Mu koduke on tilluke

Kaks nädalat on nüüdseks kodus istutud.

Pean tunnistama, et vaikselt on kõik päevad vennaks saanud ja mul on tunne, nagu ma oleks ühte lõputusse rutiini lõksu jäänud. Teades, et oleme alles kogu teekonna alguses, mille lõppu isegi mitte veel ei paista, ei oskagi end enam millegi üle rõõmustada ega midagi oodata... Isegi mitte nädalavahetuse üle...

Tööpäevadel pole enam mingit vahet - tööd on nii palju teha, et mul ei jää enam aega lõunapausidekski ning õhtuks olen täiesti kutupiilu. Minu õhtused jalutuskäigud on tihti pikkade tööpäevade tõttu ära jäänud ja need neli seina muutuvad juba ahistavaks. Tõenäoliselt kuna kodusistumine nii palju energiat ei kuluta, magan ma ka viimastel öödel väga halvasti, mis teeb omakorda kõik emotsionaalselt kurnavamaks.

Kuna meediast muud peale koroona-uudiste ei tule ja mul neist ausalt öeldes juba kopp ees, siis olengi end vaikselt muust maailmast täiesti välja lülitamas.

Proovin tööl virtuaalseid koosolekuid alati teemakohaste Energizeritega alustada. Täna võtsime aega, et järele mõelda, kes on need meie aja kangelased, kellele me tänulikud peame olema.

30 minutit aktiivset liigutamist päevas võib oluliselt langetada sinu stressi.

Pärast kurnavat töönädalat otsustasin ikka kiire jalutusringi teha. Uskumatu, millise vabadusetunde 30 minutit värsket õhku praegustel aegadel vallandada suudavad. Ja minu suureks rõõmuks ei näinud ma enam suuri gruppe pargis kogunemas, vaid tõesti enamasti 1-2 inimest jalutamas/päikeseloojangut nautimas. Ehk suudame tõesti millalgi sellest viirusest võitu saada.

Jalutuskäigule järgnes veel lühike treening ja ma pean ütlema, et mu enesetunne paranes oluliselt. Treening on tõesti parim ravim mõtete eemale peletamiseks.

Proovi ka sina:

Teisipäev on trennipäev. 

Et selles keerulises olukorras kainet meelt säilitada, on ülioluline oma rutiinidele kindlaks jääda. Nüüd, kus võimalus haigeks jääda on suurem kui varem, ei tohi me oma diivanitele istuma jääda, vaid peame oma keha ja immuunsüsteemi eest hoolt kandma. Kuigi ma enam fitness-stuudiosse minna ei saa, hoian siiski rangelt kinni oma 2-3 korda nädalas treeningplaanist. Kõigi kergenduseks on tasuta online-treeningute pakkumine viimastel nädalatel oluliselt suurenenud ja ma usun, et kõik leiavad endale midagi meelepärast - olgu see jooga, HIIT, tantsutrenn või midagi muud.

Siin on mõned lingid, kust te huvitavaid trenne leida võite:

Yoga with Adriene - minu absoluutne lemmik jooga jaoks

MadFit - Palju lühikesi treeningklippe erinevatele lihasgruppidele aga ka tervele kehale nii varustusega kui ilma

FitBit coach - kellel on FitBit tracker, saab nüüd preemiumprogrammi 90 päeva tasuta testida. Lisaks erinevatele treeningutele avaneb ka parem ülevaade sinu magamismustritele ja sa saad alustada erinevaid nudge-programme aktiivsuse tõstmiseks või une kvaliteedi parandamiseks.

Les Mills - ka nemad on mõned treeningud üles laadinud, kuid kahjuks on valik üsna väike.

Lisaks tasub vaadata ka oma fitness-stuudio kodulehtedele, tihti pakutakse sealgi videotreeninguid. Näiteks plaanin järgmistel päevadel Zoomi kaudu Zumbat teha.

