#flexbaltics

Detsember, detsember, detsember! Juba aasta viimane kuu?? Saan tõdeda, et olen selle postituse kirjutamist väga korralikult edasi lükanud - lausa nii palju, et detsembri lõpp on lähenemas. Koolis on semester kohe lõppemas & vaheajani on jäänud kõigest 4 koolipäeva. Olen tähele pannud, et mu blogipostitused algavad alati sarnaselt- ehk räägin, kui üllatunud olen sellest, et taaskord üks kuu on möödunud ja, mis imekombel see aeg meil ikkagi lendab. Jällegi saan öelda, et KUIDAS juba jälle uus kuu on? KUIDAS? Ülimalt veider on mõelda, et järgmine postitus, mille kirjutan, postitan järgmisel aastal, 2019!

Novembri lõpu poole sain meili oma tagasituleku kuupäevaga. Nimelt lendan vahetuspere ja oma osariigist ära juba 3. juunil, suunaga Washington, D.C.-sse, mis on Ameerika pealinn. Viibime seal praeguse informatsiooni kohaselt kaks päeva ja viiendal lendame kodumaale. Ükski vahetusõpilane ei eeldanud, et me nii vara koju tuleme, kuna eelneval aastal tuldi kõigest paar päeva enne jaanipäeva. Saab peaaegu terve juuni kodus olla!

Paar meenutust veel ka oktoobrist - terve novembri kuu vältel saime kõvasti Halloweeni komme jääke süüa. Oeh, seda magusahullust! Siin on ka pilt minust ja Loganist (14) ja Merekist (4).

Traditsiooniliselt kõrvitsaid graveerimas.

Vahetusisa, Merek ja Aidah (3) Halloweeni kostüümides.

Ühel päeval 4-aastane Merek teavitas õhtusöögi lauas, et abiellub minuga, kui suureks kasvab. Saime kõik kõhutäie naerda selle üle. Vahetusisa küsis selle peale: “Kuhu sa siis elama lähed? Kolid Eestisse või?”

Koolis Ameerika ajaloo tunnis tegeleme hetkel üpris suure projektiga, milleks on History Day. Kõik õpilased on kohustatud osalema, sest see moodustab enamus teise trimestri hindest. Igal aastal on erinevad põhiteemad, see aasta on selleks “Triumph and Tragedy” ehk triumf ja tragöödia (ajaloos). Selle põhiteema alusel pidime mingi ajaloosündmuse leidma ning sellest projekti kirjutama ja lõpuks otsustama, kas teha sellest veebileht, video vms. Minu teemaks on aatomipommi loomine, ehk peamiselt on juttu sellest, kuidas Ameerika kahele Jaapani linnale - Nagasakile ja Hiroshimale tuumapommi rünnaku tegi. Loomulikult ka sellest, kuidas see alguse sai. Manhattani projektist, kus president Roosevelt oli kuulnud kuulujuttu sellest, kuidas Saksamaa oli sarnase pommi loomisele mõelnud.

Inglise keele ja matemaatika tundides oleme just lõpetanud CIA ehk State (Osariigi) testide tegemise.

Nüüd, aga ühest peamisest novembri kuu sündmusest, või, kui veelgi täpsem olla, pühast. Eelmise kuu neljandal neljapäeval tähistasime tänupühi. Seda tähistatakse väga suurejooneliselt; valmistati suures koguses toitu, kuna meile tulid ema ja isa õed-vennad oma lastega külla. Ma ei liialda, kui ütlen, et inimesi oli kokku üle kahekümne.

Tänupüha puhul pandi kuu alguses ka üles Thanksgiving Tree, ehk plakat, kuhu lisasime kõik iga päev lehti, millele omakorda kirjutasime mille üle tänulikud oleme.

