PÀriskorealastest, pÀriseestlaste debati valguses
Sel ajal kui Eesti kommentaatorid veetsid oma jaheda suvealguse pagulaste teemal jaurates, sattusin mina korealaste identiteedikriisi kohta lugemise lainele. Nimelt kohtasin ma Seouli linnavalitsuse poole kĂ”ndides ĂŒht joseonjokâi [dĆŸosondĆŸokki] ehk Hiinas ĂŒles kasvanud korea pĂ€ritolu inimest.
Vestlesime umbes kolme kilomeetrise tee jooksul nii, et mĂ”lemal oli huvitav - mina sain arglikult kĂŒsida tabuteemaks oleva vĂ€lismaal kasvanud korealaste ĂŒhiskonda sulandumise probleemi kohta ja tema uuris Euroopa elu ja elatustaseme kohta.
Teemakohaste piltide leidmine muutub iga postitusega keerulisemaks. See siin on jupike vanast Seouli mĂŒĂŒrist Namâi mĂ€el. Nii jaapanlaste, hiinlaste kui ka teiste korealaste vastu. Kuigi korealased Ă”hkavad unistavalt tagasi Korea ĂŒhtsuse aega, on korealased veetnud ĂŒsna mĂ€rkismisvÀÀrse osa oma tuhandete aastate pikkusest ajaloost omakeskis kakeldes.
PĂ€rast vestlust otsustasin teema kohta rohkem uurida ja leidsin ĂŒhe ameerika naisantropoloogi raamatu âMaking and Faking Kinshipâ, mis kĂ€sitleb LĂ”una-Korea meestega abiellunud joseonjokâide kogemusi.
Rahvusliku identiteedi ja tolerantsuse kĂŒsimustes on eestlased ja korealased ehmatavalt sarnased. MĂ”lemaid on ajaloos nii palju kordi vallutatud, et nad on harjunud vÔÔraid umbusaldama, aga kiirelt arenevate ja (peaaegu sama) kiirelt vananevate ĂŒhiskondadena tuleb neil praegu vĂ€lja mĂ”elda, mida âpĂ€risâ korealane vĂ”i eestlane olemine tĂ€hendab ning kas selline asi ĂŒldse eksisteerib.
Wikipedia andmeteil moodustavad korealased 99 protsenti LĂ”una-Korea elanikkonnast. Valgete lÀÀne nĂ€gudega on suuremates linnades elavad korealased harjunud, aga ainult kindlas kontekstis - valge inimene on kas turist vĂ”i inglise keele Ă”petaja ning kui ta ei ole ameeriklane, siis on ta prantslane, sakslane vĂ”i ÀÀrmisel juhul venelane (sel juhul lisandub n-ö ameti reale ka variant âprostituutâ). KĂ”ik muud variandid tekitavad korealastes segadust. Hostelis ööbinud briti mustanahalised tĂŒdrukud mĂ€rkisid, et âkorealased on vĂ€lismaalastega vĂ€hem harjunud kui hongkonglasedâ, toonil, mis andis pĂ”hjust oletada, et kellegi kĂ€itumine Koreas tekitas neis ebamugavust, aga ma ei osanud selle remargi tĂ€henduse kohta delikaatselt midagi tĂ€psemat kĂŒsida.
âVeri on paksem kui vesiâ ehk vaade Hanâi jĂ”ele. Praegu on Koreas pĂ”ud ja suur osa jĂ”est on mĂŒrgiseid vetikaid tĂ€is kasvanud, nii et jĂ”evesi on tegelikult ĂŒsna mittevesine. Need vetikad on erkrohkelised, nii et esimest korda neid nĂ€hes arvasin, et guaĆĄĆĄvĂ€rvide tehases on rohelise vĂ€rviga mingi Ă”nnetus toimunud.
Lisaks selgelt eristuvatele vĂ€lismaalastele on korealased pidanud viimased 20 aastat harjuma ka PĂ”hja-Koreast saabunud pĂ”genike ning Hiinas vĂ”i endistes NĂ”ukogu Liidu riikides ĂŒles kasvanud korealastega.
