#e-riik

Eesti taasiseseisvumisest saadik on nii Eesti kui Euroopa majanduse arengut saatnud kaks olulist trendi: ühest küljest on globaliseeruv kaubavahetus muutnud keeruliseks kodu- ja välismaiste osaliste eristamise väärtuse loomisel (kes ikka poes mäletab, kellele kuulub Rimi); teisalt on majanduspoliitika tehnokratiseerunud (eksperdid teavad, pole ju mõtet vaielda majanduslike seaduspärasuste üle).

See on viinud olukorrani, kus lihtsustatult öeldes ei mahu enam keskus (suuremad linnad) ja ääremaa ühe majandusliku mütsi alla. Näeme seda nii Euroopa Liidu mastaabis (Kreeka ja Saksamaa ei sobitu kuidagi ühtsesse raamistikku), kui liikmesriikide tasandil, kus Brexit on kõige värskem tagajärg taolisest arengutest. Sarnaseid jõujooni näeme ka USAs. Taolisel majandusliku kuuluvustunde lõhestumisel on paratamatult poliitilised tagajärjed, eriti olukorras, kus poliitilised parteid omandavad üha enam äriühingutele omaseid jooni pakkudes eelkõige karjääri- ja elatiseteenimise võimalusi ning üha vähem maailmavaate esindamist. Majandusliku kuuluvustunde lõhestumisele on järgnenud poliitilise kuuluvustunde jahenemine ning poliitilise klassi ja laiemalt eliidi umbusaldamine. Seda peegeldab jõukuse koondumine, ääremaastumine ja nendega kaasnevad sotsiaalsed protsessid. Polariseerumine on muutunud normiks: näiteks oskame vanu tööstuslinnakuid ainult selliselt arendada, et algsed elanikud on sunnitud sealt lahkuma.

Lihtsustatult seisab nii Eesti kui Euroopa ees sama ülesanne: majandusliku kuuluvustunde rekonstrueerimine, vastasel juhul tänased probleemid ainult süvenevad ning poliitiline hind kasvab. Ilmselt on sellised protsessid kapitalismi sissekodeeritud – kiirele kasvuperioodile järgneb poliitiline kohandumine. Need kohandumised võivad võtta erinevaid toone ja suundi. 19 sajandi lõpus seisnes kohandumine Bismarcki Saksamaal idees, et ühiskonnana võiksime üritada end teatud sotsiaal-majanduslike riskide suhtes kindlustada. Nii sündis idee nii sotsiaalseid riske (nt tervise-, tööõnnetus-, pensionikindlustuse kaudu) kui ka majanduslikke riske (nt läbi tööstusinvesteeringute tagamise läbi keskpanga; või ühiste tehniliste standardite loomise kaudu) kindlustada. Mitte alati ei lõpe poliitilised kohandumised hästi, mõelgem 1930ndatele.

Milliste riskide suhtes peaksime täna end ühiskonnana kindlustama? Kõige lihtsam on sellele küsimusele vastata läbi selle, milliseks me arvame, et tuleviku majandus kujuneb. Ühest küljest kaovad läbi robotite kasvava kasutamise paljud senised töökohad; teisalt võimaldab infotehnoloogia uute valdkondade ja töökohtade teket. Kui me vaatame neid uusi tekkivaid valdkondi, siis nende peamine ühisnimetaja on kooselamise kasutamine peamise majandustegevusena: mitte lihtsalt teenuste pakkumise, vaid omandi jagamise kaudu (nt jagame kõik igapäevaselt mobiilide kaudu väga palju infot, iga guugeldus on ka infojagamine). Valdkonnad nagu haridus, tervishoid ja energeetika on suurte jagamismajanduse muutuste lävel läbi asjade interneti jms. Sellisel jagamisel või võrgustikel põhinevatel äridel on kaks olulist riski, mida peab sotsiaal-majanduslike poliitikatega üritama maandada: oht, et võrgustiku mitmekesisus on väike (nt liiga vähe kliente või liiga palju sarnaseid osalejaid) ja et võrgustikud koonduvad väikese ringi omanike kätte (nii nagu täna näeme seda paljude jagamismajanduse lipulaevade puhul alates Google’st kuni Uberini), kelle huvid kattuvad harva ühiskonna vajadustega. Mõelgem siinkohal küsimustele, kas ja kuidas Facebook kureerib oma uudistevoogu; või kuidas saab üks Eesti tootja eksportida Hiina turule, ilma sealset kultuuri ja inimesi tundmata.

