sahtlipõhi

kas viga on minus või viga on teis kõigis?

Põgenen lärmakast ruumist Haaran telefoni ja suitsupaki Istun verandale Süütan suitsu Tõmban mahvi Ühe Teise Otsin mälusoppidest su numbrit Leian “Number ei ole kasutusel” Küsin kõrvalistujalt su uut numbrit Helistan taas Kutsub Ühe korra Kaks, viis Su hääl on kare Ma äratasin su Tahan lihtsalt rääkida Sa ütled, et ma olen purjus Jah. Kallis anna andeks, aga ma julgestuseta küsida ei suudaks “Kas sa kasvasid minust välja?” Sa ütled, et ma ajan lolli juttu Niiet see on tõsi-ma küsin Sa keerutad ja palud mul homme kaine peaga uuesti helistada. Aga ma ei helista. Sain juba vastuse Ja südamevalu Ja põhjuse uue suitsu süütamiseks. Sest ma tean, et kui homme lööb kell juba ülehomseks siis saad sa ise ka aru, et mina jäin sulle liiga väheks.

Sõbrad teevad ka vahel haiget

Igapäevased stimulandid viivad sind eemale mu mõtetest. Unustan su näo, lõhna, varju ja nime. Unustan, et nad naaseks öösel-võimendatult. Nii, et mul jääb hing kinni, sest su lõhnaõli ei lase mul olla. Silmad jäävad pimedaks, sest kõik need mälestused on üht-äkki nii eredad ja selged. Ma mattun ja upun ja kaon su sisse. Aga sind enam pole, mitte vähemalt minu kõrval.

Taeva roosa puna kattis mindki särava jumega. Tundsin, sinu käsi minu käest võttis ning igaveseks Jumalaga jättis. Oh küll ma mäletan su higiseid käsi Mäletan su viltus kurbi silmi- neid iial meenutamast ei väsi. Lahutada ei saa sa me hingi. Lõpuks ei Tapa mind vingki, vaid kuidas su käsi unustanud mu ukselingi.

Miks sa kõnnid mul ees Sa oled mu teel Ma sust mööda ei pääse Su number ikka mu käe sees Miks sa mind enam ei vaja Kostub mu rõdul veel su naeru kaja Su hamba jäljed veel mu rangluu sees Kui su kirg minust üle kees Üleval hoiab mõte sinust Miks sa lahkusid küll minust Miks sa ikka kuradi veel kõnnid mul ees Sa oled mu teel ees