Maarja Koreas II

Sel ajal kui Eesti kommentaatorid veetsid oma jaheda suvealguse pagulaste teemal jaurates, sattusin mina korealaste identiteedikriisi kohta lugemise lainele. Nimelt kohtasin ma Seouli linnavalitsuse poole kõndides üht joseonjok’i [džosondžokki] ehk Hiinas üles kasvanud korea päritolu inimest.

Vestlesime umbes kolme kilomeetrise tee jooksul nii, et mõlemal oli huvitav - mina sain arglikult küsida tabuteemaks oleva välismaal kasvanud korealaste ühiskonda sulandumise probleemi kohta ja tema uuris Euroopa elu ja elatustaseme kohta.

Teemakohaste piltide leidmine muutub iga postitusega keerulisemaks. See siin on jupike vanast Seouli müürist Nam’i mäel. Nii jaapanlaste, hiinlaste kui ka teiste korealaste vastu. Kuigi korealased õhkavad unistavalt tagasi Korea ühtsuse aega, on korealased veetnud üsna märkismisväärse osa oma tuhandete aastate pikkusest ajaloost omakeskis kakeldes.

Pärast vestlust otsustasin teema kohta rohkem uurida ja leidsin ühe ameerika naisantropoloogi raamatu “Making and Faking Kinship”, mis käsitleb Lõuna-Korea meestega abiellunud joseonjok’ide kogemusi.

Rahvusliku identiteedi ja tolerantsuse küsimustes on eestlased ja korealased ehmatavalt sarnased. Mõlemaid on ajaloos nii palju kordi vallutatud, et nad on harjunud võõraid umbusaldama, aga kiirelt arenevate ja (peaaegu sama) kiirelt vananevate ühiskondadena tuleb neil praegu välja mõelda, mida “päris” korealane või eestlane olemine tähendab ning kas selline asi üldse eksisteerib.

Wikipedia andmeteil moodustavad korealased 99 protsenti Lõuna-Korea elanikkonnast. Valgete lääne nägudega on suuremates linnades elavad korealased harjunud, aga ainult kindlas kontekstis - valge inimene on kas turist või inglise keele õpetaja ning kui ta ei ole ameeriklane, siis on ta prantslane, sakslane või äärmisel juhul venelane (sel juhul lisandub n-ö ameti reale ka variant “prostituut”). Kõik muud variandid tekitavad korealastes segadust. Hostelis ööbinud briti mustanahalised tüdrukud märkisid, et “korealased on välismaalastega vähem harjunud kui hongkonglased”, toonil, mis andis põhjust oletada, et kellegi käitumine Koreas tekitas neis ebamugavust, aga ma ei osanud selle remargi tähenduse kohta delikaatselt midagi täpsemat küsida.

“Veri on paksem kui vesi” ehk vaade Han’i jõele. Praegu on Koreas põud ja suur osa jõest on mürgiseid vetikaid täis kasvanud, nii et jõevesi on tegelikult üsna mittevesine. Need vetikad on erkrohkelised, nii et esimest korda neid nähes arvasin, et guaššvärvide tehases on rohelise värviga mingi õnnetus toimunud.

Lisaks selgelt eristuvatele välismaalastele on korealased pidanud viimased 20 aastat harjuma ka Põhja-Koreast saabunud põgenike ning Hiinas või endistes Nõukogu Liidu riikides üles kasvanud korealastega.

Alguses arvasid korealased naiivselt, et veri on paksem kui vesi, ehk isegi kui inimene ei ole kunagi isegi Lõuna-Koreas käinud, siis suudavad korea ema ja isa ikkagi kasvatada üles “päris korealase”. Mis sest, et kuni 1990. aastate alguseni olid näiteks Lõuna-Korea ja Hiina diplomaatilised ning majanduslikud suhted pea olematud (Lõuna-Korea oli Põhja-Korea pärast kohati isegi vihasemalt antikommunistlik kui USA konservatiivid iial suutsid olla).

Samaks ajaks, 1990. aastate alguseks, oli Lõuna-Korea majanduslik areng jõudnud meilegi tuttavasse etappi “maamees otsib naist”. Kui alguses püütigi linna põgenenud naisi tagasi maale meelitada, selgus kiiresti, et konfutsianistliku ühiskonna alustala - taltsas ja hoolitsev koduperenaine - on Lõuna-Koreas väljasurev nähtus.

Et põllumehed tegid ka oma majanduslike raskuste kohta palju kära, käisid poliitikud nende armuelu parandamiseks välja idee: maamehed võivad oma ideaalse taltsa koduperenaise leida Hiinast, kus kapitalism ja läänestumine ei ole veel naiste päid segi ajanud. Nii suundusid 1990. aastatel kümned tuhande vallalised korea mehed Hiinasse joseonjok’i naisi otsima. Ja et tol hetkel oli Lõuna-Korea elatustase kõrgem kui Hiina oma, soostusid joseonjok’i naised nendega abielluma, kujutades ette, et Koreas saavad nad elada sama uhkelt nagu telekas nähtud keskklass.

Minu hosteli ümbruskonnas on keskmisest rohkem Hiina restorane. Punased paberlaternad on iga endast lugupidava Hiina asutuse juures kohustuslikud.

Sama kiiresti kui abielluti (kodakondsuse saamise tõttu kulus selleks tavaliselt umbes pool aastat), saadi ka aru, et joseonjok’i naised ei ole ikkagi nii korealased, kui lõunakorealased lootsid. Kommunistlikust Hiinast Lõuna-Koreasse tulnud naised olid harjunud ideega, et peres käivad nii naine kui mees tööl ja selle võrra hoolitsevad mõlemad ka majapidamise eest. Lõuna-Korea maamehed aga tahtsid, et naised istuksid kodus, teeksid kohusetundlikult kõik majapidamise tööd ise ning hoolitseksid selle kõrvalt ka oma mehe vanemate eest.

Korealased (vähemalt need maamehed) osutusid konfutsianistlikumaks kui Konfutsiuse enda kodumaal ülesse kasvanud inimesed. Paljud joseonjok’i naised põgenesid maameeste juurest kohe, kui nende Lõuna-Korea kodakondsus kehtima hakkas, nii kaugele kui võimalik, mõeldes endamisi, et elu Lõuna-Koreas on palju hullem kui Hiinas. Korea ajakirjandus valis meeste poole ja kirjutas sellest, kuidas kommunismi tõttu korrumpeerunud joseonjok’i naised on isekad ja ainult raha peal väljas. (Praeguseks on see “isekuse” stereotüüp laienenud Korea meedias ka “päris” hiinlastele ehk hanni hiinlastele. Keda huvitab Korea popp, on seda stereotüüpi tõenäoliselt kohanud poistebändi EXO hiina liikmete lahkumist puudutavates diskussioonides).

2000. aastate alguses taipasid korealased, et “korealane” olemine ei sõltu ainult sellest, et sul on korea verd vanemad. Et aga maamehed olid jätkuvalt pruudita (põgenevate joseonjok’i naiste tõttu oleks isegi kohasem öelda “jälle pruudita”), suunati nad nüüd Vietnami ja Filipiinidele naisi otsima, sest arvati, et kuigi nood ei ole küll korea päritolu ja oh õudust, nende nahavärv on veidi tumedam, on nad vaesemas ühiskonnas ülesse kasvanuna vähemalt taltsad. Praeguseks on kümned tuhanded kohalike naiste jaoks ebaatraktiivsed korea mehed abiellunud vietnamlaste ja filipiinlastega, püüdes seejuures igati oma naise päritolu varjata, sest kui nende laste klassikaaslased saaksid sellest teada, hakataks neid kindlasti narrima (ikkagi 99 protsenti korealastest koosnev ühiskond).

Kui laternaid ei ole väljas, siis kindlasti leiab neist seest. Ja nende õigustuseks - tol hetkel oli see restoran suletud. Punased plasttoolid on peamiselt selleks, et takistada autojuhte garaaže, ladusid ja väravaid kinni parkimast.

See joseonjok, keda mina kohtasin, ei olnud põgenenud pruut, vaid varastes kolmekümnendates mees, kelle “Lääne nimi” oli Chase. Tema vanaisa oli sündinud Koreas (ühes nendest, võib-olla ka praeguse Põhja-Korea aladel) ning ühel hetkel Hiina migreerunud. Chase’i sõnul oskab tema Hiinas üles kasvanud isa korea keelt, aga tema ise käis juba hiinakeelses koolis ning hakkas korea keelt õppima alles aasta tagasi.

Chase’i pere kolis Lõuna-Koreasse lootuses leida paremaid töökohti. Kuigi Chase rääkis üllatavalt head inglise keelt, ei olnud tal ülikooliharidust ning seetõttu ei leidnud ta Hiinas püsivat ja tasuvat tööd.

Kui “Making and Faking Kinship” raamatus omasid joseonjok’id Lõuna-Koreast veel idealistlikku ettekujutust, siis Chase’i jutust jäi mulje, et tema jaoks on Korea lihtsalt “veidi parem kui...”. Eriti arvestades seda, kui suurt huvi ta Euroopa elatustaseme ja palgatingimuste vastu tundis. Tema sõnul on tal küll mõned korea sõbrad, kuid ühiskonda sulandumine on keeruline, sest korealaste jaoks räägib ta võõra aktsendiga ning ta ei ole veel endale head (tema definitsioon tähendab see “mitte köögitööline”) leidnud. Samas ei jätnud ta ka muljet, et ta väga Hiinat igatseks. Lihtsalt unistuse ja tegelikkuse erinevustega harjumine võtab aega.

Lugemissoovitus:

Võrreldes eelmise Korea-reisiga olen ma paar aastat vanemaks saanud ja endale elukaaslase leidnud ning seetõttu on uute korea sõprade leidmine seekord veidi keerulisem. Ma ei saa enam ignoreerida tunnet, et mind sõbralikult lõunale kutsunud tüüp tahaks tegelikult mind kohtingule kutsuda, aga ei julge.

Postituse illustreerimiseks pildistasin veidi oma naabruskonna kirikuid.

Küll aga peatas mind kohe esimesel nädalal tänaval üks minuvanune poiss, kes õpib psühholoogiat ja teeb mingi koolitüki jaoks inimestele psühholoogilisi teste. Selliseid isiksusetüübi teste, mis sisaldavad ülesandeid stiilis “joonista palun siia kolmnurk”, “vali üks neljast: tuli, õhk, vesi, maa” jne.

Nii palju kui mina olen Aasia suhetest psühholoogiaga kuulnud, siis suhtutakse sellesse siin praegugi väga skeptiliselt. Hongkongis vahetusüliõpilaseks olnud Mario rääkis näiteks, et võrreldes Suurbritanniaga kiputi Hongkongis teemasid läbi “nämmutama”, sest psühholoogiat kui teadust pole veel kultuuriliselt omaks võetud ja selle mõju ei ole igas filmis ja kirjandusteoses veel nii tugevalt tunda. Ja Korea on küll enesetappude sageduse poolest maailmakuulus, kuid psühholoogilisi probleeme varjatakse ja spetsialisti poole pöördumine on suur tabu. Tundub, et sellel põhjusel keskenduvad Korea psühholoogid rohkem psühholoogia nn populaarteaduslikule küljele, et inimesi uue asjaga harjutada.

