Paradiisis on parem kliima, aga põrgus jällegi huvitavam

Vincent van Gogh “Kohvikuterrass öösel” (Café Terrace at Night) 1888

(81 cm x 65 cm, õlimaal)

Vincent van Gogh maalis “Kohvikuterrass öösel” 1888. aasta septembris Arlesis, Lõuna-Prantsusmaal. Tegu on ühe van Goghi kuulsamaima tööga ning seda eksponeeriti esmakordselt 1891. aastal, tollal kandis maal nime “Kohvik, õhtul”. Hetkel asub maal Kröller-Mülleri muuseumis, Otterlos, Hollandis. Hollandist pärit Vincent van Gogh on üks tuntuim postimpressionistide esindaja (teised tuntuimad nt Cézanne ja Gaugain). “Kohvikuterrass öösel” on paradoksaalselt elujaatav teos, mis mõjub rahuliku ja

meeldivana. Helesinakas tähistaevas loob harmoonilise meeleolu, mis on ka põhjus, miks ma selle maali valisin.

Teos on valdavalt heledates ja intensiivsetes toonides, varjud maalil peaaegu puuduvad. Kuna maalitud on öist linnatänavat, on kujutatud peamiselt sooja tehislikku valgust (kohviku võimas latern), vastukaaluks on van Gogh kujutanud aga tähtedest tulevat loomulikku jahedat valgust. Maali üldine koloriit on hele ja neutraalne, sest esiplaanil olev kohvik on soojemates toonides, taustal olev taevas ja tänav aga külmemates toonides maalitud. Teosel domineerivad kollane ja sinine värv. Värvid ja nende kontrast on väga olulised emotsiooni edasiandmisel.

Esemeid ja inimesi on kujutatud kasutades kontuurjooni, kuid need jooned pole väga konkreetsed. Kollaste, oranžide ja mustade vaba käega tehtud joontega on kujutatud munakivitänavat. Jooned on pigem laiad ja pehmed, samas mööblit on kujutatud kitsamate joontega.

Teose vorm on mahuline, see on üks vähestest teostest, kus van Gogh on kasutanud tsentraalperpektiivi. Kompositsioon on ehitatud nii, et vaatajale jääks mulje justkui seisaks ta tänaval ning vaataks täna lõpu poole, seda tegi van Gogh kohvikulaudade ja majade nurkade abil. Kaugemal olevad objektid on kujutatud tumedana, esiplaanil olevad aga heledamalt. Maal on asümmeetriline, teose vasak pool on palju intensiivsem ja heledam kui parem pool. Inimesi ja objekte ei ole kujutatud korrapäraselt ega täpselt ja paremal esiplaanil on kujutatud poolikut puud. “Kohvikuterrass öösel” on maalitud õlivärvidega ning seetõttu on maali tekstuur läikiv.

Teose esiplaanil on valgustatud kohvik koos kohvikukülalistega ning tagaplaanil linnatänav ühes tähistaevaga. Samas on teos väga tasakaalus, esi- ja tagaplaan ei eristu traditsiooniliselt. Kuigi fookuses on kohvik, on tähistaevas selle töö juures äärmiselt oluline, muutes kompositsiooni tervikuks. Tänu traditsioonilise kompositsiooni hülgamisele, on teos väga harmooniline.

Teose rütm tekib värvi ja vormi koosmõjul, olulised on pehmed jooned, ja nende looklevus, ent samas ka värvide (kollase ja sinise) vaheldumine. Maali rütm on vaba.

Liikumine maalil toimub horisontaalselt, inimesed liiguvad kohvikusse ja sealt välja ning üle tänava. Ka munakivitänava kujutamine lisab teosele horisontaalset liikumist. Liikumine teosel on saavutatud joonte abil.