Majanduspoliitiliselt on täna Eestis kahte sorti tegevusi, mis üritavad kuidagi poliitilisi ja sotsiaalsed kohandumisprotsesse mõjutada: ühelt poolt erinevad efektiivsusest kantud poliitikad nagu haldusreform, koolivõrgu koondamine, jne; teisalt majandusdiplomaatia. Efektiivsusele suunatud meetmete probleem on selles, et nad teevad mh ka probleemide edasise süvenemise efektiivseks: piltlikult öeldes, mida parem on ääremaalt keskusse viiv tee, seda kiiremini sealt inimesed ja tegevused ka lahkuvad. Seda ilmestab täna hästi Tartu mõju Lõuna Eestis.

Majandusdiplomaatia kaudu üritame leida lahendusi ja võimalusi, kuidas teised riigid saaksid kasutada Eesti e-lahendusi (nt Soome) või kuidas e-lahendusi eksportida (nt läbi e-residentsuse). Sellise majanduspoliitilise avangu suurim oht seisneb selles, et ta võimendab ülalmainitud efektiivsusmeetmete negatiivseid tagajärgi: avalike teenuste arendamine koondub e-lahenduste ja nende eksportimisele, samal ajal kui Eesti siseselt erinevused virtuaalsete (tinglikult: e-residendid) ja suure osa reaalselt hääbuvate võrgustike (tinglikult: ääremaad) vahel kasvavad. Kui Eesti majandusest jääb oluliseks ainult Tallinn ja e-residendid, siis ei tasu imestada, kui ülejäänud elanikud poliitilises ja väärtuste mõttes selja pööravad.

Järelikult on vaja kohapeal luua piisaval hulgal uusi tooteid ja teenuseid, mis kasutavad võrgustikel või jagamisel põhinevaid ärimudeleid ning mille jaoks on kohapeal olemas ka piisavalt suur hulk (kultuuriliselt, keeleliselt, jne) mitmekesist tarbijat. Sisuliselt tähendab see seda, et me peame leiutama uudse omandivormi, mis võimaldab koos luua ärimudeleid, ent mis ei baseeruks ühisomandil. Piltlikult öeldes ei ole meil vaja uusi ametiühinguid, vaid viise, kuidas võrgustikke ülalpidavaid platvorme ühiskonnale võimalikult kasulikuks muuta. E-riigi alustaristu x-tee näol on meil sisuliselt ainsana maailmas juba esimene samm selles suunas tehtud. Mujal on taolised platvormid erakätes.

Tänane eraomandi vastandamine ühisomandile on lihtsalt väga kulukas. Ka meil seisneb autode peamine kasutamine nende parkimises avalikus ruumis, koolimajad on pärastlõunast hommikuni tühjad, jne. Globaalselt näeme, et kuigi maksumaksjad maksavad kinni lõviosa uute ravimite arendamise kulud, on paljud neist ikkagi ääretult kallid (maksame millegi eest, mis peaks juba meile kuuluma). Kuidas kasutada tühjalt seisvaid autosid, avalikku ruumi ja kuidas muuta ühiste rahadega loodud teadussaavutusi kättesaadavamaks on ainult mõned näited küsimustest, mis peaksid olema majanduspoliitilise diskussioonide keskmes. Ja nende kõigi keskmes on vajadus uue omandivormi järele.

Uue omandivormi esmaseid häguseid kontuure võime näha ka nt bitcoin ja teiste krüptorahade puhul, kus puuduvad keskne ühisomand ja –kontroll. Kas me suudame selliseid detsentraliseeritud tehnoloogilisi võimalusi ära kasutada selleks, et luua uusi kohalikke avalike ja eralahendusi, tooteid ja teenuseid? Või saavad need detsentraliseeritud omandivormid juba eos kaaperdatud olemasolevate majanduslike huvide poolt nagu täna juba mitmel pool näha? Kuidas kasutada uusi tehnoloogiaid nagu blockchain Põhja-Tallinnas, Valgas, Jõhvis kodanike võimestamiseks ja uute ärivõimaluste loomiseks? Kas oskame luua uusi institutsioone, mis toovad esile ja aitavad lahendada eriarusaamu sellest, kes oleme ja kuhu läheme? Need on kõik küsimused tehnoloogia ja täpsemalt e-riigi kasutamisest poliitilisteks ja majanduslikeks reformideks. Eesti majanduse kasvuväljavaated on seotud uue ühtekuuluvustunde loomisega, mis on samas kultuuriliselt avatud. E-riik peab muutuma laialdaseks taristuks, mis on turvaline ja detsentraliseeritud; sisuliselt peab e-riik suutma luua uusi kohaliku demokraatia vorme. Meil ei ole vaja valimissüsteemi või parteide rahastamise reformi, vaid uutmoodi võimalusi poliitiline kodanik olla.