Testide tegemise kõrval kutsus see korealasest psühholoogiatudeng, nimetagem teda Psühholoogiapoisiks, mind ka oma kiriku kontserdile. Olen ise luterlane ja alati olnud teiste religioonide ja usulahkude kohta õppimisele avatud, seega olin nõus.

Väga suur osa korealastest on kristlased ning nende arv kasvab iga aastaga. Kõige populaarsemad on siin USA-stiilis baptistid ja presbüterlased, kuigi on ka kõike muud. Viimastel aastatel on hakanud korealased järjest rohkem ka ise oma kirikuid (= usulahke) asutama, kusjuures tavaliselt nad end mingi vanema usulahuga ei seosta, vaid rõhutavad, et see, kas sa oled baptist või katoliiklane, ei loe, sest põhiline on ikka jumalasõna levitamine.

Kirikuid leidub Seoulis samuti väga palju, aga need ei ole sellised euroopalikud katedraalid, vaid tavalised hooned, mille seina külge on koguduse kasvades kinnitatud suur metallist rist, ning kui võimalik, siis on kuhugi katusele ka ehitatud kolmnurkne torn.

Kirikuga samas majas võivad tegutseda ka toidupoed, karaokeruumid, kontorid, apteegid ja parklad. Võib-olla ainus kombinatsioon, mis vähemalt idee poolest näib võimatuna, on see, et kirik asuks ühes majas “armastusemotelliga” ehk asutusega, mis pakub veel oma vanematekodus elavatele paarikestele tunnitasu eest veidi privaatsust. Samas, ühe kiriku juures oli küll väljas “massaažiteenuse” keerlev silt, mis minu teada tähistab rohkem meestele suunatud “õnneliku lõpuga” masaaži, nii et võib-olla ma alahindan korealasi.

Psühholoogiapoisi kirik A.M.A. on ka selline “kõigi maade kristlased, ühinege!” stiilis kirik, mis asutati ainult kaks aastat tagasi.

Kiriku juhid on läänes töötamise kogemusega korealased. Kontserdil pidas näiteks jutlust mees, kes on töötanud Frankfurdis baptistide kirikus. Oma rahvusvahelisust rõhutavad nad igal võimalusel, soovitades koguduse liikmetel kiriku üritustele kaasa võtta ka kõiki oma rahvusvahelisi sõpru, ja see kogudus, kus kontsert toimus, kandis isegi nime “X-koha International Church”, kuigi nii mõnelgi sildil oli see nimekuju korea keele hääldusreeglite mõju tõttu moondunud “International Chulch’iks”.

Kiriku kontsert toimus ühe sellise pood/kontor/kirik hoone 3. korruse ruumis, mis oli täpselt nii suur, et kohale tulnud 40-50 noort inimest normaalselt ära mahuksid. Ja kontsert ei olnudki niivõrd kontsert kui ühislaulmine, kus eeslaulja, taustalauljad, trummar, kitarristid ja süntekamängija utsitasid kõiki rütmilise plaksutamise saatel Jeesust ja Jumalat kiitma.

Kontserdi laulud olid keskmise kehva poppmuusika stiilis ning lisaks valjusti kaasa laulmisele ja plaksutamisele käis osadega neist kaasa ka koordineeritud tantsusammud või “kõigil käed püsti ja hüppame nagu me oleksime rokk-kontserdil” koreograafia. Ehk siis külma põhjamaalase ja luterlase jaoks tundus kogu ettevõtmine üsna... südantsoojendavalt naivistlik.

Laulude vahel oli ka väike jutlusemoodi vahepala, mis keskendus küsimustele “kus on taevas”, “kas Jeesus valetas kui lubas meile igavest elu” ning “mida sa teeksid, kui kohtuksid Jumalaga”.

Luterliku kirikuga võrreldes on see hoopis teises stiilis arutelu. Ma pean tunnistama, et küsimus, mida ma jumalalt küsiksin, kui ma temaga päriselt kohtuksin, oli minu jaoks kummastav, sest Eesti luterlaste suhe jumalaga ei ole nii... isiklik.

Ma ei taha sugugi alt-üles vaadata ja öelda, et see kõik on halb. Pigem oli see minu jaoks oli see järjekordne näide olukorrast, kus minu jaoks tuttav euroopalik kristlus ja sõnapaar “kirikukontsert”, on käänulisi teid pidi teise kultuuri jõudes moondunud nii, et ma ei tunne seda enam päris hästi ära.

See on küll väga lihtsameelne näide, aga samasugune võõrastus tekkis mul eile suures toidupoes käies, kui seal lasti kõlaritest Jacques Offenbach’i “Orpheus in the Underworld’i” ehk siis kankaani. Põhimõtteliselt seda võib ju teha, aga eestlane ei tule selle muusika- ja olustikuvaliku kombinatsiooni pealegi.

Või veel üks näide. Koreas on kombeks oma sõpru pidevalt aasida stiilis, mis Euroopas enam päris poliitiliselt korrektne pole. Nii ütles hosteliperemees K mulle teisel päeval pärast minu naasmist sõbralikult, et eelmine kord olin ma palju kõhnem. Ning kuuldes, et minu Korea süsteemi järgi arvutatud vanus* on 26, hüüatas sõbralikult “Christmas Cake!” ehk “Jõulukook!”. Seda ingliskeelset väljendit kasutatakse Jaapanis, Koreas ja Hiinas üle 25-aastase neiu jaoks. Kuigi termin on ingliskeelne, ei ole see ameeriklastele ja brittidele tuttav. Asiaadid on selle sõnapaari laenanud nii, et selle originaalkontekst on läinud rändama.

Samamoodi on Korea kristlusega. Nende taustsüsteem on konfutsianism, budism ja šamaanid, ning see mõjutab ka seda, kuidas korealastele kristlust ja selle põhitermineid nagu “õiglus”, “andestus”, “patt” jne selgitatakse. Kirikukontserdil tõdes pastor, et näe, see meie plaksutamine ja tantsimine on natukene nagu šamaanlus. Ja et šamaanid pole halvad, lihtsalt nemad püüdlevad jumala poole, teadmata jumala poolt inimestele saadetud piiblit, mistõttu ei saa jumal neist aru.

Aga kõik need erinevused teevadki suhtluse põnevaks.

* Koreas on vastsündinud laps kohe üheaastane ning vanust arvestatakse nn Hiina (tegelikult siis ka Korea) uue aasta saabumise järgi. Kui Eestis olen ma kuni 2016. aasta aprillini 25, siis Koreas olen ma juba praegu 26 ja paar kuud enne oma sünnipäeva isegi kaks aastat vanem ehk 27.

Hosteliperemees K ütles Korea vanuse arvestamise süsteemi kohta, et sellega austavad nad oma ema, pidades meeles, kuidas ta mitu kuud last oma kõhus kandis. Samuti hoiab see korealaste kollektivistlikku joont, sest ühel aastal sündinud inimesed saavad aasta võrra vanemaks ühel ja samal ajal.

Seoses MERSiga on hostelielu väga vaikne. Kahekorruselises majas elab lisaks minule veel üks ööloom / prantslanna, kes käib iga päev klubides, ning indoneesia poiss, kes veedab oma aega korea tüdruksõbraga kohtingutel käimisega. Mina püüan iga päev oma ümbruskonda avastada ja korea keelt õppida.

Nädal aega ei viitsinud hosteliperemehed isegi hostelist lahkunud inimeste voodeid ära koristada, sest ega kedagi uut tulemas ei olnud. Kuuldavasti täna keegi tuleb, aga eks näis. Turistid tulevad Koreasse ju valdavalt Jaapanist, Hiinast, Hongkongist ja Singapurist, ning nemad juba MERSiga ei riski.

Vanaemast mul viisakuse mõttes pilti ei ole. Seega on seekord niisama pildid oma naabruskonnast.

Seda enam panen ma tähele meie naabreid. Seoulis elavad inimesed üksteisele palju lähemal kui Eestis. Meie hostelimajal (ja see on päris maja) on küll väike lahtine veranda, aga sellest hoolimata on meie maja uksest naabri ukseni vähem kui kümme sammu.

Kui kella seitsme paiku õhtul hostelisse tulla ja akendel pole katteid ees, näeb meie köögiaknast otse teise maja kööki, kus perekond õhtust sööb. Ma ehmatan siiamaani ära, kui naabrid oma köögis gaasipliidi süütavad, sest ma alati arvan, et keegi on meie tühja hosteli köögis.

See ei tähenda, et me kuuleksime kõike, mis nad teevad ja räägivad. Ei kuule. Majade seinad on helikindlad, lihtsalt kõigil on aknad lahti ja kõrvuti.

Igal hommikul äratab mind minu naaber, Vanaema. Nagu Koreas ikka, on soliidsesse ikka jõudnud vanaproua kõigile Vanaema, sõltumata sugulussidemetest ja sellest, kas tal lapsi on*.

Mina kardan korea Vanaemasid, sest neisse tuleb suhtuda väga aupaklikult. Mitte ainult teiste kultuurikommete järgimise põhimõtte pärast, vaid ka sellepärast, et Vanaemad on nagu väikesed karmamasinad.

Korea keelel on üldjoontes kolm viisakusastet (tegelikult on neid rohkem, aga üks on näiteks ainult kuningate poole pöördumiseks). Esimene on lapsepõlvesõprade, noorema õe ja venna ning väikeste laste poole pöördumiseks. Võõramaalasel lubavad korealased seda kasutada, aga tegelikult tähendab see seda, et meid peetakse lapseks, kes üldse matsu ei jaga ja viisakalt rääkima ei suuda õppida. Teine on viisakas “-yo” tase, mis sobib peaaegu igale poole, väljaarvatud bossi, äripartneri ja võhivõõra vanaema-vanaisaga rääkimiseks. Nende kolme viimasega tuleb suhelda superviisakas “-imnida” vormis.

Vanaemad on karmamasinad, sest kohe, kui sa ütled korea Vanaemale midagi ebaviisakas vormis, tunned sa terve oma kehaga, et sa tegid midagi valesti. Nagu keegi oleks õhutemperatuuri korraga 10 kraadi külmemaks võlunud. Vanaema, isegi kui ta on teenindaja rollis, ei räägi sinuga enam ühtegi sõna ja läheb sinu juurest ära, käskides mõnel noorel sinusuguse mõhkamiga tegelemine üle võtta. Kui sa aga suudad enam-vähem viisakalt Vanaemaga suhelda, saad sa söögikohas kimchi’t juurde, sinu suunas saadetakse soe naeratus, võib-olla isegi antakse pärast väike soodustus.

