv ja erutav. Nii juhtus ka antud juhul, kui kolleeg Lea Teedema otsustas tegelema hakata ammu seisma jäänud sabade liitmisega arhiivi senikorrastatud süsteemi. Ta leidis 55 kirja ja üksikuid kirjade vahelt väljapudenenud lisalehti. Kirjad on enamuses dateeritud vaid kuupäevaga ja kirjutatud XIX sajandi lõpus emalt tütrele. Tütre nimi on Sophie, aga ema on kirjad lõpetanud sõnaga Mama. Kirjad on saksa keeles, kuid kasutatakse ka venekeelseid sõnu ja prantsuskeelseid väljendeid. Kuna enamik kirju on kirjutatud Haapsalust, siis pöördus Lea minu poole ja koos selgitasime välja, et kirjutajaks oli Sinalepa mõisniku lesk Sophie Kursell (1820-1904). Kirjad saadeti Mogiljovis elavale Sophie Stackelbergile (1843-1914) ja kirjade oluline objekt oli naiste silmatera - laps ja lapselaps Otto Stackelberg.

Tulevane genealoog O. Stackelberg (1867-1947) oli ühe tähtsama baltisaksa aadlike genealoogilise käsiraamatu Eestimaa osade koostaja. Otto Stackelberg oli aastatel 1894-1896 Riisipere mõisate rentnik ja arvatavasti sealsete Stackelbergide arhiiviga (EAA.1862) koos see kirjahunnik Tartusse jõudiski, aga jäi seletamata asjaoludel siis Stackelbergide fondist välja. Vahest ei õnnestunud korrastajal seda hunnikut nõuetekohaselt kirjeldada ja nii see kogus kirju sattuski sabade riiulisse ootama makuleerimist või paremaid aegu. Nüüd on need paremad ajad saabunud.

Alljärgnevalt tõlkenäide ühest 125 aasta vanusest juunikuu kirjast:

Haapsalu 8.6.1889.

Minu kallis Sophie tänan Sind armsa kirja eest. Mõne päeva eest kirjutasin Sulle lühidalt Witas Rode plaanist Tartust Haapsallu tulla. Loodan, et saad selle kirja veel Mogiljovis kätte, seepärast adresseerin selle sinna, kuna Sa pole oma reisiplaane veel jaganud. Ma kirjutan peaasjalikult seepärast, et Ottol on vaid kolm vesti. Teised kõik on lühikesed ja kitsad. Peaksin nende asjus Riiga kirjutama või tood ise? Kahte uut oleks tal vaja. Sellistes asjades on ta tõesti abitu. Ma sõidaksin heal meelel Tartu, kui Sa sinna oled jõudnud, või Riiga. Tartust oleks vaja kaks topsi head aga kohalikku pumatit Heliotrope kui võimalik, üks pakk kirjapaberit liiliateta ja veel väiksemaid poognaid, kaks pakki ümbrikke veel sinna juurde, kergeid ümbrikke suuri ja piklikke mõlemat sorti kaks pakki, ühe sahtli postkaarte ja 2-3 pakikest korrespondentspaberit (neid on vaja äärtele kleepimiseks). Kui sõidad läbi Riia ja Sul on aega, siis küsi, kas sealt on saada aknavarje, kas neid saaks maalida tuschivärvidega ja need peaks olema küünralaiused ja natuke pikemad kui küünar või siis ka vaid küünrakõrgused. Raamid laseksin ma siin teha. Teata mulle ainult hind ja aadress, siis ma tellin endale. Kindraliproua Alexandroff üüris Salonis elamise. Teised pole veel välja ilmunud. Ilmad on kestvalt ilusad. Otto on veel Hiiumaal. Vaene Klaus (Ungern-Sternberg 1877-1934) on ikka väga haige. Tal on komplitseeritud haigus. Ta on väga viril ja jõuetuks tegevas palavikus ning isutu. Vaene, vaene laps! Vanemad on endast täitsa väljas. Ema on nagu vare. Jumal aidaku.

Armastusega Sind kallistav ema.

Kadri Tooming, kasutusosakonna asejuhataja

***

Rahvusarhiivi kogudesse kuuluvatest 1917. aastast varasematest arhivaalidest moodustavad märkimisväärselt suure osa erineva astme kohtute materjalid. Käesoleval aastal möödub 125 aastat 1889. a. justiitsreformist Balti kubermangudes, mistõttu on põhjust kohtumaterjale ja eriti just 1889. aasta reformi järgsete kohtute materjale veidi rohkem tähtsustada ja tutvustada.

Rahvusarhiivi Liivi tänava majas Tartus on kuni oktoobrini võimalik vaadata näitust „Seisuslikult õigusemõistmiselt riiklikule – 1889. a justiitsreform“. Näitusele valitud dokumendid tutvustavad ümberkorraldusi siinses õigussüsteemis, aga ka kohtute töö sisu. Välja on pandud kohtutoimikuid erinevatest kohtuastmetest. Näituse eesmärk on anda aimu, millised kohtud ja millistel alustel 19. sajandi lõpust tsaaririigi lõpuni tegutsesid ning milliseid huvitavaid ja ilmekaid dokumente võib kohtumaterjalidest leida mitte ainult kuritegevuse, vaid ka olme ja mentaliteedi kohta veidi laiemalt.

Mõned huvitavamad või omal ajal rohket tähelepanu pälvinud kohtulood toome teieni ka Rahvusarhiivi ajaveebis.

Esimeseks oleme valinud ühe üsna sünge mõrvaloo. Aga nagu hea krimisari ei köida mitte vägivallaga, vaid kuriteoga seotud detailide ja inimsuhetega, mida sarja kangelane(sed) nauditava nutikusega vaataja ette toob(vad), on ka kohtutoimikud põnevad inimeste mõttemaailma ning olme ja argielu üksikasjade, aga ka kriminalistika saavutuste avajana. Tänu 1889. a. reformiga ametisse pandud kohtu-uurijatele sisaldavad kohtutoimikud põhjalikke tunnistajate ülekuulamise protokolle, sündmuspaikade kirjeldusi, mõnikord ka jooniseid ning üldse rohkem „kõrvalisi“ olmedetaile.

Kuritöö ja eeluurimine

1910. aasta 19, novembri varahommikul kella kolme ajal kutsuti politseipristav Vene (Nikolski) ja Apteegi (Apteekri) tänava nurgal asuvasse Tallinna posti-telegraafikontorisse (täna asub Vene ja Apteegi nurgal hotell Telegraaf), kust oli leitud ühe sealse töötaja, postikäskjala Mihkel Maripuu (43) noahaavadega surnukeha.

Maripuu oli käskjalana teenistuses olnud alates 1. juulist 1905 ning saanud 20 rbl palka kuus ja elamiseks kroonukorteri postkontori maja keldrikorrusel. Maripuu oli abielus, temaga koos elas tema naine Adele Maripuu (53), kes leidis teenistust pesunaisena.

Kuriteost oligi teada andnud Adele, kelle sõnade järgi oli mees olnud juba õhtul koju tulles veidi võtnud, aga läinud siis õhtul 11 paiku veel välja paberosse ostma. Naine kartnud mehe kojutulekut, võtnud peidukohast kaasa 6000 rbl ja läinud kolmanda korruse trepimademele, kust pidi olema näha, kui mees koju tuleb. Mees oli purjus peaga korduvalt ähvardanud, et võtab raha ja läheb tema juurest ära. Naine mõelnud, et läheb tuppa alles siis kui mees on koju tulnud ja magama jäänud. Siis hakanud aga külm ja postkontori kantseleisse sooja minnes jäänud ta seal tukkuma.

Kella kolme paiku öösel ärganud üles ja tänavale olukorda üle vaatama minnes nägi, et nende toa aknast tuleb paksu suitsu. Ukse kirvega maha löönud, hakkas kõigepealt tuld kustutama. Ahju ees põlesid ajalehed ja kirstust välja võetud riided. Asjad olid laiali loobitud, osa puruks lõigatud. Kohale tulnud valvur Timofeejevile ja teisele käskjalale Müllermannile ütles naine, et juhtunud ei ole midagi, kõigest tukid ahjus. Enda seletuste kohaselt ei tahtnud ta, et postkontori ülem sellest teada saab. Alles siis kui tuli kustutatud, näinud meest põrandal lamamas ja saanud aru, et surnud.

