#vahetusaasta

Detsember, detsember, detsember! Juba aasta viimane kuu?? Saan tõdeda, et olen selle postituse kirjutamist väga korralikult edasi lükanud - lausa nii palju, et detsembri lõpp on lähenemas. Koolis on semester kohe lõppemas & vaheajani on jäänud kõigest 4 koolipäeva. Olen tähele pannud, et mu blogipostitused algavad alati sarnaselt- ehk räägin, kui üllatunud olen sellest, et taaskord üks kuu on möödunud ja, mis imekombel see aeg meil ikkagi lendab. Jällegi saan öelda, et KUIDAS juba jälle uus kuu on? KUIDAS? Ülimalt veider on mõelda, et järgmine postitus, mille kirjutan, postitan järgmisel aastal, 2019!

Novembri lõpu poole sain meili oma tagasituleku kuupäevaga. Nimelt lendan vahetuspere ja oma osariigist ära juba 3. juunil, suunaga Washington, D.C.-sse, mis on Ameerika pealinn. Viibime seal praeguse informatsiooni kohaselt kaks päeva ja viiendal lendame kodumaale. Ükski vahetusõpilane ei eeldanud, et me nii vara koju tuleme, kuna eelneval aastal tuldi kõigest paar päeva enne jaanipäeva. Saab peaaegu terve juuni kodus olla!

Paar meenutust veel ka oktoobrist - terve novembri kuu vältel saime kõvasti Halloweeni komme jääke süüa. Oeh, seda magusahullust! Siin on ka pilt minust ja Loganist (14) ja Merekist (4).

Traditsiooniliselt kõrvitsaid graveerimas.

Vahetusisa, Merek ja Aidah (3) Halloweeni kostüümides.

Ühel päeval 4-aastane Merek teavitas õhtusöögi lauas, et abiellub minuga, kui suureks kasvab. Saime kõik kõhutäie naerda selle üle. Vahetusisa küsis selle peale: “Kuhu sa siis elama lähed? Kolid Eestisse või?”

Koolis Ameerika ajaloo tunnis tegeleme hetkel üpris suure projektiga, milleks on History Day. Kõik õpilased on kohustatud osalema, sest see moodustab enamus teise trimestri hindest. Igal aastal on erinevad põhiteemad, see aasta on selleks “Triumph and Tragedy” ehk triumf ja tragöödia (ajaloos). Selle põhiteema alusel pidime mingi ajaloosündmuse leidma ning sellest projekti kirjutama ja lõpuks otsustama, kas teha sellest veebileht, video vms. Minu teemaks on aatomipommi loomine, ehk peamiselt on juttu sellest, kuidas Ameerika kahele Jaapani linnale - Nagasakile ja Hiroshimale tuumapommi rünnaku tegi. Loomulikult ka sellest, kuidas see alguse sai. Manhattani projektist, kus president Roosevelt oli kuulnud kuulujuttu sellest, kuidas Saksamaa oli sarnase pommi loomisele mõelnud.

Inglise keele ja matemaatika tundides oleme just lõpetanud CIA ehk State (Osariigi) testide tegemise.

Nüüd, aga ühest peamisest novembri kuu sündmusest, või, kui veelgi täpsem olla, pühast. Eelmise kuu neljandal neljapäeval tähistasime tänupühi. Seda tähistatakse väga suurejooneliselt; valmistati suures koguses toitu, kuna meile tulid ema ja isa õed-vennad oma lastega külla. Ma ei liialda, kui ütlen, et inimesi oli kokku üle kahekümne.

Tänupüha puhul pandi kuu alguses ka üles Thanksgiving Tree, ehk plakat, kuhu lisasime kõik iga päev lehti, millele omakorda kirjutasime mille üle tänulikud oleme.

Novembri teine nädal oli International Education Week, rahvusvaheline haridusnädal, millest võtavad kõik vahetusõpilased osa. Selle pea eesmärgiks on oma kultuuri jagamine, seega koostasin esitluse Eestist ja esitlesin seda oma hispaania keele -ja inglise keele klassis ning ka kirikus. Üllatavalt tahtsid õpilased väga uudishimulikult ja entusiastlikult uuest kultuurist ja riigist rohkem teada. Või, kui päris aus olla, ei teadnud keegi, kus Eesti isegi asub.  