Minu naaber Vanaema on üks väga tüüpiline korea vanaproua, kes ei pea enam ühestki viisakusest hoolima, sest tema vanuses on igasugu veidrused lubatud. Nii äratab ta mind hommikul üles sellega, et pahandab valjuhäälselt natukene tema läheduses olevate inimeste peale. Kõik vastavad talle ülima viisakusega, mille peale tema reageerib peaaegu alati ühe eriti valju “mõõõõõh!”-iga. Üldiselt Vanaema räägibki vähe, talle piisab kommunikatsiooniks sellest, kui ta teistele “mõõõõh!” ütleb. Ka telefoni vastu võttes (siis ütleb ta eriti valjult “mõõõõh”).

Sellest hoolimata on naaber Vanaema väga sõbralik. Hakkasin talle tere ütlema ja ta ütleb alati vastu. Ükskord ütles ka, et ilm on palav. Seepeale vastasin ma “jah, täpselt”. Siis taipasin, et ütlesin täpselt ebaviisakas vormis ja hakkasin muretsema, et vanaema mulle enam tere ei ütle. Aga õnneks selgus, et ütleb ikka. Paar päeva tagasi märkis ta, et ilm on jahedapoolne (ehk siis nii 27 kraadi).

Kunagi õpin ma talle midagi vastama ka. Ilm on minu jaoks keeruline vestlusteema - ma ajan siiamaani sõnad “palav” ja “külm” korea keeles segamini (samamoodi on ka teiste paaridega, mida alati koos õpitakse, nt “lusikas” ja “pulgad” ning “suvi” ja “sügis”. Õnneks õpetas metroo mulle vähemalt “parema” ja “vasaku” eristamise kiiresti selgeks).

Üks päev hostelipereme sõpradega õhtul õlut juues sain ka teada, et meie naaber Vanaema elab üksi. Mõni kuu tagasi suri tema mees ära ning kuigi tema lapsed tahtsid, et ta nende juurde koliks, eelistas ta omaette elada. Hosteliperemees soovitas seepärast mul kindlasti võimalusel temaga vestlust arendada, sest Vanaema vajab inimesi, kellega suhelda. Kahju, et ma korea keeles jätkuvalt niivõrd aeglane ja kohmakas olen.

Seoulis on praegu soe. Igapäevaselt on väljas 30 kraadi, eriti palaval päeval 33 kraadi. Umbes kord nädalas sajab vihma ja siis langeb temperatuur nii 28 kraadini.

Samas ei ole see selline kuiv põletav kuumus ega ka lämmatav niiske troopika. Seoul on ümbritsetud mägedest ja iga päev tekib taevasse mingi sudumoodi kiht, mis kaitseb otsese päikesevalguse eest. Tegelikult võib-olla see ei ole ka sudu, sest õhk ei tundu räpane. Aga päris pilved need ka pole.

Eestlasel võtab sellise suvega harjumine aega, mistõttu ma ei ole julgenud veel mägesid vallutama minna - isegi kell 10 hommikul oleksin ma juba mäe jalamile jõudes näost rõõskroosa.

Olen sedasorti põhjamaalane, kes läheb kuuma käes väga kiiresti näost roosaks. Nii kiiresti, et mina ise ei teagi, et ma juba olen vaatamisväärsuslikult üleküpse virsiku karva. Aga korea naabrivalve teab - sel juhul tuleb tavaliselt mõni heatahtlik korea vanaproua tänaval minu juurde ja küsib, et kas ma olen tudeng, kus ma elan, mida teen jne. Ja siis läheb lehvitusega jälle minema. Kuigi ta seda kordagi ei küsi, on tema peamine eesmärk teada, et ega ma selle näoga surema ei hakka ning kui hakkaks, siis kas mul oleks tugisüsteem, mis mind aitaks.

Asi, mida ma nimetan “korea naabrivalveks” on see “teeme nägu, et ei vaata, aga tegelikult on kogu aeg kõik kontrolli all” asi. Metroopeatuses olevale kerjusele ei pööra keegi näiliselt mingit tähelepanu, aga kui ta oma “tööpäeva” lõpetab, siis on nelja minuti pärast kohal metroo koristaja, kes hoolikalt lapiga trepi täpselt samast kohast, kus kerjus istus, ära pühib. Kui ma olen mõnes korea toidukohas juba tükk aega isukalt maitsvat korea toitu söönud, ilmub ühel hetkel välja köögiperenaine ja toob mulle veel kimchi’t - ilmselt tundun talle ikka väga näljane. Jne.

Eile käisin kohas, mida nimetatakse “Seouli metsaks”. Tegelikult on see samavõrra mets kui Tallinnas Hiiu kandis olevad “pargid” on pargid. Ehk Seouli mets on tegelikult park ja Hiiu pargid on tegelikult metsatukad.

Seouli mets reklaamib ühe oma suurema vaatamisväärsusena nn putukate aeda. Putukad mulle üldiselt ei meeldi - neil on liiga palju tundlaid, jalgu ja kergelt ootamatu (valguse suhtes ka reeglina rumal) käitumine. Seepärast lähenesin aiale üsna ettevaatlikult.

Õnneks olid kõik putukad ilusasti klaasist puurides ja väga sageli tundus, et ka tegelikult surnud. Ainus aed, kus putukad vabalt ringi liikusid oli liblikate aed, kus oli sadu ja sadu kapsaliblikaid. Kui ma enne liblikate aeda sisenemist mõtlesin, et huvitav, kas see on nagu need filmides nähtud liblikaaiad, kus värvilised hiiglaslikud liblikad sinu käe peale lendavad ja sa teed neist pilti, siis tegelikkuses olid seal aias peamiselt kapsad ja päris ehtsad kapsaliblikad. Suurlinna laste vaatamisväärsus.

Asju õigete nimedega nimetades võiks öelda, et Seouli metsa putukaaed on väga muljetavaldav botaanikaaed.

Samuti oli Seouli metsas ka mitukümmend Bambit (need valgete täppidega metskitsekesed), ning mõnusa tihedusega puid ja varjualuseid, kus oleks tahtnud natukene siestat pidada. Paljud vanemad korealased seda tegidki. Hetkel on Seoulis nii palav, et kella 9-st 17-ni midagi peale kontoritöö ei kannata teha. Isegi näiliselt usinad pargihooldajad sätivad kastmisvoolikud kuhugi üles ja siis ise istuvad pooleks tunniks varju karastusjooki nautima. Ja sillaparandajad parandavad silda sealt, kuhu langeb vari.

Samal ajal kui vanemad inimesed pinkidel ja varjualustel tukastasid, sättisid noored pargis  puude varjus telke üles. Korealaste ohtrast kastmisest hoolimata on rohi pikniku pidamiseks ikka liiga kõrbenud ning puude varjus seda enamasti väga ei kasvagi, mistõttu tullakse pikniku pidama telkidega.

Korealaste jaoks loeb telkimisena seejuures ka see, kui nad viibivad telgis päeval ja vaid mõneks tunniks ning siis lähevad õhtul koju magama. Meie hostel reklaamib Hani jõe äärde neljaks tunniks telkima minemist kui eraldi vaatamisväärsust.

Üldiselt olen iga päev oma naabruskonnas uusi asju avastanud. Näiteks on Hani jõe ääres, suure maantee juures, väga ilus 15. sajandist pärinev vana hoonekompleks, mida kuningad kunagi maksuna kogutud saagi saabumise jälgimiseks kasutasid.

Kahtlustan, et peamistel turistikaartidel pole seda eraldi kohana isegi märgitud, aga minul tekkis suur kiusatus ühel päeval sinna mõneks tunniks lugema minna, sest liiklusmüra mind ei sega, pigem on oma monotoonsuses rahustav.

Näib, et praegu liigub selles hoonekompleksis peamiselt selle hooldaja, kes minu külaskäigu ajaks oli ka kuhugi mujale - näiteks sõpradega kohvi jooma - läinud.

Seouli linn on ehitatud väiksemate mägede peale, mida ümbritsevad suuremad mäed. Peatänavad, toitlustusasutused ja poed asuvad tavaliselt n-ö orus, inimeste elamud (minu piirkonnas valdavalt kõrged korrusmajad) aga mägede otsas. Kuna elamurajoonide on suhteliselt üksluised ja nende tänavarägastikus on kerge ära eksida, siis enamasti ma nendesse piirkondadesse ei satu, aga ükspäev leidsin kõrgete korrusmajade vahelt traditsioonilise maja, mida kutsuti mingi kuninga pühamuks.

Yeongsan Jae budistlik rituaal.

Kuna seal liikus palju pressiloaga fotograafe ja kaameramehi ning publik oli valdavalt vanemaealine, siis ma ei hakanud austusest nende vastu parema pildi jaoks kuhugi ettepoole ronima. Video mõte on eelkõige õhustiku edasi andmine.

Olen nüüd veidi vähem kui nädalakese Seoulis olnud. Mõned vanad lemmikud on alles, teised on kas ära kolinud või ei suuda ma neid poodide-söögikohtade paljususes enam üles leida.

Üldiselt on Seouli kaubandus vahepeal ainult rikastunud - kui varem oli kahe kohviku vahel tubli kaks meetrit (!), siis nüüd on sinna vahele jõudnud tekkida veel üks kohvik, mille peal on näiteks üks mitte-päris-toidukoht, mis pakub ka käsitsitehtud kohvi.

Pildil võiks olla karantiini veetav sõraline.

Inimesi on aga seekord oluliselt vähem. Lõuna-Koreas möllab väike MERSi* tüüpi koroonaviiruse puhang. Viis inimest surnud, üle 2000 karantiinis, üle tuhande kooli suletud, mitmed tuhanded tulemata jäänud turistid jne. Asja kohta lugedes tundub, et Korea valitsus tegi kõik võimaliku, et haigus ikka hästi leviks (aeglane diagnoosimine, nakkusohtlikkuse alahindamine, infosuluga paanika tekitamine, WHO ametnikega suhtlemises viivitamine jne jne).

“Rumal valitsus, nii rumal valitsus,” vangutavad tuttavad korealased pead. Noorte seas kaotas valitsus oma usaldusväärsuse juba eelmise aasta Sewoli praamiõnnetuse ajal ning praegune viirusepuhang on nende umbusaldust ainult kinnistanud.

Muuhulgas otsustati ühe esimese asjana nõuda, et kõik 44 Koreas viibivat kaamelit karantiini pandaks, sest kuuldavasti levinud viirus Saudi Araabias nahkhiirtelt inimestele kaamelite kaudu. Suva, et enamik kaameleid on sündinud siin või Austraalias. Asi lõppes sellega, et karantiini pandi 20 loomaaiakaamelit ning ülejäänud kaamelite omanik, üks Jeju saare hobuse- (ja kaameli-) kasvataja naeris ametnikud välja.