Mõrvaööle järgnenud päeval joonistas kohtu-uurija asendiplaanile üles selle osa posti-telegraafikontori keldrikorrusest, kus asus tuba kust laip oli leitud. Plaanile on märgitud toast leitud vereplekkide asukoht, ümberkaudsed toad, hoone sissepääsud, aknad, trepid, veekraani asukoht. Saame teada, et hoones oli olemas vesikäimla. EAA,105.1.9465, l. 5p

Osa asitõendeid saadeti keemilis-mikroskoopilisse analüüsi. 29. novembril 1910 on Eestimaa kubermangu arstiosakonna farmatseut pidanud välja selgitama, kas Mihkel Maripuu nimesildiga uksevõtmel olevad kolm tumedat täppi on vereplekid. Selleks lahustas famatseut võtmel oleva aine toatemperatuurile jahutatud keedetud vees ja viis läbi kolm erinevat katset. Neist ühe katse käigus näiteks tilgutas ta mõned tilgad saadud lahust katseklaasile ja aurutas lahusest vee välja, lisas seejärel 0,2%-list joodilahust ja kanget äädikhapet. Vere olemasolu korral moodustunuks ükskõik kui vanade vereplekkide korral mikroskoobiga nähtavad hematiini (hemoglobiini rauda sisaldav osis) kristallid. Katsete tulemusena tegi farmatseut kindlaks, et võtmel vereplekke ei olnud. EAA.105.1.9465, l. 149

Eeluurimise käigus sai Adelest peamine kahtlusalune. Ülekuulatud tunnistajad teadsid rääkida, et Maripuud ei olnud hästi läbi saanud ja olid korduvalt üksteise peale kaevanud. Mihkel seepärast, et naine ei andnud talle kunagi raha kui ta küsis, Adele sellepärast, et Mihkel tahtis raha selleks, et restoranis juua ja noori tüdrukuid lõbustada, kellega teda tänavatel ringi jalutamas oli nähtud. Kokku kuulati eeluurimise ajal üle 20 tunnistajat, paljud neist mitu korda. Lahkarvamusi abikaasade vahel tunnistas ka Mihkli vend, kuigi tema arust olid abikaasad üldiselt hästi läbi saanud.

Tapetu venna, Hans Maripu (40) ülekuulamine Tallinna ringkonnakohtu tähtsamate asjade kohtu-uurija poolt 10. novembril 1910. Hans oli Kehtna vallas kirjas, aga elas juba pikemat aega Tallinnas. Hansu sõnul elanud tema vend Mihkel ja tolle naine Adele muidu rahumeelselt, aga naisele ei meeldinud, et mees jõi. Mihkel olevat korra isegi öelnud, et naine on nii kitsi, et ei talu kui raha viinale kulutatakse. Venna arvates aga ei olevat Mihkel üldse palju joonud, olnud väga rahulik ja vaikne, ainult kui natuke viina võttis, siis armastas laulda ja pasunat puhuda, oli olnud sõjaväeorkestris. Adele sõnutsi oli Mihkel teda joobnuna ka löönud, aga Hans ei olnud seda ise näinud. EAA,105-1-9465, l. 100

Pihkva kubermangu Krasnogorodski (Kraasna) linnast pärit Tallinna posti-telegraafi kontori valvuri Fedor Timofeejevi (27) kuulas kohtu-uurija üle 20. novembril 1910. Timofeejev elas samal keldrikorrusel kui Maripuud. Oli 19. novembri ööl magama jäänud kell 1, uni oli rahutu, sest pidi juba hommikul kella viie ajal hakkama kontori ahjusid kütma. Varsti aga ärkas selle peale, et Mihkel Maripuu tuli lauldes koju ja läks oma tuppa. Ei saanud aru, kas Maripuu oli üksi või kas ta pidi tuppa pääsemiseks ukse võtmega avama. Mõne aja pärast kuulis läbi une mingeid hääli, aga ei saanud aru, kas keegi kukkus või keegi lõi kedagi. Pidas hääli tavapäraseks, sest Mihkel jõi tihti. Umbes kahe paiku vaatas kella ja siis juba oli ka tunda, et kuskil põles midagi, sest suitsu tungis ukse alt tuppa. Siis läks Timofeejev Maripuude ukse taha vaatama, mis toimub. Seal nägi Adele Maripuud ja küsis, mis neil põleb, aga Adele patsutanud teda seljale ja öelnud, et ei midagi, see suits tuleb ahjust. Timofeejev olnud mures, aga ei julgenud üksi võõrasse tuppa minna, läks oma tuppa tagasi ja äratas seinale kolkides naabertoas magava valvur Šagraevi. Siis hakkas juba suitsu vähemaks jääma. Umbes poole tunni pärast oli koridoris jälle liikumist, siis oli kohal politseipristav. EAA,105.1.9465, l. 37

Tapmises kahtlustatava Adele Maripu ülekuulamisprotokoll 27. novembrist 1910. Ülekuulamisel on viibinud Tallinna ringkonnakohtu prokurör, tähtsamate asjade kohtu-uurija ja eesti keele tõlk Johann Larka. Adele on sündinud Tallinnas, aga mehe järgi Kehtna valda sisse kirjutatud. Haridust tal polnud. Lapsi ka mitte. Vara oli sularahas ja väärtpaberites kokku 5000 rbl. Mehe ettekavatsetud tapmises ta ennast süüdi ei tunnistanud. Aga ülekuulamise ajal oli äkki palunud, et prokurör ja tõlk läheksid toast välja ja siis nelja silma all pakkunud kohtu-uurijale algul 1000 rbl ja seejärel 2000 rbl „oma elusaatuse kergendamise eest“. EAA.105.1.9465, l. 144

Kohtuistung

Kuigi eeluurimine ei kestnud nii kaua, toimus kohtuistung siiski peaaegu aasta hiljem, 7. oktoobril 1911. Kohtuistungitel toimunu ei ole arhiividokumentides enam nii hästi kajastatud. Toimikutest leiab istungi protokolli, süüdistusakti ja kohtuotsuse, aga sinna ei ole jõudnud näiteks prokuröri süüdistuskõne ega advokaatide kaitsekõned. Seda tühimikku aitab täita ajakirjandus, kuna istungid olid suulised ja üldjuhul avalikud.

Ajalehes „Päevaleht“ ilmusid kohtuteated eraldi rubriigis pealkirjaga „Kohtukoda“. Seal kajastati nii ringkonnakohtutes kui rahukohtunike juures läbivaatamisel olnud kohtuasju.

1911. a. 7. ja 8. oktoobri ajalehtedest saame teada, et Adele oli tüse ja tugev naisterahvas ning välimuselt võinuks teda pidada ka 70-aastaseks. Istungil püüdnud ta oma nägu varjata, vastanud teravalt, iseteadvalt ja väljakutsuvalt. Rahvast oli istungil rohkem kui tavapäraselt, kõik huvilised ei mahtunudki ära. Oli nii kohtuametnikke, advokaate, üliõpilasi kui muidu huvilisi. Istung oli väga pikk, ainuüksi süüdistusakti ettelugemine kestis tund aega. Seejärel kuulati üle tunnistajad ja siis eksperdid. Õhtul 11 paiku langetas kohus otsuse. Siinkohal saame aga pöörduda tagasi kohtutoimiku juurde.