Teos peegeldab tolleaegset (19. sajandi lõpp) Prantsusmaa väikelinnaelu ning rahu ja ilu, mida van Gogh kunagi ise ei leidnud. Kuigi teosel on kujutatud igapäevaelu tegelasi (kohvikutöötaja, kohvikukülalised, inimesed tänaval, voorimees), mõjuvad nad pigem väikse ja tähtsusetuna tähistaevaga võrreldes. Minu esimene tõlgendus on, et Vincnet van Gogh maalis selle töö, et näidata kui tühised inimesed suuremas pildis on, seda võimendab fakt, et maalil kujutatud tähed on astroloogiliselt õigetes kohtades.

Samas kuna van Gogh on läbi tsentraalperspektiivi kujutanud maali, just kui vaataja seisaks tänaval ja maalis ka ise selle töö tänaval istudes, võis van Gogh kujutada läbi selle maailma oma üksikust ja ühiskonna mitte sobivust. Sellele tõlgendusele viitavad ka eespoolsed tühjad lauad ja see, et keegi tegelastest ei pööra tähelepanu nn van Goghi asukohale.

Kuid paljud kunstiajaloolased on seisukohal, et van Gogh töö on hoopis viide Leonardo da Vinci “Püha õhtusöömaajale”. Uurija Jared Baxter tegi 2015. aastal ettekande, milles toob välja, et kohvikus on lisaks pikas rüüs ettekandjale, kes on Baxteri teooria järgi Jeesuse rollis, 12 külastajat, kes märgivad Jeesuse jüngreid. Külastaja, kes on kohviku uksel, on Baxteri järgi Juudas, kes reetis Jeesuse. Lisaks tõi uurija välja, et maalil on kujutatud palju riste ning Vincent kirjutas oma kirjades vend Theole palju religioonist ja selle vajadusest. “Kohvikuterrass öösel” jätab vaatlejale palju tõlgendusruumi ning pakub kõneainet ka tänapäeval.

“Kohvikuterrass öösel” maalis van Gogh oma elu lõpuperioodil, sellest Arles’is veedetud perioodist pärinevad kõik tuntuimad van Goghi teosed. On huvitav, et maal ei ole signeeritud, aga van Gogh mainis seda maali oma kolmes kirjas. Kirjas õele kirjeldas kunstnik maali oma õele järgnevalt: “Siin on sul öö ilma musta värvita, mitte midagi rohkemat kui sinine, lilla ja roheline”. Selline lähenemine oli äärmiselt uuendusmeelne. See on esimene maal, kus van Gogh kujutas signatuurset tähistaevast. Hiljem kujutab ta seda töödel “Tähisöö Rhone’i kohal” (1888) ja “Tähistaevas” (1889). Osa kunstiajaloolasi on seisukohal, et maal on vähemalt osaliselt inspireeritud Louis Anquetini maalist “Clichy avenüü”. Van Goghi tööd on sügavalt mõjutanud popkultuuri, “Kohvikuterrass öösel” on teine enim reprodutseeritud kunstitöö aastatel 2000-2010, “Tähisöö” hoiab selles kategoorias esikohta. Kohvik on siiani Arles’is alles ning on tänaseks kujunenud van Goghi fännide mekaks.

Kasutatud materjalid:

https://www.theartstory.org/artist-van-gogh-vincent-artworks.htm

https://www.vincentvangogh.org/cafe-at-night.jsp

https://www.indianscrewup.com/2017/04/cafe-terrace-at-night-vincent-van-gogh.html                  

https://www.huffingtonpost.com/2015/03/06/van-gogh-last-supper_n_6753294.html

Estonia teater (Estonia pst 4)

Juugendstiilis Estonia teatrimaja valmis 1913. aastal. Selle arhitektid olin soomlased Armas Lindgren ja Wivi Lönn. 1940ndate teisel poolel renoveeriti märtsipommitamises kannatada saanud maja Alar Kotli ja Johan Kuusiku projektide järgi ning hoone ilme muutus klassitsistlikult rangemaks, ent juugendstiili tunnuseid on näha tänaseni. 