E-riigi eksport kui poliitiline väljakutse 

E-riigi lahenduste, kogemuste ja võimekuste eksportimine saab ja jääb olema äärmiselt keeruline ja tugevalt poliitiline tegevus, isegi kui seda teevad Nortali-sarnased ettevõtted omal algatusel. E-riigi lahenduste turg on alati poliitiline, sest äri teisel poolel tegutsev importija on alati ühel või teisel kujul riik. See tähendab, et  importija valikud meie e-riiki importida või mitte ei saa pea kunagi olema pelgalt majandusliku ratsionaalsuse või tehnoloogilise võimekuse põhised. Riigid ja poliitikud peavad neid valikuid põhjendama ja legitimeerima ka poliitiliste reeglite ja loogikate alusel.

Siin võib avalduda ka e-riigi eksportimise tehnoloogilis-majanduslik ja moraalne paradoks. Tehnoloogiliselt arenenumad riigid võivad poliitilistel ja majanduslikel kaalutlusel pigem ise oma e-riigi lahendusi arendada või oma ettevõtetelt sisse osta (nagu oleme teinud ka meie). E-riigi importijateks võivad seega suurema tõenäosusega olla madala tehnoloogilise võimekusega ning tihti ka mittedemokraatlikumad (või n-ö üleminekufaasis olevad) riigid. Nende riikidega suhtlemine ja neile millegi müümine on tihti aga väga poliitiline ja keeruline – poliitiliste otsustuskogude uksi on keerulisem avada ja/või nende taga on pikad järjekorrad arenguabi, demokraatia arendamise jms nõustajatest (ja järjekorranumbreid jagab tihti hoopis Ameerika või mõni suurem EL-i riik).

Endine eurovolinik ja peaminister oleks selles järjekorras kindlasti väga seksikas külaline, kellele avatakse uksi kiiresti, eelisjärjekorras ja hea meelega. Moraalne küsimus oleks siin kas riigi seiskohalt on see aktsepteeritud kui "meie" e-riik muutub vahendiks ebademokraatlike režiimide kindlustamisel, kodanike järel nuhkimisel, nende elu kontrollimisel ja nende represseerimisel (nt sõjavarustust ja muid võimu võtmetööriistu igaühele tavaliselt ei müüda).

Peidetud tööstuspoliitika Eestis 

Väljaspool selliseid moraalseid valikukohti (või kui neid ei teki või me ei pea neid lihtsalt moraalselt probleemseks) võib Nortali ja Siim Kallase koostööd vaadata ka kui klassikalise tööstuspoliitika loogika kasutamist (seekord ettevõtjate omal initsiatiivil), mis on eriti mitte-Euroopa turgudele sisenemiseks äärmiselt vajalik - täpselt samamoodi nagu Oliver Kruuda sai Jaapani piimaturule sisenetud osaliselt tänu toonase minister Anne Sullingu poliitilise staatuse toele. Sellistes mitte-lääne kultuurides on poliitilised sümbolid ja nende oskuslik kasutamine ka ärisuhetes tihti tähtsamad kui ettevõtte toode või ettevõtja enda majanduslik positsioon ja staatus.

Ehk tänased ja eilsed poliitilised positsioonid (Siim Kallas oli ja on poliitiku kuvandiga ja Eesti riigi ja EL-i tunnus- või kvaliteedimärkide kandja) ja nende ettevõtete huvides töölepanek on oluline eksporditurgude avamise vahend, mis on ka klassikalise tööstuspoliitilise mõtlemise element. Kui e-riigi lahenduste sisseostmine kodumaistelt ettevõtetelt ja seeläbi nende võimekuste ja spetsialiseerumiste suunamine oli tööstus- ja tehnoloogiapoliitika esimene samm, siis nende ekspordivõime toetamine on lihtsalt loogiline järgmine samm.