Novembri teine nädal oli International Education Week, rahvusvaheline haridusnädal, millest võtavad kõik vahetusõpilased osa. Selle pea eesmärgiks on oma kultuuri jagamine, seega koostasin esitluse Eestist ja esitlesin seda oma hispaania keele -ja inglise keele klassis ning ka kirikus. Üllatavalt tahtsid õpilased väga uudishimulikult ja entusiastlikult uuest kultuurist ja riigist rohkem teada. Või, kui päris aus olla, ei teadnud keegi, kus Eesti isegi asub.  

Veel pilte sellest kuust:

Parim sõõriku kohvik Ameerikas, KRISPY KREME!! Suus sulavalt võrratud!

Pilt väikesest matkast, mis on kõigest 15 minuti kaugusel meie kodust. Kahjuks ei jõudnud rada lõpuni kõndida, kuna päike oli kohe-kohe loojumas.

Tere taas ja ilusat novembri algust!

Üks kuu on jällegi möödunud ja väga šokeeritult saan öelda, et see on minu kolmas kuu siin. Aeg loomulikult möödub, kui linnulennul. Tõesti tundub nagu alles istusin lennujaamas, teel kõige pikemale lennule üle Atlandi Ookeani. Uskumatu on mõelda, et täna algas aasta eelviimane kuu ning, et seitsme kuu pärast kõik tagasi koju lendame.

Selle kuu jaoks planeerisin, aga veidi teistsuguse postituse, nimelt kirjutan kaheksa asja, mis on mul Ameerika/ameeriklaste puhul silma jäänud. 

1. Olen tähele pannud, et siinne kliima, täpsemalt selle osariigi kliima on väga huvitav. Ameeriklased ise nimetavad seda ‘kõrbe kliimaks’, samas ümbritsevad meid suured mäed ja talvel on ka lumetaati oodata. Eelmises postituses sai mainitud, et saime veidi ka jahedamat kliimat, aga üllatus-üllatus, vahepeal on jälle 18 kuni 23 kraadi olnud. Kui ühel päeval said juba hommikuse -1 kraadi tõttu talvejope kapist välja võtta, oli väga võimalik, et järgmisel päeval olid hoopis särgi või pusaga. Nüüd, aga terve esimese punkti peamõtteni - ma olin üks vähestest, kes alla 10 kraadiga jopet kandis. Kõik vaatasid justkui laia kaarega külmast üle ja olid ikkagi t-särgi väel. 

PS! Seetõttu jäid ka paljud väga märgatavalt kiiresti haigeks ja olid pea nädala köha ja nohu lõksus!

2. ‘’Hi, how are you?’’ ‘’Hi, good, and you?’’ On Ameerikas iga vestluse algus. Samal ajal, kui välismaallastele tundub see imelikuna, siis siin on see kõige tavapärasem viis vestlust alustada ja sealt ka seda edasi arendada. Tegelikult oleneb ka olukorrast, samamoodi tervitatakse sind ka toidupoes kassapidaja poolt, aga nendega tavaliselt pikemat vestlust ei teki. Kui, aga tutvud kellegi uuega, või näed koolis õpetajat, siis oodatakse sealt pikemat vastust ja päriselt tuntakse huvi selle vastu, kuidas sul läheb. Teistel tingimustel, vastatakse alati automaatselt ikkagi ‘’good’’, ehk hästi. 

3. Oh, seda patriootlikkust! Teisi sõnu, Ameerika lipp siin, Ameerika lipp seal ja Ameerika lipp iga nurga peal! See ei ole mingit moodi halb asi, aga see oli kindlalt miski, mis juba paari esimese päevaga kõige enam silma jäi. Pea iga inimese hoovis, autodel kleepsuna või mini lipp lehvib auto otsas, iga asutuse ees, toote karbi peal, igal pool! Ei saa märkimata jätta ka seda, et koolis igas klassiruumis on tahvli kõrval lipp, millele iga teine päev sest iga teine päev truudust vannutakse: ‘’I pledge allegiance to the flag of the United States of America, and to the republic for which it stands, one nation under God, indivisible, with Liberty and justice for all.’’ Tõlkes: ‘’Ma vannun truudust Ameerika Ühendriikide lipule - ja riigile, mida ta esindab ühtse maana Jumala ees, ja mis kindlustab vabaduse ja võrdsuse kõikidele kodanikele.’’