Praegu on kõik ligi 90 nakatanut haiguse saanud haiglast ning kuna haigus ründab immuunsussüsteemi, siis murrab see eelkõige neid, kel see on nõrk. Tugevam inimene võib selle kuuldavasti läbi põdeda nii, et ei teagi, et see oli MERS, mitte tavaline külmetus.

Noored korealased võtavad asja rahulikult, öeldes nii mõnigi kord veidi liiga musta huumoriga midagi selle kohta, kuidas haigust peavad kartma eelkõige vanurid. Kõige rohkem on mures turistid - jaapanlasi ei ole peaaegu üldse ja hiinlasi on harjumatult vähe. Üks Hongkongis elav britt elas eile läbi nutuse paanikahoo, kui mõtles, kui hästi võiks viirus Hongkongis levida, teadmata et Seouli ja Hongkongi elaniketihedus ei olegi niivõrd erinev (Seouli keskmine on oluliselt suurem, Hongkongil on aga paar väga tihedalt asustatud piirkonda). Tundus, et tema paanika taga oli tugev “mitte minu tagaaias” emotsioon.

Kuna minu eksamiteperiood (loe: kirjatükkideperiood) lõppes alles paar päeva pärast Seouli jõudmist, olen praegu võtnud asja rahulikult, andes vaimule aega puhata. Ei ole suuri plaane teinud, vaid olen läinud sinna, kuhu jalad viivad.

Selgub, et jalad viivad täpselt sinna, kuhu vaja - olen jõudnud juba käia Araabia filmifestivalil, koreakeelsel avalikul loengul Araabiast (kõigest aru ei saanud, aga piisavalt, et oleks põnev - õppisin selle käigus nii korea keelt kui ka uusi asju araabia kultuuri kohta) ja budistlikul festivalil.

Hiljem sain teada, et see budistlik festival oli Yeongsan Jae [jongsan-dže] ehk surnud hingedele rahu tagamise rituaal. Traditsiooni peamine elushoidja on Bongwonsa tempel, kes korraldab seda tseremooniat iga aasta 6. juunil. Ehk täiesti juhuslikult sattusin sinna õigel ajal.

Rohkem võib selle rituaali kohta inglise keeles lugeda siit.

Rituaali vaadates, teadmata millega tegu, mõtlesin ma endamisi, et see ei saa olla surnutega seotud tseremoonia, sest see oli nii rõõmsameelne. Pigem tundus olevat suure saagikuse soovimisega seotud. Aga võta näpust.

Ma tahaks kirjeldada teile Korea kaubandust kogu selle mitmekesisuses, aga see on lihtsalt nii kõikehõlmav mõiste. Minu hommikud algavad naabruskonna puuvilja- või sibulaauto valjuhääldi hõigetega. Need rütmilised ja meloodilised hõiked on nagu islamimaade palvekutseid. Ainult et Koreas kutsuvad nad sind ostma. "Sibulaid-sibulaid! Väga soodsa hinnaga! Värsked!"

Korea on väga kapitalistlik riik. Enamik Koread viivuks külastavad Lääne inimesed kipuvad mõtlema, et "Oh! Siin on nii palju kauplusi ja igal pool on kohvikud! Nad on nii kapitalistlikud ja läänelikud! Sest Lääs on arenenud ja kes ei tahaks olla läänelik!"

Tegelikult on Korea läänelembusel ja kapitalistlikkusel omad kodumaised põhjused. Ja riigiteadlane minus lihtsalt peab neid lahkama.

Seega hoiatus - käesolev postitus on poliitikast. Neile, kes poliitikast ei huvitu on lohutusauhinnaks vähemalt pildid Korea paleedest. Tegin need märtsis aga ei ole siiani nende näitamiseks võimalust leidnud.

Muidugi vaieldakse Koreast samuti pidevalt läänestumise ohtude ja traditsioonide jätkamise vajalikkuse üle, aga see diskussioon on mõnevõrra... summutatud.

Puhtalt Põhja-Korea olemasolu tõttu.

Põhja-Korea olemasolu tõttu on Lõuna-Korea vasakparteid alati olnud väga nõrgad ning läänestumist seatakse kahtluse alla harvem kui mõnes teises Aasia riigis.

Kuni 1980. aastate keskpaigani, mil Korea demokratiseerus, võrdsustati vasakparteid täielikult kommunistidega. Pärast Korea sõja lõppu olid riigi läänepoolsed piirkonnad põllumajanduslikumad ning talupoegade seas levisid nii sotsiaaldemokraatlikud kui kommunistlikud ideed. Seetõttu soosis parempoolne valitsus idapoolseid linnu ja sildistas läänepoolsed linnad kommunistlikeks.

Mingil määral on see stereotüüp siiani säilinud. Idapoolsed linnad on siiani arenenumad, jõukamad ja parema infrastruktuuriga kui läänepoolsed piirkonnad. 

1980. aasta 18.-27. maini toimus ühes Korea läänepoolses linnas Gwangjus [Gwang-džus] ulatuslik ülestõus riigi diktaatorliku režiimi vastu. Valitsus reageeris sellele vägivallaga ning kuni 2000 inimest said surma. Pärast nii verist sündmust kaotas valitsus oma legitiimsuse ja ülejäänud Korea asus samuti demokraatiat nõudma. Mis sest, et demokraatia võib võimule tuua ka vasakpoolsed.

Põhjus, miks tükk aega vaikselt podisenud pahameel lahvatas just ühes Lääne-Korea suuremas linnas pole juhuslik - sealsed inimesed oli idapoolseid linnu soosiva ja vaenlasi kommunistideks tempeldava diktatuuri all kõige rohkem kannatanud.

Kuigi tänapäeval on sotsiaaldemokraatlikud parteid poliitikas tegevad, siis ei ole Lõuna-Korea kunagi täielikult muutunud.

Paljud korealased, kellega ma olen Korea läänestumisest rääkinud vastavad sellel teemal ainult õlakehitusega. Jah, korea keel on täis ingliskeelseid laene. Tänapäeva korea noored käivad deitimas, söövad keiki, joovad strawberri tsuusõ ja võib-olla isegi lõpetavad õhtu kissiga. Aga miks mitte?

Kuigi Lääne inimesele seda ei öelda, siis Lõuna-Korea läänelikkuse taustaloogika on umbes sedamoodi:

Põhja-Korea püüdis igasuguseid lääne ja muidu välismõjusid eemal hoida ning vaata kui kaugele nad sellega jõudsid.

Ja kui me käitume liialt läänevaenulikult, siis äkki lõpetab USA meie toetamise ning me muutume Põhja-Korea rünnakute suhtes haavatavaks?

Praegune Lõuna-Korea president Park Geun-hye [Pak Gõn-hje] on Koread 1960. ja 1970. aastatel ebademokraatlikult juhtinud Park Chung-hee [Pak Chung-hi] tütar. Naispresidendi partei on konservatiivne ning nende põhiline toetuskants on Ida-Koreas. Sealsed linnad said presidendi isa valitsusajal riigilt ulatuslikke toetusi ja rahasüste. 

Pealinn Soul hoiab sellest kahes mõttes Ida-Lääne debatist enamasti kõrvale. Aga Jong-myo [Džong-mjo] pühamu naisgiid ütles president Park Geun-hye kohta näiteks nii:

"Naisena peaksin olema uhke, sest ta meie praegune president on naine. Aga ma pole, sest meie vaated on niivõrd erinevad. Ta sai presidendiks ainult oma isa pärast. Ja tema isa oli diktaator."

Eelmise nädala veetsin ma taas Gyeongjus [Gyong-dzus], küngastekujuliste haudade ja iidse Silla kuningriigi linnas. Aitasin sealsel Nahbi külalistemaja omanikul Taejongil tubasid koristada ning sain selle eest tasuta ööbida, lõunatada ja keelt õppida.

Keeleõpingutes olen nüüdseks jõudnud juba sinnamaani, et ühe korealasega räägin Facebookis suure osa ajast korea keeles. Iga lause moodustamine võtab küll oma 15 minutit, aga vähemalt on korea keelest saanud minu jaoks elav keel. Prantsuse ja vene keel on minu jaoks aastatepikkustest õpingutest hoolimata jäänud alati klassiruumi keeleks.

Iga koreakeelne lause tuleb üle kivide ja kändude, sest mulle harjumuspärased võõrkeelsete lausete kontrollimise meetodid korea keele puhul ei toimi.

Teiste keelte puhul kasutan ma Google translate'i veendumaks, et minu moodustatud lause annab ligilähedaseltki soovitud ingliskeelse tõlke. Kahjuks ei sobi Google translate ja korea keel aga kohe üldse kokku. Näide:

Eesmärgiks oli lause "Ma ei käinud vaatamisväärsusi vaatamas, sest oli liiga palav". Google tõlkis moodustatud koreakeelse lause hoopis nii: "I was not watching, so too a million," (eesti k siis "ma ei olnud vaatamas, seega ka miljon").

Enamasti ei aita ka lause niisama googeldamine, sest korealased ise ei moodusta peaaegu kunagi ühe verbiga lihtlauseid. Ja populaarsuselt on Google Koreas alles viies otsingumootor.

Viimasel ajal olen ma teinud vähem turistilikke tegevusi. Olen püüdnud allesjäänud nädalate jooksul igal momendil nautida Korea üldist õhustikku, käies kohvikutes, turgudel, parkides ja teistes kohalike lemmikkohtades.

Mina ja teised minusugused, kes tulevad Koreasse kuuks või paariks, võime küll omakeskis naerda, et me oleme elukutselised turistid, aga tegelikult väsib vaatamisväärsustest väga kiiresti ära. Isiklikult ei tahaks ma kunagi ümbermaailmareisi ette võtta. Mulle tundub, et mingil hetkel muutuvad kõik kohad ühesuguseks. Sest turismiobjektid ongi kogu maailmas väga sarnased, juba nende toimimispõhimõtte pärast. Eesmärk, miks nad rajati on erinev, aga turistitrobikondade loendamatud sammud ja suveniirikärude rattad tallavad selle algse eesmärgi unustusse ja alles jääb ainult Vaatamisväärsus kui... asi iseeneses.

Teisalt, kuna minu viimased kolm reisi on olnud pikemad (kaks USAsse ja nüüd Koreasse), siis ei kujuta ma end enam ka nädalapikkusel "hei hopsti mägi, hei hopsti kirik, hei hopsti muuseum tupsu-tadaaaa" reisil ette.

Aja puuduse pärast on paljud "nagu kohalik" stiilis tegemised jäänud siin blogis kajastamata. Muuhulgas olen käinud näiteks:

DVD-bangis ehk DVD-ruumis, mis on segu videolaenutusest ja minikinost. Saad laenuta filmi ja vaadata seda sõpradega koha peal eraldi ruumis ("kodukinos"). Käisin seal ühe korealasega ja eelkõige sellepärast, et erinevalt päriskinost saab DVD-bangis Korea filmidele subtiitreid lisada. Vaatasime filmi "Nameless Gangster", mis räägib Busani maffiast ja riigi katsetest organiseeritud kuritegevuse vastu võidelda. Soovitan vaadata, sest film on hea ja näitlikustab suurepäraselt põhjusi, miks Koread kutsutakse "Aasia Itaaliaks".  