Alguses arvasid korealased naiivselt, et veri on paksem kui vesi, ehk isegi kui inimene ei ole kunagi isegi LĂ”una-Koreas kĂ€inud, siis suudavad korea ema ja isa ikkagi kasvatada ĂŒles âpĂ€ris korealaseâ. Mis sest, et kuni 1990. aastate alguseni olid nĂ€iteks LĂ”una-Korea ja Hiina diplomaatilised ning majanduslikud suhted pea olematud (LĂ”una-Korea oli PĂ”hja-Korea pĂ€rast kohati isegi vihasemalt antikommunistlik kui USA konservatiivid iial suutsid olla).
Samaks ajaks, 1990. aastate alguseks, oli LĂ”una-Korea majanduslik areng jĂ”udnud meilegi tuttavasse etappi âmaamees otsib naistâ. Kui alguses pĂŒĂŒtigi linna pĂ”genenud naisi tagasi maale meelitada, selgus kiiresti, et konfutsianistliku ĂŒhiskonna alustala - taltsas ja hoolitsev koduperenaine - on LĂ”una-Koreas vĂ€ljasurev nĂ€htus.
Et pĂ”llumehed tegid ka oma majanduslike raskuste kohta palju kĂ€ra, kĂ€isid poliitikud nende armuelu parandamiseks vĂ€lja idee: maamehed vĂ”ivad oma ideaalse taltsa koduperenaise leida Hiinast, kus kapitalism ja lÀÀnestumine ei ole veel naiste pĂ€id segi ajanud. Nii suundusid 1990. aastatel kĂŒmned tuhande vallalised korea mehed Hiinasse joseonjokâi naisi otsima. Ja et tol hetkel oli LĂ”una-Korea elatustase kĂ”rgem kui Hiina oma, soostusid joseonjokâi naised nendega abielluma, kujutades ette, et Koreas saavad nad elada sama uhkelt nagu telekas nĂ€htud keskklass.
Minu hosteli ĂŒmbruskonnas on keskmisest rohkem Hiina restorane. Punased paberlaternad on iga endast lugupidava Hiina asutuse juures kohustuslikud.
Sama kiiresti kui abielluti (kodakondsuse saamise tĂ”ttu kulus selleks tavaliselt umbes pool aastat), saadi ka aru, et joseonjokâi naised ei ole ikkagi nii korealased, kui lĂ”unakorealased lootsid. Kommunistlikust Hiinast LĂ”una-Koreasse tulnud naised olid harjunud ideega, et peres kĂ€ivad nii naine kui mees tööl ja selle vĂ”rra hoolitsevad mĂ”lemad ka majapidamise eest. LĂ”una-Korea maamehed aga tahtsid, et naised istuksid kodus, teeksid kohusetundlikult kĂ”ik majapidamise tööd ise ning hoolitseksid selle kĂ”rvalt ka oma mehe vanemate eest.
Korealased (vĂ€hemalt need maamehed) osutusid konfutsianistlikumaks kui Konfutsiuse enda kodumaal ĂŒlesse kasvanud inimesed. Paljud joseonjokâi naised pĂ”genesid maameeste juurest kohe, kui nende LĂ”una-Korea kodakondsus kehtima hakkas, nii kaugele kui vĂ”imalik, mĂ”eldes endamisi, et elu LĂ”una-Koreas on palju hullem kui Hiinas. Korea ajakirjandus valis meeste poole ja kirjutas sellest, kuidas kommunismi tĂ”ttu korrumpeerunud joseonjokâi naised on isekad ja ainult raha peal vĂ€ljas. (Praeguseks on see âisekuseâ stereotĂŒĂŒp laienenud Korea meedias ka âpĂ€risâ hiinlastele ehk hanni hiinlastele. Keda huvitab Korea popp, on seda stereotĂŒĂŒpi tĂ”enĂ€oliselt kohanud poistebĂ€ndi EXO hiina liikmete lahkumist puudutavates diskussioonides).