Kohtuotsuse järgi mõisteti Adele Maripuu äkilises meeles oma mehe tapmise eest kõigi õiguste kaotamisega neljaks aastaks vangi. Aga süütuks kuriteo ettekavatsetuses, oma mehe raha röövimises ja postkontori kui riigiasutuse mahapõletamise kavatsuses. Teve päeva vältav kohtuistung, 20 tunnistajat ja kaks advokaati (Gavril Poska ja Nikolai Vassiljev) ei olnud isegi mõrvasüüdistuste puhul tavaline. Võrreldes Adele Maripule määratud karistust sellega, mis oleks oleks olnud ette nähtud juhul kui naine oleks süüdi mõistetud ettekavatsetud tapmises ja hoone süütamises, saab asi selgeks – Vene impeeriumi nuhtlusseadustiku järgi loeti lähisugulase või ka tööandja ja tolle pereliikmete ettekavatsetud tapmine väga rängaks kuriteoks. Selles süüdimõistetut oodanuks väljasaatmine tähtajatule sunnitööle kaevandustes.

Adele Maripu süüdistusakt, mis loeti ette 7. oktoobril 1911 toimunud kohtuistungil. EAA.105.1.9465, l. 5

Kohtuistungi protokoll 7. oktoobrist 1911. EAA.105.1.9465, l. 76

Kohtuotsus 7. oktoobrist 1911. EAA.105.1.9465, l. 87

Astri Schönfelder, arhivaar

Rahvusarhiivi isikufondidele on lisandunud sõdadevahelise Eesti Vabariigi kohtu- ja riigitegelase, Kohtukoja esimehe Jaak Reichmanni (1874-1945) arhiiv (ERA.5069). Tema elu ja tegevus oli tihedalt seotud Eesti riigi teise kõrgema üldkohtu, Kohtupalati (alates 1935. aastast Kohtukoja) tööga.

Jaak Reichmanni elust ...

Jõukast Mulgimaa talust pärit Jaak Reichmann õppis Peterburis õigusteadust ning töötas Tallinnas vandeadvokaadina, kuni temast sai 13. novembril 1918 iseseisva Eesti riigi esimene ametisse määratud kohtunik, kelle Ajutine Valitsus nimetas Kohtupalati (siis veel Tallinna ringkonnakohtu) esimeheks. „Eesti kohtu Nestor, tugev ja võimas õigusemõistmise tamm“, nagu Elmar Tambek teda oma mälestustes nimetab, jäi sellele ametikohale kuni 13. augustini 1940, mil ta vanaduspiiri ületamise ettekäändel ametist vabastati.1 Jaak Reichmann oli seega ka üks pikima ametiajaga kohtunikest, tema karjäär „katkes“ üksnes kaheks aastaks (25.01.1921-20.01.1923), kui ta oli kohtuminister K. Pätsi ja J. Kuke valitsuses.

Saksa okupatsiooni ajal 1942. aastal määrati Jaak Reichmann taas Kohtukoja liikmeks. Ta arreteeriti Nõukogude okupatsioonivõimude poolt 24. jaanuaril 1945 süüdistatuna Vene NFSV Kriminaalkoodeksi §58-1aalusel riigireetmises ja koostöös Saksa võimudega. Jaak Reichmann suri Tallinna vanglas 1. mail 1945.

... ja arhiivist

Vaatamata tähelepanuväärsele ja pikaajalisele panusele Eesti Vabariigi õigusmõistmissüsteemi, on Jaak Reichmanni elukäiku ja ametialast tegevust kajastav dokumentaalne pärand fragmentaarne.

Tõenäoliselt on siin oma osa Vene repressiivorganite tegevusel, sest natsionaliseeriti ju Reichmannide majad, arreteerimisega kaasnes varanduse röövimine ja dokumentide konfiskeerimine. Viimane dokument Jaak Reichmannilt on abikaasa Anna poolt vanglasse viidud paki sisunimekiri, kortsus ja luitunud ruuduline paberileht, millele 70. aastane endine kohtunik on kirjutanud „получил“.

Vähe isikut, palju ajastut

Rahvusarhiivis on sarnaseid, represseeritute laste või lastelaste poolt hiljem kokku kogutud dokumentide kollektsioone või fragmentaarseid kogumeid teisigi, näiteks riigivanem Fr. Akeli või õiguskantsler A. Palvadre kogu. Ja nii mõnigi kord on arhiivkogu sisust kõnekam selle provenients: Jaak Reichmanni arhiivi üleandja, tütretütar Pilvi Pehme sõnul olid mõned – tänasel päeval täiesti „süütutena“ näivad dokumendid – isikutunnistused ja teenistuskirjad – peidetud võimuesindajate eest majaseina sisse.

Endise õigusriigi kohtuniku abikaasana on Anna Reichmann teinud järelepärimisi Eesti NSV justiitsorganitele oma mehe arreteerimise ja käekäigu kohta. Reichmanni fondis on säilinud küll üksnes ametiasutuste sisutühjad vastused, kuid needki on omaette allikaliik nõukogude aja algusest, mil kodanike usk õigusriigi võimalikkusesse veel päriselt kadunud ei olnud.

Veel 1958. aastal on Anna Reichmannil olnud jõudu astuda vastu Nõukogude Liidu seaduspärastatud anarhiale ning nõuda ENSV Tallinna Linna TSN Täitevkomitee Elamuvalitsuselt tagasi oma äravõetud kodu. Talle vastati järgmiselt: „Vastuseks Teie avaldusele Tallinn – Nõmmel [...] asuva majavalduse tagastamise küsimuses kohaliku nõukogu elamufondist teatab Tallinna Linna TSN Täitevkomitee Elamute Valitsus, et majavalduse tagastamiseks puudub seaduslik alus, kuna Teie abikaasale Jaak Reichmannile on kuulunud peale kõneall oleva majavalduse veel Tallinnas Raua tn. 36 asuv majavaldus / kasuliku pinnaga 570,8 rm/, milline on natsionaliseeritud 1940.a.“2

Jaak Reichmanni fond ongi pigem näide pärandkogust, kus isiku enda elu ja tööd kajastavat materjali on napilt. Säilinud on peamiselt isikut- ja perekonnaseisu tõendavad dokumendid, ametisse nimetamise käskkirjad jms. Kahtlemata on huvipakkuvaim säilik Jaak Reichmanni mälestuste käsikiri I maailmasõjast, mis algab tema mobilisatsiooniga juulis 1914, kirjeldab tema käekäiku 163. jalaväepolgus sõjategevuse päevaraamatupidaja ja kohtuasjaajajana eesliinil Lublini lähistel ja Rumeenia rindel 47. korpuse sõjakohtu prokuröri juures, ning lõpeb 1918. aasta veebruaris tagasipöördumisega Eestisse.

Tsaariarmee paberitöö välioludes. Keskel mõõga ja paberitega Jaak Reichmann. ERA.5069.1.7.6

Reichmanni fondis on teisigi, isikuga küll seotud, aga ka hoopis avaramas kontekstis huvipakkuvaid arhivaale, näiteks Nõmmele rajatud Peetri eeslinna kruntide plaan 1913. aastast või fotod Peterburi eesti üliõpilastest, kust meile vaatab vastu noor Jaan Teemant, tundmatuseni erinev hilisema aja piltidelt tuttavast riigimehest.

Talupojad, üliõpilased, õigusemõistjad, riigijuhid – eestlasi 20. sajandi I poole fotodel

Viljandimaa Tarvastu valla Puidu talu peremees Jaak (1845–1922) ja perenaine ja Liis Reichmann (1849–?). Seisavad nende kolm poega Jaan, Jaak ja Johan. Jaan (1869-1910?) ja Jaak õppisid kõrgkoolis, Jaagust sai kohtunik Tallinnas, noorim poeg Johan (1879–1942) saadeti Soome põllutöökooli. Pildistatud 1900. aasta paiku Viljandis Alexander Livenstroemi ateljees. ERA.5069.1.7.6

Reichmannide perekonnafoto on justkui illustratsiooniks 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Eesti ühiskonnas aset leidnud murrangutele. Siin peegelduvad talurahva jõukuse kasv ja rahvusliku eneseteadvuse tõus, mis tegi talulastest haritlased ja linnakodanikud.