Korealaste grillpeol, kus kohtasin üht umbes-täpselt kuuest Korea suusahüppajast. Veel mõned aastad tagasi suusahüppajaid Koreas polnud, aga siis leiti, et riigi esindatust talveolümpiamängudel peaks parandama. Nii kupatati osa tavalistest suusatajatest poolsunniviisiliselt suusahüppajateks. Ja et ala populaarsem oleks, tehti hüppajatest ka film (inglise keeles "Take Off", pole veel näinud). Nüüd on Korea suusahüppajad kuulsused ja grillpidudel tutvustatakse neid sportlasi naljatlemisi kui näitlejaid. Kahjuks ma ei mäleta ma peol olnud suusahüppaja nime, aga tüüp veedab suurema osa oma ajast Soomes, sest seal on harjutamiseks paremad tingimused. Ja väidab, et üks eestlane olevat noorteliigas tubli hüppaja ja lootustandev talent. Ta püüdis minuga veidi soome keeles rääkida, aga kahjuks ei kuulu see keel minu talentide hulka.  

Korea rokkstaar Kyung Ho Kimi kontserdil. Mees nägi välja täpselt nagu tumeda peaga Howl animafilmist "Howl's Moving Castle". Kyung Ho Kimi rokk on kaheksakümnendate stiilis, kergelt Jaapani rocki ja Korea popi mõjudega. Fännide seas on nii noori teismelisi kui 50-aastasi ahdžummasid. Mõlemad kutsuvad teda ikka hellitavalt "oppaks" ehk siis vanemaks vennaks. Mees laulis hästi, aga eelkõige võlus ta oma liikumisega - ma ei ole kunagi varem näinud ühtegi pikajuukselist rokkarit, kes kannaks laiatriibulisi liibuvaid pükse ja tantsiks koreografeeritud sammudega, aga minu meelest võiksid nad kõik seda nüüdsest tegema hakata, sest see töötab.

Siiski-siiski, paar-kolm korda nädalas olen ma mõne tursmiatraktsiooni juurde ikka sattunud. Kohvikuskäimised ja sõpradega turgusid mööda kammimised ei ole lihtsalt asi, millest eriti pilte teha ilma, et pildistamisest saaks eraldi eesmärk.

Selles postituses olevad pildid on tehtud pisikeses ja väga vanas Bunhwangsa templis. Väidetavalt on kõige esimesel pildil olev stuupa (budistlik ehitis/monument, milles hoitakse pühasid reliikviaid) üks Korea vanimaid. Gyeongju oli iidse Silla kuningriigi pealinn ja Silla kungriik oli omakorda esimene Koreas, kes kuulutas budismi riiklikuks religiooniks. Reedel (17. mail) tähistatakse Budda sünnipäeva ja selleks ajaks on kõik Gyeongju hostelid mitu kuud ette broneeritud.

Lisaks templikülastusele matkasin Gyeongju Namsani mäe otsa. Nagu ülejäänud Gyeongju, on tee 468 meetrise mäe tippu täis palju pisikesi ja suuri budistlikke kujusid. Gyeongju on tervikuna n-ö "elav muuseum".

Kahjuks jäid paljud Namsani budakujudest mul aga nägemata. Mäkketõusul avastasin ootamatult, et 25+ kraadides pärastlõunaleitsakus pooleliitrisest veepudelist ei piisa. Nii möödus pool ülesronimisest kerges paanikas - et kas vett ikka jätkub / "tagasi ikka ei lähe!" - kuni lõpuks jõudsin ühe veekraaniga "eraklani". Tänaseks päevaks pole see erakla enam mingisugune erakla, sest iga päev ronib mäe otsa sadu inimesi, aga kuidas sa nime ikka muudad. Turistidele ju meeldib asju põnevaks mõelda.

Pärast veevarude täiendamist polnud tee tippu enam üldse raske. Isegi kuumus andis järele. Mägedes matkamine on huvitav selle poolest, et alguses võtab see väga palju energiat - pidevalt peab vaatama, millise kivi peale astuda ja kuidas libisemist vältida. Mõne aja pärast harjuvad jalad aga uue pinnasega ära ning kõik see muutub automaatseks. Siis saab juba niisama mõtteid mõelda ja jalad teavad, kuhu minna. Nagu polekski tegu mäega, vaid tavalise sileda tänavaga.

Praegu on skoor Maarja 4 - Korea mäed 2. Ehk siis kuuest tippu ronimiskatsetest on neli olnud edukad.

Kõige rohkem meeldis mulle Gyeongjus aga see, et seal on mägedel varjud. Mägesid näeb Koreas igal pool, aga Gyeongjus on nad sattunud paiknema nii, et madalamate mägede vahelt piilub mitu kõrgemat mäge. Mina kutsun neid mäe varjudeks.

Namsanist tagasi tulin jalgsi. Nautisin päikeseloojangut ja selle peegeldust riisipõldudel.

Jejus olles sattusin ma lugema William Zinsseri raamatut "On Writing Well". Nagu raamatu pealkirigi vihjab, õpetab see kuidas kirjutada häid (ajakirjanduslikke) tekste. Kohati on tema hinnangud sõnakasutusele aegunud ja mõnele ei pruugi tema arrogantsi kalduv enesekindlus sobida, aga Zinsser valdab sõna. Iga kord, kui ma tema raamatu kätte võtan inspireerib see mind paremaid blogipostitusi tegema, kuid kohe pärast raamatu käest panemist torkavad pähe muud kohustused ja tegemised.

Lisaks raamatutele jõudsin ma kolme ja poole päeva jooksul matkata, ronida, kõndida, jalutada ja niisama tenniseid kulutada. Sest Jeju on paradiisisaar. Mitte see alati päikeseline, niiskelt kuum kollaste liivarandadega imala filmi paradiis, vaid koht, kus temperatuur on täpselt õige 18-22*C, meretuuleke on värskendav ja taimestik ei taha väikese maatüki peale ära mahtuda. Ma pole kunagi näinud nii mitmekesiselt lopsakat taimestikku.

Eelkõige on Jeju aga vanavanematesaar. Legendi järgi vedas Jeju kokku vanaema (õigemini siis Vanaema) oma põllega. Päeval vedas saare jaoks kivisid ja mulda, õhtul õmbles oma rebenenud põlle kokku.

Paralleeliks - mõneti sarnase elurütmiga elavad praegu Souli väikedisainerid. Päeval müüvad nad riideid üksikostjatele ja edasimüüjatele, öösel joonistavad disaine ja mõnikord ka õmblevad ise kleite. Kuuldavasti saab enamik neist ööpäevas magada vaid neli tundi.

Korea on ja jääb "balli-balli" ehk kiiresti-kiiresti kultuuriks.

Ka vanaemad on Jejus jätkuvalt tublid. Songsang Ilchulbongi vulkaanilise mäe ääres tegelevad vanaemad sukeldumisega, tuues merepõhjast välja suurte võrkude viisi ande. Pildil olevad valgetes särkides turistid püüdsid entusiastlikult kotte tõsta, kuid pidid alla andma.

Nad ei saanud hakkama sellepärast, et turistide tõstmistehnika oli vale. Vanaema teab.

Merevetikaid kuivatamas. Vanaemade peas olev päikesevarju (viisori) ja rätiku kombinatsioon on Koreas tädikeste stampriietus. Mõnikord kannavad seda ka härrased, ilma mingi häbita. Väga praktiline ju - kaitseb nii päikese kui tuule eest.

Üldse paistavad muidu väga mitmekesise riietumisstiiliga korealannad kuskil 50-aastaseks saades väga ühesuguseks muutuvat. Kõigil on püsilokk ja poisipea. Ma ei ole näinud ühtegi pikkade juustega adzummat. Hiljuti avastasin ma ühe kergelt padjasoenguga tädikesest vaadeldes, et nende must juus on värvitud. Senimaani olin eeldanud, et korealannad lihtsalt lähevadki alles 80-aastaselt halliks.

Jejul on ka oma vanaisa, kelle kuju valvas vanasti iga küla väravaid. Tänapäeval on vanaisast saanud turistilemmik, seega valvab ta nüüd ka sildu, parkimisplatse, sõidutee ohutussaari ja kasiinosid.

Ja mõnikord peab vanaisa ka veidi puhkama. Soovitavalt mõne põõsa varjus, täpselt nagu Eestiski.

Kahjuks on sellega minu teadmised Jeju rahvapärimusest peaaegu ammendatud. Mere ääres oli hulgaliselt kividest laotud maju, kuure, torne ja ringe, aga ingliskeelsetel sildikestel nende tähendust ei selgitatud. Pildil olevate kivitornide puhul tahaks ma koreakeelsete siltide põhjal väga öelda, et need on mingi päikesekella variant, aga ega ma tegelikult ei tea. Küll kodus jõuab uurida ja puurida.

Jeju on koht, kus tasub aeg maha võtta ja lihtsalt jalutada. Viie tunniga jõuab näha palju, kuigi saarele ei jõua sellega veerandtiirugi peale teha. Kokku on Jejus umbes 20 märkidega tähistatud "ollet" ehk matkarada. "Olleks" kutsusid Jeju lapsed vanasti oma koduukse ja mere vahele jäävad teerada / ala. Mandrikorealased laiendasid selle sõna aga kõikidele mereäärt mööda kulgevatele radadele.

Arvestage seda pilti vaadates, et minu fotokale jäi tubli 60 protsenti värvidest ja kirkusest tabamatuks.

Pilt kruiisil viibiva jaapanlannaga. Temaga peetud vestlus oli peaaegu minu ainus ingliskeelne jutuajamine kogu Jejus viibimise ajal. Mitte et ma juba korea keeles vestelda oskaksin, aga Jejus töötavad ja reisivad korealased oskasid inglise keelt veel vähem. Lääne turistidele on Jeju paljuski veel tundmatu maa, põhilised tulijad on ikka korealased, hiinlased ja jaapanlased. Saare vähene kuulsus on täiesti põhjendamatu - Jeju vulkaanilised mäed ja koopad ning otse merre voolavad kärestikud on isegi UNESCO poolt vaatamisväärseks tunnistatud.

Enamgi veel, Jejul on isegi oma tsitruseline - hallabong. Maitseb nagu mandariinitekstuuriline mahlakas õun. Vilja nimi viitab Korea kõrgeimale mäele Hallale, millel on samuti tipus väiksem kuhelik.

* Ei ole minu tehtud pilt. Hallabong kasvab Jaapanis ka, aga teise nime all.