2000. aastate alguses taipasid korealased, et âkorealaneâ olemine ei sĂ”ltu ainult sellest, et sul on korea verd vanemad. Et aga maamehed olid jĂ€tkuvalt pruudita (pĂ”genevate joseonjokâi naiste tĂ”ttu oleks isegi kohasem öelda âjĂ€lle pruuditaâ), suunati nad nĂŒĂŒd Vietnami ja Filipiinidele naisi otsima, sest arvati, et kuigi nood ei ole kĂŒll korea pĂ€ritolu ja oh Ă”udust, nende nahavĂ€rv on veidi tumedam, on nad vaesemas ĂŒhiskonnas ĂŒlesse kasvanuna vĂ€hemalt taltsad. Praeguseks on kĂŒmned tuhanded kohalike naiste jaoks ebaatraktiivsed korea mehed abiellunud vietnamlaste ja filipiinlastega, pĂŒĂŒdes seejuures igati oma naise pĂ€ritolu varjata, sest kui nende laste klassikaaslased saaksid sellest teada, hakataks neid kindlasti narrima (ikkagi 99 protsenti korealastest koosnev ĂŒhiskond).
Kui laternaid ei ole vĂ€ljas, siis kindlasti leiab neist seest. Ja nende Ă”igustuseks - tol hetkel oli see restoran suletud. Punased plasttoolid on peamiselt selleks, et takistada autojuhte garaaĆŸe, ladusid ja vĂ€ravaid kinni parkimast.
See joseonjok, keda mina kohtasin, ei olnud pĂ”genenud pruut, vaid varastes kolmekĂŒmnendates mees, kelle âLÀÀne nimiâ oli Chase. Tema vanaisa oli sĂŒndinud Koreas (ĂŒhes nendest, vĂ”ib-olla ka praeguse PĂ”hja-Korea aladel) ning ĂŒhel hetkel Hiina migreerunud. Chaseâi sĂ”nul oskab tema Hiinas ĂŒles kasvanud isa korea keelt, aga tema ise kĂ€is juba hiinakeelses koolis ning hakkas korea keelt Ă”ppima alles aasta tagasi.
Chaseâi pere kolis LĂ”una-Koreasse lootuses leida paremaid töökohti. Kuigi Chase rÀÀkis ĂŒllatavalt head inglise keelt, ei olnud tal ĂŒlikooliharidust ning seetĂ”ttu ei leidnud ta Hiinas pĂŒsivat ja tasuvat tööd.
Kui âMaking and Faking Kinshipâ raamatus omasid joseonjokâid LĂ”una-Koreast veel idealistlikku ettekujutust, siis Chaseâi jutust jĂ€i mulje, et tema jaoks on Korea lihtsalt âveidi parem kui...â. Eriti arvestades seda, kui suurt huvi ta Euroopa elatustaseme ja palgatingimuste vastu tundis. Tema sĂ”nul on tal kĂŒll mĂ”ned korea sĂ”brad, kuid ĂŒhiskonda sulandumine on keeruline, sest korealaste jaoks rÀÀgib ta vÔÔra aktsendiga ning ta ei ole veel endale head (tema definitsioon tĂ€hendab see âmitte köögitöölineâ) leidnud. Samas ei jĂ€tnud ta ka muljet, et ta vĂ€ga Hiinat igatseks. Lihtsalt unistuse ja tegelikkuse erinevustega harjumine vĂ”tab aega.
Lugemissoovitus:
Kes tunneb Korea ĂŒhiskonna vĂ”i rahvuse kĂŒsimuse vastu rohkem huvi, siis Caren Freemanâi âMaking and Faking Kinshipâ (2011) on ĂŒhe antropoloogi uurimusele kohaselt ladus, aga pĂ”hjalik ja intrigeeriv lugemine.