Veel pilte sellest kuust:

Parim sõõriku kohvik Ameerikas, KRISPY KREME!! Suus sulavalt võrratud!

Pilt väikesest matkast, mis on kõigest 15 minuti kaugusel meie kodust. Kahjuks ei jõudnud rada lõpuni kõndida, kuna päike oli kohe-kohe loojumas.

Tere-tere!

Today was the day many exchange students are afraid of. I was afraid too. It was my first time not being home while having birthday. A very different feeling, but the day was amazing.

I woke up having a big shock: My hostfather connected his phone with the musicbox in my room and turned on a jazzified (?) birthdaysong. Full volume. I nearly shit my pants.

After that, I went downstairs and saw my whole hostfamily with a big smile on their faces waiting for me. They all wished me happy birthday (in estonian of course) and gave me presents and the big package of my natural family.

The next thing I saw, was the big, beautiful cake on the table (pictures follow).

After eating this really healthy breakfast, I went to school, bringing some candy with me, to follow the tradition. Arriving at school, my friends came and gave me hugs and much love. All my classmates also wished me a happy birthday andI gave them candy in exchange. (I love that tradition!!!)

Then there was this moment, in which I had a full conversation in Estonian with one of my classmates. That was amazing. I didn’t understand everything on th first try, but after a repetition, I got everything. I know that it wasn’t that big of a deal for her, but if you read this, that brightened my day even more! (Liis <3)

Before the second lesson my friends gave me their present (pictures follow) and told me, that they will kidnap me to the theater. I love theaters. They told my hostfamily before, so everything was already planned. It felt like a movie.

Even my classteacher gave me a present, mostly because of the presentation I gave on Monday, but still: Nii armas!!!

After school I came home and opened all the presents of my German Family. I think I can feed three families with all the candy I have now.

The evening came and so my hostfather gave me a ride to the theater to my friends, where we watched an amazing play. (It was without language, only mimic, gestic and music.) I fell in love with that play immediately.

Coming out of the building, I saw my hostfamilie’s car driving towards me. When I came in, I realized that everyone was in the car, and that my hostmother brought my laptop with her. They planned a surprisedinner for me and took my laptop with them, so that I could skype my German Family.

It was one of the best days I had so far. Dear future exchange students: don’t be afraid of your birthday. It’s the best.

Tere taas ja ilusat novembri algust!

Üks kuu on jällegi möödunud ja väga šokeeritult saan öelda, et see on minu kolmas kuu siin. Aeg loomulikult möödub, kui linnulennul. Tõesti tundub nagu alles istusin lennujaamas, teel kõige pikemale lennule üle Atlandi Ookeani. Uskumatu on mõelda, et täna algas aasta eelviimane kuu ning, et seitsme kuu pärast kõik tagasi koju lendame.

Selle kuu jaoks planeerisin, aga veidi teistsuguse postituse, nimelt kirjutan kaheksa asja, mis on mul Ameerika/ameeriklaste puhul silma jäänud. 

1. Olen tähele pannud, et siinne kliima, täpsemalt selle osariigi kliima on väga huvitav. Ameeriklased ise nimetavad seda ‘kõrbe kliimaks’, samas ümbritsevad meid suured mäed ja talvel on ka lumetaati oodata. Eelmises postituses sai mainitud, et saime veidi ka jahedamat kliimat, aga üllatus-üllatus, vahepeal on jälle 18 kuni 23 kraadi olnud. Kui ühel päeval said juba hommikuse -1 kraadi tõttu talvejope kapist välja võtta, oli väga võimalik, et järgmisel päeval olid hoopis särgi või pusaga. Nüüd, aga terve esimese punkti peamõtteni - ma olin üks vähestest, kes alla 10 kraadiga jopet kandis. Kõik vaatasid justkui laia kaarega külmast üle ja olid ikkagi t-särgi väel. 

PS! Seetõttu jäid ka paljud väga märgatavalt kiiresti haigeks ja olid pea nädala köha ja nohu lõksus!

2. ‘’Hi, how are you?’’ ‘’Hi, good, and you?’’ On Ameerikas iga vestluse algus. Samal ajal, kui välismaallastele tundub see imelikuna, siis siin on see kõige tavapärasem viis vestlust alustada ja sealt ka seda edasi arendada. Tegelikult oleneb ka olukorrast, samamoodi tervitatakse sind ka toidupoes kassapidaja poolt, aga nendega tavaliselt pikemat vestlust ei teki. Kui, aga tutvud kellegi uuega, või näed koolis õpetajat, siis oodatakse sealt pikemat vastust ja päriselt tuntakse huvi selle vastu, kuidas sul läheb. Teistel tingimustel, vastatakse alati automaatselt ikkagi ‘’good’’, ehk hästi. 

