#halbluule

Lõpeta rääkimine, ma tahan vaikust. Lõpeta liigutamine, tahan rahu. Lõpeta hingamine, ma vihkan sind. Ma tahan minna, ma tahan hingerahu, igalpool on sagin ja mõtetud sõnad. Ma ei viitsi kuulata, ja ma ei tahagi. Ma tahan minna, ma tahan lahkuda, igalpool on ruumi, kuid mitte minu jaoks. Mu mõtted on lühikesed, ja vaiksed. Ma kunagi ei oota, et sa neid kuulaks. Su nimi mu peas undab, nagu hommikune äratuskell, ma tahan valget ja punast, ma tahan surra. Ma tahan üledoosi, ma tahan minna kooma. Ma tahan magada, ja kui juba, siis pigem igavesti. Ma ei viitsi elada, mitte enam, kui tean, et mu nimi kahjuks su peas ei unda, nagu sinu oma minu omas, sest kõik millest mõtlen oled vaid sina.

Ma kohtasin tüdrukut, kes ei olnud päris. Ma teadsin, et olen hull, hullunud ta järgi nagu oli olnud Romeo Julia järgi, või vastupidi, ma ei teadnud, kas alla anda või uppuda teadmatusesse. Kuid ei, ma ei teinud kumbagi. Ma surin enne seda. Ma ületasin ülekäigurada ja kaks tuld viskasid mu keha vastu asfalti, purustades mu kolba, ja ilmselt ka kõik luud. Kuid mitte mu südant, sest ta juba hoidis seda enda klaasvitriinis. Ja ma tahtsin küsida, et miks just tema. Kuid ma kunagi ei jõudnud. Tüdruk, sa ei olnud päris, olid Sõle tänava hoor, kuid kõigil enda lugu. Ma tahtsin sind panna uskuma, et kõigil on halbu päevi, ja et kõik saab korda. Ma tahtsin olla su head päevad, kuid nüüd sa süütad vaid sigaretti aknapeal, teadmata, et sind teadsin. Tüdruk, sa ei olnud päris.

Panda peadega kosmonaudid mind erilisena tundma panevad, kuid ma ei tea neist ühtki, ilmselt olen liiga teistsugune. Ma olen nende silmis narr, kes ei oska enam olla tema ise. Ühiskond on mulle öelnud, kes ma olen, nad panid mu kinni kasti. Sellegi poolest olen ma kergelt naiivne, usun, et maailm seisab alati mu selja taga, kuid kui järgi mõelda - olen tuhandeid kordi kukkunud ja mu ihul nahka hoiavad koos vaid murtud luud. Ma kuulen sind naermas, sest sa ei saa aru millest ma räägin ja need kes saavad on unustanud juba ammu selle tunde, kuidas on kuhugi kuuluda.

Ma igatsen neid hommikuid, mil riidekapile peegeldunud valgus meenutas maroon'i pruuni. Ja mind oli äratanud keegi, kes oli hüüdnud eemalt mu nime. Arvan, et ta ei tule enam tagasi. Ja mahagonist riidekapp on tuhmiks kulunud, kuid sellegi poolest ei unusta ma mitte kunagi ta häält. Igakord kui mu ninna tungis kohviubade õrn aroom, teadsin, et ta on köögis, teadsin, et ta ootab mind, sest oli mind ju kutsunud. Sellel ajal ei mõelnud ma, kas ta on aastate pärast ikka veel seal köögis, kas ta kutsub mind või unustab mu. Ma ei osanud väärtustada, ma ei osanud olla ebakindel, sest ta oli alati olnud mu kõrval. Teadsin, kuhu toetada pead kui maailm raskena tundus. Teadsin, et kui keegi minusse ei usu, siis tema ikka usub. Ja kui olin kukkunud, oli ta ainuke, kes mulle teelehe ulatas. Kord arvasin, et ta vähenegi mõistus on kadunud, kuid siis meenus mulle, et ta üritas mind vaid rahustada. Ja nüüd tean sulle öelda need sõnad, mida laps ei võinud: "Kuid teeleht ei aita häbi vastu, teeleht peatab vaid vere. Kunagi olid sina see, kes vannitoa põrandal lämbus enda verre, kuid keegi, mitte keegi, ei pakkunud sulle teelehte."

Tean, et sa pole kunstiteos, mis on loodud katsumiseks. Kuid tahan sind puudutada enda sõnadega, enda mõtetega. Tahan, et kõik teaks kui ilus oled sa, kui ilus on tunne, mida sinu vastu tunnen. Kuid see tunne on maugsalt kurb ja nõme, koguni valus, kuid leian selles rõõmu ja ilu, mida ei leia ma millegis muus. Tahaks öelda, et armastan sind, kuid see ei tundu õige. Samas vale mind piinab, mida ma üles leida ei suuda. Oleks pidanud sind kuulama, tähele panema, kritiseerima, kuid leidsin sus' vaid ilu, mis mind haavatavaks tegi. Tean, et naerad mu rumaluse üle, kuid kui sa vaid teaks, kui sa vaid teaks kui tõeline see on, ja kui tugev on tunne, mida sinu vastu tunnen. Ent lasen sinust lahti ja viskan su välja enda enda mõttest, sest oled kui kivi südamel - nõnda raske, nõnda häiriv. Su ilu mind hakanud on häirima.

Mind painab teadmatus, et mida valesti tegin. Ja iseennast ma ära ei tunne, ma ei tea kes olen, kuid tahan juba lahkuda siit ruumist. Ma ei tea, kas keegi teab, mis tunne on olla siin kinni. Ma olen okastraat, ma olen tekiila, ma olen valus ja magus. Ma tahan karjuda, palun aita mind. Kuid kuidas ma saan kui isegi mina ei kuule enda häält. Ma olen siin kinni, keegi ei tea. Või nad teevad näo, et nad ei tea. Lõpeta see faking paranoia, ma olen peast haige, ma tean. Ma näen seda lage ja neid seinu, neis ei ole midagi tuttavat. Kuid see keha on tuttav, olen siin elanud, end sisse elanud. Ma olen parasiit.

On valutu minna, kui minna. On piin mõelda, et keegi mind ei oota. Ja kusagil kaugemal, kusagil mujal, võib-olla leidub keegi, kes juba toolilt maha hüppab.

Igatsen neid õhtuid, mil marbs maitses magusana. Igatsen neid hommikuid, mil lubasid end katsuda. Ja me ei pidanud muretsema, kuidas maailm otsa saab, sest meil oli enda maailm, kus kahekesi elasime. Ma võtsin sind südaööl kirglikult, samas karmilt, sest olid tüdruk, kellele meeldis valu. Ja sa õrritasid mind suudlustega, mis midagi ei tähendanud, sest olin su jaoks vaid mänguasi. Ma ei tea sinust endast midagi, sest sa pole nõus rääkima, räägid vaid sõnu, mis täidaks tühja ruumi. Tahaksin teada, kuidas on elada varjus, ilma, et keegi teaks kes oled. Kuid jätad mainimata mingid detailid, mis takistavad mul pilti kokku panemast. Tahaksin su peale karjuda, sind peksta, kuid milleks? Sa vaid naudiks seda. Miks ihaldad näha mind vihasena? Kas tõesti otsid enda kõrvale vaid koletist, kes sind puuris kinni hoiaks igakord kui üritad minema joosta?