Seega, ehk on meie majanduspoliitikal aeg loobuda võitjate valimise skisofreeniliselt eitamisest - me valimine ja toetame neid ühel või teisel viisil nagunii ja kogu aeg (nt iga kuidagi arendusega seotud hange mõjutab hankepartneriks valitud ettevõtete puhul nii nende käivet kui ka võimekuste ja oskuste arengusuundi) - ning tööstuspoliitikutel tulla kapist välja ja panna riik koos oma kõikide vahenditega ning riigi poliitilise kuvandi kandjad (tänastest ja eilsetest poliitikutest diplomaatideni) süsteemselt ja sihiteadlikult kõikide arendajate ja eksportijate huvides tööle. Tänaseks oleme põllumajanduskriiside tingimustes näidanud üles valmisolekut seda teha, küsimus on, et kas ka üldine tehnoloogiapoliitika on meie jaoks piisavalt tähtis, et seda teha?

Miks meile meeldib bürokraatia? 

Enam-vähem sarnaste küsimuste ümber on ehitanud oma uusima raamatu – The Utopia of Rules – antropoloog ja aktivist/anarhist David Graeber. Graeber tuletab meile meelde, et bürokraatia ei ole mitte avalikule sektorile omane nähtus, vaid tänapäeva kõige populaarseim organisatsioonide korralduse viis ühiskonnas laiemalt. Võib öelda, et igas organisatsioonis, kus ‘omanikud’ on teatud ülesanded delegeerinud ‘juhtidele’ ja juhid on delegeerinud midagi teistele juhtidele, esineb mingil kujul bürokraatiat ehk abstraktset süsteemide, struktuuride, regulatsioonide põhist asjade korraldamist. 

Ja meile meeldib bürokraatia, sest see tagab teatava etteennustatavuse, kontrollitavuse ja stabiilsuse (kuidas asjad toimivad, kes vastutab, kelle poole pöörduda, kuhu minna jne). Ja seda mitte ainult suhetes riigiga, vaid ka kui me suhtleme oma pangaga, käime arstil, broneerime suusa- ja päikesereise jne.

Graeber’i tähelepanekute alusel meeldivad meile sellised organiseerimise viisid (või meid on õpetatud neid armastama) ennekõike tulenevalt meie enda laiskusest (meile meeldib, et keegi mõtleb ja organiseerib meie eest) ja/või rumalusest (me ei oska ette kujutada alternatiivseid korraldusi). Ja isegi kui meile mingid bürokraatlikud korraldused ei meeldi, siis me päriselt (st muul viisil kui sõnaliselt) väga ei protesteeri nende vastu. Näiteks nõustume juba aastaid Google, Faceboki jms pidevalt uuenevate kasutustingimustega neisse lehekülgede pikkustesse juriidilistesse nüanssidesse süvenemata ehk usaldame neid suuri organisatsioone ja nende keerulisi reeglistikke osalt pimesi.

Esmapilgul pole ka põhimõtteliselt vahet kas me kasutame bürokraatliku korraldusega teenuseid ametnike ja klienditeenindajatega näost-näkku suhtlemisel või läbi mõne mobiilirakenduse. Viimased on küll tihti kiiremad ja mugavamad (ei pea järjekorras ootama), kuid samal ajal ka standardiseeritumad ehk bürokraatlikumad (etteantud valikud, eeltäidetud informatsioon jms). Heal juhul asendatakse näost-näkku vestlused teenusepakkujatega, sh võimalused eriliste soovide läbirääkimiseks ja teenustele tagasiside andmiseks, (veel?) vabatekstiliste ‘kommentaaride’ kastikestega. Teisisõnu, internet ja e-maailm oma informatsiooni süstematiseerimise ja korraldamise võimekustega on meie igapäevase bürokraatialembuse üks oluline allikas.

