#bunhwangsa

Bunhwangsa (literalmente “Templo Imperial Fragante”) es un complejo de templos de la época del reino de Silla en Corea.​ Su construcción data del 634 bajo el mando de la Reina Seondeok.​ Hoy en día, el templo es todavía utilizado por un pequeño grupo de fieles, pero en su apogeo el templo cubría varias hectáreas y fue uno de los cuatro principales templos del Reino de Silla utilizados por el…

Eelmise nädala veetsin ma taas Gyeongjus [Gyong-dzus], küngastekujuliste haudade ja iidse Silla kuningriigi linnas. Aitasin sealsel Nahbi külalistemaja omanikul Taejongil tubasid koristada ning sain selle eest tasuta ööbida, lõunatada ja keelt õppida.

Keeleõpingutes olen nüüdseks jõudnud juba sinnamaani, et ühe korealasega räägin Facebookis suure osa ajast korea keeles. Iga lause moodustamine võtab küll oma 15 minutit, aga vähemalt on korea keelest saanud minu jaoks elav keel. Prantsuse ja vene keel on minu jaoks aastatepikkustest õpingutest hoolimata jäänud alati klassiruumi keeleks.

Iga koreakeelne lause tuleb üle kivide ja kändude, sest mulle harjumuspärased võõrkeelsete lausete kontrollimise meetodid korea keele puhul ei toimi.

Teiste keelte puhul kasutan ma Google translate'i veendumaks, et minu moodustatud lause annab ligilähedaseltki soovitud ingliskeelse tõlke. Kahjuks ei sobi Google translate ja korea keel aga kohe üldse kokku. Näide:

Eesmärgiks oli lause "Ma ei käinud vaatamisväärsusi vaatamas, sest oli liiga palav". Google tõlkis moodustatud koreakeelse lause hoopis nii: "I was not watching, so too a million," (eesti k siis "ma ei olnud vaatamas, seega ka miljon").

Enamasti ei aita ka lause niisama googeldamine, sest korealased ise ei moodusta peaaegu kunagi ühe verbiga lihtlauseid. Ja populaarsuselt on Google Koreas alles viies otsingumootor.

Viimasel ajal olen ma teinud vähem turistilikke tegevusi. Olen püüdnud allesjäänud nädalate jooksul igal momendil nautida Korea üldist õhustikku, käies kohvikutes, turgudel, parkides ja teistes kohalike lemmikkohtades.

Mina ja teised minusugused, kes tulevad Koreasse kuuks või paariks, võime küll omakeskis naerda, et me oleme elukutselised turistid, aga tegelikult väsib vaatamisväärsustest väga kiiresti ära. Isiklikult ei tahaks ma kunagi ümbermaailmareisi ette võtta. Mulle tundub, et mingil hetkel muutuvad kõik kohad ühesuguseks. Sest turismiobjektid ongi kogu maailmas väga sarnased, juba nende toimimispõhimõtte pärast. Eesmärk, miks nad rajati on erinev, aga turistitrobikondade loendamatud sammud ja suveniirikärude rattad tallavad selle algse eesmärgi unustusse ja alles jääb ainult Vaatamisväärsus kui... asi iseeneses.

Teisalt, kuna minu viimased kolm reisi on olnud pikemad (kaks USAsse ja nüüd Koreasse), siis ei kujuta ma end enam ka nädalapikkusel "hei hopsti mägi, hei hopsti kirik, hei hopsti muuseum tupsu-tadaaaa" reisil ette.

Aja puuduse pärast on paljud "nagu kohalik" stiilis tegemised jäänud siin blogis kajastamata. Muuhulgas olen käinud näiteks:

DVD-bangis ehk DVD-ruumis, mis on segu videolaenutusest ja minikinost. Saad laenuta filmi ja vaadata seda sõpradega koha peal eraldi ruumis ("kodukinos"). Käisin seal ühe korealasega ja eelkõige sellepärast, et erinevalt päriskinost saab DVD-bangis Korea filmidele subtiitreid lisada. Vaatasime filmi "Nameless Gangster", mis räägib Busani maffiast ja riigi katsetest organiseeritud kuritegevuse vastu võidelda. Soovitan vaadata, sest film on hea ja näitlikustab suurepäraselt põhjusi, miks Koread kutsutakse "Aasia Itaaliaks".  

