#omniva

Skambūs reklaminiai šūkiai apie greitį ir „pristatymą kitą darbo dieną“ pastaruoju metu vis dažniau virsta vartotojų kantrybės išbandymu. Pirkėjai, tikėdamiesi operatyvaus aptarnavimo, susiduria su sistemingu „Omniva“ siuntų tarnybos aplaidumu. Siuntų sekimo sistemos rodo protu nesuvokiamą vaizdą: prekės daugiau nei savaitę beviltiškai stringa terminaluose, o klientai priversti gyventi nežinioje.…

“Omniva” yra Estijos kapitalo bendrovė, pristatanti siuntas Lietuvoje ir Baltijos šalyse. Kol nebuvau su ja susidūręs asmeniškai, tol visada galvojau, kad “Omniva” yra padori ir patikima siuntų tarnyba. Susidurti su šia kompanija teko ne savo noru – tiesiog vienoje interneto parduotuvėje teko pirkti daiktą, kurį parduotuvė išsiuntė per “Omniva” siuntų tarnybą. Parduotuvei jokių pretenzijų…

Ühel ilusal päeval otsustasin endale tellida ülikalli puidust kleebitava ümbrise oma nuhvlile otse Ameerikast. Mõeldud - tehtud. Poole kuu pärast sain Omnivalt ilusa ümbriku kirjaga, milles seisis, et pean täitma tollideklaratsiooni ja tasuma importmaksud. “Mis seal ikka,” mõtlesin, “üks digiallkiri, pangaülekanne ja nii lihtne see ongi.” Muidugi…

Paberil pandi mind valiku ette: lasta Omnival endal ise tollideklaratsioon vormistada või teha seda ise. Muidugi teen ise, Omniva küsib selle eest ju hingehinda. Samuti ei ütle ma ära väärtuslikust kogemusest. Niisiis, ise deklareerimiseks tuleb saata email Omniva Tolliagentuuri (igatahes peene nimi). Tehtud. Poole tunniga saabus juba vastus, kus küsiti saadetise numbrit. Juba endamisi nurisesin, et oleks võinud ju kohe paberil öelda, et saatke see number emailiga sinna. Panin ka küsitud numbri teele.

Järgmisel päeval saadeti mulle deklareerimise “juhised” ja saadetise teatis. Juhis pakkus välja kahte võimalust: minna kohale tollipunkti (või ka teenindusbüroosse? Ei tea, kuid piiri äärde ma küll ronida ei viitsi) või maksuameti kodulehel oleva juhendi järgi elektrooniliselt. Ikka e-lektrooniliselt, kuidas muidu. Viimases juhendis reklaamiti suurelt e-tolliteenuseid, mille kaudu saab mugavalt deklareerida “enim deklareeritud kaupu”. Tundub, et puidust telefoniümbriseid ei ostetagi pidevalt: sellist eset seal nimekirjas polnud.

Lihtsustatud deklareerimine jääb siis ära, allpool pakuti veel reisija deklaratsiooni, “R-profiilis” deklareerimist ja tolliagentuuri vahendusel deklareerimist. Viimane on Omniva kaudu, selle idee laitsin juba alguses maha. Esmapilgul kehtib esimene reisijate kohta, minuarvates pakk ei ole reisija. Seega hakkasin uurima seda imeasja nimega “R-profiil”.

“R-profiili” kaudu deklareerimine käib läbi “Complex” liidese (nagu nimigi ütleb, on tegu ülimalt keerulise asjandusega). Selle kasutamiseks pidi sõlmima lepingu MTA-ga (sisuliselt vajutad nupule ja korras). Uue deklaratsiooni lisamisel küsitakse absoluutselt kõike, mida vähegi küsida annab: mis tüüpi ekspordi/impordiga on tegu, kas soovitakse teha lõplikku/mittetäielikku/lihtsustatud deklaratsiooni, transpordiliike sisemaal ja teel olles jne, küsimustest võib kirjutada terve raamatu. Muidugi, selle süsteemi kasutamise kohta oli küll olemas kaks kasutusjuhendi linki, mis mõlemad suunasid samale lehele, kus pidid valima õige juhendi kümnete teiste seast. Tore.