Bürokraatia kui püsiv nähtus ühiskonnas 

Bürokraatliku korralduse olemasolu ja populaarsuse üheks olulisemaks mõtestajaks peetakse Max Weberit. Weberi bürokraatiakäsitluse üks olulisi tähelepanekuid oli see, et bürokraatia loob üha uut bürokraatiat. Seda mitte ainult bürokraatide liigsest võimust tulenevalt (nagu on kombeks rõhutada avaliku sektori bürokraatiaid kritiseerides), vaid ka seetõttu, et nii avaliku kui erasektori bürokraatia – ka siis kui ta teeb oma asju väga hästi – omab sisemist loogikat oma ülesandeid ja tegevusi üha rohkem kasvatada, st leitakse ühe uusi probleeme ja ülesandeid, mida arvatakse oskavat kõige paremini lahendada. 

Weber pidas üheks kõige ideaalsemalt töötavaks bürokraatia näiteks 19. sajandi Saksa postisüsteemi. Postisüsteemid laiemalt olid esimesed tõeliselt suured avaliku sektori bürokraatiad, st isegi kuni pool avalikust teenistusest võis postisüsteemide hiigelaegadel töötada nendes organisastioonides. Klassikaline postisüsteem ei erinenud oma ülesannetelt praktiliselt üldse sellest, millega tegelevad igapäevaselt Google, Amazoni, Uberi tüüpi ‘tehnoloogiafirmad’ – kauba ja informatsiooni etteennustavalt, kiiresti ja vigadeta punktist A (pakkuja) punkti B (ostja) liigutamine.

Aja jooksul on selles protsessis vahetunud inimene arvutite ja robotitega, kuid tegevuste aluspõhimõtted pole suurt muutunud. Tulemuseks on üha kiirem ja väiksemate vigadega kauba ja informatsiooni liigutamine. See on tähendanud ka seda, et üha rohkem kaupa saab sellise süsteemi kaudu liikuda; nt ka igapäevased tarbekaubad, mida ‘vanakooli’ inimesed käivad ise poest või turult ostmas, kuid mida erinevad rakendused võivad ühe-kahe nupuvajutusega ka kohe koju ‘organiseerida’.

Täna püüavad Amazoni tüüpi firmad ka algoritmide abil üha enam ja paremini ette ennustada, millest me võiksime huvitatud olla (meile otsingusüsteemides ja veebikaubamajade soovitusi ja suunatud reklaame tehes) või ka järgmise päeva-kahel jooksul kindlasti vajada ning seda kaupa meie ukse taha juba ootama saata (efektiivsuse huvides tõenäoliselt droonide ja isesõitvate autodega). Loomulikult tunduvad sellised teenused äärmiselt mugavate ja elukvaliteeti tõstvatena – just samamoodi nagu esimesed postisüsteemid, telegraafid jms muutsid elukorraldust võrreldes varasemaga tundmatuseni. 

Samas ei saa olla väga kindel, et meile meeldiks olukord, kus mõne aasta pärast on meie akende taga Amazoni, Google’i, Rimi ja Stockmanni müügimees-droonid, kes on üritanud ennustada meie vajadusi ning püüavad neid reaalajas ka täita. 

Kui meile tarbijatena sellised teenused ei meeldi, siis me oleme üldjuhul ‘turuna’ võimelised need ka pankrotti ja ajalukku saatma. Turutingimustes toimuvate teenuste puhul võime me eeldada, et me saame otsustada kas mingi toode või teenust on meie aega ja raha väärt (ja kas ta peaks eksisteerima).

Samas, pea kõikide interneti-põhiste (sh eriti sotsiaalmeedia-põhiste) teenuste puhul, kus teenuse kasutamise intensiivsus ja kasutajate hulk muudab teenust järjest paremaks (targemaks), on tendents monopolide tekkeks, mida võidakse veelgi suurema mõjuvõimu saavutamiseks ära kasutada. 

Teisisõnu, IT-põhised lahendused ei vähenda automaatselt bürokraatlikke tendentse erasektoris ning võivad esitada üha uusi ootusi ka avaliku sektori bürokraatiatele. Euroopa Liit vaatleb juba täna Google’t kui liigse mõjuvõimuga ettevõtet (eriti ‘otsinguäris’, kus Google’i osakaal on ca 90% turust) ning kaalub selle suuremat reguleerimist ja kontrollimist tagamaks Google erinevate teenuste eraldatus ning välistamaks, et Google eelistab – ilma, et me seda teaks – oma otsingumootoris oma teisi ‘tooteid’ konkurentide omadele. 

e-riik kui bürokraatia Trooja hobune?

