#ocupation

Professora Zilda Simas de Goiânia em depoimento a favor da não desocupação do prédio ocupado por alunos da universidade de Pelotas no Rio Grande do Sul, Brasil.

Külastasin KUMU näitust “Ajalugu pildis-pilt ajaloos”, mille kuraatorid on Linda Kaljundi ja Tiina-Mall Kreem. Näitusel on esindatud paljude eesti kunstnike (Enn Põldroos, Jüri Arrak, Eduard Viiralt jne) teosed, mis kujutavad erinevaid seiku Eesti ja eestlaste ajaloost. Huvitav on, et kuigi Viiralt elas suurema osa oma elust ja ka suri välismaal (Pariisis), tuli ta teise maailmasõja ajaks Eestisse tagasi. Enn Põldroos on aga kolm korda saanud Kristjan Raua nimelise kunstipreemia.

Näitus tervikuna on tugev, pildid kõnelevad ennekõike oma loomisajast ning seejärel alles neil kujutatust. Näitusel on kunstiliselt ambitsioonikamaid ja vähem ambitsioonikaimaid teoseid, kuid need kõnelevad oma ajast ja loost. See tervik paneb mõtlema Eesti aja ja loo keerukusele, sest ometi oleme me ju kahjuks kokku vaid 45 aastat ilma võõra võimuta omal maal toimetanud ning mineviku keerdkäigud peegelduvad näitusel tugevalt ja kohati valusalt (samas ka kohati ilusalt). 

“Ajalugu pildis - pilt ajaloos” näitab külastajale, kuidas pildid on aidanud kujundada eesti mälupaiku, sest lisaks tekstidele on ka pildid olnud olulised, kujundamaks arusaama meie ajaloo olulistest sündmustest, kohtadest ja inimestest. 

Kaljo Põllu (1934-2010) 1968. aastal loodud “Kuulataja (vaikus)” on eristub kunstniku loomingus, kuna Põllu kujutas enamasti maastikku ja mütoloogiat, aga antud teos on tugeva alltekstiga ning ühiskonnakriitiline. Esmane emotsioon on kindlasti vastuoluline ja negatiivne ning mõte läheb kiirelt okupatsiooni ja sellega kaasnenud hirmuvalitsemise juurde (Orwelli “1984″ meeleolu). 

Teose fookuses on horisontaalis paiknev must-valge kõrv ning käsi, mis paistab kedagi pealt kuulavat. Pilt on tehtud valmiskujunditega. Pilt seostub tugevalt suure peatükiga 20. sajandi Eesti ajaloost: ENSV-ga, mil võim põhines hirmutamisel ja agressioonil. Pildil kujutatud meeleavaldus võis olla Vietnami sõja (1964-1973) või lihtsalt nõukogude korra vastane. Igapäevaelu oligi kahepalgeline, nagu ka see pilt (must-valge vs värviline, horisontaal vs vertikaal). Teos juhib tähelepanu sellele, kuidas inimeste järele pidevalt luurati ning sellele viitab selgelt ka pildi pealkiri: “Kuulataja (vaikus)”. Kuulatav pea sümboliseerib võimu ning rahvahulk tavalisi kodanikke. Teos on pigem värvivaene, kasutatud on musta, valget ning rohelist, teos on pigem tume ning külm. Teose juures pole oluline esitusviis ning selle paiknemine ruumis, sest teos on tugeva nähtava mõttega ning ei ole seotud ruumiga. Kuigi teos tekitas mulle pigem halva tunde, meeldis see mulle siiski väga oma värvivaliku ja mõjuvõimsuse tõttu. Pildilt on tunda, kuidas nõukogude võim on kunstihinge rõhunud nii sügavalt, et ta on midagi nii kriitilist ja oma loomingust erinevat protestiks loonud.