Külastasin KUMU näitust “Ajalugu pildis-pilt ajaloos”, mille kuraatorid on Linda Kaljundi ja Tiina-Mall Kreem. Näitusel on esindatud paljude eesti kunstnike (Enn Põldroos, Jüri Arrak, Eduard Viiralt jne) teosed, mis kujutavad erinevaid seiku Eesti ja eestlaste ajaloost. Huvitav on, et kuigi Viiralt elas suurema osa oma elust ja ka suri välismaal (Pariisis), tuli ta teise maailmasõja ajaks Eestisse tagasi. Enn Põldroos on aga kolm korda saanud Kristjan Raua nimelise kunstipreemia.

Näitus tervikuna on tugev, pildid kõnelevad ennekõike oma loomisajast ning seejärel alles neil kujutatust. Näitusel on kunstiliselt ambitsioonikamaid ja vähem ambitsioonikaimaid teoseid, kuid need kõnelevad oma ajast ja loost. See tervik paneb mõtlema Eesti aja ja loo keerukusele, sest ometi oleme me ju kahjuks kokku vaid 45 aastat ilma võõra võimuta omal maal toimetanud ning mineviku keerdkäigud peegelduvad näitusel tugevalt ja kohati valusalt (samas ka kohati ilusalt). 

“Ajalugu pildis - pilt ajaloos” näitab külastajale, kuidas pildid on aidanud kujundada eesti mälupaiku, sest lisaks tekstidele on ka pildid olnud olulised, kujundamaks arusaama meie ajaloo olulistest sündmustest, kohtadest ja inimestest. 

Kaljo Põllu (1934-2010) 1968. aastal loodud “Kuulataja (vaikus)” on eristub kunstniku loomingus, kuna Põllu kujutas enamasti maastikku ja mütoloogiat, aga antud teos on tugeva alltekstiga ning ühiskonnakriitiline. Esmane emotsioon on kindlasti vastuoluline ja negatiivne ning mõte läheb kiirelt okupatsiooni ja sellega kaasnenud hirmuvalitsemise juurde (Orwelli “1984″ meeleolu). 

Teose fookuses on horisontaalis paiknev must-valge kõrv ning käsi, mis paistab kedagi pealt kuulavat. Pilt on tehtud valmiskujunditega. Pilt seostub tugevalt suure peatükiga 20. sajandi Eesti ajaloost: ENSV-ga, mil võim põhines hirmutamisel ja agressioonil. Pildil kujutatud meeleavaldus võis olla Vietnami sõja (1964-1973) või lihtsalt nõukogude korra vastane. Igapäevaelu oligi kahepalgeline, nagu ka see pilt (must-valge vs värviline, horisontaal vs vertikaal). Teos juhib tähelepanu sellele, kuidas inimeste järele pidevalt luurati ning sellele viitab selgelt ka pildi pealkiri: “Kuulataja (vaikus)”. Kuulatav pea sümboliseerib võimu ning rahvahulk tavalisi kodanikke. Teos on pigem värvivaene, kasutatud on musta, valget ning rohelist, teos on pigem tume ning külm. Teose juures pole oluline esitusviis ning selle paiknemine ruumis, sest teos on tugeva nähtava mõttega ning ei ole seotud ruumiga. Kuigi teos tekitas mulle pigem halva tunde, meeldis see mulle siiski väga oma värvivaliku ja mõjuvõimsuse tõttu. Pildilt on tunda, kuidas nõukogude võim on kunstihinge rõhunud nii sügavalt, et ta on midagi nii kriitilist ja oma loomingust erinevat protestiks loonud. 

Külastasin KUMUs Veneetsia Biennaali 2017. a Eesti paviljoni näituse edasiarendatud versiooni “Kui sa vaid näeksid, mida ma su silmadega olen näinud. 2. aste”, mille autoriks on Katja Novitskova ning kuraatoriks Kati Ilves. 