Nagu mitmed teisedki juristiks pürgivad eesti noormehed, otsustas ka Jaak Reichmann astuda mitte Tartu, vaid hoopis Peterburi ülikooli õigusteaduskonda. 1880. aastate venestamisega oli hävitatud

Tartu ülikooli õigusharidussüsteem ja haridustase ning tihti eelistati nüüd hoopis tsaaririigi pealinna kõrgkoole. Tsiteerides Raimo Pullati Peterburi-raamatut sai 19. ja 20. sajandi vahetusel just sellest linnast eesti haritlaskonna peamisi kasvulavasid. Siin õppisid insenerid, arhitektid, kooliõpetajad, arstid, muusikud, kunstikud, laevajuhid, maamõõtjad, apteekrid ja sõjaväelased. Eriti oluliseks kujunes Neevalinn tulevastele juristidele – Esimese maailmasõja eel ja ajal käis siinses õigusteaduskonnas ligi pool Peterburi ülikooli Eestist pärit tudengitest.3

Peterburi eesti üliõpilased. Teises reas vasakult 2. Jaak Reichmann, 3. Eduard Säkk, 4. Jaan Teemant, 5. Voldemar Lender. Foto on tehtud umbes 1900. aastal Peterburis Aleksander Semenenko ateljees4. ERA.5069.1.8.1.

Ilmselt pole tollaseid, Kodu-Eestist kaugel õppivate noormeeste grupifotosid säilinud just palju, ning seda enam väärib esiletõstmist selliste portreegruppide suurepärane kvaliteet. Fotol on selgelt eristatavad nii inimeste näojooned kui erinevate kõrgkoolide ametlik vormiriietus.

Kuigi enamuse pildilolijate nimesid pole teada, ning enam kui saja aasta taguse foto puhul pole enam ka tuge inimese mälust, on nende noormeeste nägudel jäädvustatud hoopis midagi enamat kui pelgalt nimed. Väino Sirk kirjutab Raimo Pullati Peterburi-raamatut retsenseerides:

„Vaadakem Peterburi eestlaste näoilmet arvukatel illustratsioonidel: rahulik enesekindlus, väärikus, eneseteadvus. Selline ilme oli omane eestlastele Eesti Vabariigis 1920. aastatel. Ehkki samas asus Vene tsarismi keskus, Neevalinna elanikke see ilmselt vaimselt ei lämmatanud. Ometi võõrduti Peterburis mitte ainult oma rahvast ja esivanemate maast, vaid ka oma vanematest. See oli lootuste linna teine külg, mida autor lugejale korduvalt meenutab.“5

Peterburi eesti üliõpilased koondusid juba 1880. aastatel, kuid kindlama ühenduseni jõuti 1897. aastal, kui karskusseltsi Ustavus juurde koondus kuueliikmeline rühm, kes alustas tegevust Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsi nime all.

Peterburi EÜSi algtuumik tegutses „rahvusliku meelsuse ning oma rahva ja kodumaa armastuse alalhoidmiseks ja õhutamiseks“. 6

Fotol vasakult: (1. rida) 1. Nikolai Kann (1873–1948, haridustegelane ja poliitik, lõpetas 1901 Peterburi ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna), 2. Voldemar Lender (1876–1939), insener, esimene eestlasest Tallinna linnapea (1906–1913), õppis Peterburi ülikooli füüsika- ja matemaatika osakonnas ning Peterburi Tehnoloogia Instituudis (1897–1902), 3. Eduard Säkk (1875–1943), insener, tööstur ja poliitik, õppis Peterburi ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonnas, lõpetas 1901 Tehnoloogia Instituudi, 4. Rudolf Allmann (1876–1958), agronoom, põllumajandustegelane, õppis Peterburi ülikoolis (1896–1900). (2. rida) 1. Jaak Reichmann (1874–1945) kohtuminister, Kohtukoja esimees, 2. Jaan Teemant (1872–1941, poliitik ja advokaat, riigivanem, mõlemad lõpetasid 1901 Peterburi ülikooli õigusteaduskonna. ERA.5069.1.8.4

... ja sama seltskond ligi nelikümmend aastat hiljem. Vasakult: Nikolai Kann, Voldemar Lender, Eduard Säkk, Rudolf Allmann, (seisavad) Jaak Reichmann ja Jaan Teemant.ERA.5069.1.8.5

Peterburi „sõprade salgakest“ meenutab pikemalt oma mälestuses Voldemar Lenderi abikaasa, legendaarne koolidirektriss ja haridustegelane Elfriede Lender. Muu hulgas mainib ta, et mõni aasta enne Teist maailmasõda kutsunud Eduard Säkki abikaasa need kuus endist ülikoolikaaslast veel kord kokku7. Ehk ongi see foto tehtud tookord Säkkide kodus Nõmmel?

***

1. T. Anepaio. Kohtupalat. – Eesti Jurist 7-8/1994, lk 45; E. Tambek. Tõus ja mõõn. 2010, lk 139.

2 ERA.5069.1.6, l 6.

3 R. Pullat. Lootuste linn Peterburi ja eesti haritlaskonna kujunemine kuni 1917. Tallinn, 2004; V. Sirk. Raamat eestluse sepikojast Neeva kallastel. – Tuna 1/2005, lk. 139-142, lk 140.

4 Vt ka T. Grünthal. Peterburi eestlaskond ja selle osa rahvuslikus töös. – Minevikust tulevikku. Stockholm 1954, lk 13, 15.

5 Sirk, lk 140.

6 T. Karjahärm, V. Sirk. Eesti haritlaskonna kujunemine ja ideed. Tallinn 1997, lk 189. Fotot on kasutatud mitmes trükises, käesolevas fondis leidub Eesti 20. sajandi alguse sündmusi kajastavast teosest pärinev üksikleht fotololijate nimedega, ERA.5069.1.8, l 11.

Tiiu Oja, arhivaar

Sellenädalane blogipostitus tutvustab lustliku Tartu kullaseppa loomingulisi tõlgendusi perekond von Tiesenhauseni perekonnavapist 16. sajandist.

*** Rahvusarhiivi Kukruse mõisa ürikute ja pitserite kogust (EAA.2069) leiame Otto Fromhold von Tiesenhuseni (surnud 1522) nelja poja, Fabiani, Fromholdi, Kersteni ja Jacobi pitserite koopiad. Koopiad on valmistanud tuntud ajaloouurija ja Kukruse mõisa omanik Robert von Toll (1802-1876) galavanoplastilisel teel erilise masina abil ning kirjutanud nende juurde paberribale pitsatite kasutusajaks 10.09.1522. Vendadel Tiesenhusenitel oli toona tekkinud vajadus isiklike pitsatite järele seetõttu, et pärast isa surma oli tarvis vormistada päranduse jagamise ürikuid.

Tiesenhausenite perekonnavapi kilbil on vapiloomana vihane must pull. Niisugune vabahärra von Tiesenhauseni vapikilp, mis pärineb Eestimaa rüütelkonda immatrikuleerimise ajast 1746. aastast, on hoiul näiteks Rahvusarhiivi J. Liivi 4 hoone raamatukogus Tartus.

Tiesenhausenite perekonnavapp

Samuti leiame pulliga perekonnavapi ühele (nimi teadmata) parun Tiesenhausenile kuulunud mustalt pitserilakist pitsatsõrmuselt.

Tiesenhausenite perekonnavapp. EAA.2069.4.340

1522. aastal vendadele Tiesenhausenitele pitsatid lõiganud lustlik Tartu kullassepp on leidnud vapiloomale aga üsna omapäraseid lahendusi. Fabian Tiesenhauseni pitsatil näeme pulli asemel vapiloomana hüppavat hirve või kitse. Heraldiliselt eriskummaliseks võib pidada ka vapilooma paigutust vapikilbil – kilbi suhtes alt üles.

Fabian Tiesenhauseni pitser EAA.2069.3.430.

Fromholdi pitsati kilbil on vapiloomaks lamav ja vasakule vaatav pull.

Fromholt Tiesenhauseni pitser. EAA.2069.3.433

Jacobi pitsati kilbi pull vaatab vasakule ja on imelikult kõverdatud jalgadega.