Minagi ostsin turult prooviks seda eksootilist vilja. Maksin ühe hallabongi eest 3000 woni ehk veidi üle 2 euro. Tundsin end alguses veidi halvasti, sest olen tingimises kohutav, eriti kui müüjanna satub olema vanem proua (ehk siis alati). Kahtlustasin, et nii kui nii lajatati mulle turistihind. Tädike andis mulle boonuseks veel pool hallabongi juurde, mis ainult süvendas tunnet, et kindlasti hakkas tal lõpuks minusugusest lollikesest kahju. Kodus googeldades avastasin aga, et umbes selline hind hallabongil ongi, eriti kuna ma ostsin üliväikese koguse ja hooajavälisel ajal. Hurraa, ma polegi nii loll.

Trivia teadmiseks: korea keeles on allahindlus "kaka", mis teeb selle küsimise eestlasele eriti ebamugavaks.

Palmid, neoontuled ja Veneetsia kanaleid meenutavad ojakesed - selline on minu praeguse hosteli ümbrus. Pärast vihma on õhk raske ja nii niiske, et hingeõhk aurab (mina mõtlesin, et see juhtub ainult väga väga külmas kliimas).

Nimelt viibin nüüd korealaste ühes lemmikpaigas, Jeju saarel. Kui tüüpiline Souli elanik (ehk siis umbes 50 protsenti Lõuna-Korea elanikkonnast) ütleb Busani või Inchoni linna kohta, et mis sa sinna ronid, Soulis on ju kõik olemas, siis Jeju saare puhul peavad nad nentima, et palmid Soulis tõesti ei kasva.

Jeju on tuntud oma apelsinide, rohelise tee, teistmoodi religiooni* ja... "sitasigade" poolest. "Sitasiga" on otsetõlge koreakeelsest 똥돼지st (ddongdoedzi) ja need ongi põrsakesed, keda traditsiooniliselt toideti külakempsude... toodanguga. Pidavat olema delikatess, aga üksirändaja jaoks on nende liha liiga kallis. Seega seekord jääb see veidrus vist vahele.

* Jeju saarel püsis kauem mingi teistmoodi paganlus, kus mäed on jumalad ja külade ette tuleb panna kaitsekujukesi. Aga mida nad täpselt uskusid, ei ole jõudnud veel uurida.

Üldmuljelt on Jeju linn paljuski nagu iga teine kuurortlinn. Koreale omaselt on ristid alati neoontuledes ja kirikuga samas majas on kohvikud, baarid ning pesumajad, sest ühtki ruutmeetrit ei tohi raisku lasta.

"Armastusemotelle" leidub Koreas aga absoluutselt igal pool, sest kõrgete kinnisvarahindade tõttu elavad kõik noored kuni abiellumiseni oma vanematekodus.

Suur osa hämaras tehtud piltidest tulid välja sellisena:

Kuurortlinnale igati sobilik visuaal.

Jeju tõeline võlu peitub aga selle looduses. Kunagi möllasid siin vulkaanid. Nüüdseks on nad kõik maha rahunenud ja igavesse unne suikunud, aga neist jäi maha hulganisti imeilusaid mägesid, koopaid ja koskesid.

Jeju kuulsaim vaatamisväärsus on Halla mägi (Hallasan), mis asub täpselt saare keskel ja on Lõuna-Korea kõige kõrgem (1950 m).

Nii panin eile oma kahe kuu jagu matkamisest juba üsna väsinud tennised jalga ja asusin teele. Selgub, et Jeju saar on paganama suur (peaaegu kaks korda suurem kui Saaremaa), seega sisaldab ükskõik millise vaatamisväärsuse juurde minek lõputuid bussisõite.

Selca! Juba veidi roninud inimese väsinud nägu.

Pildil on minu uus imeilus jope. Koreas on tüdrukutel väga kindel riietumisstiil - erksad tossud, sukad ja miniseelik ning kindlasti hiigelsuur jope, millesse ära uppuda. Mugav, aga stiilne.

Väikese matka järel hakkas esimene vulkaanilise tegevuse jälgedega mäekülg juba metsa vahel paistma.

Ja seejärel hakkasid paistma ka inimesed. See on hämmastav, kuidas bussitäis inimesi suudab kohale jõudes mõne minutiga ära hajuda, nii et osa teest kulgeb ikka uhkes üksinduses. Mina võtsin mäe vallutamise ette Yongsili matkarada pidi, aga enamik matkaselle läksid bussist maha kaks peatust varem, mingi teise raja juurde. Kes teab, kas eri radadel mingit suuremat vahet ka oli. Mingi osa reisijatest läks maha täielikus pärapõrgus, sest üks ahdzumma hüüdis, et tavalised matkarajad on mõttetud ja tema teab palju paremat rada.

Pilvede kohal.

Kõrguste kuumaastik.

Matkajad! Taaskord olin mina ainus, kes ei kandnud matkavarustust.

Teerada mööda kive.

Viimasel ajal olen olnud tegus. Kõige põnevamatest asjadest ei saa ma praegu rääkida, sest mõnikord lähevad suure hurraaga välja kuulutatud asjad lõpuks ikka viltu.

Aga muidu vahva oli ka see, et ma sattusin juhuslikult ühte intervjueerimise töötuppa, kus kogenud raadio- ja teletöötajad jagasid nippe. Ja sain kokku oma Beloiti aegse sõbraga. Tema tutvustas mulle korea seakondi suppi, mis on - üllatus üllatus - imemaitsev. Kontide küljes oli palju korraliku tailiha, nii et tegu ei olnud mingi nälja-aja toiduga. Samuti selgus, et korea keelne sõna "gamtsa" (감자) tähendab nii kartulit kui sealihakonti. Ja mina olin kogu aeg juurelnud, et miks kõik kartulisupi toidukohad on lahti ainult õhtuti ja pakuvad alkoholi. Tegelikult pakuvad nad sealihakonti ja see passib tõesti õlle kõrvale.

Ühtlasi katab sõna "gamtsa" suure osa eesti traditsionaalsest köögist...

Ingridit tsiteerides elan ma praegu toidutaevas.

Ma ei ole oma toiduelamustest siin peaaegu üldse rääkinud. Aga eestlasele võõramatest asjadest olen proovinud erinevate kerakalade fileesid (imemaitsvad, õige töötlemiseta surmavalt mürgised, seega delikatess), minikaheksajalga (imemaistev), keedetud siidiussi vastseid (veidi mürgise maitsega, aga väga söödavad), sojaoa hautist merikarpidega (maitsev), erinevaid puulehti (nende sisse mässitakse liha, on söödavad) ja tulisoolast marineeritud sealiha (hea riisipudru kõrvale). Varem ma meretoitu ei söönud, aga korealased oskavad kõik mitte ainult söödavaks, vaid ka maitsvaks teha.

Kuigi, kerakalafilee söömisest ei muutu Eesti silk kuidagi isuäratavamaks.

Proovimata on veel näiteks krõbedad-krõmpsuvad kanajalad (jalad, jalad! mitte koivad) ja veel umbes miljon rooga, sest korea toiduvalik on üüratu.

Lisaks ma sain raamatukokku sisse! Ma olin tükimat aega otsinud kohta, kus ma saaksin rahulikult õppida. Mul ei ole viisat* ega Korea isikukoodi, seepärast turvaväravatega raamatukogudesse ma ei pääse. Aga õnneks kohalikus raamatukogus turvaväravaid ei ole. Pärast maja mööda ringi jooksvat turvameest, kes püüdis leida mulle inglise keele rääkijat selgus, et mul lastakse kohalikus raamatukogus niisama istuda. Nohiku hurraa!

* Üllatus, üllatus minu siinoleku kestvus kattub peaaegu täielikult selle ajaga, mille jooksul Euroopa kodanik võib Koreas viisavabalt reisida.

Postituse pildid tegin Yoido kirsiõiefestivali viimasel päeval. Inimesed tulid pühapäeva ja seltskonda nautima ning neid ei heidutatud üldse see, et heade piknikukohtade pärast pidi peaaegu kaklema.

Enamasti ei ole Souli rahvastikutihedus visuaalselt tunnetatav, isegi Hongdes ehk linna ühes tuntumais peopiirkonnas. Aga sellel "festivalil", kus iga roheline ja vähemroheline lapikene oli inimestega kaetud, oli seda näha ja tunda küll. Sest tegelikult on Soulis ühele ruutkilomeetrile pressitud rohkem inimesi kui Manhattanil.

Ja piltide jaoks on inimesed muidugi paremad kui loodus - rohkem kirjusid värve.

Ilmselt üks väheseid asju, mis eestlastel Koreaga seostub on muidugi Psy "Gangnam style". Gangnami on Souli rikaste, ilusate ja edukate linnaosa. Seda, mida Gangnami (elu)stiil tähendab illustreerivad järgmised kaks näidet.

Näide üks:

Kanada korealanna Julia tuli kaheks nädalaks oma arvukaid nõbusid külastama. Minuvanune tüdruk nägi oma sugulasi esimest korda. Sellest hoolimata ei jätnud tema Gangnami sugulased mainimata, et Julia jalad näevad paksud välja ja ta peaks laskma osa oma jalalihastest operatsiooniga eemaldada. Ma ei teadnud, et selline operatsioon üldse eksisteerib. Jalalihased on ju üsna kasulikud kõndimiseks ja jooksmiseks ja liikumiseks ja...

Aga noh, Koreas on olemas "ainult naistele" parkimiskohad, mis peaksid hõlbustama kõrgete kontsade kandmist (et pead kaubanduskeskusesse jõudmiseks vähem kõndima). Seega võibolla on jalalihased tõesti ebavajalikud.

Mulle seostuvad selle looga tüdrukud minu põhikoolist, kelle arvates oli jooksmine halb, sest see teeb su jalad paksuks. Lihaseline = paks.

Iluoperatsioone teevad siin nii naised kui mehed, enamasti selleks et noorem välja näha. "Noorem" võrdub siinkohal taaskord läänelikuga - suured silmad, väike nägu, V-kujuline lõug. Ja "nooremad" püüavad välja näha juba 25-aastased. Nooruslik välimus loeb isegi töökoha leidmisel - väsinud ja ebaatraktiivse välimusega inimesi tööle ei võeta, isegi kui töö seisneb päevad läbi kontoriboksis istumises.

Näide kaks:

Finantssektoris praktikandina töötav noormees rääkis mulle, et tänapäeval abielluvad korealased alles hilistes kolmekümnendates, sest lisaks uhkele pulmale peab su korter kindlasti asuma Gangnami linnaosas ja sa pead oma lapsed kohe panema ingliskeelsesse lasteaeda ja inglise eri algklassi ja igasse võimalikku hagwoni ehk õhtukooli. Kõik staatuse pärast.

Võrreldes ülejäänud Souliga on Gangnamis veel rohkem betoonist pilvelõhkujaid ja lääne brände. Soulis on olemas kõik USA toiduketid, alates Taco Bellist ja Dunkin Donutsist kuni KFC ja Pizza Hutini. Kes on USAs käinud mõelgu ükskõik millisele toidukohaketile, mida ta seal nägi ja ma garanteerin, et see on Soulis olemas. Mujal Aasias näiteks "mehhiko" restorane pole ning seepärast tulevad Jaapanis töötavad ameeriklased mõnikord Souli ainult selleks, et süüa ameerika rämpstoitu. Ning Souli kohvikuterohkus võtab isegi jaapanlaste silmad kirjuks ja suu lahti.

