T E E L E H T
Ma igatsen neid hommikuid, mil riidekapile peegeldunud valgus meenutas maroon'i pruuni. Ja mind oli Ă€ratanud keegi, kes oli hĂŒĂŒdnud eemalt mu nime. Arvan, et ta ei tule enam tagasi. Ja mahagonist riidekapp on tuhmiks kulunud, kuid sellegi poolest ei unusta ma mitte kunagi ta hÀÀlt. Igakord kui mu ninna tungis kohviubade Ă”rn aroom, teadsin, et ta on köögis, teadsin, et ta ootab mind, sest oli mind ju kutsunud. Sellel ajal ei mĂ”elnud ma, kas ta on aastate pĂ€rast ikka veel seal köögis, kas ta kutsub mind vĂ”i unustab mu. Ma ei osanud vÀÀrtustada, ma ei osanud olla ebakindel, sest ta oli alati olnud mu kĂ”rval. Teadsin, kuhu toetada pead kui maailm raskena tundus. Teadsin, et kui keegi minusse ei usu, siis tema ikka usub. Ja kui olin kukkunud, oli ta ainuke, kes mulle teelehe ulatas. Kord arvasin, et ta vĂ€henegi mĂ”istus on kadunud, kuid siis meenus mulle, et ta ĂŒritas mind vaid rahustada. Ja nĂŒĂŒd tean sulle öelda need sĂ”nad, mida laps ei vĂ”inud: "Kuid teeleht ei aita hĂ€bi vastu, teeleht peatab vaid vere. Kunagi olid sina see, kes vannitoa pĂ”randal lĂ€mbus enda verre, kuid keegi, mitte keegi, ei pakkunud sulle teelehte."