3. Oh, seda patriootlikkust! Teisi sõnu, Ameerika lipp siin, Ameerika lipp seal ja Ameerika lipp iga nurga peal! See ei ole mingit moodi halb asi, aga see oli kindlalt miski, mis juba paari esimese päevaga kõige enam silma jäi. Pea iga inimese hoovis, autodel kleepsuna või mini lipp lehvib auto otsas, iga asutuse ees, toote karbi peal, igal pool! Ei saa märkimata jätta ka seda, et koolis igas klassiruumis on tahvli kõrval lipp, millele iga teine päev sest iga teine päev truudust vannutakse: ‘’I pledge allegiance to the flag of the United States of America, and to the republic for which it stands, one nation under God, indivisible, with Liberty and justice for all.’’ Tõlkes: ‘’Ma vannun truudust Ameerika Ühendriikide lipule - ja riigile, mida ta esindab ühtse maana Jumala ees, ja mis kindlustab vabaduse ja võrdsuse kõikidele kodanikele.’’

4. Õhukonditsioneer! Õhukonditsioneer! Augustis oli siin tõesti ülimalt kuum ning konditsioneer oli igati elupäästja, kuid see imemasin ei tööta neil ainult suvel, vaid ka sügisel ja eeldavalt ka talvel, kui MAJA ON JAHE! Ah, mis sellest, paneme konditsioneeri käima, siis pole külm! Laes olevad propellerid tiirutavad põhimõtteliselt kogu aeg, kuid sisse ehitatud konditsioneerist tuleb nn külmal ajal hoopis sooja õhku välja. Just saigi mingi aeg mõeldud, et kas neil siis mingit küttesüsteemi polegi. Tuleb välja, et külma õhu asemel saab sügisel/talvel hoopis sooja õhu osaliseks ja nii saabki tuba soojendatud. (Ühtegi radiaatorit pole ma kohanud!)

5. Ameeriklastele on suureks üllatuseks see, kui mainisin, et Eestis küll tänaval võõrastele inimestele naerusuiselt tere ei öelda. Nii tihti, kui olen jalutamas käinud, või kõnnin koolist tulles bussipeatusest kodu poole, on isegi teisel pool kõnniteed liikuv inimene sõbralikult lehvitanud ja üle tänava ‘’Hi!’’ hõiskanud.

6. Mis asi see meetermõõdustik veel on? Nemad kasutavad hoopis Fahrenheiti skaalat ja see on kõige segadust tekitavam asi eales! Õnneks keemia tunnis kasutame samuti meetermõõdustikku ja te ei kujuta ette seda rõõmu, kui mu keemia õpetaja teada sai, et me, eestlased, ei kasuta Fahrenheiti. 5 yards? 8 feet? 72 miili? 100 kraadi? Tõepoolest, kõige enam tekitas segadust siia jõudes, kui muuseas mainiti, et tead, homme on 100 kraadi. 100 kraadi? Eks siis pidi kohe uurima palju see siis celciuses on. (37 kraadi)

7. Samal ajal, kui noored sõidavad juba 16-aastaselt autodega ringi, võivad nad seaduslikult alkoholi tarbida alles 21. eluaastal. Väga veider vaatepilt oli esimesel koolinädalal, kui pea igal õpilasel kõlises autovõti käes ja enamus parkimiskohad hoopis õpilaste poolt hõivatud olid.

8. Eelmise kuuga paeluv sündmus- neljanda kategooria orkaan Michael täie jõuga purustamas Floridat ja Georgiat. Uudistes oli see tol ajal kõige kuumem uudis, kuid koolis polnud paljud sellest midagi kuulnudki, kuna ‘’see pole üldse meile lähedal’’, ‘’ah, see on kuskil lõunarannikul’’, ‘’ega see siin Utahis pole’’ või ‘’orkaan? Kus, mis, millal?, ‘’Kus see Florida ja Georgia veel on?’’