Mis saab aga siis kui akna taha saabub maksuameti inspektor-droon ehk kui riik ise hakkab e-põhiseid bürokraatlike lahendusi järjest aktiivsemalt arendama ja kasutama?

Avaliku sektori tegevuste puhul on bürokraatia kasvu olemuslikult palju keerulisem pidurdada kui erasektoris. Riik avaliku võimu kandjana ning selle võimu kasutamise monopoli omajana saab nö ‘vahemehena’ otsustada meie eest, millised riiklikud bürokraatlikud tegevused ja teenused jäävad ellu ja millised kaovad ajalukku.

e-riigi arendamisel saavad ka need juba Weberi tuvastatud nö negatiivsed (ilma sisulise nõudluse) ja positiivsed (sisulise loogikaga) bürokraatia kasvu ja leviku tõukejõud kokku. 

Ametnikel on poliitiliste protsesside loodud raamides (seadused, arengukavad, strateegiad) teatav võim ja vabadus otsustada kus, mida ja kuidas riik meie igapäevases elus täpsemalt teeb. Uute ja paremate e-teenuste arendamine avaliku ja erasektori koostöös toob avalikku sektorisse ka erasektori parimad ja innovaatilisemad bürokraatlikud põhimõtted ja oskused (kutsume neid küll äriinfosüsteemideks jms). 

Mida uuenduslikumad ja eksperimentaalsemad on aga need e-bürokraatlikud lahendused, seda suuremaks muutub tõenäosus, et e-riigis kinnistuvad ja leiavad oma püsiva koha süsteemid ja tegevusviisid, mis ‘turul’ ei pruugiks ellu jääda (kas seetõttu, et me indiviididena neid ei kasutaks või kogukonnana peame ebaeetiliseks). Seeläbi võivad need saada ka normaalseks ühiskonnaelu osaks ja muutuvad tavalisteks teenusteks, mida ühel päeval ka erastada või mille pakkumist erasektorile delegeerida. 

Näiteks suurem osa USA riiklikust infotehnoloogilisest kaitsevõimest (sh Edward Snowdeni poolt avaldatud programmid) on loodud kaitsepoliitika institutsioonide, ülikoolide ja IT ettevõtete koostöös. Ehk avaliku ja erasektori kõige võimekamad bürokraatiad on teineteist pidevalt toetanud, teineteiselt õppinud ning seeläbi ka koos arenenud (vt siin lisaks Graeberi’le ka Linda Weiss’i raamatut America Inc?). 

e-riigi tervislik kriitika

Kui me peame ‘traditsioonilise’ bürokraatia kasvu aktsepteeritud piduriks ja vastasmõjuks selle pidevat kritiseerimist ning tegevuste põhjendatuse analüüsi (nt riigireformi debatte), siis samasugune tervislik kriitika peaks käima kaasas ka e-riigi kestliku arendamisega.

Võime küll e-riigist ja üksikutest teenustest nende disainimise ja arendamise faasis mõelda kui iduettevõttest või eksperimentidest, aga ära ei tohiks ka unustada, et need teenused ja tegevused ei lähe iseenesest ‘pankrotti’ (kui midagi ‘ei tööta’) ning seadustesse kirjapandud e-protseduure ja e-põhimõtteid järgib ja rakendab e-bürokraatia oma DNAst tulenevalt ikka edasi.

e-riigi kestlik arendamine vajab aruteluraame, mis ei räägi e-riigist keskendudes ainult tehnoloogilistele detailidele, mida mõistavad ainult seda bürokraatliku korraldust loovad/arendavad IT-spetsialistid, vaid ka laiem ühiskond. Näiteks aruteludes e-valimiste korraldusest ei ole olulised mitte ainult tehnoloogilised põhimõtted, vaid ka demokraatlike valimiste korralduslikud keerukused ja vastuolud, mida esineb nii paber kui e-valimiste puhul.

Samamoodi ei piisa e-riigi arendamise legitimeerimiseks ja raamistamiseks ka pelgalt bürokraatia vähendamise retoorikast, sest ilma sisuka ühiskondliku kontrolli ja vastasmõjuta võib e-riigi arendamine panna aluse kiiremini toimiva ja efektiivsema riigibürokraatia soovimatule laienemisele ilma, et me seda algselt märkaksime ning ühiskonnana heaks kiidaksime.

