#waroona

Kookaburra naerab kõva häälega kõrval puu otsas oma naerulist laulu. Ta on Austraalia rahvuslind.

Kell  Waroonas on peaaegu 5 ja Eestis seega 11 ennelõunal. Igatahes me kõik ärkasime just. Täna oleme juba kuus tundi tööd teinud. Hommikul kell 6 alustasime ja siis ühe jutiga 12-ni välja istutasime kõrvitsapoisse savisesse ja märga Austraalia mulda. Õigupoolest on küll Austraalia muld meie farmi maa vagudel kohati kuiv nagu tolm või siis kuiv ja kamakaline. Meie farm asub Waroonas ja siin me arbuuse ja kõrvitsaid istutamegi. Muidugi on põllud voolikutega risti põiki läbi veetud ja vihmutid vagude vahel. Kõik selleks, et taimed kuival ajal veidikenegi vett saaksid.

Selleks päevaks olime farmis töötanud juba nädala. Paljud kogenud eestlatest Ausraalia workingholidaylased ütlevad, et see töö leidmine käis meil mega kiiresti. See on tore, et hästi läks, kui läks!

Ise küll olime pärast teist tööpäeva väga väsinud ja tahtsime esmalt sellest urust kiiresti minema, mis elamiseks anti. Aga neljandaks päevaks olime harjunud ja selgus, et kõik nii hirmus polegi ehk siis jutt on ämblikest ja muudest mürgiloomadest.

Meie konteinerelamu (see on parim sõna, mis majakese kohta ringi vaadates leidsin), kus alguses julgesime vaid ämblikumürk käes ringi käia, on juba täitsa hubaseks muutunud. Kusjuures see mürk ja 50+ päikesekreem olid viimased asjad, mille Perthist kaasa ostsime. Taavi  kahtles, kas seda mürki on tarvis, aga selleta poleks me kindlasti kohe maale läinud. Päris maal Austraalia mõistes me vist polegi. See koht on umbes 112 km Perthist, mis on muidugi ise vist maailma eraldatuim linn üldse. Waroona on jällegi linnake, kus on Wikipeedia järgi veidi üle 2000 elaniku ja me oleme siis omakorda sellest paari kilomeetri kaugusel või siis two minutes.Tundub, et Austraalias meeldib üldse inimestele vahemaid mitte kilomeetrites paika panna, vaid just ajas. Selle two minutes saime ka teada meie farmipoisilt. Igale poole nii põllule, kui linna on kaks minutit autoga minna. Esimesel siin veedetud täispikal nädalavahetusel ostsime nelja peale auto. Mitsubishi Magna.  Eestlase käest ostsime veel, kes ise peagi Austraaliast ära läheb. Enne auto ostu kõndisime linna poodi jala nii hea paarkümmend minutit. Kiiremini ei saanud ka, sest meile Marleeniga olid selg, jalad ja kael ning veel hulga tundmatuid lihasgruppe lihtsalt väga valusad suurest istutustööst, mida tegime pea 10 000 sammu jagu poolikus päevas. Farmerile näitasime ka, et eestlaed on tublid. Kui ta oma kastikaga mööda kihutas, siis ütles Mikule, et you do f…… good job. Miku ja Taavi töö oli olla pumpkin gun guys ehk siis neile anti sellised pika toru moodi vahendid, millele oli nagu varesenokk otsas ja siis läbi selle nad lasid pisikesi kõrvitsataimi maa sisse. Me Marleeniga tulime nende järel ja patsutasime taimekesed mulda kinni. Nii tegimegi sadu kükke, sest reas oli umbes 80 taime ja kui kükid väsitasid siis seljaharjutusi, kus kummardad ette või midagi sellist. Mulle tuletas see liigutus vägagi Maerobiku rühmatrenne meelde, kus kangiga samamoodi vehiti.

Ja meie farmer on suur Donald Trumpi pooldaja ning oli väga õnnelik, kui Donald Ameerika presidendivalimised võitis. Me muidugi teatasime, et see nii tore pole. Farmer on selline konkreetne mees, vb ka veidi kuri vahepeal näiteks oma poja peale, kui neil kogemata taimemürgipaak traktori taga üle hakkas ajama. Farmeri nime  me ei teagi, sest tööle saamiseks suhtlesime ta poja kaudu ja ise ta pole meile ka seda öeldnud või see ei jäänud meelde. Poeg,  Jaydeni, kes meiega enamsti suhtleb, ütleb alati lause alguse selliselt, et my dad told/wants etc. Ehk siis kuna me faremeri nime ie tea, siis ta nimi ongi meie jaoks My Dad.

————————————-

Taavi (edaspidi Dave) säutsud asja kohta:

#Linnud laulavad nagu olid esimesed Nokia polüfoonilised helinad.

#Siiamaani tundub, et kõige ohtlikumad ja tüütumad olendid on kärbsed.

#Huvitav on see ilm, ühes vao otsas tahad panna selga jaki kuid teises otsas on juba maikaga ka palav.

#Oh see ookean.

————————————-

Kui nüüd tagasi mõelda, siis see Austraalia algus on tõesti olnud suure S tähega Super. Lennujaama saabudes võitsid Kerit ja Kert meid vastu ning sõitsime autoga Keriti juurde. Kerit`s guesthouse nagu selle koha kohta sai öeldud. Tegelikult külaslistemajaga tegu ei ole vaid Keriti ja Julieni koduga, kuhu nad vahepealt rentnike võtavad. Meie kõik neljakesi saime sinna. Laupäeva õhtul pidasime grillpidu ja nägime ära esimese ämbliku. See oli väike must, kes õues toimetas ega olnud sugugi ohtlik. Igatahes jõime veini ja sõime grillliha ja suhtlesime Keriti ja Julieni koera Winneyga inglise keeles. Winney ehk siis pika nimega Windston on sinine British Staffordshire, kellega etteruttavalt öeldes üks õhtu ka kambaga jooksmas käisime.  

Esimese Austraalia hommiku juurde jõudes, tuleb märkida kindlasti ära hommikusööki, mis oli täpp esimese Austraalia päeva i-le varakult ära.Vahepeal tasub mainida, et Kerit on Austraaliast elanud vist  kuue aasta kanti ja Kert tuli eelmisel aastal. Nad on õde ja vend ja Kert oli maatöölt Keritile nädalavahetuseks külla tulnud ja ühtlasi võttis meid vastu.

Igatahes hommikusöök oli värksetest puuviljadest salat kreeka jogurtiga. See oli tõesti imeline hetk, kui väljas on kuum kevadilm ja päike paistis ning muudkui ampsad kiivisid ja maasikaid. 

Edasi sõitsime umbes 7 kilomeetrit autoga ja jõudsime Keriti ühe lemmik kohviku juurde India ookeani ääres. Sealt võtsime kohvi ja nautisime tuulist ookeaniranda. Ujumas veel keegi ei käinud, aga lohesurfarid olid eemal veepinna vallutanud küll. 

Järgmiseks suundusime King`s parki, mis on vist selline linna üks põhivaatamisväärsusi. See on ilus suur park, kus on ka mälestusmärk Austraalia  sõduritele, kes on hukkunud, samuti igavene tuli kivibasseinis, mille juures puhastasid oma sulestikku pardid. Jalutasime rohelistel kuiva muruga kaetud platsidel veidi ringi ja siis oligi aeg tagasi suunduda. Õhtul vaatasime veel viimast osa telesaatest „Meie aasta Austraalias“ ja jutustasime niisama.