Lõppu lisan paar pilti sellest kuust:

Oktoobri tipphetkeks saan pidada hooaja suurimat jalgpalli mängu, mis oli ühtlasi ka esimene jalgpalli mäng, kus käisin. See toimus Ironhorse nädalal, kus igal päeval oli koolis erinev riietumisstiil, nt: esmaspäev- Twinning day, ehk kanna sõbraga midagi samasugust. Teisipäev- Koolivärvid (meie koolil must ja orantš.) Mängiti kooli suurima rivaali vastu ja me võitsime suure edumaaga!

Koduteel oli näha, et mägede tipus on juba lund sadanud. Nüüd vahepeal soojade ilmadega on ära sulanud, aga ilmad hakkavad uuesti jahedamaks minema.

Taaskord koduteel pildistatud. Sügise värvid võtavad ikka põlvest nõrgaks!

Ühel päeval oli kõikidel 11-ndikel teine ja kolmas tund vaba, kuna külas oli meie linna ülikool, Weber State University. Saime kõik ühe lehe, mille pidime lõpuks ära täitma, et näidata, mis töötubades käisid ja, mis sealt teada said. Viimaseks töötoaks valisin ‘suuna’, mis mulle kõige enam huvi pakub, ehk Business & Economics (Äri ja Majandus). 

Halloween, Halloween, Halloween!!

Terekest taas!

Täna oli mu esimene koolipäev. Kool, kus terve selle õppeaasta olen on Ogden High School ning olen seal 11. klassis, ehk kohaliku termini järgi Junior (Freshman- 9. klass, Sophomore- 10. klass, Junior- 11. klass, Senior- 12. klass). Esimest korda tutvusin kooliga eelmise nädala esmaspäeval. Ainsad kohustuslikud ained olid mul inglise keel, Ameerika ajalugu ja matemaatika. Kõik muu oli enda valida. 

Siin on mu tunniplaan. Vasakul on ainetundide ees tähed A ja B. See tähedab seda, et esmaspäeval on mul A tunnid ja järgmisel päeval B tunnid, siis jälle A jne. Alustame A tundidest. Esmalt on mul hispaania keel, matemaatika, inglise keel (LA ehk Language Arts), Food and Nutrition on kokanduse tunni sarnane, keemia ja viimaks Advisory ehk mingi grupp õpilasi igast vanusest saavad ühes ‘’koduruumis’’ kokku, küsivad abi kodutööga jne. Nüüd B tunnid. Esimene on kitarritund!! Selle üle olen ma kõige õnnelikum, mul polnud aimugi, et neil üldse midagi sellist koolis on. Siis on matemaatika, inglise keel, Ameerika ajalugu ning arvuti programmeerimine - sellest nii palju, et mul polnud väga muud valikut. Enamus huvitavamate ainete puhul olid kohad juba täidetud. Pole hullu!

Esimesel päeval olid kõik nii A, kui ka B tunnid, et õpilased saaksid juba esimesel päeval kõikide õpetajatega tutvuda ja vajalike koolitarvete nimekirjad saada. Iga tund oli vaid 20 minuti pikkune, piisav selleks, et kõigiga tutvuda ja klassireeglid üle vaadata. Kool algab iga päev kell 7.45. Mina hakkan kooli ja koju käima kollase koolibussiga, mida kõik igas tüüpilises Ameerika keskkooli filmides näevad. 

Kool on ehitatud Art Deco stiilis ning on väga rikkaliku ajalooga. Selles koolis on lausa filmitud mitu Hollywoodi filmi! Kool pakub palju valikaineid ja sportimisvõimalusi nagu näiteks klassikaline Ameerika jalgpall, pesapall, ujumine, kergejõustik, cheerleading ehk ergutustants (kindlasti olete varem filmides seda kohanud) jms.

Siin on mõningad pildid koolist :

Päev, mil seda kirjutan, olen siin olnud juba terve nädala. USA-sse maandusin juba eelmise nädala esmaspäeval, oma osariiki jõudsin aga päev hiljem. Teekond siia oli pikk, kuid igati väärt seda. Teekonna all mõtlen nii kandideerimisprotsessi, kui ka pikki väsitavaid lennukis viibimisi.