Korealaste grillpeol, kus kohtasin üht umbes-täpselt kuuest Korea suusahüppajast. Veel mõned aastad tagasi suusahüppajaid Koreas polnud, aga siis leiti, et riigi esindatust talveolümpiamängudel peaks parandama. Nii kupatati osa tavalistest suusatajatest poolsunniviisiliselt suusahüppajateks. Ja et ala populaarsem oleks, tehti hüppajatest ka film (inglise keeles "Take Off", pole veel näinud). Nüüd on Korea suusahüppajad kuulsused ja grillpidudel tutvustatakse neid sportlasi naljatlemisi kui näitlejaid. Kahjuks ma ei mäleta ma peol olnud suusahüppaja nime, aga tüüp veedab suurema osa oma ajast Soomes, sest seal on harjutamiseks paremad tingimused. Ja väidab, et üks eestlane olevat noorteliigas tubli hüppaja ja lootustandev talent. Ta püüdis minuga veidi soome keeles rääkida, aga kahjuks ei kuulu see keel minu talentide hulka.  

Korea rokkstaar Kyung Ho Kimi kontserdil. Mees nägi välja täpselt nagu tumeda peaga Howl animafilmist "Howl's Moving Castle". Kyung Ho Kimi rokk on kaheksakümnendate stiilis, kergelt Jaapani rocki ja Korea popi mõjudega. Fännide seas on nii noori teismelisi kui 50-aastasi ahdžummasid. Mõlemad kutsuvad teda ikka hellitavalt "oppaks" ehk siis vanemaks vennaks. Mees laulis hästi, aga eelkõige võlus ta oma liikumisega - ma ei ole kunagi varem näinud ühtegi pikajuukselist rokkarit, kes kannaks laiatriibulisi liibuvaid pükse ja tantsiks koreografeeritud sammudega, aga minu meelest võiksid nad kõik seda nüüdsest tegema hakata, sest see töötab.

Siiski-siiski, paar-kolm korda nädalas olen ma mõne tursmiatraktsiooni juurde ikka sattunud. Kohvikuskäimised ja sõpradega turgusid mööda kammimised ei ole lihtsalt asi, millest eriti pilte teha ilma, et pildistamisest saaks eraldi eesmärk.

Selles postituses olevad pildid on tehtud pisikeses ja väga vanas Bunhwangsa templis. Väidetavalt on kõige esimesel pildil olev stuupa (budistlik ehitis/monument, milles hoitakse pühasid reliikviaid) üks Korea vanimaid. Gyeongju oli iidse Silla kuningriigi pealinn ja Silla kungriik oli omakorda esimene Koreas, kes kuulutas budismi riiklikuks religiooniks. Reedel (17. mail) tähistatakse Budda sünnipäeva ja selleks ajaks on kõik Gyeongju hostelid mitu kuud ette broneeritud.

Lisaks templikülastusele matkasin Gyeongju Namsani mäe otsa. Nagu ülejäänud Gyeongju, on tee 468 meetrise mäe tippu täis palju pisikesi ja suuri budistlikke kujusid. Gyeongju on tervikuna n-ö "elav muuseum".

Kahjuks jäid paljud Namsani budakujudest mul aga nägemata. Mäkketõusul avastasin ootamatult, et 25+ kraadides pärastlõunaleitsakus pooleliitrisest veepudelist ei piisa. Nii möödus pool ülesronimisest kerges paanikas - et kas vett ikka jätkub / "tagasi ikka ei lähe!" - kuni lõpuks jõudsin ühe veekraaniga "eraklani". Tänaseks päevaks pole see erakla enam mingisugune erakla, sest iga päev ronib mäe otsa sadu inimesi, aga kuidas sa nime ikka muudad. Turistidele ju meeldib asju põnevaks mõelda.

Pärast veevarude täiendamist polnud tee tippu enam üldse raske. Isegi kuumus andis järele. Mägedes matkamine on huvitav selle poolest, et alguses võtab see väga palju energiat - pidevalt peab vaatama, millise kivi peale astuda ja kuidas libisemist vältida. Mõne aja pärast harjuvad jalad aga uue pinnasega ära ning kõik see muutub automaatseks. Siis saab juba niisama mõtteid mõelda ja jalad teavad, kuhu minna. Nagu polekski tegu mäega, vaid tavalise sileda tänavaga.

Praegu on skoor Maarja 4 - Korea mäed 2. Ehk siis kuuest tippu ronimiskatsetest on neli olnud edukad.

Kõige rohkem meeldis mulle Gyeongjus aga see, et seal on mägedel varjud. Mägesid näeb Koreas igal pool, aga Gyeongjus on nad sattunud paiknema nii, et madalamate mägede vahelt piilub mitu kõrgemat mäge. Mina kutsun neid mäe varjudeks.

Namsanist tagasi tulin jalgsi. Nautisin päikeseloojangut ja selle peegeldust riisipõldudel.