Uue valitsuse koalitsioonileping lubab investeerida Maksu- ja Tolliameti e-süsteemide arendamisse, kaaluda (koos erasektoriga) positiivse krediidiriski andmebaasi loomist ning edendada e-kaasamist, mis küll Eesti poliitikakujundamise tavasid arvestades võib tähendada pigem e-informeerimist kui e-arutelusid ja e-osalust. 

The beautiful life of a digital citizen in Estonia 

When I came to Estonia the first time in 2005, the digital identity card in Estonia was still in its infancy. Nevertheless nearly 10,000 citizens used the card to vote digitally in the municipal elections that October. Over the years, the take-up of the digital ID has increased quite considerably – even to such a high extent that I don’t know any other place where the use of digital identification, authentication and signing contracts digitally has a such a widespread adoption by the general public. Just a few (off-regular-working-hours) evenings ago I signed the household insurance policy digitally and sent the document by e-mail to my agent. She replied half an hour later and said everything was in proper order (on a Sunday night ...).

  This is what makes life – for a resident who considers him/herself a digital citizen – quite  convenient. Similar to Estonia, there are other countries that are trying to do the same.

  My home country Austria began the efforts introducing a digital ID, the so-called Bürgerkarte (citizen card), around the same time as Estonia. To date, the adoption has been lagging behind. Only since the introduction of the Handysignatur (mobile ID) has the adoption started to increase and it is starting to be used more frequently. But no way near is it possible to do the same things as in Estonia. There is for example the lack of support by Austrian banks – there are only two banks that support the digital ID and anyway it is so complicated that hardly anyone uses it. Also, nobody in Austria would think of the idea to sign any kind of contract digitally and send it by e-mail.

  Is there a real demand for Estonian e-residency?

Thus, the immediate difference between e-stonia and other countries is that the digital signature has reached everyday life, it has passed the critical mass of people that use it in Estonia. But what to do, if you want to interact with other countries or if a non-Estonian resident wants to use Estonian e-government services? Then he/she has been so far out of luck because of the requirement of residency as a precondition for the Estonian digital identity.

  Not so in Austria – from the early beginnings, the Austrian e-government concept has foreseen the possibility that anyone who has an (e-government) interest in using Austrian e-government solutions could apply for a digital ID.

  This is changing now also in Estonia. The move by the Estonian government to allow for e-residency, means that basically anyone that wishes to do so, can get an Estonian digital ID card. He/she only has to come (for now) to Estonia once, give his/her fingerprints (for a background check) and pay 50 EUR.

  Since the opening of a show-of-interest list, a high four-digit number of people have shown their interest for becoming an e-resident. But why? Most of them, I believe, are early-adopters, wanting to know how the cool Estonian digital ID card works or how cool it feels to have one. What will they be able to do with it? They will be able to use it in Estonia, but elsewhere only a little.

  This might be changing as well, and not only because of Estonian policies or development of the Estonian e-residency concept and services. The EU commission has passed the Electronic Identification and Trusted Services Directive (eIDAS), which should allow the use of national ID cards also in other countries. The Stork project, for example, has been working on making the various European ID cards interoperable – as a result also the Estonian RIK centre of registers and information systems already accepts Portuguese, Finnish, Belgian and Lithuanian digital ID cards.

  So why offer the e-residency then, if at some point one will be able to use the digital ID card from one’s home country with the e-government services in the other European countries?

  The logic is probably to export the Estonian experience and market the country, as has been the case for most Estonian e-related initiatives and policies.

  What will the future tell?

The “e-residency” that is available in Austria for nearly 10 years has not been used much, while I don’t have any official numbers, I am sure it is in the low thousands, even if that.

  The costs that are involved with introducing such a service – for example, developing new procedures, background checks, etc. – might outweigh – as is often the case with public services (and why these services are public services in the first place) – the actual benefits for the affected, unless there is a complete different business model in mind.

  Rather than servicing a need, the Estonian e-residency has to be seen as a tactical and political move to export Estonian knowledge and expertise, to put ‘Estonia’ on the map for European-wide digital ID services, and/or to kick-start the growth of the Estonian economy (as has been also mentioned by Taavi Kotka).