Nimelt jõudsin ma siia FLEX programmiga. FLEX programm annab võimaluse 9. ja 10. klassi õpilastel minna üheks akadeemiliseks aastaks õppima Ameerika Ühendriikidesse. Mina isiklikult arvan, et sellised vahetusprogrammid on väga vajalikud. Need pakuvad noortele õpilastele erinevatest riikidest (nt: Eesti, Läti, Leedu, Armeenia, Montenegro, Moldova, Gruusia jne) erakordse võimaluse avardada silmaringi, arendada rahvusvahelist suhtlust ning sellega pakkudes võimaluse luua kauakestvaid sõprussuhteid ja sellega veelgi omakorda aidates paremini mõista erinevaid kultuure ja väärtuseid.

Nüüd aga lennu teekonnast.

Esimene lend oli varahommikul 6. augustil Frankfurti. Seal taaskohtusime teiste Baltikumi noortega, keda olime juba varem kohanud Leedus eelorientatsioonil. Edasi lendasime aga juba Ameerikasse. Lennuk, millega sinna lendasime oli hiiglaslik, lausa kahekorruseline! Pärast pikka, pea 9 tunnist lendu, puudutasid lennuki rattad viimaks Ameerikamaad, täpsemalt Virginiat.

Olime lennujaama lähedal hotellis, kus hiljem kohtusime ka teiste FLEXeritega Montenegrost. Minu üllatuseks tutvusin ka kahe neiuga, kes olid samuti Utah osariiki minemas.

Ärkasime hommikul kell pool viis, et tagasi lennujaama minna. Nüüd suundusime, aga kõik juba erinevatesse kohtadesse. Kaks kõige suuremat lendu olid Chicagosse ja Denverisse. Mina lendasin edasi Denver, Coloradosse. Lend sinna oli veidi üle 3 tunni pikkune. Kohaliku aja järgi jõudsime sinna umbes kümne paiku ning järgmine lend Salt Lake City-sse väljus umbes tunni pärast. Olime Denveri lennujaama suurimas hoones ja minu terminal oli lennujaama teises otsas. Õnneks oli aega piisavalt, et sinna õigeks ajaks jõuda. Lend SLC-sse oli vaid tunni pikkune ja seegi möödus kiiresti, kuna terve aeg avardus imeline vaade mägedele. Seal ootas mind juba mu vahetuspere, kes võtsid mu oma imearmsate plakatidega väga soojalt vastu. 

Kohaliku aja järgi olin kohal päeval kell üks (eesti aja järgi õhtul kell kümme). Sõitsime umbes 30 minutit Salt Lake City-st Ogdenisse. Koju jõudes tegin väikese uinaku, pakkisin kohvrid lahti ja esimeseks õhtusöögiks sõime taco salatit.

Vaade minu magamistoast. Tavaliselt on mägesid paremini näha, aga praegu California ja Montana tulekahjude tõttu on kõigest õrnalt piirjooni näha.

Hallå!

Kunagi tegin postituse rootslastest ja nende imelikest kommetest. Täna leidis aga aset väga huvitav juhtum, mis inspireeris mind kirjutama ka sarnase postituse šveitslastest. Täpsemalt ühest. Nendele, kes minu eluga üldse kursis ei ole, ma elan koos teise vahetusõpilasega Šveitsist ja oi, kui naljakas see on.

Anja ja helkur

Neljapäeval sain Eestist paki kõige paremaga ning seal oli ka kaks helkurit, üks mulle ja üks Anjale. Ma ei kujutanud ettegi, kui naljakaks üks helkur talle osutada võib. Nimelt oli see Anja esimene helkur tema terve elu jooksul. Muidugi teadis ta, mis see on, aga kuidas seda kanda, polnud tal aimugi. Kõigepealt tegi ta sellest endale kaelakee. Ma olin terve aja kindel, et ta teeb nalja, aga ei. Ma ainult naersin ta üle. Pärast juhendi lugemist sidus ta selle endale parema põlve ümber, ise nii õnnelik. Aitasin tal lõpuks selle õigesti jope külge kinnitada ja läksime koeraga jalutama. Alguses vehkis ta sellega ja naeris terve aja, et peab seda kandma. Kui ma rääkisin, et Eestis saab helkuri mittekandmise eest trahvi, oli ta päris kohkunud. Koju jõudes oli ta sellega juba harjunud ja ei naernud iga helkuri liigutuse peale. Sellised on meie õhtud Kungshamnis.

Minu jaoks igapäevane asi, oli Anja jaoks nii uus ja naljakas. Olen varemgi sarnaseid asju märganud, kuid helkuri lugu oli vaieldamatult kõige naljakam. 

