Siin leidub luulet

täna olen veel noor

ja mõnikord ma põgenen siia..

..sõnadesse

või siis õigemini

iseendasse

korjan tunded kokku

ja kirjutan nad ülessegi

magustoiduks söön.

otsides sarnasusi

inimeste ümbert ja vahel

et leiaks kelleski teiseski

ja vestleme päevad

harutame lahti oma sügavused

ja leiame koos üles tõed

vastused jalutavad meieni

ja meie üksteiseni

sa avad mu silmi

mu mälestusi ja taju

nagu oleks sinu taskus

olemas haruldased võtmed

mida mul endalgi

vahest ei ole

ja kui mina suudan samamoodi

õpetada sulle iseennast

panna sind kõnelema

ütlemata asju

murda maha müürid

mille taga sa peitud

ekslesime koos

läbi linna

öise kuu saatel

lumised sammud

viisid rändama

varajastel tundidel

ikka ja jälle

kesklinna südamesse

autotanklasse, kus

veel korra vahtida tõtt

pidada maha

viimased vestlused

et siis uuesti

astuda oma teed

leida üles kodu

ja jääda ootama

viiksin kõrgele lendama sind

Ilusamaid laule sul siristaksin

armastuse viise südamest vilistaksin

Meie pesa punuksin puu otsa

vaid lilledest ehitud metsa

Puhuksin ojaga juttu

ja jääksin päikese kaisus tuttu

Öösiti tähtedega kulli mängiksin

Kord kurtsin iseendale, et nad solgivad mu ära

Kes, küsisin lahkelt?

Need, kes kisuvad eest mu näo

ja voolivad mind ümber,

et nendesuguseks ma muutuksin

Need, kes võtavad mu mõtted

ja viskavad need prügikasti,

sest nende omad olevat tähtsamad

Need, kes näevad tulevikku ja teavad ette,

milline minust tuleb,

sest nõnda oleks ju neile ilus

Need, kes salaja müüvad mind maha,

et tuua endale lauale toit,

sest nad toituvad vaid rahast

Need, kes ei hinda inimväärtust,

sest neil puudub endagi oma

Sellepeale vastasin vaid,

et paki kiiremas korras kokku

oma süda, hing ja mõtted

raskust täis hääl,

mis võiks joosta mööda mu enese huuli

Kui me kõik nii erinevad,

miks siis ometi

käivad meid kummitamas mõtted samad

Kas need ei olegi mu enda sünnitatud,

ainult minu tunnete kogumid,

mis nii kangelt kükitavad meelel

Ehk on nad hoopis voolanud minusse,

või puhutud tuulega, mida keegi on puhund’

kannan ma sul ette,

enda vaiksete sõnadega

libistan raskelt üle huulte

et näha leeki

sinu silmis, mis võiks põletada,

kõik seisma jäänud majad,

mis võiks põletada minu nahka

et tunneksin läbi sinu uuesti

ka iseennast elusana

sinu õnn näpistab

ja annab jõudu

mida kenamaks sa muutud, seda vähem

hakkavad nad märkama sind

sinu iseloomu, sinu mõtteid, KÕIKE

peale kesta,

mille võiks pildi pealt välja lõigata

kleepita näiteks seina peale

ja siis edasi imetleda

sa oled toakaunistus

võibolla mõnele ka aksessuaar

aga tead

pildi saab seina pealt maha rebida

hoopis raskem on

püüda õhust kinni sinu sisemust

hoida purgis sinu häält

millel ainulaadne kõla

ja varuks sõnu, lugematuid

ära kata end selle kihiga

mille ühiskond on kokku kraapinud

ja tembeldanud sildiga “täiuslik”

sa ei ole seda mitte kunagi

lõika ennast palju tahad

palu palju tahad

ürita palju tahad

unustanud oled, et

sa juba ju oled

kõige ainukordsem, kes sa olla võid

see oled ainult sina ise

koos kõige sellega, mis peidus koore all!

vorbitakse vaid selleks,

et tekiks massid, keda ilus silmata

sel juhul sind üksinda

sinu enese sisse

Püüda

sinu ekslevat hinge

Lasta liugu

mööda sinu verd

ja tantsida

sinu südamesse

Ja kui lubad

siis teen sinna