Jakob Tiesenhauseni pitsat. EAA.2069.3.432 Kersteni pitsatil on aga kujutatud seisev ja hästi vihane pull, kellel on sõrgade asemel kas linnu küünised või kiskja käpad.

Kersten Tiesenhuseni pitsat. EAA.2069.3.430

Kadri Tüür, digitalgutoimkonna liige (Eesti Kirjandusmuuseum)

Teksti toimetanud Anneli Sepp, digitalgutoimkonna liige (Tartu Ülilkooli Raamatukogu)

Sellenädalane ajaveebipostitus on pühendatud digitalgutele. Digitalgud 2014 toimuvad 3.-11. mail Digitalgute Facebooki lehel.

***

Digitalgud sündisid talgukorras. Nii nende idee, nimetus kui ka korralduslik külg said paika paljude inimeste ühise intellektuaalse pingutuse tulemusena. Ka praegu on igaühel võimalik oma panus lisada, sest kogude arendus ei ole töö, millel oleks omadus kunagi otsa saada.

Mäluasutuste talveseminar

Eesti teadusraamatukogudel, arhiividel ja muuseumidel on tavaks pidada iga-aastast talveseminari. Reeglina toimub seminar sellisel ajal ja sellises kohas, kus lisaks kogude säilitamise ja arendamise teemalistele mõttevahetustele on võimalik ka suusatada või muid virgestavaid tegevusi harrastada. 2012. aasta 6.-7. märtsil leidis järjekorras 15. mäluasutuste talveseminar aset Otepääl, peakorraldajateks Tartu Ülikooli raamatukogu ja Rahvusarhiiv. Seminari teemaks oli „Digitaalse kultuuripärandi kasutuskeskkond: mis mõtteis, mis tegemisel?“

Crowdsourcing – mis see on?

Seminari teise päeva täitis grupitöö teemal „Kasutajate kaasamine andmebaaside arendamisse“. Imetabasest võõramaise nimega nähtusest, crowdsourcing’ust andsid ülevaate Rahvusarhiivi digitaalarhiivi asedirektor Kuldar Aas ja spetsialist Tarvo Kärberg. Põhimõtteliselt on selle toreda väljamõeldise eesmärgiks mäluasutuste töötajate elu pisutki kergemaks teha, kaasates kogude kasutajaid kogude kirjeldamisse, arendamisse, täiendamisse. Praktikas juhtub aga teinekord sedagi, et hõlbu asemel saavad kogude haldajad hoopis tööd juurde – tuleb mõelda välja, mida kõigi kogutud materjalidega peale hakata, kuidas säilitada erinevates formaatides laekunud digitaalset ainest, kuidas tagada sellele juurdepääs, kuidas hankida juurde vajalikku metainfot...

Miks peaks keegi seda tegema?

Rühmatöö eesmärgiks oli mõelda välja viise, mida eksootilise nähtusega kodumaistes oludes peale hakata: kuidas rakendada, kuidas kasutajaid ligi meelitada, kuidas vältida võimalikke ohte, mis hulgaviisilise tööga võivad kaasneda, kuidas tagada loodava sisu kvaliteet, ja mis kõige tähtsam – mis selle asja nimi eesti keeles on?

Võimalike töödena, mida vabatahtlikele usaldada, pakuti välja näiteks erinevate kirjete täiendamist (märksõnad, sisukirjeldused, seotud isikute andmed), tekstide ümberkirjutamist, toimetamist, linkimist, samuti isiku- ja kohatuvastust piltidelt.

Miks inimesed peaksid tahtma kaasa lüüa? Võimalikud variandid: lihtsalt lustist, tunnustusvajadusest, soovist näidata oma grupikuuluvust (näiteks seost kodukoha, tudengiorganisatsiooni, töökollektiiviga), soovist leida edaspidi samalaadset tasustatud tööd, või ka soovides kindlustada endale sisukat pensionipõlve ja tagada elukestvat õpet.

Läbi arutati ka suurema kasutajate hulga kaasamise võimalikud plussid ja miinused. Etteruttavalt tuleb siiski ütelda, et kõiki neid „agasid“, mida Delfi kommentaatorid esimeste talgute meediakajastuse juures letti ladusid, ei suutnud mäluasutuste töödajad endile pooleski vaimusilma ette manada...

Peale tulemuste ette kandmist ning üldsuse suure heakskiidu nautimist pillas aga Rahvusraamatukogu tehnoloogiadirektor Mihkel Reial tasakesi: „Mõne mõtte võiks ju proovida vahelduseks ellu ka viia...“ See jäi kõrvade vahele kummitama ilmselt rohkem kui ühele töörühma liikmele.

Kuus ogarat entusiasti

Nii juhtuski, et nädalapäevad peale arutelu saatis Tartu Ülikooli raamatukogu referent Katriin Kaljovee talveseminaril osalenud mäluasutuste esindajatele välja mõttetalgutel esimese rühma sekretäriks olnud Kadri Tüüri sõnastatud ettepaneku digitalgute korraldamiseks. Otsekohe reageerisid entusiastlikult Edith Eskor ja Birgit Nurme Rahvusarhiivist, Anneli Sepp Tartu Ülikooli raamatukogust, Margit Meltsas Rahvusraamatukogust ning analoogilise rahvahankerakenduse Ajapaik arendaja Vahur Puik.

Kuna korraldustoimkond paiknes füüsiliselt nii Tallinnas kui Tartus, täitsid aprillikuud elavad arutelud meilitsi, jagatud dokumente kirjutades ja skaibikoosolekutel suheldes. Digitalgud otsustati ajaliselt siduda esimest otsa pidi Teeme Ära talgutega ning tagumist otsa pidi Muuseumiööga. See osutus õigeks otsuseks, sest juba olemasolevate ja sisse töötatud üritustega seostamine aitas paljudel inimestel digitalgud kergesti üles leida. Talgupäeval olid mõnedki meediakanalite esindajad üllatunud, kui selgus, et talgutiim ei istugi koos kusagil akendeta ruumis, vaid et talguid koordineeritakse võrgupõhiselt nii Muhust, Tartust, Tallinnast kui muudest Eesti looduskaunistest kohtadest.

Digitalgute toimumiseks otsustati kasutusel võtta Facebook kui rahva seas populaarne keskkond ja tasuta töövahend. Sest Digitalgute korraldamiseks puudus ja puudub seni eelarve. Talgute korraldamise ega neil osalemise eest ei saanud keegi rahalist tasu – küll aga jagus kõigile sõbralikku tunnustust ja rõõmu ühise tulemusliku töö tegemisest.

Korraldus muutub organiseeritumaks

Vajadus aja möödudes talgu-algatus institutsionaalsematele alustele viia toodi välja juba idee alguseks olnud mõttetalgutel. Sedasama vajadust rõhutas järgmisel talveseminaril ka Raivo Ruusalepp Rahvusraamatukogu digitaalarhiivist. Praeguseks, järjekorras kolmandateks digitalguteks, oleme leidnud „poolinstitutsionaliseeritud“ lahenduse: igal aastal on talgute peakorraldajaks üks Eesti mäluasutustest, kelle korraldustiimiga võivad liituda vabatahtlikud muudest mäluasutustest, aga ka teised pildituvastuse-entusiastid. Sel aastal on digitalgute peakorraldajaks Rahvusarhiiv.

Vivat, crescat, floreat digitalgud!

Viiteid, linke

Mäluasutuste 15. talveseminari materjalid Tartu Ülikooli raamatukogu digiarhiivis:

https://dspace.utlib.ee/dspace/handle/10062/24398

Kadri Tüüri ettekande slaidid esimeste digitalgute kohta:

https://www.ria.ee/public/Programm/Tarkeriik_2012/Crowdsourcing_ymarlaud/10_Kadri_Tuur_Digitalgud_7-11.2012_Nelijarve.pdf

Digitalgude logo esimene kavand

Digitalgute logo teine kavand

Siret Rootsu väljapakutud edasiarendused kavanditest

Maarja Savan, arhivaar

Sellenädalane blogipostitus heidab ajalehe Uus Ilm kollektsioonist pärinevate fotode abil pilgu Ameerika Ühendriikidesse emigreerunud eesti tööliste seltsiellu 20. sajandi esimesel poolel.