Kuigi Novitskova on Tallinnast pärit, on ta kunstnikuks kujunenud Berliinis ja Amsterdamis. Ta on õppinud nii Tartu, Lübecki kui Amsterdami ülikoolides ning teda peetakse üheks postinterneti rajajaks (2010- “Post Internet Survival Guide”). Noor kunstnik on juba endale nime teinud rahvusvahelisel areenil, tal on olnud isikunäitusi nii Shangais kui ka New Yorkis. Just Novitskova tuntus kaasaegse kunsti maailmas ning võimalus näha tema teoseid kodumaal oli põhjus, miks ma valisin külastamiseks selle näituse.

Näitus moodustab ühtse terviku ning tutvustab tuleviku maailma täis meile tundmatuid eluvorme viies külastaja reisile kaugesse aega, mil tehnika valitseb maailma. Näitus algab praeguse olukorra ehk nn murdepunktile lähenemisega ning liigub edasi aega, mil me kaotame moraalitunde, kuna kaotame silmad. Katja pakub külastajale kahte lahendust, kuhu maailm võiks peale murdepunkti edasi jõuda. 

Näitus tervikuna on ääretult tugev ning mitmetasandiline, kindlasti ei piisa näituse külastamiseks paarikümnest minutist. Kunstniku eesmärk on näidata meile võimalikku tulevikku ning seeläbi ehk päästa meid halvimast. Näituse mõttestamiseks on vaja tahta seda tõesti teha, teisisõnu kuna näitus on tervik, on selles oluline iga väiksemgi installatsioon. Novitskova näitus küll hirmutab, ent teeb seda üllatuslikult pehmelt. Igal külastajal on unikaalne võimalus näha kunstniku ettekujutust tulevikumaailmast ning võrrelda seda enda kujutatuga. Kas lõppude lõpuks saavad meist mutandid või mitte ning kust läheb piir orjastamise ja juhtimise vahel, need on küsimused, mis mind kummitama jäid.

Minu valitud Novitskova teosel või õigemini kompositsioonil puudus nimi, kuid see kõnetas mind sügavalt. Esimesena reaktsioonina tungis esile arusaamatus, mis hiljem ehmatuseks ümber lülitus. Kompositsiooni juures köidab enim tähelepanu kindlasti läbilõige putukast (kelle sees on munad), mis on ka asetatud keskpunkti. Tehislik läbilõige putukast ning kaks šimpansit loovad omamoodi vastuolulise olukorra, ka on Novitskova putukas ahvidest kaks korda suurem, mis suurendab vaataja jaoks veelgi irreaalsust. Novitskova teos toob esile võimusuhted tuleviku maailmas, seda kinnitavad ka rippuvad instalatsioonid ("Drunk with power"). Oluline on ka täheldada šimpansite kehahoiakut ning silmi. Mandunud isikul (ehk šimpansil) puuduvad silmad ning ka tema kehahoiak on lõdvem. Samas kui silmadega ahvil on jõulisem kehahoiak ning ta hoiab ka kinni tüve küljest. Kompositsioon seondub eelkõige looduse endaga (just võõrandumisega sellest), samas ka kindlasti poliitika ning tehnikaga. Teos räägib minule võimust ning teiste mõjutamisest. Sümbolitena tuleks kindlasti välja tuua põrandal olevad juhtmed, mis tähistavad seotust ja tehnika arengut ning loomade silmad, mis on moraalsuse näitajad. Kompositsioon on lihtsates ja reaalsetes värvides, domineerivaks värviks on hall. Esitusviis on oluline, kuid teose mõte ei tulene selle paiknevusest ruumis, samuti ei muuda ka eri nurkade alt vaatamine teose olemust. Kunstniku mõte on, et mingil hetkel jõuame me punkti, kus oleme haavatavamad kui kunagi enam sest keegi (tehnika) on endale võtnud jumala rolli.