Sai kulutatud aega kaubakoodi otsimisele (läbi ajuvabalt sorteeritud kataloogi), kust tuli välja, et tegu on “muu puidust tootega”. Seejärel oli veel vaja teada, kas sellele kehtib 9%-ne või 20%-ne käibemaks, kas see on keelatud esemete nimekirjas jne. Kuna seis oli juba suhteliselt nutune, tuli appi võtta telefon ja neile helistada. Ise ei saa siin riigisüsteemis isegi kogenud arvutikasutaja hakkama.

Üldnumbrilt suunati edasi e-tolli numbrile, kust seletati, et ära täita tuleb hoopis reisija deklaratsioon ja saata see koos muu vajaliku infoga eraldi maksuameti emailile. Ma olen päris kindel, et puit ei klassifitseeru postisaadetise puhul elusolendi alla ja seega pole see reisija, aga mis seal ikka. Vaja oli arvet, deklaratsiooni ja saadetise teatist. Arve saatis mulle müüja juba ammu - see on olemas. Saadetise teatise saatis mulle ju Omniva - olemas. Kuid kas ikka on? Nagu arvata oli, ei piirdu kogu ettevõtmine vaid ühe jamaga, vaja on ikka mitu.

Nimelt saatis Omniva mulle ennist vale teatise koos vale koodiga. Mul on nüüd kellegi Jaanuse teatis. Njahh. Uus kiri Omniva Tolliagentuurile ning vastus (ühe) vabanduse ja õigete andmetega saabus juba 10 minuti jooksul. Niiet teatis - olemas. Nüüd veel deklaratsiooni täitmise juurde. Reisija deklaratsioon on ainult lehekülg pikk, täitmine polnud mingi probleem.

Küll aga probleemid ei saa otsa: seda digiallkirjastada pole võimalik, sest ID-kaardi haldusvahend ei suuda enam kaardi andmeid välja lugeda. “Loen andmeid” juba viimased terve igaviku. Proovitud sai programmi sulgemist, kaardilugeja eemaldamist ja tagasi ühendamist, arvuti taaskäivitamist - miski ei mõju. Kasutasin isegi eID programmi eneseparandusvõimalust (tühjendab oma vahemälu või miskit), endiselt ei midagi. Ega’s midagi, lasin programmi maha ja installisin uuesti. Ja mis sa kostad, tööle hakkas! Okei, kellele ma siin ikka nalja teen, muidugi ei tööta…

Siiski arenes olukord edasi. Halvemuse poole. Vähe sellest, et programm ei suutnud kaardilt infot välja lugeda, nüüd ei tuvasta see enam üldse, et kaardilugeja arvuti küljes on. Hankisin teise lugeja ja kõik toimib ideaalselt. Tundus, et eelmine andis tänase hommikuga otsad, sest tund-paar tagasi see veel töötas. Igatahes, allkirjastatud ja maksuametile kogu kupatus edastatud.

Teisel rüperaalil “katkist” ID-kaardi lugejalt testides toimis kõik kenasti (teisel masinal oli peal Linux, esimesel Windows). Vahepeal tuli ka MTA-lt vastus ning tulebki välja, et väike pakk Ameerikast tuleb deklareerida reisijana. Huvitav. Maksud sai makstud ja pakk tollist läbi lastud, isegi ilma kodust lahkumata. Järgmisel päeval oli pakk nagu naksti kohal ja kuller nõudis varahommikul kell 11 selle eest allkirja. Seega võib öelda, et Eestis saab küll palju tehtud vaid internetiühendusega, kuigi selle mõistlikkus on omaette küsimus (kogu deklareerimise ettevõtmine võttis umbkaudu kaks tundi).