Samast kollektsioonist pärinevaid fotosid maiparaadidest 1930.-1940ndate aastate New Yorgis on võimalik näha Rahvusarhiivi Flickri kontol.

***

Uus Ilm on New Yorgis aastatel 1909-1989 ilmunud Ameerika Ühendriikidesse emigreerunud eesti töölistele suunatud ajaleht, mis algselt oli sotsialistliku, hiljem kommunistliku meelsusega. Selle asutajateks olid poliitiliste vaadete pärast maapakku läinud eesti vasakpoolsed. Ajalehe esimeseks toimetajaks oli Peeter Speek, hiljem Hans Pöögelmann ja lühiajaliselt ka Eduard Vilde abikaasa Linda Jürmann, kellega koos ka kirjanik ise Ameerikas õnne otsis. Alates 1933. aastast oli ajalehe pikemaajaliseks toimetajaks Mihkel Nukk. Ajalehe Nõukogude Liitu ülistavate ja Eesti Vabariigi-vaenulike seisukohtade tõttu oli Uue Ilma levitamine Eestis pärast detsembrimässu keelatud. Nõukogude Liidu rahalise abiga ilmus ajaleht kuni 1989. aastani, mil suleti vähese lugejate arvu ning toetuse lakkamise tõttu. Riigiarhiivi fondi ERAF.9595 moodustavad 1977. aastal Mihkel Nukki poolt NSV liidu saatkonna vahendusel ENSV VEKSA ühingule saadetud materjalid, mille seas olid lisaks ajalehe aastakäikudele, erinevate töölisseltside protokolliraamatutele ja kirjadele ka mõned joonistused ning üle 300 foto. Fotodel on jäädvustatud ajalehe toimetust, varasema emigratsioonilaine ameerika-eestlaste töölisliikumist, maidemonstratsioone ja rohkelt ühistegevust, muuhulgas New Yorgi Eesti Töölisklubi kultuurielu, Uue Ilma sünnipäevapiknikke ning kunstiringi tegevust ja näitusi. Ka leidub fotosid mujal USAs, Kanadas ja isegi Brasiilias tegutsenud eesti seltsidest.

Lehe algusaegadest, aastast 1911 pärineval fotol volditakse talgukorras lehti postitamiseks kokku (Fotot on trükis kasutamiseks retušeeritud). ERAF.9595.1.18.1

Uue Ilma juhatus 1936. a. Istuvad vasakult: Anton Loo, Mihkel Nukk, John Karjam. Seisavad vasakult: John Palu, Ilse Merkson, Arnold Kolks, Julius Treisalt  ERAF.9595.1.18.4

Birgit Kibal, Rahvusarhiivi esindaja Monasteriumi projektis

Monasterium.net on koostööveeb, kus saab uurida ja toimetada pea poolt miljonit kesk- ja varauusaegset arhivaali enam kui sajast Euroopa arhiivist.

Arhivaale saab leida arhiivide ehk arhiivikeeli fondide järjestuses, erinevatest allikatest pärit arhivaalid asuvad menüüvalikus „Kollektsioonid“. Enamikul arhivaalidest on digitaalkujutised ja enamik neist on kättesaadavad koos kirjeldustega. Vähemal hulgal arhivaalidest on ka transkriptsioonid, olenevalt arhivaaridele ja uurijatele seni teadaolevast infost. Otsivahendid võimaldavad teha päringuid nii kirjelduste kui ka transkriptsioonide kohta. Veeb on jälgitav eestikeelsena, mõistagi saab iga kasutaja hõlpsalt lülituda teistele Euroopa keeltele.

Veebi sisu sõltub kasutajate otsustest. Iga kasutaja võib arhiivide kogusid lehitsedes teha uusi avastusi ja omapoolseid täiendusi. Registreeritud kasutajad saavad Monasteriumi arendajate koostööpüüdest rohkemgi osa, töötades allikatega ise – indekseerida, transkribeerida, kommenteerida, viidata. Sõnaga, teha kõike arhivaali senisest paremaks mõistmiseks.

Eesti mäluasutustest on Monasteriumiga liitunud kolm peamist kesk- ja varauusaja dokumentaalse pärandi hoidjat – Rahvusarhiiv, Tallinna Linnaarhiiv ja Eesti Ajaloomuuseum. Neis asutustes säilitatavad pärgamentalusel dokumendid sisaldavad ainest nii Eesti kesk- ja varauusaegse asustus- ja agraarajaloo kui ka kultuuri-, sõja- ja poliitilise ajaloo uurimiseks. Peegeldades tolleaegse Eesti ala sidemeid Euroopaga, on need dokumendid ajalooallikatena tähtsad ka rahvusvahelises mõõtmes Euroopa keskaja ajaloo mõistmiseks. Eesti suurim pärgamendikollektsioon on Tallinna Linnaarhiivil ja seal asub ka Eesti alal säilinud vanim kirjalik dokument aastast 1237, sisaldades paavsti saadiku Modena Wilhelmi kirja kirikule annetuste tegemisest vastavalt Saksa-Rooma keisri Friedrich II määrusele. Rahvusarhiivi vanim kirjalik dokument on aastast 1240 ning Eesti Ajaloomuuseumi vanim ürik aastast 1247. Eestis hoitav pärgamendikogu hõlmab ühtekokku 4122 arhivaali 13. sajandist kuni 19. sajandini.

Kärt Pauklin, konservaator (tekst ja fotod)

Sellenädalane blogipostitus jutustab Rahvusarhiivis hoiul olevate Evelyne von Maydelli käärilõigete konserveerimise loo. Rohkem infot Evelyne von Maydelli ja Rahvusarhiivi ning Eesti Kunstimuuseumi ühisnäituse Mustvalge maailm kohta www.ra.ee/eveline.

Kel tekib postitust lugedes huvi ise käärilõike kunsti proovida, siis 24. aprillil kell 18.00 toimub Rahvusarhiivi galeriis Rahvusarhiivi konservaatorite juhendamisel käärilõike töötuba.

****

Eveline von Maydelli käärilõikekoguga tegelemine on Rahvusarhiivi konservaatoritele olnud tõeliseks maiuspalaks. Olles igapäevaselt harjunud oma töölaual nägema valdavalt eelmise sajandi alguspoolelt pärinevaid dokumente nagu kaardid, plaanid, erinevate ametkondade kirjavahetus, on Maydelli siluetikunsti pärlid oma õrnas naiselikus hapruses meeldivaks vahelduseks. Kuigi nimetatud kogus olevad objektid sundisid nii mõnelgi korral end vaatama unustama, kätkesid need endas ka mitmeid konserveerimisalaseid probleeme ning seega kaasati ligi tuhandest üksikobjektist koosneva kogu korrastamisse peaaegu kõik säilitusosakonna spetsialistid.

Tegu on haruldase koguga, seda nii Rahvusarhiivi kontekstis kui ka laiemas plaanis, sest teadaolevalt teist samalaadset Eestis, ehk isegi terves Euroopas, pole. Nõnda algasid 2013. aasta kevadel konserveerimistööd esmalt käärilõigete ülevaatuse ning arvukate aruteludega konserveerimsplaani koostamise teemal. Lisaks arhiivitöötajate vahelistele nõupidamistele, oli võimalik konsulteerida ka Eesti Kunstimuuseumi konserveerimisosakonna kolleegidega, et leida üheskoos nendele habrastele kunstiteostele sobivaim konserveerimismeetod ning hilisem säilitusvorm.

Näide originaalvormistusest. ERA.1298.1.26 leht 4

Näide originaalvormistusest. ERA.1298.1.26 leht 4 (detail)

Eelkõige tuli käärilõigete konserveerimisel silmas pidada nende habrast iseloomu. Kunstniku oskuslik käekiri väljendub neil teostel mitmelgi puhul karakteersetes juuspeenetes detailides ning hoolimatul käsitsemisel või ebasobivaid meetodeid kasutades oleksid mõned neist võib-olla igaveseks hävinenud. Just peened detailid olidki paljude lõigete puhul enim kahjustunud: kortsunud, hõõrdunud, lahti murdunud.