Inspiratsiooniks teile - siin on minu tänane treening:

Nagu ma juba kirjutasin, pole kodust töötamine minu jaoks midagi uut. Juhul kui see aga sinule veel tundmatu maa on, siis soovitan seda videot World Economic Forumilt, et oma rutiin leida: 

https://www.facebook.com/worldeconomicforum/videos/2771243113106884/

Siin on ülevaade minu nüüdseks tavaliseks saanud tööpäevast:

Ma tõusen tavaloselt pool tundi enne tööpäeva algust, sätin end valmis ja alustan hommikut väikese päikesetervitusega. Kui sa ei tea, mis see on, siis siin on link minu joogaõpetajalt: 

Seejärel teen endale kohvi, mida esimeste kõnede juurde joon. 

Ma töötan nüüd ainult laua taga büroos või köögis (olenevalt kas ka Jens peab minuga samal ajal kellegagi telefoni teel suhtlema), et eraelu tööelust veidigi lahutada. Siin on pilt minu büroost :) 

Kui tihti on meie telefonikonferentside uuteks osalisteks lapsed, siis mina pean esimestel töötundidel proovima paralleelselt oma Kiisuga mängida, sest muidu tühjendab ta osavalt kodu prügikasti sisu põrandale või ajab kõik asjad laualt maha.

Minu päevad koosnevad juba mitu nädalat ainult telefonikonferentsidest, et ühiselt teemasid arutada ja arendada. Mul on tunne, et arvuti ja kõrvaklapid on vaikselt saamas minu uuteks kehaosadeks. Kahjuks on ka meie ettevõtte süsteemid ülekoormatud ja Skype streigib tihti. Niisiis tuleb alati 5 minutit varuda, et end sisse logida ja tihti mõistatada, kas tekst mida sa kuuled kuulub selle screeni juurde või mul on ka 5 minutit screensharingu lagi. Täna õhtul ütlesid lõpuks kõik süsteemid lõpuks üles, mis tegi õnneks ületundide tegemise võimatuks.

Meil on tiimiga päevas 1-2 stand-upi, kus võtame ka aega niisama maailma üle rääkida, sest meil on ka kolleege, kes elavad üksi. See on väga oluline, et keegi end üksikult ei tunneks.

Kuna ma olen tiimides, mis fokusseerivad tulevikutöö ja kollaboratiivsete workshopide teemadele, testime pidevalt uusi huvitavaid mooduseid, kuidas tehnoloogiaid ära kasutada ja oma telefonikõnesid huvitavaks teha. 

Ma püüan nüüd tõesti tähelepanelikumalt jälgida, millal mu 8 tundi täis saavad, et ütetöötamist vältida.

Ma ütleks, et ma olen esimese nädala kodus üsna edukalt üle elanud. Tähtis roll on siin olnud muidugi sellel, et ma proovin iga päev õues jalutamas ja värsket õhku hingamas käia. Ilm on olnud siin selleks õnneks suurepärane. Kevad on täies jõus ja mõnel päeval ulatus temperatuur isegi 17 kraadini. Oma jalutuskäigud ühendan tihti ka poeskäiguga - win-win. Oleme oma kord-nädalas-suurostud meelega asendanud väikeste päevaks-paariks-miniostudega, et oleks alati põhjust välja minna.

Tõenäoliselt on meil varsti ka iga kord mõjuvaid põhjuseid vaja, et kodust lahkuda. Kahjuks olen tihti pargis jalutades näinud lapsi täis mänguväljakuid ja peresid, kes koos tšillivad ning ilma naudivad. Täielikult vastutustundetu ja vastuvõetamatu tegu, mis mul ikka veidi kopsu üle maksa ajab. Mina - terve purikas - püsin kodus, et võimalikku tahtmatut viiruse levikut peatada, ja teised kodanikud annavad oma hoolimatusega üha rohkem põhjuseid, et üha rohkem kõigile kehtivaid rangeid meetmeid rakendada ja pikendada. Aga kui siin varastavad inimesed isegi haiglatest desinfitseerimisvahendeid ja maske, siis vaikselt ei üllata mind enam miski.

