Vahel tahaksin
Vahel tahaksin anda sulle plaastri, mis parandaks su haavad.
Vahel tahaksin anda sulle kalli, et sind tagasi kokku panna.
Vahel tahaksin nutta, kogu kurbuse endast välja saada.
Vahel tahaksin naerda, et unustada nutta.
Vahel tahaksin armastada, kuid armastada ausalt.
Vahel tahaksin saada haiget, et mõista seda hinges olevat valu.
Vahel tahaksin loobuda, kuid loobuda ma ei suuda.
Vahel tahaksin mitte mõelda, sest mõtted sinu peale koguaeg läävad.
Vahel tahaksin unustada, sest mõni mälestus ikka veel vaevab.
Vahel tahaksin surra, kuid surm näib üüratu pikk.
Vahel tahaksin kaduda, nii, et keegi mind ei leiaks.
Vahel tahaksin rääkida kõik südamelt, kuid hirm on liiga suur.
Vahel tahaksin, et inimesed mõistaks, ainuüksi mul silma vaadates.
Ning vahel tahame me asju, mis loodud pole meile.
Ja vahel leppima peame sellega, mis meil juba olemas on.