4. Õhukonditsioneer! Õhukonditsioneer! Augustis oli siin tõesti ülimalt kuum ning konditsioneer oli igati elupäästja, kuid see imemasin ei tööta neil ainult suvel, vaid ka sügisel ja eeldavalt ka talvel, kui MAJA ON JAHE! Ah, mis sellest, paneme konditsioneeri käima, siis pole külm! Laes olevad propellerid tiirutavad põhimõtteliselt kogu aeg, kuid sisse ehitatud konditsioneerist tuleb nn külmal ajal hoopis sooja õhku välja. Just saigi mingi aeg mõeldud, et kas neil siis mingit küttesüsteemi polegi. Tuleb välja, et külma õhu asemel saab sügisel/talvel hoopis sooja õhu osaliseks ja nii saabki tuba soojendatud. (Ühtegi radiaatorit pole ma kohanud!)

5. Ameeriklastele on suureks üllatuseks see, kui mainisin, et Eestis küll tänaval võõrastele inimestele naerusuiselt tere ei öelda. Nii tihti, kui olen jalutamas käinud, või kõnnin koolist tulles bussipeatusest kodu poole, on isegi teisel pool kõnniteed liikuv inimene sõbralikult lehvitanud ja üle tänava ‘’Hi!’’ hõiskanud.

6. Mis asi see meetermõõdustik veel on? Nemad kasutavad hoopis Fahrenheiti skaalat ja see on kõige segadust tekitavam asi eales! Õnneks keemia tunnis kasutame samuti meetermõõdustikku ja te ei kujuta ette seda rõõmu, kui mu keemia õpetaja teada sai, et me, eestlased, ei kasuta Fahrenheiti. 5 yards? 8 feet? 72 miili? 100 kraadi? Tõepoolest, kõige enam tekitas segadust siia jõudes, kui muuseas mainiti, et tead, homme on 100 kraadi. 100 kraadi? Eks siis pidi kohe uurima palju see siis celciuses on. (37 kraadi)

7. Samal ajal, kui noored sõidavad juba 16-aastaselt autodega ringi, võivad nad seaduslikult alkoholi tarbida alles 21. eluaastal. Väga veider vaatepilt oli esimesel koolinädalal, kui pea igal õpilasel kõlises autovõti käes ja enamus parkimiskohad hoopis õpilaste poolt hõivatud olid.

8. Eelmise kuuga paeluv sündmus- neljanda kategooria orkaan Michael täie jõuga purustamas Floridat ja Georgiat. Uudistes oli see tol ajal kõige kuumem uudis, kuid koolis polnud paljud sellest midagi kuulnudki, kuna ‘’see pole üldse meile lähedal’’, ‘’ah, see on kuskil lõunarannikul’’, ‘’ega see siin Utahis pole’’ või ‘’orkaan? Kus, mis, millal?, ‘’Kus see Florida ja Georgia veel on?’’

Lõppu lisan paar pilti sellest kuust:

Oktoobri tipphetkeks saan pidada hooaja suurimat jalgpalli mängu, mis oli ühtlasi ka esimene jalgpalli mäng, kus käisin. See toimus Ironhorse nädalal, kus igal päeval oli koolis erinev riietumisstiil, nt: esmaspäev- Twinning day, ehk kanna sõbraga midagi samasugust. Teisipäev- Koolivärvid (meie koolil must ja orantš.) Mängiti kooli suurima rivaali vastu ja me võitsime suure edumaaga!

Koduteel oli näha, et mägede tipus on juba lund sadanud. Nüüd vahepeal soojade ilmadega on ära sulanud, aga ilmad hakkavad uuesti jahedamaks minema.