See kriis on Saksamaale, aga ka kogu Euroopale paras katsumus, mis paneb demokraatliku riigikorra ja meie raskelt võidetud vabadused proovile. Liikumispiiranguid on siin siiani peetud kõige viimaseks meetmeks, mis on ainult hädaolukorras vajalik. Kolmapäeval tuli esimene emalik pöördumine meie kantslerilt, kes manitses kõiki solidaarsusele. Meie kõigi huvides ja eriti nende huvides, kes kuuluvad riskirühma. Sest ka nemad on kellegi emad/isad, vanaemad/vanaisad, keda meil on võimalik ühiselt kaitsta. Nagu arvata oli, ei toonud see erilisi muutusi - ikka ja jälle kuulsin oma kolleegidelt rahvakogunemistest väljakutel päikse käes ning nn koroona-pidudest, mis politsei pidi laiali saatma. Täna teatatas lõpuks kantsler oma uues pöördumises, et kõigis liidumaades on nüüdsest lubatud ainult kahel inimesel korraga välisruumis liikuda ja ainult kui selleks on mõjuv põhjus. See polnud enam soovitus vaid reegel. Kui ma esialgu lootsin, et me liikumispiiranguteni ei jõua, siis nüüdseks usun, et see on ainult võimalus, kuidas me üldse kunagi sellest olukorrast välja tulla saame. Ja mida varem, seda parem. Kahjuks tuli õhtul ka uudis, et kantsler ise peab esialgu karantiini jääma, sest tema arstil avastati koroona. Keegi pole koroona eest kaitstud...

Ma töötan tegelikult tihti kodust - nii kord nädalas/kahe nädala jooksul ikka. Juhul kui mu ülemus otsustab koju jääda ja mul olulisi kohalviibimist nõudvaid koosolekuid pole, väldin hea meelega mõttetut läbi linna sõitlemist (40 minutit üks ots) ja naudin kodukontori võlusid. Kui ma aga eelmise nädala reedel otsustasin kodust töötada, ei osanud ma arvata, et see ettenägemata ajani nii hakkabki olema.

Muidugi oli juba palju varem Saksamaal paanikajaanika selle viiruse ümber. Hamsterostud olid täies hoos ja uudistekanalitest muud peale Koroona enam ei kuulnud. Ka minu tööandja võttis teemat algusest peale väga tõsiselt - saime peaaegu ülepäeviti e-maile meie globaalselt CEOlt, kehtestati ranged reisipiirangud, tualettidesse ilmusid kätepesuõpetused, sööklas andis söögitädi söögiriistad otse sulle kätte, koridoridesse tekkisid desifintseerimisvahendid jne. Kõikvõimalikud üritused ja koosolekud/workshopid klientidega, mis tähendanuks üle 25 inimese viibimist ühes ruumis, olid tühistatud. Kuna ma pole viimastel aastatel päevagi haige olnud ja isegi Jensi mitmenädalane köha ei olnud suutnud mind nakatada, polnud ma sellest koroona-teemast väga ärevil. Võib aga öelda, et sellel 13. märtsil eskaleerus olukord viisil, mis on muutnud meie kõigi elu.

Minu jaoks sai kõik alguse e-mailist, mis ütles, et kõik meie ettevõtte töötajad peavad valmistuma esmaspäevast kodust töötama, tõkestamaks viiruse levikut. Üheks oluliseks ajendiks oli tõenäoliselt ka veel kinnitamata uudis, et samuti koolid ja lasteaiad pidavat suletama. Võrreldes näiteks eestlastega olid sakslased siin muidugi oma meetmetega mõned päevad taga, nii et seda oli oodata. Eriti arvestades, et Baden-Württemberg oli juba nädal aega tagasi olnud koolivaheajalt Itaaliast ja paljud lapsed käisid sellest hoolimata koolis. Minu ülemus ütles otse, et kuigi konkreetset tähtaega pole veel nimetatud, siis esialgu arvestame kodukontorisse jäämisega vähemalt lihavõteteni.

Lihavõtted… Me plaanisime tegelikult pärast lihavõtteid kaheks nädalaks Sri Lankale puhkusele minna. Selle plaani saime muidugi maha matta. Kuna kodus istumiseks puhkust pole väga mõtet võtta, siis peame oma reisimõtted teadmata ajaks tagaplaanile jätma.