Ja otse loomulikult on "gangnamlaste" armastus kõige lääneliku (=ameerikaliku) vastu eriti palav.

Mina olen Gangnamis käinud kaks korda. Esimene kord kõndisin ma finantsasutuste pilvelõhkujate keskel ja siis möödus mu käik üsna rahulikult. Teine kord sattusin aga Gangnami shoppingupiirkonda, kus muuhulgas tuli minuga rääkima üks neiu modelliagentuurist. Tegi mitu pilti igast nurgast, küsis pikkust jne. Küll nad pilte üle vaadates taipavad, et ma pole fotogeeniline.

Eile tehti Gangnamis minu niigi ületoidetud egole teinegi pai. Jäin veidi liiga kauaks mõttessevajunult ülekäigu juurde töllerdama. Korraga ärkasin selle peale, et autod tuututavad. Minu ees oli seisma jäänud üks uhke auto, mille aknast viibutati mulle visiitkaarti. Et auto oli keset ülekäigurada, ei saanud teised autod kuidagi liikuma. Pidin tükk aega "aniyo, aniyo" ehk "ei, ei" ütlema, enne kui visiitkaart kadus ja liiklus liikuma pääses.

Oma sünnipäeva veetsin loomaaias. Kuna Tallinna loomaaed on nii kurb, kole ja lõunaeestlase jaoks kauge, siis püüan oma reisidel alati loomaaedadesse jõuda. Ja väidetavalt on Souli loomaaed maailma kümne suurima hulgas, seega seda enam.

Tegelikult on loomaaiaga samal territooriumil ka botaanikaaed, mistõttu ei olnudki ma ainult laste ja perede seltsis, vaid adzummad-adjussid olid ka pühapäeva nautima tulnud.

Loomaaias käik oli suurepärane keeleõppeprogramm. Et väikesed lapsed hüüatasid looma nime alati valjusti välja ka, siis anti mulle korraga nii kirjapilt kui hääldus.

Kuigi, kuigi. Pileti ostmisel tekkis jälle see kohmakas situatsioon, kus teenindaja rääkis inglise keeles ja mina korea keeles. Kuna enamik välismaalasi on ameeriklased, kes ei jäta kunagi vahele võimalust kurta kuidas keeleõpe on niiiii raske, siis arvavad paljud korealased, et kindlasti on korea keeles rääkimine minu jaoks õudne piin. Tegelikult on asi muidugi vastupidi, aga võhivõõrale piletimüüjale tundub isegi viisakas vormis "Ma oskan korea keelt, palun räägime korea keeles" liiga järsk.

Iga kord kui mõni ameeriklane või kanadalane ütleb mulle, et "oi jah, olen siin juba kaks aastat olnud, aga ega ma korea keelt ei oska, kahe aastaga ei suuda ju mitte keegi keelt soravalt ära õppida," tahaksin ma neid lihtsalt lüüa. Üldiselt on võõramaalaste stereotüüp Koreas, et "meie" joome ja lärmame, oleme narkomaanid ja ilmselt on meil ka HIV. Viimane neist - et Aasias peetakse valgeid inimesi HIV kandjateks - oleks väga naljakas, kui need stereotüübid ei käiks minu enda kohta. Kahjuks on siinsetest ameeriklastest enamik sellised, kes teevad kõik, et neid stereotüüpe kinnitada. Oh, purupurjus ameeriklanna, miks sa arvad, et Koreas olles on kodutu mehe musitamine kohutavalt naljakas ja üldse asi, mida teha?

Ahvid olid eriti osavad toidulunijad. Ja kahjuks otsustasid külastajad neile kõikidest hoiatustest hoolimata oma krõpse ja šokolaadi anda...

Ja lõpuks ometi leidsin ma loomaaia, kus olid trikke tegevad merilõvid ja delfiinid! Kuna praegu teen ma pilte oma telefoniga (tõeline integratsioon! ja telefon on Samsungi oma ka!), siis kahjuks pole mul trikkidest üldse ilusaid pilte, aga nad tegid igaüks oma 7-8 erinevat trikki. Delfiinid tegid kõrgeid hüppeid ja pöördeid ja veest välja ronimist. Merilõvi plaksutas ja võdistas oma keha ja naeratas kui talle öeldi "Kimchi!"*

*Kimchi on vürtsikas hapendatud kapsas, mida pakutakse lisandina iga toidu juurde. Kui ameeriklased hüüavad pildistamise ajal "cheese", siis korealased ütlevad "kimchi".

Mul on Gyeongjust veel mõned pildid, mida ma ei raatsi näitamata jätta. Kahjuks pärinevad nad väga erinevatest paikadest, seega puudub käesoleval postitusel ühtne teema, on lihtsalt pildid ja mõttekillud.

Praegu olen taaskord Soulis. Kuigi, lootus on et äkki saan mai alguses uuesti Gyeongjusse minna, sest sealne hosteliperemees on nii nii tore inimene. Minu kogemuse järgi on enamik korealasi väga lahked, aga tema on kohe eriti tore inimene. Kui enamik hosteli töötajaid töötab kellast kellani, siis tema tuli peaaegu igal õhtul hosteli külalistega õhtust sööma.

Gyeongju linn on väga väike ja turism ongi põhiline sissetulekuallikas. Eksleja ja liialt tihti kaartide juhiseid eirava inimesena sattusin kogu aeg Gyeongjus neisse veidi kahtlastesse piirkondadesse, kus inimesed on vaesed ja majad väiksed. Gyoengjus lihtsalt polegi mulle nüüdseks juba harjumuspäraseks taustsüsteemiks muutunud pilvelõhkuijaid. Isegi suured-kõrged kortermajad asusid linnast väljas, meenutades nii meie Nõukogude-aegseid "kaks kortermaja keset suurt põldu" lahendusi.

Silla kuningriik oli budistlik (ja erinevalt järgnevatest Korea kuningriikidest ainult budistlik, mitte budism-konfutsianism-taoism segupuder). Kunagi võtsin ma Tartu Ülikoolis Kaug-Ida mõtteloo kursust, aga õppejõud Läänemets õpetas ainult budismi põhitõdesid, seega on Korea jumalaterohke budism mulle veidi tundmatu.

Peata budistlikud kujud, ilmselt konfutsianistide kätetöö. 

Ja peaga Budda. Või tema sõber ehk mõni teine India prints, kes tegeles nirvaanasse jõudmisega. Läänemets nondest tüüpidest ei rääkinud, aga Koreas on nad olulised tegelinskid.

Silla kuningriigi aegu kaevatud Anapji tiik, kus kuningad said närve puhata. Ja kuhu visati (= peideti) Silla kuningriigi lagunemise ajal kõik väärtuslik.

Praegu ööbin taaskord samas hostelis, kus ma ööbisin kuu aega tagasi Koreasse saabudes. Hongdesse tulemine on nüüdseks peaaegu nagu koju naasmine, kuigi eile õhtul suutsin ma ikka veidi ära eksida. Tuleb välja, et üks Hongde osa on mul veel täiesti avastamata. Hongde linnaosa on lihtsalt nii nii suur ja kirju ja rahvarohke. Ja öine ja päevane Hongde erinevad nagu... khm khm... öö ja päev.

Elu on väga kiiresti väga põnevaks läinud. Vahel näib, et ma olen ainus eestlane kogu Koreas, kuitahes palju ma ka Põhja-Korea teemat vältida ei püüaks.

Kuigi kui jutt juba eestlaste peale läks, siis täna sattusin Gyeongju tänaval kokku ühe tailannaga, kellega ma olin öösel samas hostelitoas olnud. Selgus, et:

1) me olime kogu päeva käinud samades paikades, aga ei olnud üksteist märganud

2) temagi on Koreas mitmeks kuuks keelt õppimas ja reisimas

ja mis põhiline:

3) teda oli veennud mitmekuulist reisi ette võtma üks eesti poiss, kes oli nädala aega tema sohval maganud (ehk sohvasurfamist harrastanud)

Nii et õnneks mingeid jälgi me inimeste eludesse ikkagi jätame. Et Gyeongju on kunagise Silla kuningriigi (umbes 1.-9. sajand, esimene kord kui Korea poolsaar oli ühe valitsuse all) pealinn on siin igal vägevaid tuhandeaastaseid ehitisi, sambaid, skulptuure, templeid jms. Mitu päeva nende keskel viibides annab mingil hetkel end tunda eestlaslik alaväärsuskompleks. Ma saan aru, et meil ei olnud kirjasüsteemi ja Eesti pinnal leiduvad kivid ei ole raiumiseks ilmselt eriti sobivad, aga kas me tõesti üldse ei püüdnud midagi igavikulist endast maha jätta?

Need künkad, mida ma teile siin juba tükimat aega näitan ei ole niisama kuppelmaastik, vaid Silla kuningriigi aadlike hauad. Terve Gyeongju on neid täis pikitud ja ma pakun et kokku on neid kuskil 30-40 tükki. Suuremad on kuskil 12-15 meetri kõrgused. Künka sees on puust kirst ja selle peale laotud paks kivimüür.

Uhkematest haudadest on leitud üle 11 000 ehte, poti, kujukese, krooni jms. Veelkord, 11 000 hauapanust ei ole leitud mitte kõikidest haudadest kokku, vaid ühest ainsast suurest hauast.

Ja Silla skulpturistid tegid hästi vägevaid budaskulptuure, aga neist tahaks ma eraldi postituse teha.

Minu jaoks on siiani jäänud selgusetuks, kuidas need kullast ehted seal kuni 20. sajandini alles püsisid. Küünilisem inimene võiks koguni öelda, et terve Gyeongju on üks suur surnuaed, nii et kas tõesti ei tekkinud inimestel kunagi soovi neid mägesid kaevama hakata? Enamik hauakünkaid asub ju kesklinnas.

Kuningate kullast kroonid nägid välja sellised (pilt ei ole minu tehtud). Silla kuningriigi ehete puhul kasutati palju palju kulda ja nende kõrvarõngad näevad väga ilusad välja.

Kuna Gyeongju on Korea ajaloos nii oluline paik, käib iga laps vähemalt korra elus siin klassiekskursioonil. Turistibuss on Gyeongjus kõige levinum liiklusvahend. Iga haua, muuseumi ja templi puhul pean ma õudusega vaatama, kuidas parklasse vurab korraga kaheksa kuni kümme täpselt ühesugust turismibussi ja need on kõik täis väikesi lapsi. Kuna need on suured, ilmselt 46-kohalised bussid teeb see üle 350 lapse, kes asuvad ühekorraga üht atraktsiooni ründama.

