#priit

Tsau!

Tegelt on mul silm peas ja kõik on juba hästi! 🤙🏻

Aga ühe loo räägin küll. Nimelt asi algas umbes nädal tagasi, kui surfamast tulles midagi silmas kraapis, arvatavasti liiv. Läks mööda päev, kaks, asi paremaks ei läinud.. kratsis ja valutas ja silma väga pikalt lahti ei tahtnud hoida, õnneks infektsiooni jms jama ei olnud.. lihtsalt pidevalt valus, punane ja kraabib. Kannatasin mõned päevad niisama, käisin veel surfamas.. lootes, et äkki ookean võtab oma liiva tagasi – sittagi! Karolin ikka manitses, et mine arsti juurde.. las vaatab üle #mehedeikäiarstilraisk. Mina läksin hoopis apteeki, uurisin sealt, et vot selline jama, andke midagi – sain ühe tilgad, mis pidavat silma maha rahustama ja siis tuleb 2-3 päevaga liiv ise välja.. Noh ma siis panin neid tilkasid (st Karolin pani, mina olin selili voodis) – asi läks nagu paremaks ja siis jälle hullemaks.. käisin vahelduseks veel surfamas, kohe päris suurtes lainetes.. ikka ei läinud paremaks, suht nadi oli üks silm kinni ringi sumada.. õnneks adre mõju all lainest alla sõites olid mõlemad silmad lahti 🤠

Mööda sai nädal, kuni lõpuks eile otsustasin #mehedeikäiarstilraisk seljatada ja ikkagi arsti juurde minna, käisin Aljezuri kohalikus riiklikus kliinikus, kus mind viisakalt vastu võeti ja siis ikkagi päris silma arsti juurde soovitati minna, kuhu – seda täpselt ei öeldud.

Kodus helistasin kõikvõimalikud kliinikud Lagoses jms läheduses läbi, kuni lõpuks sain toru otsa Portimao EMO tädi, kes ütles et vot kui sa nüüd ja kohe tuled, siis täna õhtul kella 8ni on meil silma arst täitsa olemas, homse ja tuleviku kohta ei oska me midagi öelda. Kuna ma ise sõita väga ei tahtnud ja täpselt ei tea ka, mis seal haiglas tehakse, läksin rääkisin naabrimehe Sandri ära, et too mind sõidutaks (kodus Marta oli virin, hambad tegid valu ja ei tahtnud kogu peret selle pärast sõidutada). Nii me siis Portimao’sse läksime, suht kiirelt olime kohal ja EMO’s järtsus ka passima ei pidanud. PS! Kõik kes reisite, tehke omale EU tervisekaardid ära, neid küsitakse igal pool (https://www.eesti.ee/est/teenused/kodanik/reisimine_1/euroopa_ravikindlustuskaardi_tellimine) EMO täid tundis kohe ära, et jajah, sinuga ma telefonis rääkisin.. oota nüüd siin, kohe varsti kutsutakse. Läks äkki 10min, kui juba uksest sisse lasti, küsiti mõned küsimused, siis saadeti mingi õe juurde, kes küsis veel mõned küsimused ja mõõtis vererõhku (ma ei teagi miks) ja siis juba suunati silmaarsti juurde – kes oli igati viisakas Portugali naisterahvas (üldiselt oli kogu vastuvõtt väga viisakas ja kõik rääkisid 4+ inglise keelt)

Arstitädi siis pani mu tooli, tilgutas mingit kraami silma ja siis hakkas uurima.. nii tema kui minu üllatuseks tuli välja see, et mul oli silma kolinud üks tillukene merekarbikene, kes siis end oma iminapa abil minu silmalao siseküljel sisse oli seadnud. Arstitädi võttis nõela, ütles et ole nüüd paigal ja võttis karbikese sealt küljest ära.. määris peale veidi üht salvi ja pani lapi silmale, et silm veidi rahulikumalt saaks olla (ühe õhtu/öö). Pärast googeldas mulle oma arvutis kohalike nime järgi, mis asi see mul siis täpsemalt silmas oli (suuremas versioonis) ja ütles, et lastel kes rannas vees mängivad kipub seda samuti juhtuma.

Priit is the fighting force, Link

Mina kirjutan ikka oma asjast :) Surfist. 

Kohale jõudes ja esimesi surfikatsetusi tehes oli vorm kergelt öeldes kesine, keha oli nagu šushi (surnud kala) vees – koht on õige, tunne kah, aga vot kui liigutada vaja.. siis jõudu pole. Õnneks see kõik paranes juba järgmistel kordadel, jõudu tuleb hoogsalt juurde, keha pole nii kange ja kõik vaikselt meenub. Tehnika kallal ei saagi väga vinguda — duckdive, pedaalimine jms tuleb täitsa kenasti, see pole ununenud, tuleb lihtsalt vormi saada ja uue lauaga ära harjuda. Lained ka just väikesed pole, seega trenn on tugev.

Täna nimelt tuli Karolinile telefonile mingisugune kollane hoiatus, et 4-5m lained pidavat kusagil rannikul olema.. kui mina vette läksin, õnneks päris nii polnud.. aga 3m+ võis vahele pista küll. Surfasime julgelt paarkümmend meetrid sadamakaist väljas ja seda umbes tõusu keskpaigas. 

Mis veel asja eriti kiftiks tegi oli see, et ma esmakordselt kohtasin siin delfiine 🤗 kes vist lahesoppi olid kõhtu täis sööma tulnud, kajakaparv ümber. Ujusid meist (3-4 surfarit) umbes 10m kaugusel. Kõigil olid üllatusest silmad punnis, ega minagi teadnud, et nad vahel siia ka tulla võivad. Lagose kandis saab neid lausa paadiga vaatamas käia.

Uuest lauast ka veits, jah seekord täiesti tutikast! TOMO EVO 5′4″ mille tellisin ma juba Eestis olles Hispaania netipoest siia Arrifaanasse koristaja/haldaja aadressile, kes seda meie kohalejõudmiseni oma kontoris hoidis. Pildid lauast lisan siis, kui ise veidi jumekam, laual õiged uimed all ja Sander (naabrimees) oma kaamerat laenab!

Eile oli mõnus õhtupoolik perega rannas, lapsed mängisid kivilompides ja jooksid niisama ringi (Marta roomas ja vahel tõusis ka püsti mõlemad peod liiva täis, Robin ja Bubu traavisid ringi)

Iganädalane naabrite juures söömine. Seekord oli kord meie käes.. tegime riisipaberis vegan wrappe.. ülimalt head olid :)