VÀike unine kÀrbes siin,
piniseb, kÔrvale teeb piin.
VÔtan kÀtte, toast vÀlja ta viin,
kuid paigal pĂŒsida ta ei taha.
Vehin kĂ€tega, taban kĂŒĂŒnalt, lendab vaha.
Oh kurat, hommikul vara lÔin kÀrbse maha.
Ei tunne, et olukord nĂŒĂŒd oleks justkui murevaba.
Nagu patusel koeral jalgevahel saba.
Higised on kÀelabad.
Mida nĂŒĂŒd laibaga teha?
Vedeleb maas vaibal elutu, surnud keha.
MÔtlen, et viskan lÀbi akna Ôue
ja patu salamisi peidan enda pÔue.
Et kÀbe kÀed puhtaks pesta saaks vaid et...
tegelikult ei saanud ĂŒkski kĂ€rbes tĂ€na hommikul haiget.
jaanuar2018