Probleem ei ole mitte ainult selles, et laste juuresolekul ei pääse ühegi asja lähemalt vaatama, vaid kõik need "Hello!!!'d" mis mulle osaks langevad. Ma ütlen alati viisakalt "Anyonghaseyo" vastu, aga see toob kaasa ühe kahest reaktsioonist. Kas 1) vau, ta oskab korea keeles vähemalt üht sõna! 2) lause "You are very pretty." Aitäh komplimendi eest, kaheksa-aastased lapsed, aga teid on sadu ja nii suurtes kogustes olete te väga hirmuäratavad. Pealegi ei tea ma kunagi, kas olen seda lasteparve (vabandage väljenduse eest, aga siiski) juba mõne eelmise atraktsiooni juures kohanud või tervitavad nad mind esimest korda.

Kuigi, siin nad enamasti vähemalt ütlevad tere. Mujal kipuvad nii lapsed kui täiskasvanud tihti minu käest ainult "kust sa tuled?" küsima, et siis minu vastuse peale taaskord minema jalutada. Ei mingit "tere", rääkimata sõnadest "tere tulemast" või "kuidas sulle siin meeldib", ainult päritolukontroll. Ma ei tea, mida ma peaksin vastama, et nad edasi küsiksid, aga praegu meenutab see peaaegu riiklikul skaalal toimivat naabrivalvet.

Sellele Aasia piirkonnale omaselt on kõikjal kirsipuid, koguni suuri kirsimetsasid. Miskipärast ei ole aga koreakeelne sõna kirsiõite jaoks, 벚꽃 [botgot], just kõige... graatsilisem. Jaapani sakura meenutab samuti liialt üht eestikeelset vandesõna. Ja erinevalt Lääne ettekujutusest on korea keel väga laulev ja sujuv (ei mingit läbi nina hääldust ega silpide raiumist), lihtsalt kirsiõied on... botgot.

Lõpetuseks mõistatus - leia pildilt vöötorav! Vihjeks: ta istub kännu peal.

Minul ja oravalistel on mingi kamm, sest nad ei karda mind. Pildil olev vöötorav sõna otseses mõttes poseeris minu jaoks kuskil kümme minutit, lihtsalt minu telefoni zuum on väga nõrk.

Selle nädala veedan Kagu-Koreas, Gyeongju [Gdzondzu] linnas. Siin on kõik kirsid, magnooliad, roosilised ja kibuvitsalised õites, nii ilus. Korea on pindalalt ainult kaks korda suurem kui Eesti, aga siin saab eri piirkondades tärkavat kevadet ikkagi mitu korda läbi elada. Neljatunnise bussisõidu jooksul läks ümbrus iga tunniga aina rohelisemaks. Nii on mul sel aastal vähemalt kolm kevadet, esimene Busanis, teine Gyeongjus ja varsti-varsti tärkab ka Soul.

Enne siia tulekut veetsin ühe päeva malailastega niisama ringi hängides. Kohalike lõbustamiseks panid nad selga kostüümid ja ma sain esimest korda linnas ringi jalutada tundega, et nendega võrreldes olen mina tänavapildis suhteliselt normaalne nähtus.

Ja vahelduse mõttes oli läänlastega (üks neist on tegelikult Malaisias üles kasvanud inglane ja teine on pooleldi iirlane) täitsa vahva ringi hängida. Üldiselt püüan ma läänlasi vältida, sest nende seltsis on liialt kerge Korea eripärade puhul "haha, vaata kui naljakas! Nad lõikavad liha kääridega! Bla bla bla, haha!" suhtumisse langeda. Kurioosumite otsimine ja teiste kultuuride üle irvitamine ei ole aga absoluutselt minu reisi eesmärk.

Võib-olla kunagi viitsime me selle pildi terviklikuks photoshoppida, aga Jeesus on "Y" ja mina "A". Teisel pildil on malailased "M" ja "C", aga me pidime selle pildi tegema kahes osas, sest parajasti ei olnud kedagi, kes meie eest pilti teeks.

Heast küljest tähendas malailastega hängimine, et natukene aega ei olnud ma hondza? ehk üksi. Üks korealane ütles mulle, et Koreas peetakse siiamaani üksi reisijaid ja sööjaid mahajäetud/hüljatud inimesteks. Kuigi sellele järgnes muidugi lause "aga sina oled läänlane, nii et kõik on OK".

Tegelikult olen ma viimasel ajal päris palju uusi tutvusi saanud. Inimesed tulevad minuga rääkima poes, tänaval, muuseumis, kus iganes. Vanemad härrased annavad mulle alati oma visiitkaardid, nii et neid on mul juba korralik patakas. Ja noorematega räägin ma Facebookis.

Aga nüüd Gyeongjust. Hostelisse jõudes pakuti mulle kohe võimalust sõita Yangdongi külasse. Üks korealane (nimi on vist Jon) reisis Koreas oma autoga ringi ja pakkus, et ma võin kaasa tulla. Mis oli ühelt poolt väga tore, sest nii kaugele ei oleks ma vist iseseisvalt viitsinud sõita. Teisalt, kuna tema inglise keel ei olnud kõige parem olid meie vestlused ka üsna kohmakad.

Ma avastan aina enam, et minu korea keele oskus on üsna toidukeskne. Ma oskan rääkida mida ma sõin, mis mulle maitses ja mida ma tahan süüa. Küsimused stiilis kaua ma Koreas olen olnud ja millal ära lähen on palju keerulisemad. Aga osaliselt on see grammatika õpiku süü, sest seal liigutakse kohe "Kas sa käisid eile kinos?" tüüpi lausete juurde. Kuna neid lauseid mul praegu vaja ei lähe jääb mulle meelde ainult see, mis minu jaoks kõige olulisem, seega kõik söögiga seonduv.

Kuigi, arvestades et ma ei ole kunagi käinud üheski ametlikus korea keele tunnis ja kõik, mida ma oskan öelda olen ma ise õppinud, oskan ma juba päris hästi rääkida.

Kas CV-sse võib kirjutada "Keeled: korea keel (toidu teemad soravad, muidu nõrk tase)"?

Igatahes, Yangdongi küla on 500-aastaste majadega traditsionaalne kahe klanni külake.

Inimesed elavad Yangdongis siiamaani. Vanasti olid korealased veel lühemad kui praegu, seega meenutab küla natukene meie datša piirkondi.

Korea perekonnanimed viitavad kunagisele klannikuuluvusele. Kim'id olid muidugi kõige suurem klann, selle järel "I" (amerikaniseeritult Lee) ja Choi, aga peale nende oli Koreas ka palju palju pisikesi klanne.

Taaskord tekkis mul "hiiglane Alice pisikesel Imedemaal" tunne.

Lõpetuseks foto peesitavast koerast, õites puust ja traktorist:

Viimasel ajal olen olnud tavapärasest sotsiaalsem, sellepärast kirjutan ka vähem blogipostitusi. Praegu hängin kahe iiri-malai (Euroopa vanemad, aga kasvasid üles Malaisias) tüübiga. Selgub, et Korea liiklus on Malaisia liiklusest hullem. Nende sõnul kehtib Malaisias vähemalt printsiip "mida suurem sõiduk, seda suurem autoriteet", siin aga sõidavad taksojuhid külma kõhuga mööda kitsast vastassuunalist tänavat otse bussile vastu, pöörates ära alles napid sentimeetrid enne kokkupõrget. Kusjuures, samal ajal vaatab taksojuht poole silmaga televiisorist talendishow'd ja bussijuht saadab telefoniga sõnumeid.

Hiljuti tegin väikese väljasõidu Soulist välja, Suwoni linna. Selles linnas asub maaliline veidi üle 200-aastane kindlus, mis erinevalt enamikest Euroopa kindlustest on säilinud ja osaliselt uuesti üles ehitatud terviklikuks. Müür ei katke, kõik kindlustornid on alles jne.

Minul ei ole kunagi olnud piisavalt kujutlusvõimet, et Eesti kindluste külastamist nautida - mõne meetri jagu säilinud kindlusmüür ja selle kõrval olev joonis pole piisav, et kohta vaatamisväärsuseks kutsuda.

Kindluse külastamisel oli kõige põnevam osa muidugi sinna saamine, sest:

1) bussid, mida turistilehekülg soovitas kindlusesse minemiseks ei sõida enam ammu kindlusesse

2) kindluse juures olevate peatuste nimed ei lähe kokku turistidele antud peatuste nimedega

3) buss peatub ainult siis, kui vajutad "stop" nupule, aga seda on päris raske teha kui nupud on kaugel ja buss kihutab täiskiirusel. Kuigi, võõramaalasele antakse ka "nägin aknast vilksamisi midagi kindluse sarnast, hüppasin püsti ja tormasin ukse juurde" taktika andeks.

4) bussijuhid sõidavad temperamentselt, "gaas põhja, pidur põhja" stiilis

5) igas peatuses peatub umbes 20 erinevat bussi, enamasti kolm tükki korraga. Ruumi on tehtud vaid kahe bussi jagu, aga sellest ühe koha võtab enamasti ära mõni kastani- või sibulamüüja, kes on otsustanud oma lahtise käruga auto just bussipeatusesse parkida.

6) seepärast peatuvad bussid peatusest tihti kuni 10 m kaugemal ja teise bussi tagant ei pruugi neid isegi märgata. Bussijuhti see aga ei huvita, tema tegi oma peatuse ära ja sõidab nüüd edasi. Vaatluse põhjal paistab, et ainus viis kuidas saada bussi peale, mis peatus vaid korraks bussipeatusest väga kaugel on talle sõiduteel lihtsalt ette joosta. Mina ei julgeks seda teha, aga kohalikud teevad küll, külma kõhuga.

Samal ajal on Souli metroo ülimalt puhas, kiire ja täpne. Kogu action toimub maa peal. 

Ilus müür, ilus kindlus!

Niivõrd-kuivõrd ma Suwoni linnakest nägin, on Suwonis rohkem traditsionaalseid tänavaturge ja söögikohti. Ja jõed-pargid on veidi vähem hoolitsetud.

Kuigi selliseid tädikesi, kes kannavad oma kompsu pea peal, võib jätkuvalt kohata igal pool. Ma loodan, et pluusi ja kompsu värv on teadlikud valikud. Ja muide, Koreas järgitakse printsiipi "mida vanem eit, seda roosam kleit".

Kus on Maarja, seal korraldatakse ka militaaretendus. Seekord etendati seda, kuidas sõdurid demonstreerivad kuningale oma oskusi ja suutlikkust Suwoni linnaelanikke kaitsta.

Laste rõõmuks oli üks tüüp pannud selga ka kuninga rõivad. Publik tervitas teda lehvituste ja rõõmuhõisetega ja hiljem said lapsed "kuningalt" autogrammi küsida. Väidetavalt toimub see etendus ainult pühapäeviti ja kell kaks, seega sattusin jälle kogemata õigel ajal õigesse kohta.