Lühike ta tuli, aga vähemalt tuli :)

Tjena! 

Ma olen Rootsis elanud kolm kuud? Jah! See aeg on möödunud meeletu kiirusega. Üritasin meenutada kõike, mis ma selle aja jooksul korda olen saatnud ja avastasin, et ma pole üldse palju postitusi kirjutanud. Mitte, et ma üllatunud olin, aga veits kurb oli ikka, kui ei mäletanud kõiki sündmusi, mis juhtunud on. Hoolimata eesti keele halvenemisest ning rohkedest kirjavigadest, otsustasin rohkem kirjutama hakata. Neist ei tule maailmaklassi kirjateosed (ilmselt ka mitte Kalle Viigi väärilised), aga vähemalt on mul hea tagasi vaadata. Mõned on soovinud postitusi ka inglise keeles (shout out Elias & Ben & Lisa & others) ning see võib kunagi juhtuda, eestlased ärge palju pahandage. 

Just täna kolm kuud tagasi lendasin ma Rootsi poole. Tundub nagu ma oleks siin elanud terve elu, kuid samal ajal mäletan siia saabumist kui eilset. Otsustasin teha kolme kuu tunnete ja mõtete kokkuvõtte. Siit see tuleb!

Kõik YFUkad teavad joont, mis kirjeldab vahetusaasta jooksul kogetud tundeid läbi kuude. Minu oma algas üsna segaselt. Esimesed päevad Rootsis kuni kooli minekuni olin päris kurb, igatsesin Eestit, kuid samal ajal olin elevil uute seikluste üle. Ma ise ka ei teadnud, mida tundsin. Kõik oli segi kui puder ja kapsad. Kooli minekuga läks joon järjest rohkem üles poole. Ma ei igatsenud enam kordagi tagasi Eestisse. Isegi, kui minu õde sai endale kutsika, keda näen alles aasta pärast, ei heidutanud see mind. Muidugi tahaksin teda varem näha, aga ausalt mulle nii meeldib Rootsis.

Kätte on jõudnud november ja ma olen ikka sama rõõmus. Mu Eesti pere lausa vingub selle üle, et ma olen kogu aeg liiga rõõmus ning naeran liiga palju. Vahel olen ka ise mõelnud ja oodanud, millal mul koduigatsus tuleb. Olen sellest rääkinud ka teiste vahetusõpilastega. Ma olin enne vahetusaastat juba koduigatsusega arvestanud ning olin 100% kindel, et mingi hetk see mind tabab. Praegu arvan, et seda ei tulegi. Rohkem kardan ma tagasiminekut ja seal tekkivat masendust. Üritan mitte liiga palju ette mõelda ja karta, aga paratamatult käib see mõte peast läbi. Kuidas elada ilma Rootsist saadud sõprade ja maxi halloumi burgerita?! 

Terekest ja ilusat oktoobri algust kõigile! 

Pärast pikka mõtisklemist jõudsin järeldusele, et hakkan siia oma tegevustest kuus korra kirjutama. Põhjus on üsna lihtne- nii on mul veidi rohkem kirjutada kõigest, mis toimunud on, sest ühe või kahe nädala tegevustest ei tuleks korralikku juttu kokkugi ja eks enda jaoks oleks ka tüütu nii tihti postitada.

Paari päeva pärast saan öelda, et olen siin olnud kaks kuud. 8 veel jäänud!! Aeg lendab mõnikord märkamatult kiiresti, isegi, kui seda alati tunnistada ei taha. 

Augustis sain teises osariigis käia, Utah kohal olevas Idahos. Veetsime seal ühe nädalavahetuse. Sinna sõit kestis umbes neli tundi, kuid teekond möödus tänu kiirteedele pea märkamatult. Ameeriklased sõidavad muide hullumeelselt! Selliseid manöövreid ja kiiruseid ikka Eestis küll ei kohta.

