#vanaisa

Jaanipäev oli möödunud. Suvepäike oli minus äratanud seikleja, kes tahaks muudkui näha ja kogeda. Põhja eestlane mõtles veidi, ja siis tuli ideele vallutada Lõuna-Eesti. Kahetsusväärselt ei olnud ma senimaani vanaisa ümbrust Peipsiääre vallas kuigi palju näha saanud. Mustveelt ja Alatskivilt olen palju kordi mööda sõitnud, kuid et peatuks ja vaataks mida see piirkond endast tegelikult kujutab, selleni polnud ma jõudnud. Kuni selle vea parandasin. Tere Tartumaa!

Pakkisin oma koti riiete ja söögiga ning panime jalgratta autole järelkärusse. Olin otsustanud, et lähen vanaisa juurde, ilma mugavusteta majja. Mugavuseks võin pidada, et põrand, katus ja seinad olid majal olemas. Õnneks ka elekter. Aga vett ja kanalisatsiooni mitte. Mis pani mind mitu korda mõtlema, et kas ikka olen selliseks ellujäämise õppetunniks valmis, aga samas seikleja ju ei löö millelegi risti ette. Eks! Või noh, peaaegu… aga sellest kunagi hiljem.

Jõudes vanaisa juurde, võttis mind vastu naeratav vanataat ning tolmune ja igasugust kola täis tagatuba millest sai minu elupaik seal veedetud ajaks. See tuba oleks olnud justkui ajakapslisse pandud ajast, mil vanaema veel elus oli. Ja sellest on möödas üle 20 aasta. Aga koritasin ja sai päris hubaseks see väike toake.

Pesus käimine oli omaette komöödia ja traagika. Õnneks olid ilmad enamalt jaolt soojad ja ilusad, niisiis polnud hullu midagi ja sain õues murul koos veekausiga pesus ära käidud. Õppisin kanalisatsiooni hindama enam kui kunagi varem ning minu suhtumine tänapäevastesse pesemisvõimalustesse muutus lugupidavamaks kui iial enne.