Peen lahti rebenenud detail. ERA.1298.1.25 leht 58

Miniatuurne käärilõige, kõrvuti millimeeter-joonlauaga. ERA.1298.1.26 leht 28

Nõnda saidki konservaatori töölaual peamisteks töövahenditeks suurenduklaas, nõel, peened pinsetid ja pintslid, millega õrnu detaile millimeeteri haaval siluda ja alusele kinnitada. Liimainena otsustati kasutada nisutärklise ja metüültselluloosi segu, mida tuli peene pintsliga detailide kinnitamiseks pinnale kanda minimaalselt. Käärilõigete korrastamist raskendas see, et must ja matt käärilõikepind oli kergelt veetundlik ning äärmiselt vastuvõtlik mehhaanilistele kahjustustele.

Käärilõigete konserveerimisel kasutatud töövahendid.

Käärilõigete konserveerimisel kasutatud töövahendid. ERA.1298.1.25 leht 59.

Geelja konsistentsiga liimainete segu oli aga viskoosne, kuivas kiiresti ega vajanud pikaajalist pressi, mistõttu osutus see väga sobilikuks valikuks. Lisaks detailide kinnitamisele, otsustati seda kasutada ka kaitsva puuvilla kiududest mikalendi-nimelise paberilehe kinnitamisel, mis jäi käärilõiget katma eestpoolt, kuid kinnitati teose tagakülje ülemise, erandjuhtudel alumise, serva külge.

Mikalendiga kaitstud käärilõiked. ERA.1298.1.25 leht 47 ja 49

Suure osa kogust moodustasid lõiked, millel alust ei olnudki ning mis seni olid arhiivis hoiustatud erinevates ümbrikes ja mappides. Samuti oli üksikuid erandeid akvarellide ja joonistuste näol. Nii need erandid kui ka alusega, üksikud ja originaalpaspartuuga lõiked, tuli kõik tänapäevaste hoiustamisnormide kohaselt ümber vormistada ning pakendada, sest üha enam veenduvad konserveerimisala spetsialistid selles, et preventiivne ehk ennetav tegevus on objektide säilitamise protsessi üks olulisemaid osi. Siinkohal on ehk sobilik meenutada, et käärilõikeid oli peaaegu tuhat, seega nõudis vormistamine palju konservaatorite tähelepanu ja aega. Vormistamiseks kasutati kvaliteetset arhiivipüsivat Hahnemühle kartongi ning pappi. Samuti kasutati mikalenti, mille pH, ehk paberi seisundit ning selle happelisust iseloomustav ühik, on võrreldes näiteks siidipaberiga palju stabiilsem. Mõningate mõõtmiste tulemusel selgus, et siidipaber, mida alguses oli plaanis kasutada, kaldub aja möödudes neutraalsest (pH 7.0) hoiustamismaterjalist happelisuse poole. Happeline keskkond vähendab oluliselt paberi, mis on pH muutuste suhtes väga tundlik, eluiga ning seetõttu tuleb materjalide valikule pöörata suurt tähelepanu.

Ivar Kaigu, arhivaar

Sellenädalane postitus heidab arhiivimaterjalide abil pilgu 1934. aastal toimunud riigipöördele ja sellele eelnenud põhiseaduse muutmisele.

ERA.1962.1.156

1920ndate Eesti oli parlamentaarne riik, millel puudus president ja mille valitsusjuht – riigivanem – sõltus Riigikogu usaldusest. Esimesed ettepanekud põhiseaduse muutmiseks tehti Riigikogule juba 1926. aastal, kuid idee tugevast presidendist ja väiksemast Riigikogust muutus populaarseks alles 1930ndate alguses, peale majanduskriisi puhkemist. Maksva riigikorra muutmist asusid taotlema ka seniste erakondade tegevuses pettunud vabadussõjalased, kelle organisatsioonid kujunesid 1930ndate alguses poliitiliseks jõuks.

Lipu annetamine Eesti Vabadussõjalaste Liidu Jõgeva osakonnale. Foto: EFA.222.A.249.102

Augustis 1932 jäi rahvahääletusel napilt vastuvõtmata IV Riigikogu koosseisu koostatud uus põhiseadus, mille vastu seisid nii sotsialistid kui vabadussõjalased. Edasi konkureerisid novembris 1932 koostatud vabadussõjalaste kava ja V Riigikogu poolt koostatud uus projekt. 1933 juuni rahvahääletusel sai Riigikogu kava tugeva kaotuse osaliseks, vabadussõjalaste radikaalsem põhiseadusekavand võeti aga 14. – 16. oktoobril 1933 ülekaaluka häälteenamusega vastu.

ERA.949.3.34

Uue põhiseaduse jõustumisele 24. jaanuaril 1933 pidid järgnema Riigikogu ja Riigivanema valimised. Kandideerisid Konstantin Päts, Johan Laidoner, August Rei ja Andres Larka. Vabadussõjalaste võit põhiseadusreferendumil ning Andres Larkale antud toetusallkirjade arv lubasid ennustada Vabadussõjalaste võitu eelseisvatel valimistel.

Tsitaat pärineb: Rahvaleht nr 10, 25.01.1934

12. märtsil 1934 kuulutas Riigivanem Konstantin Päts välja üleriigilise kaitseseisukorra ning määras kindral Laidoneri Kaitsevägede Ülemjuhataja ametisse tuues ettekäändeks Vabadussõjalaste kavatsetava riigipöörde. Vabadussõjalaste organisatsioonid likvideeriti, juhid vangistati, valimised lükati edasi. Toimunud oli riigipööre.

Riigivanema otsus nr 173

Alates 12. märtsist on Rahvusarhiivi Madara tänava uurimissaalis avatud näitus Põhiseadusest riigipöördeni.

Kasutatud on Rahvusarhiivis säilitatavaid dokumente, fotosid ning ajaleheväljalõikeid. Näitusel on muuhulgas valik materjale vabadussõjalaste liikumisest, uue põhiseaduse kehtestamisega seotud sündmustest ning olulisemad riigijuhtide allkirjadega dokumendid, millega riigipööre läbi viidi. Näha saab ka kampaaniatrükiseid – lisaks valijatele mõeldud propagandale on väljas ka näiteks Vabadussõjalaste rahvaliikumise liikmetele mõeldud juhend kampaania ajal tegutsemiseks: iga liikumise liige pidi oma tutvusringkonnast võitma vähemalt kümme toetajat, kelle üle tuli arvet pidada vastavas nimekirjas, nimed ei tohtinud aga kattuda ja selleks oli välja mõeldud märk, millega ära tunda juba mõne teise vabadussõjalase nimekirjas olevaid isikuid.

Rahvusarhiivi ajaveebi esimene postitus annab asjaosaliste silme läbi ülevaate sellest, kuidas sündis Eesti omariikluse seisukohalt üks olulisemaid dokumente – iseseisvusmanifest.