Mõningad meenutused Idahost:

Kool on nüüd kestnud juba rohkem kui kuu aega. Esimeste nädalate jooksul oli meil nelja päevane nädalavahetus. Esmaspäev, 3. september oli kõikide Ameeriklaste jaoks vaba päev, Labor Day. Seda tähistatakse alati septembri esimesel esmaspäeval. Sellel päeval tähistatakse Ameerika tööjõu liikumist ja töötajate panust riigi tugevusse, jõukusse ja heaolusse. Samal päeval sain kirja ka oma esimesed vabatahtlikutöö tunnid. Nimelt grupp inimesi meie piirkonna kirikust panid inimestele lippe üles ja võtsime need ka õhtul maha, sest nende seaduse kohaselt tohib lipp ööseks välja jääda, vaid juhul, kui valgus on suunatud otse sellele peale. Päev pärast seda oli vaba ainult, aga minu kooli õpilastele. (Teacher’s Work Day ehk ainult õpetajad olid koolis.) 

Kui enne siia tulekut oli kuulujuttude kohaselt teada, et Ameerika koolisüsteem on nõrk ja halb, siis minul pole küll midagi halvustavat selle kohta öelda. Eks nende õppimise tempo on pisut aeglasem, kuna nad võtavad ühte teemat kauem ja põhjalikumalt läbi. Aga nagu olen aru saanud, oleneb koolisüsteem oluliselt ka osariigist/piirkonnast, kuna siin pole tervel riigil ühte, kindlat õppekava. Igal osariigil on erinevad nõuded. Minu koolis tundub tase isegi päris hea olevat. Enamus teemad on küll mulle tuttavad ja kerged, kuid põnev on näha, kuidas nemad asju erinevalt ja omamoodi lahendavad. Koolisöögi kohta pole samuti midagi halba öelda, kuid ega see tõepoolest kõige tervislikum pole. Meie koolis on tegelikult valik nii suur ja lai, et kõik leiavad endile midagi meelepärast. Meil on võimalus valida pearoo-, pitsa-, salati- ja võileivaleti vahel.

Saime ka viimaks ometi Utahis õiget vihmasadu näha. Alates esimesest oktoobrist on iga päev vihma sadanud, enne seda säras, aga iga päev päike eredalt ja sademetest polnud midagi kuulda, ega näha. Kuulsin, et üldse terve suvi polnud pea ühtegi korda sadanud, seega saame terve pahmaka korraga nüüd. Kui selline sadu Eestis oleks, näeks kindlasti seda ka uudistes, siin on see, aga väga tavapärane. 

Peale selle on ka juba lummavaid sügise värve näha ning päevad jäävad aina lühemaks ning hommikul on tunne nagu oleks veel öö. 

Siin on ka kõige enim küsitud küsimused vahetusaasta kohta:

Suurimad hirmud/kartused enne vahetusõpilaseks minemist?

Otseselt ühtegi suuremat hirmu polnud, kuid peamine põhjus, mis mind võibolla veidi tagasi hoidis oli see, et pean tagasi tulles õppeaastat kordama, ehk kõik minu praegused sõbrad lähevad edasi ja ma lõpetan gümnaasiumi kõigist aasta hiljem. 

Miks just Ameerika? 

Mul polnudki midagi muud plaanis ja see programm, mille kaudu siia kandideerisin, viibki õpilasi ainult Ameerikasse. Stereotüüpiliselt saan ka öelda, et eks juba pikemat aega on suurem huvi selle riigi vastu olnud. Kuna meedias ja filmides näeme tihtipeale ainult väikest osa sellest suurest riigist, siis loomulikult oli ju suur tung näha, kuidas tegelikult siin elu on.

Kas ma käin ka kuskil trennis/huviringis?

Siin on lood trennide ja huviringidega väga erinevad. Kõik spordialad ja klubid on koolisisesed. Neil pole eraldi spordiklube, kus käiakse jalgpallis, korvpallis jms. Hetkel on koolis Ameerika jalgpalli, korvpalli ja võrkpalli hooaeg. Alles kevadel algab kergejõustiku hooaeg ja ma väga loodan sinna tiimi saada. Iga spordiala puhul peab enne läbima katsed, ehk siis näiteks 100m ajale jooksma või kaugust hüppama ning sealt tekib treenerile pingerida, mille järgi saab teatud arvu õpilasi oma tiimi võtta.

Peale spordialade on koolis ka erinevad klubid nagu maleklubi, kokkamiseklubi ja Key Club. Järgmine nädal on esimene Key Clubi kohtumine ja seal tegeletakse põhiliselt erinevate ürituste korraldamisega ja noorte ettevõtlikkuse arendamisega. See on üks klubi, millest hakkan hetkel osavõtma.