Taaskord koduteel pildistatud. Sügise värvid võtavad ikka põlvest nõrgaks!

Ühel päeval oli kõikidel 11-ndikel teine ja kolmas tund vaba, kuna külas oli meie linna ülikool, Weber State University. Saime kõik ühe lehe, mille pidime lõpuks ära täitma, et näidata, mis töötubades käisid ja, mis sealt teada said. Viimaseks töötoaks valisin ‘suuna’, mis mulle kõige enam huvi pakub, ehk Business & Economics (Äri ja Majandus). 

Halloween, Halloween, Halloween!!

Päev, mil seda kirjutan, olen siin olnud juba terve nädala. USA-sse maandusin juba eelmise nädala esmaspäeval, oma osariiki jõudsin aga päev hiljem. Teekond siia oli pikk, kuid igati väärt seda. Teekonna all mõtlen nii kandideerimisprotsessi, kui ka pikki väsitavaid lennukis viibimisi.

Nimelt jõudsin ma siia FLEX programmiga. FLEX programm annab võimaluse 9. ja 10. klassi õpilastel minna üheks akadeemiliseks aastaks õppima Ameerika Ühendriikidesse. Mina isiklikult arvan, et sellised vahetusprogrammid on väga vajalikud. Need pakuvad noortele õpilastele erinevatest riikidest (nt: Eesti, Läti, Leedu, Armeenia, Montenegro, Moldova, Gruusia jne) erakordse võimaluse avardada silmaringi, arendada rahvusvahelist suhtlust ning sellega pakkudes võimaluse luua kauakestvaid sõprussuhteid ja sellega veelgi omakorda aidates paremini mõista erinevaid kultuure ja väärtuseid.

Nüüd aga lennu teekonnast.

Esimene lend oli varahommikul 6. augustil Frankfurti. Seal taaskohtusime teiste Baltikumi noortega, keda olime juba varem kohanud Leedus eelorientatsioonil. Edasi lendasime aga juba Ameerikasse. Lennuk, millega sinna lendasime oli hiiglaslik, lausa kahekorruseline! Pärast pikka, pea 9 tunnist lendu, puudutasid lennuki rattad viimaks Ameerikamaad, täpsemalt Virginiat.

Olime lennujaama lähedal hotellis, kus hiljem kohtusime ka teiste FLEXeritega Montenegrost. Minu üllatuseks tutvusin ka kahe neiuga, kes olid samuti Utah osariiki minemas.

Ärkasime hommikul kell pool viis, et tagasi lennujaama minna. Nüüd suundusime, aga kõik juba erinevatesse kohtadesse. Kaks kõige suuremat lendu olid Chicagosse ja Denverisse. Mina lendasin edasi Denver, Coloradosse. Lend sinna oli veidi üle 3 tunni pikkune. Kohaliku aja järgi jõudsime sinna umbes kümne paiku ning järgmine lend Salt Lake City-sse väljus umbes tunni pärast. Olime Denveri lennujaama suurimas hoones ja minu terminal oli lennujaama teises otsas. Õnneks oli aega piisavalt, et sinna õigeks ajaks jõuda. Lend SLC-sse oli vaid tunni pikkune ja seegi möödus kiiresti, kuna terve aeg avardus imeline vaade mägedele. Seal ootas mind juba mu vahetuspere, kes võtsid mu oma imearmsate plakatidega väga soojalt vastu. 

Kohaliku aja järgi olin kohal päeval kell üks (eesti aja järgi õhtul kell kümme). Sõitsime umbes 30 minutit Salt Lake City-st Ogdenisse. Koju jõudes tegin väikese uinaku, pakkisin kohvrid lahti ja esimeseks õhtusöögiks sõime taco salatit.

Vaade minu magamistoast. Tavaliselt on mägesid paremini näha, aga praegu California ja Montana tulekahjude tõttu on kõigest õrnalt piirjooni näha.