Ferdinand Petersen: "Põgenevate Vene ja pealetulevate Saksa vägede vahel oli oodata võimutühikut, mispuhul Eestimaa muutub sõltumatuks võõrastest võimudest ja siis avaneb võimalus kuulutada välja Eestimaa iseseisvus. Valitsus kaalus mitmeid võimalusi iseseisvuse väljakuulutamiseks võimalikult üheaegselt üle maa: kirikutes, teatrites, vallamajades, koolides ja sõjaväeosades. Otsustati, et iseseisvus tuleb kuulutada rahvale teadmiseks välja riikliku aktiga „Manifestiga kõigile Eestimaa rahvastele”, enne kui maa vallutavad sakslased. Manifest pidi kuulutama, et Eesti on demokraatlik vabariik ja kutsuma kokku Eesti Asutava Kogu, kes määraks lõplikult Eestimaa riikliku korra ja maa valitsemise alused. See otsus tehti tõenäoliselt 15. veebruari koosolekul. Juhan Kukk võttis enda peale manifesti kava koostamise mõneks järgmiseks valitsuse koosolekuks. 19. veebruari valitsuse koosolekul rõhutas J. Vilms, et Eesti seaduslik rahvuslik valitsemise võim ei tohi mingil juhul saada katkestatud ega hävitatud vooraste vaenulike jõudude poolt. /.../

Koosoleku lõpul kuulati ära J. Kuke koostatud „Iseseisvuse manifesti” kava, mis oli üldsõnaline ja rohkem nagu meeleoluline lendleht. Ma toonitasin, et momendil ootab rahvas valitsuselt selgeid juhendeid ja käske tegutsemiseks. See manifest on momendil põhiline riigivalitsemise akt. Manifest peab sisaldama iseseisva Eesti riigi maa-alalised ja õiguslikud põhialused, määruse Asutava Kogu kokkukutsumiseks, selgitama Eesti sojaväelaste staatuse, et neid ei saaks tembeldada väejooksikuteks Vene sojaväest, ja määrused riigivalitsuste edaspidise tegevuse kohta koigi kodanike julgeoleku ja varanduse kindlustamiseks. Manifest peab andma selge tõotuse, mis on rahval oodata oma Eesti riigilt, kui asutakse seda verega kaitsma.

Manifesti kiire väljatöötamine pandi sellejärele J. Kuke, F. Petersoni ja J.Jaaksoni peale, kusjuures Jaakson pidi olema juriidiline asjatundja. Manifesti väljatöötamisega ja laialisaatmisega ei tohtinud viivitada. 19. veebruari valitsuse koosolek lõppes hilja õhtul. Läksin koosolekult koos J. Kukega tema korterisse Väike-Tartu maanteele. J. Jaakson meiega ei olnud. Ta oli lahkunud koosolekult enne meid kokkusaamist määramata. Koosolekutele tulemine ja sealt väljuminetoimus ükshaaval ehk kahekesi.

Oli külm ja vaikne veebruari öö. Proua Kukk oli ärevalt oodanud meest koju. Ta tõi meile teed, istus viivuks küsima viimaseid uudiseid ja tõmbus tagasi, kui rahustasime, et praegu ei ole veel põhjust kartuseks.

Asusime kahekesi üksmeelselt vormima manifesti põhimõtteid ja sõnastust. Kaalusime sõnu ja lauseid, nii et manifest väljendaks eesti rahva püüdlusi, oleks kooskõlas rahvaesindajate enamuse seisukohtadega, et mõtted ja väljendused oleksid selged ega võimaldaks edaspidi väärtõlgitsemist. Rõhutasime üksikasjaliselt eestlastega poliselt asustatud Eesti maa-ala ulatust, tulevast valitsemise korda, kodanike vabadusi, kohustusi, õigusi ja kaitset. Püüdsime anda manifestile niisuguse sisu, et see oleks nagu lühendatud kujul põhiseadus, vankumata pidamiseks rahvale ja tulevastele riigivõimu teostajatele.

Tähelepanematult oli saabunud hommik. J. Kukk pani valged lehed kirjutusmasinasseja asus manifesti algteksti viies eksemplaris edasisaatmiseks Päästekomiteele ümber kirjutama. Proua Kukk tuli pakkuma hommikukohvi. Väljas oli öö möödunud rahulikult. Ma lahkusin oma Viru tänava korterisse, kus mind oli öö läbi rahutult oodatud.

Manifesti lõplikku teksti pärast seda kollegiaalselt enam ei arutatud. Mõned eksemplarid saatis Päästekomitee usaldusmeestele maakondadesse. 24. veebruari hommikul haarasin trükikojast väljunud manifestilehe ja veendusin veelkord, et minu ja Kuke koostatud algteksti ei oldud parandatud ega täiendatud. Ladumisel oli lisandunud vaid kirjavigu. Me ei olnud pannud manifestitekstile allkirja, olles arvamusel, et Päästekomitee avaldab selle enda nimel. Teadmatuks on jäänud, miks manifest avaldati Maapäeva vanematenõukogu nimel, sest nõukogu koosseis ei olnud määratletud. Selgituseks on, et Päästekomitee asutamine oli teada ainult vähestele."

Esmakordselt ilmunud: Ferdinand Petersen. Mälestusi ja tähelepanekuid. Tallinn 2001.

Ferdinand Petersen (1887-1979). Osales veebruaris 1918 iseseisvusmanifesti koostamisel, sama aasta novembris võimu ülevõtmisel Saksa okupatsiooniasutustelt ning seejärel vabatahtlikuna Vabadussõjas (Tallinna kaitsepataljoni kooliõpetajate roodus). Foto: EFA.A.453.8

Juhan Kukk: "Manifesti projekti kokkuseadmine anti minu hooleks. Võtsin seda kõige suurema ettevaatusega teha, sest niihästi minu ametikohas – Ühistegevuse Büroos – kui ka erakorteris oli igal ajal läbiotsimisi karta. Üksikute paberiribade peale sai siiski kava valmis visatud, mis kommisjoni poolt heakskiitmist leidis. Ühel veebruari esimestest päevadest kogus vanemate nõukogu ühes maavalitsusega ja erakondade esitajatega jälle „Haritlaste klubisse”, kus malelaudade taga istudes manifesti projekt läbi harutati ja vastu võeti. Lõpulikuks redakteerimiseks määrati kommisjon (Ast, Veiler, Kukk), kes ilma suuremate muutusteta minu projektile lõpuliku kuju andis. Seega oli iseseisvuse manifest valmis. Nüüd tekkis tema laialisaatmise ja paljundamise küsimus. Tallinnas teda trükkida oli tol ajal täiesti võimata, sest kõik trükikojad seisid enamlaste kontrolli all. Ka käsikirjaliste ärakirjade valmistamine teiste linnade jaoks oli hädaohtlik, sest kui see enamlaste kätte oleks sattunud, oleks kindlasti kõiki Maapäeva ja Maavalitsuse liikmeid kinnivotmine ähvardanud. Siiski valmistati temast paar ärakirja (Pärnu, Haapsalu ja Tartu jaoks), mis voodri vahele ja saabastesse peidetult alal hoiti. Alguseksemplar sai minu poolt hoiule antud Tööerakonna tolleaegse asjaajaja K. Tiitso kätte, kes ta veekindlas ümbrikus kokkurullitult kuskil kindlas paigas kuni 24. veebruarini alal hoidis."

Esmatrükk: Juhan Kukk. Kuidas Eesti iseseisvuse manifest sündis. – Vaba Maa 1919, 24. veebruar Taastrükk: Jüri Vilms mälestustes. Koostanud Hando Runnel. Tartu 1998, lk 382–385.

Juhan Kukk (1885-1942).Veebruaris 1918 osales iseseisvusmanifesti koostamisel. Valiti tööerakondlasena Maanõukogu, Asutava Kogu ning Riigikogu I ja II koosseisu liikmeks. Foto: EFA.A.453.7

Meeleavaldus iseseisvuse väljakuulutamise puhul Pärnus 24. veebruaril 1918. EFA.2.430

Mälestuskatkendid ja fotod pärinevad Rahvusarhiivi koostatud kogumikust: Iseseisvusmanifest. Artikleid, dokumente, mälestusi. Koost. Tõnu Tannberg ja Ago Pajur. Toim. Katre Kaju ja Helina Tamman. Tartu: Rahvusarhiiv, 2014

Lisaks Juhan Kuke ja Ferdinand Peterseni mälestustele sisaldab raamat veel rohkem kui paarikümne tollaegse olulise riigitegelase ja sõjaväelase meenutusi ning kolme põhjalikku uurimust. Jaan Undusk kirjutab Iseseisvusmanifesti intertekstuaalsusest, Ago Pajur dokumendi sünniloost ja Hent Kalmo enesemääramise saatuslikust tunnist. Raamat on illustreeritud rohkete fotodega ning sisaldab mitmete omariikluse sünniga seotud dokumentide äratrükke.